alates sellest ajast, kui a kaugele-ära läks ja vahel sealt teada annab, kuidas lood on, valdab mind vahel üks tunne, mida ma ei ole osanud kuidagi nimetada. täna mõtlesin välja - selle nimi on moraalne kriis.
kirjeldagem selleks tavapärast situatsiooni, kus mina istun õhtul kodus, seotuna oma läppari külge, püüdes kustutada kodutööde-tulekahjut, või lösutades voodis mõne teoreetiku mõttearenduse seltsis. ja siis, kui ma temaga rääkida tahan, saabub talt teade, et ta on just välja minemas või ta on juba väljas. või ta loeb midagi. või ta teeb midagi süüa. või ta teeb midagi muud, mida võiks nimetada oma aja hästi veetmiseks.

ja mina siin oma akvaariumis (koopas - kuidas kellelegi) tunnen kadedust. sellist kadedust, nagu msnis üks emotikon tähistab. õnneks ma ei pea sel hetkel peeglisse vaatama...
mind valdavad küsimused, miks mina ei saa end nii vabalt tunda, miks mina ei saa igal õhtul väljas käia, kui vaid isu tuleb (asi on just kohustustes, mitte et mul tahtmist või sõpru poleks, kellega välja minna), miks ma ei jõua häid filme vaadata, ilukirjandust lugeda, mõnusa muusika saatel end ära väsitada, võõrkeelte oskust arendada jne jne. ja pärast isekaid küsimusi järgnevad küsimused, et miks me seda kõike koos ei võiks kogeda. või miks ta üldse läks sinna ilma minuta? me oleme ju tiim? või ei? või...
ja lõpuks jõuan ma mõtteni, et see oli ebaaus jätta mind siia kuradi kausikujulisse kalurikülasse üksinda ja siin on halb ja nõme olla jne.

ja samal hetkel tunnen häbi, et olen kade. sest õige oleks tunda teise pärast headmeelt. (ja õige oleks innustuda siin oma teoreetikutest.) õige oleks lasta teisel inimesel neid hetki nautida (mitte telefonis ainult vastu poriseda), lasta tal areneda temana, mitte meiena. õppida leppima, et tiim küll, aga mina olen mina ja tema on tema. õppida olema kui mitte õnnelik, siis vähemalt rahulik. rahulolev. ka teades, et tal võib olla ilma minuta huvitav, põnev, arendav, hea...

ma ei ole tegelt ekshibionist ja oma sellistest isiklikest asjadest ma siin eriti ei kirjuta. seekord kirjutan, sest mulle tundub, et see väike kriis ei ole ainult minu probleem, vaid iseloomustab meie põlvkonna paarisuhtes tekkivaid küsimusi, mis tulenevad sellest, et maailm on meile lahti.
mida peab tegema see mahajääv pool oma päevadega, mis ei erine üksteisest kuigi palju? kuidas õppida olema õnnelik ka üksi? kuidas aktsepteerida teist kui indiviidi ja seekaudu suuta tunda tema pärast rõõmu? see on meie omamisele orienteeritud ühiskonnas päris raske. (võidab ju see, kellel on surres...).

mitte et varem neid küsimusi poleks olnud või ei oleks reisitud-õpitud kaugel (ja näiteks sõjavägi kestis ju mitu aastat), aga täna on see eemale sattumise võimalus lihtsam ja sagedasem.

"olen alati arvanud, et lisaks intellektuaalsele väärtusele on erasmuse programmil ka seksuaalne väärtus. /.../ tean paljusid tudengeid, kes pärast kodunt eemal veedetud aastat abielluvad võõrsil kohatud üliõpilastega," on kirjutanud eco. "tean paljusid tudengeid, kes pärast kodunt eemal veedetud aastat lähevad koju jäänud partneriga lahku," võiks ta siia lisada.

aga võib-olla teen ise liiga julgeid üldistusi. võib-olla on asi ainult minus. et ma olengi see kade-roheline emotikon, kes ei oska oma eluga edasi minna.