PR siin hiljuti tänast jumalat, et ma jälle blogin, sest ta kartis, et ma siiamaani istun seal Tallinna keskraamatukogus, nagu see suvine viimane sissekanne ütles.

Ma võiks nüüd oma erilise erudeerituse näitamiseks taaskord öelda, et olen raamatukogus ja siis selle tükiks ajaks viimaseks sissekandeks jätta. Nimelt jah, ma olen TÜ rampsis ma ei tea kui pika aja tagant. Siin teisel korrusel on uhke remont ära tehtud, kõik on palju valgem ja ilusam. Ja seina peal on sildid, mis pakuvad semiootika algkursuse läbinuile suurepärast naudingut: üks ütleb, et siin ei tohi süüa ja teine, et kaaslasega ei tohi rääkida.
Aga ega meist keegi veel seda kursust võtnud ei ole (olgem ausad, viimane aeg oleks sellist ainet pakkuma hakata!), sest mina krõbistan oma müslibatooniga, ajan telefoni teel kompendiume Tallinnast taga ja neiu seal kaugemal lauas skaibib (teemaks, kuidas teha PP esitlust liiklusmärkidest - wtf?).

MLiga tegin inteka ära. Aga kumba MLiga - kas MaLau või MaLõh-ga - seda saate järgmisest lehenumbrist teada. Ma ei saa teile selle "suurepärase üllatusmomendi" tõttu ka rääkida, millise prohmaka ma kohe inteka alguses tegin. Loodetavasti mind ikka hoitakse magistrantuurs edasi.

Aga sügis on hoolimata suurest hulgast kohustustest mõnus. Nii kirju ja ilus. Tänane vihmane ilmgi on mõnus, kuigi see läks mulle 250 eeku maksma, sest Ketu (uue nimega Isabel - sellest mõni teine kord) otsustas, et see vihmavari, mis suvest saati mu auto pagassis sõitis ja mille ma sügise saabudes õnnelikult kasutusele võtsin, olla ikka tema oma. Nii ma siis täna sammud kaupsi seadsingi, sest kõige vastikum oleks niiskete riietega Tallinna poole loksuda. Buss läheb mul tunni aja pärast. Seega nii väga, kui ma ka ei tahaks väita, et teen siin rampsis diipi teadustööd, tuleb olla aus nii enese kui ka teiste vastu - jah, ma teen siin hoopis aega parajaks. Ja sellesama ülestunnistuse pärast ei jäta ma seda sissekannet pikemaks ajaks viimaseks.

Muide, kui ma all fuajees jopet ära andsin, rääkisid kaks prillidega tüdrukut oma nädalavahetuse plaanidest. Ehk siis sellest, kas teha need võrrandite tasakaalustamised ära homme või täna õhtul. Ma oleks võinud oma blondid juuksed kuklasse visata ja vaikselt itsitada, kui ma ei peaks tunnistama, et tegelen nädalavahetusel ideoloogiate, tunnetuse ja ühiskonna suurepärase kolmnurgaga. Nii et varsti, iseenese blameerimise vähendamiseks, copin teile siia van Dijki referaadi ja jätan selle piiiiiikaks ajaks viimaseks sissekandeks, ha-haa!