tööpäev on pikk. kella seitsme ajal astun tänavale. otsustan jala koju minna. panen klapid pähe ja lähen. kõnnin imeilusa ülikooli eest läbi. ja mõtlen oma tulevikule. et natuke on ju kahju ka...
aga päris ära ma sealt niikuinii ei lähe. s.t ei pääse. lähima pooleteise aasta jooksul.

kõnnin üle raekoja platsi kaarsilla poole. nuusutan kuuske. ta ei lõhna. ma ei tea, miks. näen, et kaugemal läheb mu kolleeg. ja selga tagantki teda vaadates tean, et ta ei ole praegu rõõmus. mõtlen jälle, et natuke on kahju ka...

õhk on täis laternate kollast valgust ja kummalist udu. mõni veepiisk satub otse silma, nii et nägemine kaob korraks ära, kuni kojamehed pilgu selgeks lükkavad. läbi veeauru peegeldub emajõelt kogu see jõulukaunistuste krempel. natuke on ilus ka...

jill scott hõiskab klappides, et ta elab oma elu, nagu see oleks kuld. sätin end reipamale sammule. saadan mõttes pikalt kõik oma päevapoliitilised mured. küsin endalt, et miks minagi ei võiks... ajan selja sirgu ja lähen.

kaugemalt kõnnib minu poole nooremas puberteedieas seltskond. külg külje kõrval, nii et tee on neid täis. püüan neist mööda põigata, aga üks kutt lükkab teise kuti mulle otsa.

tõukan tüübi eemale, see lendab peaaegu pikali. ja siis, fkoors, suunab oma häbihoo mitte oma sõpsi, vaid minu peale. "mis sa tuigud, mutt!" piiksub ta veel oma testosteroonist puutumata häälel.

jill scott kerib kõrvaklappides kasseti vahele. "nagu misassja?" mõtlen ma.

näitan kutile fakki ja kõnnin edasi.

jill jätkab rõõmsalt: "livin my life like it´s golden-golden..."

yeah, right.