*Hiljuti kuulsin ühest raadiosaatest mõtet, et täiskasvanud inimese suurim hirm on häbi. Sattusin sellest mõttest kuidagi vaimustusse – see tundus lihtne ja universaalne tõde. Seda loomulikult sotsiaalses mõttes. Bioloogilises mõttes on meil kindlasti suuremaid hirme, näiteks nälg.

Meie väärtussüsteemile panevad aluse meie pere, kool, sõbrad-tuttavad ja ülejäänud ühiskond. Samamoodi õpetavad nad meid häbi tundma.

Väikesele inimesele hakatakse näiteks sisendama, et tuleb tunda häbi, kui ei oska teatud asju teatud vanuses teha – riidesse panna, saapapaelu siduda, õigesti kirjutada, soravalt lugeda. Või et ta peab tundma häbi, kui ta teatud vanuses rannas palja tagumikuga ringi jookseb.

Sellega seoses meenub, kuidas ühes kultuuri-uuringute raamatus kirjeldatakse situatsiooni liftis. Sotsiaalne norm näeb ette, et liftis reeglina vaikitakse. Kui aga kellelgi kõht juhtub korisema, siis inimene tunneb end kahtlemata piinlikult.

Autorid räägivad nn kineesilistest koodidest, mis näevad ette, milline kujutlus inimkehast on sotsiaalselt vastuvõetav. Seega määravad need koodid ka selle, milliseid sinu keha omadusi, kas ülekaalulisust või mingit ebaharmooniat sinu näos, või sinu keha talitusi, tuleb häbeneda.

Ja nad viitavad ka kultuuridevahelistele erinevustele. Et kui küsida eri kultuuride naistelt, mille nad kataksid kinni, kui keegi avastaks nad alasti kümblemas, siis islami naine kataks näo, hiina naine jalad ja lääne kultuuri naine ühe käega rinnad ja teise käega genitaalide piirkonna.

Olen kohanud ka sellist mõistet nagu valehäbi. Me tunneme seda siis, kui poleks põhjust häbi tunda. Näiteks eetrikõne loengutes oleme me vahel ebakindlad, sest me ei ole harjunud selliseid harjutusi tegema, või kuulma, et meie keha tekitab selliseid hääli. Ja me häbeneme seda, peites selle naeruturtsatuste taha. Sellest pole ju tegelikult midagi, me õpime ja harjume sellega, mis toimub.

Aga see häbitunne võib ühel hetkel võib muutuda ohtlikuks. See toimub siis, kui häbi mõiste kohtub juba mainitud täiskasvanulikkuse mõistega. Täiskasvanulikkuse üks eeldusi on see, et sa saad oma eluga ise hakkama, et sa omad elus ettetulevate situatsioonide üle kontrolli. Et sa ei ole nõrk.

Siinkohal meenub mul kaks seika oma elust. Tutvusin ülikooli sisse astudes ühe neiuga, kes pidi pärast katseid Tallinnasse sõitma ja kuna minagi pidin sinna minema, pakkus ta mulle küüti. Asusime Tallinna poole teele ja peagi avastasin, et ta sõidab vähemalt 150 km tunnikiirusega. Ja niimoodi praktiliselt kogu tee. Aga ma ei teinud tema sõidustiili kohta talle ühtki märkust.

Sarnane situatsioon oli mul Kreetal, kus puhkasin oma vanemate ja perekonnatuttavatega. Ühel päeval läksime mägiteedele sõitma ja selle teise pere isa hakkas sõitma väga kiiresti. Ja kuigi meil olid kõhud õõnsad ja peopesad higised, ei teinud keegi talle märkust. Me häbenesime öelda, et me kardame, et meil ei ole selle situatsiooni üle kontrolli.

Kui mõelda kardinaalselt, siis meile oleks võinud saada need situatsioonid saatuslikuks.

Nii et ma arvan, et inimesed peaksid eneselt küsima, kas alati on seda häbitunnet vaja tunda. Me peaksime õppima seda märkama ja vajadusel julgema ka seda teistele tunnistada. See on tegelik täiskasvanulik käitumine, mitte see, kui laseme sellel täiskasvanute suurel hirmul oma elu juhtida.

* Foto Bill Henson