Amet: lapselaps

Iga kord, kui ma maalt tulles koju olen jõudnud, leian ma kuskilt taskust, kotist või jumal teab kust raha. Raha on sinna pannud vanaema. Enne lahkumist leiab meie vahel tavaliselt aset järgmine dialoog:

"Kadri, mis ma sulle kaasa panen?"
"Mul on praegu kõike."
"Kas sa kartuleid tahad?"
"Mul on veel eelmisest korrast. Ma ei jõua neid seal üksi ära süüa."
"Aga mune?"
"Neid on ka."
"Aga õunu?", "Aga moosi?" , "Mune?", "Küüslauku?", "Sibulat?"

Ja kui ma olen siis kõigile neile küsimustele eitavalt või jaatavalt vastanud, järgneb küsimus:
"Aga kas sul raha on?"
"On küll," vastan ma.
Vanaemal on juba rahad peos ja ta püüab neid mulle taskusse sokutada.
"Vanaema, mul ON raha," ütlen ma, "ise enne ütlesid, et sul on seda või seda vaja. Osta siis selle eest."

Aga vanaema ei jäta. Ta ootab vaikselt hetke, kui mu tähelepanu hajub (aastatega olen valvsamaks muutunud) ja surab selle raha kuskile mu tavaari sisse.

Vahel ma ütlen talle pärast telefonis, et ega ma raha eest sulle külla ei tule. Ta ei vasta sellepeale midagi, aga ma tean, et ta näol on võidukas ilme, et ta on jälle mind üle kavaldanud.
Vahel ajab see lausa marru. Aga tegelikult ma tean, et ta tahab vaid head. Mind üllatada. Ja olla kindel, et ma nälga ei jää.

vahest sõpru joota, ise kalja juues pole rahamuret, võta, tütar, linnas ikka läeb...

No ja ma ei tea, kas nutta või naerda, aga eile leidsin ma raha kahest taskust. Vaatasin, et mida see vanaisa mu jope kallal seal koos täditütrega nikerdab. Küsisin ta käest. Tema vastas, et niisama vaatab. Ütlesin veel, et ma arvasin, et sa tahad raha sokutada. Tema vastu, et ei-ei.

Nii et jah. Kui tihedamini maal käiks, võikski sellest ära elada.

Aga tegelikult. Aga tegelikult ei ole vanaisa köetud saunale ja vanaema keedetud moosile vastast terves ilmas.