keelerõõmud

vahepeal ei saa ma üldse aru, misasssja need ameeriklased räägivad või mu käest tahavad. põhiline värk on väljendiga "how are you?" no see on ammu teada, et kedagi ei huvita, kuidas sul tegelikult läheb, aga ma ei saa endiselt aru, mis ma siis vastama pean. või kas üldse.
tavaliselt vastan kiirelt: "good. and you?" ja ega mind tavaliselt ka ju nende vastus tegelikult ei huvita. judit ütles, et tema vastab lihtsalt hi ja ei kommenteeri oma käekäiku kuidagi.
aga ma imetlen, kuidas ameeriklased ise lasevad sorav-meloodiliselt: "i´m doing well. i´m good today. i´m fine. what about you?" jne.
asi läheb välismaalase jaoks keerulisemaks siis, kui tulevad mängu küsimused nagu "what´s up?" alguses püüdsin ma ikka selgitada, et mis toimub. vastasin et olen just koju minemas või mida iganes. aga nüüd ma olen aru saanud, et ka sellele küsimusele ei oota keegi sisulist vastust, vaid lihtsalt naeratust või mingit loba.
eile sööklas juhtus üks sööklaonu mulle nende tehtud magusaid (öäk!) kartuleid kiitma. ma ütlesin vastu, et ohoo, ma pole neid kunagi proovinud. "what´s that?" kostis seepeale onu. ja loomulikult ei uurinud ta, et mis mingi asi on (seda oleks võinud mina kartulite kohta küsida), vaid küsis lihtsalt "mis sa ütlesid?"
türgi edevkutt (keda eile nägin taksost välja astumas ja kes olla siin vist kohalikule poliisile kergemat sorti narkotsiga vahele jäänud) kasutab aga sinu aktsendist mitte aru saades väljendit: "come again." mis tule uuesti?
tüüp on londonis õppinud ja räägib väga soravalt. ameeriklasi ma seda väljendit kasutamas pole kuulnud, ju siis on mingi briti värk.
kõige naljakam on see, kuidas lahku minnes teineteisele soovitakse "take it easy!" esimene kord kuulsin seda siis, kui olime jaapanlanna judi ja tema ameeriklasest poisiga arutamas, mis ajal võiksime jaapani restosse minna. johnny ütles lõpetuseks: "take it easy!" ja ma mõtlesin, et ta tahtis mulle öelda, et ma ei muretseks. aga nüüd olen tähele pannud, et kõik soovivad üksteisele iizilt võtmist. näiteks sa võid seda poes müüjale hüvastijätuks öelda. (kuigi eesti poes müüja vist solvuks, kui sa talle ostuprotseduuri lõpetuseks ütleksid: "kuule, võta rahulikult!")
parim soov on aga "have a good one!" seda näiteks kasutab sööklatädi, kes iga kord meie õpilaspileteid peab kontrollima. mis see "one" on, võib ise välja mõelda.

aga seekordne pilt on sakslase christiani tehtud ja ma varastasin selle tema facebooki kontolt. see on see ülikooli vahvel, millest ma kunagi rääkisin. suht absurdikas, kui näiteks tartus ülikooli kohvikus UT-vahvlit saaks.