noh, minu esimene koolipäev oli üks suur G (vt eelmist sissekannet): mu kingad, millelt ma seesugust reetmist poleks iial oodanud, hõõrusid mu kannad ära, nii et õhtul ma lonkasin koju. ja siis mingil hetkel olin suutnud oma pagana geelküüne niimoodi ära murda, et ta on katki, aga ära ei tule ja iga kord, kui vastu lähed, tahaksin röögatada.
õnneks oli artr siin, nii et ma sain kellelegi kurta ja oli keegi, kes vingumist kuulas (või vähemalt oli sunnitud kuulma). ta tegi õunakooki ja sundis mind mu vigase näpuga õunu koorima! samal ajal käis ise poes. jah, ma olin just pool tundi tagasi seal tulnud, aga meil läks tagen vähe nihu ja pidi uue või tooma. aga ega õunte puhastamisega mu piinad lõppenud. selgus, et ka jahu on otsa saanud ja siis lonkasin mina poodi. okei, tglt ma olin oma eccod jalga saand, nii et ei olnud väga hull.
täna läks artr ära ja tartus ei näe teda enam päris tükk aega. ja ma pean üksi edasi vinguma. käin... tahtsin kirjutada "toast tuppa"... oma ühes toas ringi ja olen natuke nukker ka.

lugesin kadrih-i bloogi ja imestasin. "sa oled tõeline lakoonik," ütles mulle nädalavahetusel artr, kui aitasin tal üht artiklit toimetada. jah, selleks ma olen tõesti saanud. kui on emotsionaalne väljend, tõmban maha, kui on metafoor, võtan välja, kui on kaks sõna, millel on vähemalt 5%-liselt sarnane tähendus, vajutan delete´i. kõike saab lihtsalt öelda. alus, öeldis, sihits. määrusigi pole vaja.
nõnda on steriliseerinud (oh leia ometi mingi asjalikum sõna) mind aastane töö toimetajana. VÄ-HEM TÄ-HE-MÄR-KE! nüridus ja kuivus on töövõit.
ja seepärast ma imestasingi, kuidas mu südamedaam seal kaugel oskab ka lihtsatest asjadest nii värvikalt kirjutada.