apteek. sisse astuvad kaks nii kaheksa-aastast tüdrukut. üks on võib-olla teisest veidi vanem, vähemalt pikem küll. see hõikab apteekrile rõõmsalt tere ja küsib, kas neil kõige väiksemaid mähkmeid on.
apteekritädi kaob leti taha kükki ja vastab siis, et need vastsündinute omad on vist otsas. aga otsib veel. mina mõtlen, et küll on tublid tüdrukud, et ema aitavad.
"me võtaks kaks tükki," hõikab pikem tüdruk.
"kaks?" mõtlen mina, "küllap on nad vaesest perest..."
apteeker tõuseb mähkmepakiga leti äärde püsti ja ütleb, et neil on ainult neli-kuni-üheksa (mis iganes see ka tähendaks) mähkmeid, 2,70 tükk.
"kui suured need on?" uurib suurem tüdruk tähtsalt. väiksem kortsutab ainult kulmu. "noh, võtame need või?" küsib suurem reipalt väiksemalt. viimane vajub täitsa ära.
ja siis ma näen, mis kompsud neil käes on. pikemal titeriiete materjalist õlakott, väiksemal kilekott, kust seest paistab, jalad ülespidi... TITT!!!
järgmisel hetkel saan aru, et see on vaid nukk. uh! aga vähemalt ainevahetus töötab nagu elusal titel - pissib ju.
"no kas annan kaks tükki?" küsib apteeker ja vaatab pikemale otsa. pikem keerab pilgu väiksemale. see on endiselt kulm kortsus ja ilmselt arvutab...
minust nad sinna jäävadki. "on jee tublid tüdrukud, "mõtlen ma uksest välja astudes, "hoopis mingid tobedad tänapäeva lapsed." mähe laguneb algosakesteks 20 aastat.