Mis ma reisil tegin? II osa

Kivastiku levitatav sigariaroom sobib teiste Pariisi aroomidega. Segunevad luksparfüümid, crepes’ ehk kohalike pannkookide, kebabi, koerasita ning feng shui lõhnad, rääkimata veidrate hallitusjuustude omast. Kõik sulab kokku lummuseks, mida hingab Pariis. Lõhn, mis toob kokku miljoneid.
- Rein Sikk

Kusjuures ma ka sel korral mõtlesin, et mis moodi see Pariis lõhnab. Võib-olla on minus tuhmumas romantik, aga minu meelest lõhnab ta täpselt samamoodi kui kõik teised suurlinnad. Nagu London või Barcelona. Lisaksin Siku loetelule veel mitmete teiste toitude lõhnad, aga paraku ka heitgaaside ja kanalisatsiooni lõhna.

Aga esmaspäeval otsustasime oma ninad suurlinnatuultest puhtaks pühkida ja linnast välja sõita. See plaan oli tegelikult meil küll juba varem valmis mõeldud.
Saime linnast minema alles õhtul kl 19. Sihtpunkti, Bayeux´ linna ja Mosles´i (hääldus: moll) küla lähedale vanasse mõisa, jõudsime vist kuskil kell 22. Vahepeal õnnestus kaardilugejal (ärge vaadake minu otsa!) meid muidugi õigest teeotsast paarkümmend kilomeetrit valesti juhatada, aga lõpuks me päral olime.

Meid võttis sooja, aga sültja käepigistusega (A arvas, et ta ei tahtnud mulle haiget teha, mina arvasin, et ta ootas musitamist, aga ma olin seda juba Pariisis küllalt teinud ja otsustasin põhjamaiseks jääda) vastu Tribault (kas oli selline nimi, A?), kes näitas meile maja ja juhatas meid meie tuppa.

Maja oli vaikne, teisi külalistajaid ei olnud. Ja paraku oli ka ta meie toas unustanud kütte sisse lülitada. Kuna mul juba kerged külmavärinad linnast väljasõites olid tekkinud, ei olnud see minu jaoks just parim uudis, aga teki alla ronides polnud viga.

Mõisas elas tegelikult peale Tribault´ tema naine Sophy ja vist kaks last, aga meie kohtusime kogu selle aja jooksul ainult mehega. Õhtuti koju tulles nägime köögiaknast sisse vaadates poissi ja tüdrukut laua ääres midagi mängimas ja ühel hommikul nägin Sophyt poest saabumas.

Maja oli ehitatud kas 1819 või 1890, me päris täpselt ei saanudki aru, ja kuulus ühele vanale naisele, kes nüüd elas Pariisis ja oli varem seal alati suvitamas käinud, kuid nüüd selleks liiga vana.

Peahoone juurde viis tee, mille ääres põlesid õhtuti paar laternat. Aianurkades ilutsesid kaks klassitsistlikku kuju. Maja ümbritsesid tööhooned (arvatavasti oli üks neist kunagi tall), peenra- ja kaugemal heinamaa. Maja taga oli müüriga ümbritsetud väike (õunapuu?)aed.

Meie tuba oli roosi-roosiline, baldahiinvoodi, kamina, nikerdatud riidekapi ja peegliraamiga. Me polnud just midagi päris sellist oodanud, nii et ristisime oma toakese honeymoon sweetiks, aga tüdrukuna mulle ikka natuke meeldis ka...

Järgmiseks hommikuks olin mina aga siis päriselt haigeks jäänud. Öösel ärkasin korra palavikutundega üles ja hommikul olid luud-lihased valusad. Aga ajasin end ikka üles.

Kuna A-l oli vaja minna internetti otsima, siis meie esimene pool päevast selle tähe all mööduski. Sõitsime Bayeux´sse ja loomulikult juhatas suul golden archidega ja wifi märgiga plakat meid teadagi kuhu. Kõndisime rõõmsalt uksest sisse ja A ütles: "Siin on kuidagi teistmoodi." Oli küll teistmoodi - seal käis remont.

Lõpuks saime abi turismiinfopunktist, kus edatammeloliku inglise keele ja välimusega proua juhatas meid ainukesse kohvikusse terves linnas, milles oli nett. Infopunkti kõrvalt saime mulle ka gripirohud. Apteeker oli väga sõbralik, vaatas mulle otsa ja esitas prantsuse keeles küsimusi. Ma tegin arvatavasti veits lolli nägu, igatahes hakkas ta seepeale köhima ja A ütles talle, et ei, köha mul ei ole.

Päevad La Manche´i väina juures olid täpselt sellised, nagu A kirjeldas. Kui 20. sajandi alguses olid rannikuäärsed linnad kuulsad suvituspaigad, siis nüüd on põhiliseks (ameerika) turistide lüpsmismüüdiks kõik 1944. aasta D-day´ga seonduv. Ühest küljest on see tõesti tähtis. Sellest 6. juuni päevast sai alguse Euroopa vabastamine natsidest. Samas on see nüüdseks saanud naeruväärselt igal võimalusel manipuleeritavaks teemaks, kus iga mats, kes mõne mere poolt rannale kantud padrunikesta abil oma muuseumi püsti lööb.

No ma muidugi liialdan praegu, mitmed muuseumid on seal täitsa huvitavad ja tõsiselt võetavad. Aga nägime ka selliseid, kus mingisse angaari on muuseum tehtud ja selle ääres lipuvad vabastajate lipud, mis on täiega räbalateks lehvinud. Naljakad olid ka ühes supermarketis müüdavad D-day küpsised. Nagu mis neil kahel seost on? (Aga ära ma nad ostsin :)). Või siis see silt pildil. Üleval tänatakse meie vabastajaid ja all on loetelu burksidest.

2004. aastal möödus sellest päevast 60 aastat. Lugesin meie mõisa külalisteraamatut ja seal olid kaks perekonda kirjutanud, et our father will never forget this trip. Ju olid lapsed siis oma sõjaveteranist isaga kunagistele lahingumaadele tulnud.

Kui me ühelt järjekordselt memoriaalilt tagasi tulime, leidsime A-ga, et praegu oleks hoopis lihtsam keskkoolis käia ja ajalugu ja kõiki neid teisi ajalugusid õppida, sest nüüd oskaks kõike konteksti panna.