kas selline siis ongi ameerika, mõtlesin ma, kui ma kentmanni tänava saatkonda sisse astusin. igatahes oli nende seinte vahel olev ja toimuv tunduvalt rohkem ameerika kui eesti.

pärast turvakontrolli, kuhu võeti kõik mu kotid hoiule, saadeti mind edasi ruumi, mille tagaseinas oli kolm kassat. estimeses võttis kurjailmeline ja koledasti mukitud tädi mult kogu vajaliku paberimaterjali endale. üleandmine toimus muidugi klaasi alt. siis saadeti mind tagasi ruumi etteotsa, kuhu oli hulk toole pandud. seina peale monteeritud telekast mängis usat tutvustav film, kus KÕIK patriootliku muusika saatel naeratasid ja oma kohalikus dialektis meile, idaeurooplastele, welcome ütlesid. teleka kõrval troonis usa lipp, seinal aga fbi poolt kõige tagaotsitavamate kurjategijate nimekiri. no loomulikult oli seal bin laden, aga ka näiteks üks mees, kes tappis oma naise, lapsed ja lasi maja õhku. njah.

kolmandas kassas istuv nooremapoolne mees kutsus mu lõpuks matile. nii see tundus küll, sest võimusuhted olid semiootiliselt paika pandud - intervjueerija istub oma klaasi taga, intervjueeritav seisab aga püsti.

vasaku käe näpujälgi võeti mult kolm korda, mul oli käsi veits higine vist. ja siis legeküsimused: räägi endast ja oma vanematest, kes su reisi finantseerib, mis sa kavatsed pärast edasi teha jms. vastasin kõigele võimalikult eeskujulikult. ema oli soovitanud mainida, et mul on tartus korter, mille ma ka osavalt jutu sisse põimisin. pandi kirja.

have a nice trip! ütles onu lõpetuseks ja kinkis mulle sarnase naeratuse, milliseid ma juba enne sealt telekast mitukümmend olin näinud.