kui ma paar tööasja ära lõpetatud saan (tööasjadel on ikka kombeks otsapidi puhkusesse ronida), siis ma saan tervelt kaks nädalat aega pühenduda oma magistritööle. ootused iseendale selle aja raames on mul suured. ja loota, et need kaks nädalat ootustele vastavad, saan ka ainult iseendalt. igatahes sel nädalavahetusel juba avapaugu kõva transkribeerimise näol tegin.
a läks eile 500 km kaugusele suusatama. kui nad siit suure saginaga lahkunud olin ja ma õuest lehvitamast tühja tuppa tulin, ei osanudki kohe nagu olla. ma ei olegi siin tegelikult pikalt üksi olnud, eile esimest korda üleöö.
esimene õhtu kulges mul pärast akadeemilisi tunde nagu tõelisel poissmehel: purk õlut, kauss kartulikrõpse ja halb-halb ameerika komöödia (mu vabandus on, et tõesti muud ei tulnud telekast).
ja täna, kui ma ennastunustavalt tarku sõnu arvutiekraanile ritta panin, helises telefon. teisel pool oli teine a (naissoost), kes tuli koos p ja nelja sõbraga 600 km kauguselt suusatamast ja otsustasid meie lähedal enne laevale minekut süüa. nii tore, et nad tulid! päev oli kohe helgem (ja ma mõtlesin nendele vanadele inimestele, nagu minu vanaisa, kelle juurde lapselapsed korraks sisse sajavad, et siis jälle minna.) muuseas tegime me rekordi selles, kui palju inimesi meie ühikakorteris korraga olnud on. enne oli rekord kuus inimest, nüüd siis koos kuue külalisega olin mina seitsmes. ja isegi kohvitasse ja istekohti jätkus. tubli kodu!
aga muidu on päevad ka juba ilusamad, sest päike sirab siin taas nii palju nagu sügisel. ja mulle tundub, et päikselisi päevi on stockholmis rohkem kui eestis, aga võib-olla see on ainult tunne, sest eestis ma lihtsalt ei "registreeri" enda jaoks kõiki kordi ära. siin ma istun aga akna all ja hommikupolliku päikese eest tuleb kardin ette tõmmata, et kuvarilt lugeda näeks. eestis ei ole mu töökoht akna all.
me käisime reedel eesti majas emakeelepäeva peol. eelpeol siis ehk, arvestades, et täna on emakeelepäev (hõissa!). esinesid contra ja kaks noort viljandi kultuuriakadeemia muusikut, kes siin vist vahetusüliõpilasteks on. hästi tore õhtu oli. natuke kummaline oli küll rootsis eestlastega sotsialiseeruda. ja mõned neist nägid välja täpipealt nagu stokholmlased, aga rääkisid puhast eesti keelt.
üks huvitav asi oli, millele ma ei olnud mõelnud: contra hakkas laulma seda def räädu laulu oma versiooni ja küsis rahva käest, kas te ikka vene keelt oskate ja vanem põlvkond raputas pead. seda poleks eestis kunagi juhtunud. siis mulle jõudis kohale, et tegelikult on see põlvkond hoopis teistsuguse minevikukogemusega, kui meie memmed-taadid eestis. ja pigem eesti noorem, praegu sisserännanud põlvkond naeris contra sõnadele kaasa.
ja me kuulsime ära ka selle loo, mis tänases erisaates oli. küsisin ka contra käest, et kuidas ta jõuab igaks nädalaks uue laulu mõelda ja kust ideed tulevad. ta ütles, et ideede osa on meeskonnatöö ja talle jääb tekstiline vormistus. lõpetuseks mõned salmid kah:

kogemus võidab

üheksakend aastat turjal
surra veel ei läbe
sest et sirge veel mu selg ja
jooksma jalg on käbe

ükskord lauba hommikul
kui mu eit veel magas
käisin näitamas kuis toimib
kogemustepagas

tegin noortega mis tahtsin
kui rutiinset tööd ma
mõõna ajal passisin
tõusul läksin mööda

imelised atleedid

naised on nii imelised
harrastades odaviset
laias kaares lendab oda
aga ma ei jälgi toda

oda lendab nagu pintsel
vaatan naiste kauneid kintse
tasa võbelevaid tisse
oda lendab minu sisse

armunoolena mind tabas
kohtunik tal võttis sabast
mõõtis kaheksakend meetrit
teine katse tabas Peetrit

Juba pikka aega pole mind nii tihti järjest nooreks nimetatud, ja mitte kunagi varem nii tihti ajakirjanikuks. Koer kergitab saba, sest tema saba on kergitatud.

Ja aitäh õnnitluste eest!

Sügissonaat veebruaris

On uudne kogemus minna vaatama teatrit, "subtiitrid" näpus. Kaks tundi pimedas lugemist ja Bergmani rootsikeelne "Höstsonaten" Dramatenis oli täiesti arusaadav. Ega laval eriti midagi ei toimunud ka, nii et võis rahus ingliskeelset tõlget lugeda. Eestikeelne tõlge oli ka olemas, aga mitte meie raamatukogus. Loodetavasti näen Draamateatri versiooni ka kunagi ära. Eesti keeles.

äratundmisrõõmu annelinna noortele

kh kinkis mulle eelmisteks jõuludeks, ei, vist ikka sünnipäevaks, oh, ei mäleta enam, oliver tominga luulekogu "täna oli eile".

Hetk

MA tõusen
ja vaatan aknast
Luunja kasvuhoonete
kollast kuma
miljardeid aastaid
vanas õhtutaevas

ja seitsmekümne aasta pärast
kui MIND enam ei ole
JUBA seitsmekümne aasta pärast
elab keegi teine
MINU toas
vaatab MINU aknast
Luunja superkasvuhoonete
superneoonkollast kuma
veel seitsekümmend aastat
vanemas õhtutaevas

a läks raamatukokku esseed kirjutama ja mina hakkasin koristama. panin raadio käima ja juhtusin raadiojaamale, mis mängis ainult rahulikku-mõtlikku muusikat. ühtäkki tabasin end tundmas süümekaid, et lasen lihtsalt oma meelt lahutada (ja rahustada) ega kuulagi mõnda saadet, kus eesti tähtsad onud-tädid räägivad läinud nädala olulistest sündmustest.
ma muidu teen seda igal nädalavahetusel. tegelen järelkuulamisega. mind ajab närvigi, et ma ei jõua kõiki saateid kuulata. seejuures on huvitav, et mul on rootsis meediatarbimise harjumused päris palju muutunud. või õigemini täienenud, raadio on muutunud sama oluliseks kui tv.
jah, aga täna tundsin, et mul on küllastumus igasugusest informatsioonist. et kuulaks nüüd natuke iseend ja omi mõtteid. isegi kui pea tühi on.
täna on terve päev taevas päike siranud. nüüd, kella kolme ajal, hakkab juva baikselt loobuma. aga ma olin talle nende põgusategi tundide eest tänulik. kõige jubedam on pärast eelmise õhtu-öö pidu üles ärgata halli ilma sisse. kogu eelmise õhtu joviaalsus on läinud, peas vasardab ja sinu see pool, kes sind tagant sunnib ja distsiplineerib, tõstab nüüd uuesti pead. "hei, sa ju lubasid endale, et nädalavahetusel teed sa need ja need asjad ära. nädalavahetus on juba 12 tundi kestnud. ehk juba neljandik on sellest läbi. üles! tööle!"

nägin, kuidas seesama tegelane a-d täna hommikul kuskilt näpistas. see pani ta natuke torisema ja nii ta raamatukogu poole läks.
aga jah, ega meil vist kummalgi täna pea valutanud, kuigi eile kursuse jõulupidu oli. see toimus siin meie ühika peoruumis. kas eesti ühikates üldse on peoruumid? siin on, igal korrusel. korraliku köögi (kus on ka nõudepesumasin, kujutage ette) ja wc-ga. seda ruumi saab üürida ja maksma peab ainult 500 krooni deposiiti, mille peaks pärast tagasi saama. kujutage ette, milline luksus tudengitele välja mõeldud.
a kursakaaslased olid ka meie ühikast vaimustatud. et nii ilus ja puhas. ma tunnistasin, et nende ühikaid nähes olin mina ka tõesti natuke šokeeritud... aga mis siin imestada, meie maja ongi kõige uuem ja mugavam.
meid oli koos kuskil 20. pidu oli õige jõulupidu. sõime jõulusinki ning eri rahvuste jõuludesserte. me valmistasime ette (mina küll kõige vähem, õppides selgeks vaid paar rida) ka jõulunäitemängu. tänu oma vokaalsele võimekusele oli a jutustaja rollis, mina üks kolmest targast (loe: kolmest ainuke loll).

meil on viimastest nädalatest selja taga kaks pikemat reisi. esmalt käisime ühel nädalavahetusel a ja ta kursavendadega mälareni järve ümbruse linnakestes. mälareni järve läänepoolne osa algab küllaltki stockholmi külje alt, aga järv ise (või kas oleks õigem öelda järvestik?) laiub mitmesaja km ulatuses üle Rootsi. ja seda sopistavad paljud poolsaared ning saared, mille vahele on ehitatud sillad ja teed. nii et mulje jääb, nagu sõidaksid pigem maismaal.
u 60 km kaugusel stockholmist asub mariefed, kus omakorda asub gripsholmi loss. nagu te sealt vikipeedia lehelt lugeda võite, on see gustav vasa ajast kuulunud kuninglikule perekonnale ja oli 1713. aastani nende residents. gripsholmi loss on kindlasti üks must see kohtadest rootsis. me veetsime seal vähemalt pool päeva ja oleks võinud kauemgi uudistada.
ööseks jõudsime västeråsi linna, mis asub mälareni põhjaküljel. see linn ei jäänud eriti millegagi meelde, kui ehk sellega, et sattusime hosteli asemel suurde-suurde, peamiselt vist konverentsiturismile keskendunud hotelli, mis oli põhimõtteliselt inimtühi. peale meie nägime hommikusöögilauas kolme inimest.
kogu pühapäeva veetsime uskumatult tiheda udu sees. västeråsist lahkudes vaatasime üle tido slotti (slott on rootsi k "loss"). sellistest vaadetest, nagu nende kodukalt avanevad, oli asi kaugel. aga piimjas õhk lõi jälle omamoodi salapärase õhustiku.
õhtuks (või tundus õhtu käes olevat selle udu pärast?) jõudsime sigtunasse, kus toimub igal advendi pühapäeval julmarknad - jõululaat. see puust nukumajakestega linnake ise on muidugi imeline. sigtunal on eestlastega huvitavad suhted. väidetakse, et just eestlased olnud need, kes põletasid maha 12. saj sigtuna, mis oli tollal rootsi pealinn. aga seesama linn kujunes paljudele II maailmasõja ajal eestist põgenenutele koduks.
täna ei vii sigtunasse just kõige paremad maanteed. ja sinna sõites oli tee autosid täis. paistab, et linn on suutnud oma turgu nii kõvasti brändida, et sinna tullakse igalt poolt kokku. laadakaup ise oli selline nagu eestiski, aga loomulikult kallim.

aga sellest teisest reisist kirjutan mõne aja pärast. senikaua võite osaliselt sellest reedesest roosast ajalehest lugeda.

kurat, ma tahaks ka sellist tööd

oli siin plaanis teile kirjutada natuke stockholmi tänavamoest ja hakkasin illustreerivat materjali otsima. leidsin the localist galeriide alt lifestyle galeriid. ehk lihtsalt on pildistatud tänaval kõndivaid inimesi, küsitud nende käest, kust nende riided on pärit ja milline on nende lemmikpood.
mõtlesin juba seda mõtet, mille ma pealkirjaks panin. et eriti lihtne, stressivaba ja lõbus töö. potentsiaalne negatiivne reaktsioon võiks tulla ainult mõnelt selliselt, kes poosi pärast ongi ülbe. hakkasin siis vaatama, mida ka üles pildistatud on, ja ausalt öeldes leidsin väga vähe imetlusväärset, omapärast või pilkupüüdvat. isegi tallinna tänavatel kohtab leidlikumaid riietujaid. aga kõige kurvemaks tegi, et pea iga teise riietuseseme on noored saanud h&m´ist. lemmikpood? h&m ofkoors.
siis ma sain aru, et see oleks ikka suht nüri töö küll, kui sa just ise ka h&m´i sõltlane pole. ja see oleks lausa kohutav töö, kui sa rohelise mõtteviisiga oleks. (täpselt üks poiss oli leidnud oma riided sekkarist.)
mis rootslaste outfiti igavusse puutub, siis teisest küljest võiks seda nimetada muidugi maitsekuseks. et lihtuses peitub ilu. ja, olgem ausad, vähemalt esmapilgul näevad need tegelased neil fotodel ju päris maitsekad välja isegi oma odavates, maailma ressursse arutult raiskavates ja homme päev topilisteks muutuvates riietes. aga aru ma ei saa, mis elustiilist siis nende puhul rääkida annab? pealtnäha šikkide ja sisukate inimeste, sisult aga shopahoolikute elustiilist?
aga jah, parem jääda ka odavate riiete juures minimalistlikuks. (ja odavus ei ole iseenesest halb, ma räägin kiir-massimoe tegelikest tagajärgedest). seda stokholmi noored oskavad.
näiteks üks lihtne asi, mille abil nad oma välimuse lihtsasti haute couture´iga lingivad, on valged pärli(t meenutavad) kõrvarõngad. need võib näha nii kohaliku poe müüja kui metroos sinu kõrval sõitva ilmselgelt jõuka proua kõrvadest. täna nägin mitme haiglaõe kõrvas kah. sellel vasapoolsel tüdrukul siin fotol minu meelest samuti.
noh, loomulikult on nende ehete materjal ja väärtus seinast seina, aga konnotatsioon peaks tekkima üks - minimalism, maitsekus, kõrgmood ja luksus.
mehed kasutavad sama tähenduse loomiseks oma juukseid. kui te mäletate, siis mõned aastad tagasi oli tüüpiline põhjamaa mees lühikeste juustega, aga tukk või kogu pealae juuksed olid geeliga püsti aetud. tänane stiilne mees kannab rootsis aga pikki üle pea kammitud, ehk kuskilt 1940. aastate briti ja usa filmidest tuntud soengut.

ma tegelikult ei tahtnud stokholmlasi üldse maha teha, pigem selle saidi valikut. maitsekust, riiete kvaliteeti ja lihtsuses peituvat ilu leiab rootsi pealinlaste välimusest küll ja veel. lihtsalt veidi vanemate kui (hilis)puberteetide seljast. me ükskord a-ga mõtlesime, et kas rootslased näevad nii head välja sellepärast, et nad ongi ilusad (geneetiliselt, kui võib nii öelda), või sellepärast, et neil on palju raha, mida n-ö selga panna ja enda külge riputada. ma arvan, et mõlemat. ja läbiv väärtus on ikkagi see, et less is more. milles selle ikea edugi seisneb kui lihtsates joontes.

aga siis lööb neiski välja soov minimalismile vimkat mängida. sel sügisel näiteks oli noorte tüdrukute seas popp kanda sukapükse, mis suvalisest kohast jooksid. aga loomulikult ainult ühest kohast. rohkem auke viitaks juba lohakusele või pungile. kuigi eks see hooletu jooksev sukasilm koos nende luukerepeade, okkaliste rooside ja kotkastega punkarite käest massimoodi jõudnud ongi.

ja siis tennised. nende kandja võib olla riietunud ülimalt lihtsa joonega villasesse mantlisse ja tumedatesse sukk- või skinny pükstesse, aga jalaotsa pannakse värvilised tennised. siit fotolt näete te isegi sporditosse. ja tenniseid kannavad sel moel ka keskealised naised.

aga üks kõige kummalisem mood, millest ma aru ei saa, küll aga möönan, et see on päris mugav, on juuksed pea peale hobusesabasse või krunni panna. ja see peab siis olema ikka selline purskkaevu saba või uhke krunn. asjatundjad, andestage kui eksin, aga see mood on vist 1980. aastatest. viimati nägin selliseid soenguid eelmisel aastal usas. ehk olid juba siin ka... aga usa paistab neile meeldivat. ühes teatris etendatakse juba pikemat aega "high school musicali", kus peaosa mängib eelmise aasta superstaari võitja. ja vaadake nende esimese pildi tüdrukute saapaid. oggy boots oli morgantownis kõva sõna.

ok, täna sain ma siis lõpuks selle linna võludest aru. sest ma ei olnud siiani käinud djurgårdenis. see on üks kolmest saarest, millest põhja poolt ehk meie juurest tulles möödud, kui tahad södermalmile jõuda. djurgårdeni lääne pool on täis mitmeid muuseume, sh asub seal üks stoki kuulsamaid, vaasa muuseum. aga mis mind võlusid, olid hoopis elumajad. sellised reeglina kahekordsed puitmajad (kes nimetas tartut väikeseks puust linnaks?), eranditult korda tehtud ja... otse mere ääres. teisel pool tänavat - panga otsas nii, et üle puitmajade vaade merele - kivimajad. üks kaunim kui teine. mõne maja taga paistis otse mere ääres oma paadikuurgi.

kui ma kord stoki olulisimate muuseumide kohta kord ühe brošüüri sain, kriipsutasin alla olulisimad, kuhu tahaks minna. mõtlesin, et tšekkan korra ka piletihindu. vaatasin ja nägin, selle raha eest saab eestis teatripileti. mitte et me oleks kuskile muuseumisse nüüd raha pärast minemata jätnud, aga päris iga päev 100 SEKi eest muuseumi ei lähe.
oma esimesel külastusel vaatasime aga hoopis soome kunsti waldemarsydde muuseumis. (tegelikult polnud see päris esimene - esimesel käisime reedel moderna museet´is, kus avati erik chambert näitus. aga sinna pressisime end niisama sisse, ilma piletita.)
prints eugens waldemarsydde elas tolles djurgårdeni majas 1940. aastateni, tegeles maalimise, kunstikogumise ja lillede kasvatamisega. (eriti halb elu!) ka praegu oli maja täis erinevaid potililli, ühes saalis oli eriti uhke orhideede kompositsioon, nii et nii mõnigi rootslane jäi maalide asemel seda imetlema. hääletoonist, ja võib-olla ka sellest, et ma ise mõtlesin samale asjale, oli kuulda, et nad imestasid, kuidas need lilled nii uhked olid. rootslastel endil on peale väikeste lambikeste väga sageli just orhideed akende peal. (see ülemaailmne orhideede kultus on tegelikult huvitav, mida mõni sotsioloog võiks uurida. miks just need lilled on "iga endast lugupidava" inimese kodus ja siin alati ka akende peal? miks mitte gallad, ratsuritähed või rododendronid?)
näitus oli huvitav. ma olen ennast küll alati rohkem moodsa kunsti kui realismi sõbraks pidanud. siinsed soome kunsti kuldaja maalid olid pigem aga just kõigi n-ö moonutuste eelsest ajast (19. saj põhiliselt) ja meeldisid mulle küll. mõnel oli vahvalt, veidi irooniliselt, tabatud teatud olustikku, teist võis tänapäeva vaatajana irooniaga võtta.
näituse täheks oli valitud helene schjerfbeck. kuigi realist, on tal tuntavalt omapärane, pehme, natuke impressionistlik käekiri.

me sõitsime djurgårdenisse ratastega. a meisterdas ju mulle ise ratta. st puhus täiesti lootuse kaotanud roostes rattalogule elu sisse. täna selle rattaga esimest korda sõites mõtlesin, et tal peab küll hea meel olema, et keegi ta metsast üles korjas ja korda tegi. võib-olla kunagi tutvustan teda oma sofilegi, haha. stokholmis on üks huvitav asi - neil on sama palju vahtraid jm lehtpuid kui tallinnaski, aga nad ei korista mahalangenud lehti üldse. kõik kohad on lehesodi ja kõdunemise lõhna täis. ma arvan, et meil oleks selline asi juba ammu ajalehtedes uudiseks vormunud, aga siin ei huvita see kedagi. arvatavasti koristatakse need enne lume tulekut (kui see üldse tuleb) või pärast lume minekut ära. ei tea, kas nad pole kunagi neid koristanud. hoiavad raha ja energiat kokku? igatahes väga kole see ei olegi, oranžid teed ongi rõõmsamad, ainult et ohtlik võib olla pidurdades või ratta seljast maha tulles, samuti ei näe alati, kuhu on rattatee märgitud.

hea uudis on see, et ma saan lõpuks hakata immigrantide keelekursustel käima. sel nädalal käisin stokholmi täiskasvanute koolituse keskuses ja panin end kursusele kirja. selleks läks mul vaja personnummer´it (isikukoodi), mille saamiseks kulutasin ma bürokraatiamasina uksi mitmel korral. kui keegi peaks veel kunagi minu olukorras olema ja tahab sfi kursustele minna, siis tuleb kõigepealt minna maksuametisse (skatteverket), mitte migratsiooniametisse (migrationverket). mina käisin enne migratsiooniametis ja see oli viga, sest seal ütles mulle ametnik, kuuldes, et mul rootsis tööd ei ole, et te võite rootsis olla, kuid me ei saa teid siin eu kodanikuna elajaks registreerida, sest te ei sobi ühtegi meie "kasti". ehk ma ei olnud töötaja, tööandja, (üli)õpilane ega rootsi kodaniku naine. keelekursuste kohta ütles ta, et nad saavad pakkuda mulle ainult ülikooli tasemel kursusi. ühesõnaga suht ignorantne vend, küllap ta teadis küll, et maksuameti kaudu neid asju aetakse.
maksuametis võeti mu paberid ja öeldi, et pean siiski end ka migratsiooniametis registreerima. leidsin kodus pabereid uurides, et sobin ikkagi migratsiooniameti "kasti" person with adequate means ehk kuna mul oli eestist sissetulek, siis sain end nii registreerida. aga enne kui sinna mingeid pabereid saatsin, sain juba postiga maksuametist personnummeri kätte. ja ma ei usu, et mult see ära oleks võetud, kui ma migratsiooniametisse mingeid pabereid saatnud ei oleks.
seega, kõik, kes te juhtute guugeldama "sfi personnummer", siis teadke, et alustage oma retke maksuametist.
isikukood on siin tähtis, sest ilma selleta ei saa oma elukohta näiteks internetti.

ja siia lõppu teile pilt päris elus printsessist. ise nägin.

see nädal libises käest nii, et ei märganudki. töö ei edenenud, kuigi asju, millega tegeleda, nagu oli, aga suur osa aurust läks küsimuste esitamise peale, millele kunagi vastust ei tulnudki. (ehk homme siiski, kuigi on vähe lootust.) rahvusvaheliselt asjade ajamine on keeruline. pr-inimesed lubavad sulle tagasi helistada koos sinu palutud infoga, aga ei tee seda. või siis saadavad meili: we are sorry to inform you, et me ei saa sellele ja sellele küsimusele vastata. ja tegelt sa näed, et nad lihtsalt ei viitsi. sõitku see väikese riigi väike ajaleht seenele.

mul on tunne, et mu toimetus arvab ka, nagu ma siin tööd ei teeks. seepärast saadan ma neile ikka meile, teen nagu veits niisama juttu, et tõestada, et olen selle ja selle teemaga ikka tegelenud. aga pole minu süü, et infot ei laeku. võib-olla ma peaksin oskama rohkem allikatele pinda käia - professionaalseks pindakäijaks ristisin ajakirjaniku ameti ju juba mõni aeg tagasi -, aga ma vist ei oska. nagu piinlik hakkab ja isegi skaibikõnede puhul läheb liiga kalliks.

järgmisel neljapäeval sõidan eestisse. seda, kui kauaks, salastan ma 75 aastaks, nagu ka meie riigiametnikud, kes kardavad, et vahepeal võidakse nende korterisse sisse murda, kui nad välislähetusel on. mina salastan, kaua ma kodulähetusel olen. nii et, potentsiaalne varas, ma võin ka samal päeval tagasi olla! ja tegelt jääb minust suurem ja tugevam a siia, et te teaks.

me kohtusime täna a pariisi sõpra, kes nüüd juba üle aasta siin töötab - samas rahvusvahelises firmas, kus pariisiski. ja tema kolleegi ja kolleegi naist. "see on täpselt see, nagu minul alguses, kui küsisin endalt, kus mu sõbrad, vanemad ja töö on ja tundsin, et i don´t fit in," ütles see rumeenia tüdruk, kes oma kevadtalvel siia tööle tulnud elukaaslasele viimases juulis järele tuli. olin talle just oma kohanemisraskuste üle kurtnud. "aga siis ma tuletasin endale meelde, et tulin siia selleks, et paremat elu elada," lisas ta. praegu on ta juba fsi keelekursustel jõudnud päris pikalt käia, nii et kohvikus esitas ta tellimuse rootsi keeles. ja minu rõõmustuseks ütles ta, et mul siiski võib olla võimalus tasuta kursusi saada, see kutt migratsiooniametis oli lihtsalt jama mulle ajanud.

ma veel ei tea, kas see vastab tõele, aga see oleks igatahes eriti hea uudis, sest praegu põhimõtteliselt umbkeelsena on siin päris nukker elada. rahvaülikooli suht kallitele keelekursustele regasin end ära, kuid need algavad alles novembris - siis saaksin neist loobuda. muide, ma olen igapäevaelu elades avastanud päris palju sõnu, mis tulevad meile rootsi keelest: punkt, pilet, taldrik, püksid ja viimane avastus - sült. oma madalalaubalisuse mitte demonstreerimiseks jätan ma kirjutamata, kuidas eelnimetatud sõnu rootsi keeles täpselt kirjutatakse, aga see viimane kirjutatakse "sylt" ja see tegelikult tähendab siin moosi/marmelaadi. aga ma arvan, et meie sült on ikkagi sellest samast sõnast tulnud, sest nii marmelaad kui eesti sült on ju mõlemad ühesugused kallerdised.

ah jaa, tulles selle parema elu jutu juurde tagasi. mina küll ei ole siia tulnud paremat elu otsima. oma pühapäevahommikuste einete kõrval tulevikust unistades ei räägi me a-ga tegelikult kunagi eriti tulevikust rootsis. ikka eestis. never say never, me oleme olnud siin ju ainult mõned nädalakesed, aga mina arvan, et minu jaoks on parem elu ikka oma kodumaal. ma mõtlen pikemas plaanis. aga mõned aastad piiri taga tulevad ka ainult kasuks. kuidas, sellest saan kunagi kindlasti pikemalt rääkida.

kuigi minu köögikunstioskustele on siin olemine juba päris palju juurde andnud. leivateo olen selgeks saanud - eilne päts tuli varasematest hoopis parem, jätsin taigna varasemast vedelamaks ja lisasin rohkem suhkrut. pagariäri kõrval avasin eile meierei - tegin ise jogurtit ehk "tüssasin tartu ülikooli", nagu üks toidublogi pidaja kirjutas, rääkides me-3 bakteritega jogurti n-ö paljundamisest. mina tüssasin kohalikku piimatööstust, mille naturaalse kasulike bakteritega jogurti pool liitrit maksab 16 seki. ja see ei olnudki üldse raske, tuli vaid piim 6 tundi õigel temperatuuril hoida. tõsi, selleks investeerisin 140 seki maksnud digitaal toidutermomeetrisse, nii et ei tea, millal mu meierei tegelikult plussi jõuab.

igatahes oli meil täna hommikul eriti mahe hommikusöök omatehtud leiva ja jogurtiga. kuigi kes teab, kust tooraine poodi tulnud oli. igatahes on mul seina peale kleebitud paberil "vi behöva från estland" kirjas kõikvõimalikud jahud ja maitseained.

"twin peaks" rootsi moodi ja muud

neljapäeva õhtul käisime taani paari juures. siin on kaks taani paari, aga olen kohtunud vaid ühega neist. teistega vist ei kohtugi, kuna nad ei lävi eriti selle seltskonnaga, kellega a suhtleb.
taani paarist oli kodus vaid pool, tüdruk oli läinud oma vanemaid külastama kopenhaagenisse (ma praegu tšekkisin wikipeediast, kas selle linna nimi kirjutatakse kahe a-ga; hiljuti tuli tükk aega mõelda, kuidas eesti keeles stokholm kirjutatakse - just nõnda <-, ühe a-ga). viisime taani poisile saku kulda, mis on ainus eesti õlu, millel on õnnestunud rootsi riigi kontrollitavasse alkoholiketti systembolagetisse end sisse möllida. pärast tulid mõned külalised veel ja me vaatasime "twin peaksi" kõige esimest osa. kui te ka pole sellest seiaalist midagi kuulnud, siis kindlasti olete te selle seriaali avamuusikat kuulnud. lühidalt on see david lynchi politseiseriaal, kus esimeses osas tapetakse ühe väikese usa linnakese kõigile tuttav ja armastatud, imelius tütarlaps. ja siis poolteist hooaega otsitakse tema mõrvarit. just nimelt poolteist, wikist võib lugeda, et vaatajatel viskas teise hooaja poole peal üle ja davidil tuli mõrvar paljastada.
reedel olin õhtul lõpetamas oma artiklit ja pidime arturiga välja sporti minema tegema, kui märkasime, et meil õue peal on paar rootsi politseikutti õuele linti ümber vedamas. üks vahtis kolmanda korruse otsaruumist (maja on meil u-kujuline) alla. kui me õue läksime, oli majaesine politseinikke täis, lisaks viis autot. kõik olid pigem nooremad, millest võis oletada, et tegu ei olnud millegi väga tõsisega. politseinike ja autode arvu arvestades aga võis arvata vastupidist.
üks noor naispolitseinik astus meie juurde ka, küsis, kas me oleme juba kellegagi rääkinud. saades eitava vastuse, asus meid küsitlema. kas olime eile kodus, kas kuulsime midagi imelikku, kas nägime kedagi võõrast. ei, kas nägime kedagi suspicious. meie polnud midagi näinud, kuulnud. kuigi pärast mul tuli meelde küll, et kui me kella poole 11 ajal öösel koju tulime, nägime üht kodutut.
muide, rääkides tõotatud maast rootsist: siin meie lähedal ülikooli parkimisplatsil pargib juba pikemat aega üks pikap, asju täis pakitud. ja seal sees elavad kaks inimest. ja siis mõnekümne meetri kaugusel karavan, kus samuti inimesed sees. nimelt on tegu vist ühe kesklinnale lähima alaga, kus saab tasuta parkida. selles karavanis on ehk lihtsalt seiklusjanulised noored, kes mõne aja pärast koju tagasi või kuhugi edasi sõidavad, pikapiga tunduvad olevat kurvemad lood.
meie kõrval küsitleti teisigi. tudengid, ka need, kes meist möödusid, reageerisid sellele kõik mingi kummalise naeratusega. ei osanud nagu käituda. ka meie mitte. kui me juba jooksurajal olime, ütlesin a-le, et eestlane minus ei tihanud küsida, mis siis juhtus, aga ajakirjanik oleks pidanud.
kui tagasi tulime, olime juba välja mõelnud, kuidas asja teise nurga alt uurida: should we look out for something? is there anything we should know?
politseinik isegi natuke nagu naeris ja ütles et ei, you are safe. a leidis pärast facebooki ühika kommjuunitist kuulukaid, et kolmanda korruse ühiskasutatavast ruumist leiti kodutu, kes oli sinna ära surnud. ja et politsei mõrva ei kahtlusta.
see on kummaline selles mõttes, et meil on ikkagi alt uks lukus. aga kes teab, millal ta sisse lipsata sai.

ema-isa, ärge nüüd ainult muretsege. me ei ela mingis getos, aga paratamatult on tegu suurlinnaga, kus liigub igasuguseid. nii et paralleel "twin peaksiga" oli ilu(aja?)kirjanduslik liialdus.

reede õhtul käisime maitea kuskohas asuvas ühikas, kus elab moskvas ajakirjandust õppinud tüdruk. nüüd on ta juba aasta rootsis elanud, peab end pigem eurooplaseks ja ei plaani vist venemaale naasta. sealse ajakirjandusõppe kohta ütles ta üldiselt häid sõnu, ainult et kui ta praktikat tegi ühes telekanalis (ja tv on teadagi valitsuse käpa all), siis olid üritused, mida kindlasti pidi kajastama. ja kui ta oleks magistrantuuri tahtnud moskvas astuda, siis oleks ta pidanud hakkama uue riikliku raadiojaama loomises kohustuslikult kaasa lööma. tema sõbranna astus sisse ja talle siis nii öeldigi - kui oled käpp, saad tasuta õppida, kui ei, siis mitte.
vene tüdruk oli kokku kutsunud oma koridori ühiskasutatavasse kööki ja selle taga asuvasse hängimisruumi u 20 inimest, kes kõik otsapidi ajakirjandusega seotud olid. kuna keegi lasi oma läpparist kõva ja halva kõlakvaliteediga mussi, siis me loomulikult mingit maailmas-peaksid-asjad-olema-nii juttu ei rääkinud. pärast hängisime veel linna peal.
mulle üldiselt tundub, et stockholm ja võib-olla kogu rootsi ei ole tegelikult tudengite jaoks hea pidutsemisriik: natukegi kangem alkohol, isegi veinid, on kättesaadavad ainult systembolagetist. see pannakse kinni kl 19. alkohol on jumala kallis nii poes kui baaris, isegi siis, kui tahad kultuurselt lihtsalt pokaali (maja)veini. ja peopaigad pannakse enamasti kinni kl 1, mõned ka kl 3. nagu üks saksa tüdruk ütles: "meil alles kl 1 minnakse linna peale!"
pidusid võiks pidada ka ju ühikates, ja seda ka tehakse, aga siis saad kutsuda ainult mõned külalised, kui sul just sellist hängimisruumi ei ole või sa koridoripidu ei taha korraldada (seda tehakse ka.) väljas pidude pidamiseks on ilm juba liiga külm.

täna hommikul plaanisime a-ga linna peale djursholmi kanti, mis pidi olema selline ilus pargilaadne ala. meie tee peale jäi linnas aga stadsbiblioteket, kuhu otsustasime sisse põigata ja veidi lehti lugeda. mõtlesin veel, et ei tea, kas meid sisse lastakse, mingit lugejakaarti meil ju polnud, me polnud seal kunagi käinudki, aga kohe välisuksest sattusime perioodikasaali, mis asus fuajees ja mille sein oli kõikvõimalikke lehti kõikvõimalikes keeltes täis. eestist olid esindatud pm ja epl, viimast pidi küll miskipärast eraldi küsima, esimesest oli aga kolmapäevane number, kuid laupäevane arter. tühja kah, meile sobis kõik, mis emakeeles ja mida lugenud polnud.

siis helistas saksa poiss, et tema läheb oma autoga kuningalossi vaatama ja et kas me ei taha kaasa minna. kuninglik perekond elab linnast väljas, ekerö kommuunis, nagu siin öeldakse. stokholmi kesklinnas on ka kuningaloss, aga seda kasutatakse vist ainult esindus-eesmärkidel. ekerö lossi ümbruses on suur roheline ala järvekeste, purskkaevude, pöetud põõsaste, marmorkujukeste ja pühapäevaste jalutajatega. mõned isegi pidasid piknikku. see ja fakt, et lossile pääses päris lähedale, tundus täitsa tore ja demokraatlik. kõik oli tegelikult põhjamaiselt lihtne ja maitsekas.







eesti numbrimärgiga buss turistide parkimisplatsil. sees oli üks eesti moodi bussijuht ja üks asiaadi moodi turist.


üleval ja siis ka mõned pildid. kõige all pilt eraldatud söögiruumist, kus kuninglik pere einestas (infosilt oli kirjutatud mineviku vormis, seega siis enam mitte), kui nad tahtsid teenijatest jt eraldatust. nb! kapp tuleb maa seest välja, aga ma ei saanud täpselt aru, mis eesmärgil (äkki peideti sinna alksi :))
seal vahepeal piltidel on minu tehtud leib ja kanarbikud, mis ma rõdu külge korvikese sisse kasvama panin. siin levib sügisene kanarbiku-hullus, millest isegi eesti aiandussaidid räägivad. iga endast lugupidava lillepoe ja supermarketi ukse juures tervitavad sind pottides kanarbikud ja põhimõtteliselt jäetakse need välja seniks, kuni külm nad ära võtab, aga nad on ka kuivanuna ilusad. "Kaalutletud mõrv, aga see-eest on ilus, kui iga ukse juures on lilled kogu talve!" nagu ütleb eesti aiandussait. haha.

uurisin mõni aeg tagasi ühelt oma kolleegilt, et kuidas temast üldse ajakirjanik sai. ta siis rääkis. ja muuseas ütles ka, et ega tal mingit tungi kunagi kirjutada pole olnud. praegu kirjutab ta minu meelest väga hästi. kaalutletult. aga ainult lehes. ta ei saa aru, kuidas mõnel on jõudu peale selle kirjatöö ka veel mujale kirjutada, blogida jms.
see suvi, mis mul selja taga on, on pannud mindki kirjutama ainult siis, kui teisiti ei saa. seda väljendit "kui teisiti ei saa" kasutatakse muidugi reeglina ajakirjanike suunas näpuga näitamiseks. et kirjutavad liiga tihti ja liiga palju (ja liiga rumalat juttu). ma ei hakka sel teemal praegu arutlema, sest võtan seda ütelust veidi teistmoodi: kui teisiti ei saa, sest töö sunnib.
mu blogi jäi viimati pidama maikuusse. natuke oli endal ka kurb, et oma virtuaalkodu niimoodi tolmu koguma jätsin. (lisaks veel ühe teise, temaatilise blogi, mille lõin talvel ja mille tegemiseks palju hoogu kogusin. pole olnud motivatsiooni sedagi arendada, kuigi teema on südamelähedane.)
aga töö on mind suht tühjaks pigistanud. või võib-olla olen ise lasknud tööl endast niimoodi üle käia. ema on ikka mulle mõnel korral öelnud, et sa põletad ennast läbi, kui nõnda kõike südamesse võtad. see selleks.

jah, et ma olen nüüd kolmandat nädalat rootsi mail. "aga põnevad seiklused ja uskumatud juhtumised?" küsis kursaõde A minu käest mõned päevad tagasi, kui ütlesin, et rootsi jõudes olen autopiloodi pealt tööd edasi teinud ja eriti kuskile jõudnud pole. nii ongi.
linn on veel täitsa avastamata. aga olukord hakkab siiski paranema. järgmisel nädalal püüan minna migratsiooniametisse pabereid ajama, et keelekursustele saada. täna koostasin nimekirja kõikidest muuseumidest, kuhu tahan minna. esimesed dringidki stocki ööelus on tehtud.
eile käisime tyresta looduspargis matkamas. kuulsin, et ilm oli eestis ja soomes ka sama ilus olnud kui siin. tyresta asub stockist kuskil 20 km kaugusel. esimene erinevus eesti matkaradadega oli see, et siin inimesed käivad tõesti kogu perega nädalavahetuseti matkamas. eestis olen näinud pigem igasugu seltskondi, kes enamvähem ühevanustest inimestest koosnevad. kui looduskaitseala servale ehitatud parkimisplatsile jõudsime, oli seal juba oma sada autot. mõni isa sättis parasjagu seljakoti moodi lastetooli selga. see ei olnud ses mõttes üllatus, sest jyväskyläs elades nägin samasuguseid idüllilisi perekondlike nädalavahetusi.
rootsi loodus on eestile loomulikult küllaltki sarnane, floora ja fauna on küllaltki lähedane, metsaalused lõhnad meenutavad eestit. aga kui meil on metsas ka mingi mulla- või turbakiht, siis siin kasvavad metsad peaaegu kaljude peal. puud ei saa kuidagi oma juuri otse maasse ajada, vaid juured laiuvad meetrite kaugusel tüvest, kust siis end kuskile õhukese mullakihi sisse on kinnitatud. matkaja jaoks tähendab see aga seda, et päev möödub kivilt kivile ja juurelt juurele hüpates. viietunnise retke lõpuks oli mul nende juurde vahelt jalgade väljatõmbamisest eesti keeli päris kopp ees.
see asjaolu teeb muidugi ka peredega matkamise küllalt piiratuks. kui me olime läbinud oma esimesed 2km juurika-rada, tulid meie vastu noored lapsevanemad lapsekäruga. nende selja taga oli n-ö tsiviliseeritud rada otsa saanud. naine hõikas meile juba kaugelt midagi rootsi keeles. minu "sorry?" peale lülitus ta kiirelt inglise keelele üle, küsides, kas nad käruga siit läbi saavad. ei oleks saanud.
stockholmis ja selle ümbruses on üldse väga imetlusväärne, kuidas inimesed silmagi pilgutamata kohe inglise keelele üle lähevad, kui aru saavad, et sa rootslane pole. (ja minu poole pöördutakse alati rootsi keeles :)). ma arvan, et siin võiks vabalt hakkama saadagi ilma rootsi keelt oskamata. aga seda ma ei kavatse teha.
tyresta looduspargis oli 1999. aastal suur tulekahju, mille jäljed on näha tänapäevani. ja mitte kuidagi aimatavalt, vaid põlenguala on endiselt päris trööstitu. see paneb mõtlema, kuidas kümme aastat inimese elus on päris pikk, kuid looduses täitsa tühine aeg.
tulest kahjustamata aladel kasvas aga mõnusalt seeni (jah, palju rahvast oli metsas ka korvidega; kui enda pea või seeneteatmik ei aidanud, käidi looduspargi peamajas mükoloogide juures seente söödavust kontrollimas) ja marju. ma vist olen rohkem mustikametsades käinud, sest nii palju ja magusaid pohli pole ma eestis kohanud. igatahes korjasime meiegi oma tühjaks söödud võileivakarbi neid väikesi hõrgutisi täis (nii tobedalt, kui see ka ei kõla) ja õhtul tegi A pohlakooki.
me üldse siin kokkame päris palju. A arvas täna, et me muud ei teegi. aga ise süüa tehes tuleb vist veits odavam, aga parem toit kah. nii olen ma siin jõudnud küpsetada esimest korda elus saia ja leiba (see plaan oli mul juba eestis, aga kui siin poes 28 SEKist leiba nägin, siis tuli asi käsile võtta), kusjuures leivajuuretise tegin ka ise. ja jogurtitegemise nipid olen toidublogidest juba välja otsinud.

ah jaa, piltidest. esimesel on üks demonstratsioon. ma ausalt öelda ei saanud pihta, mida nad nõudsid, aga kisa oli kõva. järgmisel päeval nägime järgmist demonstratsiooni. seal nõuti, et usa kuubast käed eemale hoiaks. (kindlasti ameeriklased kuulsid need hüüded teisele kontinendile ära...)
teisel pildil on meie maja. selline ümmargune ta ongi.
ja maja kõrval söövad lehmad. või pigem veised. keegi väitis, et need on royal cows. mine tea.
ja viimasel põlenud metsaala tyrestast.

jätan nüüd muljetamise siinkohal pooleli. varsti jälle. luban, et varem kui kolme kuu pärast ja veidi entusiastlikumas toonis. tegelt on siin täitsa brå.
hej då!

cutting your hair short can be a nightmare but also very liberating, ütles üks ny brooklini meesjuuksur mingis videos, mida ma netis nägin.
mul on veel see liberating staadium, kuigi täna hommikul, kui juuksuri vahufööni soengu välja pesin, tuli natuke juba nightmare´i tunne ka peale. eile, kui ma Anlsi ja Prt-ga kokku sain, siis Prt esimene reaktsioon oli hea: "Kas Art teab?!" Mispeale ma ütlesin, et juuksuritoolis tuli mul küll meelde tema kunagine jutt, kuidas Anls läks hommikul vara kuskile ära ja siis tuli ühtäkki lühikeste juustega tagasi.


mitäs muuta? barcelonas sai käidud. kuna olime seal teist korda, siis ühtki muuseumi lõpuks ei külastanudki, peaaegu üldse ei shopanud, küll aga sõime kilode viisi häid asju, käisime ühes gaudi majadest (üleval vasakul), mängisime bingot ja käisime ühe juuksuri sünnipäevapeol, mida peeti macba (nende kumu) kõrval. ja siis see alumine vasakpoolne pilt - kas te ei tahaks omale sellist ülikooli sisehoovi? (vabandust, et pildid on suvaliselt, blogger.comil on täna halb päev).

ühel kursusel pidime looma reklaamiparoodia

selgituseks neile, kellel ei ära ei ühenda.

vaga vesi, sügav põhi?

kui me sõpradega washingtonis käisime ja seal esimest oravat nägime, hakkasime tüdrukutega vaimustusest kiljuma, et ka sellises maailmalinnas need nunnud metsloomad on, ja kiskusime fotokad välja. päeva jooksul saime aga aru, et orav pole selles linnas mingi ime. neid leidus kõikjal. nad olid inimestega harjunud, ei kohkunud meie lähenedes ära ja oskasid teed ületada. hiljem kuulsin, et ameeriklased pigem vihkavaid kui armastavad oravaid. neid kutsutavat lausa maapealseteks rottideks.
paar päeva tagasi lugesin uudist, kus oravad ründasid iiri perekonda. see oli elukakskendneljas liigitatud kurioosumi rubriiki. loo kommentaaridest võis leida viiteid videotele, kus demonstreeritakse oravaheitjaid ja guugeldades leidsin veel paari aasta taguse uudise, kuidas oravad koera tapnud olid. seega tundub, et mujal maailmas polegi oravakesed nii nunnud loomad nagu meil neid kujutatakse. võib-olla peaks ka üks partei omale uut maskotti otsima.
aga jah, eks kõiges on lõppeks süüdi inimene, kes oravate elualadele trüginud. või ma eksin?

allapoole vööd lingvistika

kas ma juba rääkisin teile selle "terviseks!" nalja? noh, ammu teada on see, et kui välismaalastele õpetada, kuidas cheers! eesti keeli on, küsivad nad seda kuuldes: "what kind of sex?" ja habemega on ka väljend "tervis sulle, seks mulle". siinkohal aga uusinterpretatsioon ehk "terviseks" võib kõlada ka nagu terrible sex! pole siis ime, kui eesti kohta öeldakse (meie keelt silmas pidades) no sex, no future, kui me üksteisele kohutavat seksi soovime.
aga sel nädalavahetusel kuulsin ka välisüliõpilaste uut leidu eesti keele kohta. "kaksteist kuud" kõlab inglise keeles nagu cock tastes good. vt ka, kuidas kõlab ameeriklasele punane.

roosti oma liis lass

ma sattusin kuidagi mingile rootsi leheküljele, kus oli uudis kellegi Isabella "Blondinbella" Löwengripi kohta. oli selline blondiin, mustad sõõrid ümber silmade veetud. ja ma ei tea, kas see, et uudis paigutus just veebikülje vasakule veergu, nagu elu-kakskendneli uudised postimehes, oli vaid kokkusattumus.
igatahes otsustasin neiut guugeldada. muuseas küsis guugel mu käest, kas ma pidasin otsingusõna all silmas "Isabella "Blondinbella" Linnugrippi". leidsin uudise eelmise aasta detsembrist selle kohta, et teismeline blogija isabella on rootsi guugeldajate seas kuulsustest kõige otsitum.
sama uudis ütleb ka, et nüüdseks 18aastane blondinbella (kes talle küll sihukese nime välja mõtles - rootsi ajusaagim?) alustas blogimist 14aastaselt ja tema kõige populaarsem postitus, kus ta räägib oma praegusest peikast, on kogunud 600 kommentaari. tema blogi leiab siit. viimane postitus on jällegi - üllatus, üllatus - suhete teemal, täpsemalt sellest, kuidas suhet hoida. guugli translatori abiga saab ka rootsi keele võhik enamvähem aru, et tegu on suht sisutu lobisemisega, aga postitus on ära teeninud ühe päevaga juba 80 kommi.
kusjuures märkimisväärne on see, et postitused kuuluvad blondinbella ab-le (mis peaks minu meelest tähendama aktsiaseltsi) ja blondinbella ise on trademark. äri missugune! ja arvatavasti teaks rootslased rääkida sellest plikast veel pikki lugusid.
aga see portaal, kust ma uudise blondinbella kohta leidsin, on tegelikult päris tore koht. näiteks võib sealt leida selliseid karikatuure, nagu ülal näete.

natuke veel vahetusüliõpilastejuttu

ma jõudsin tartusse vabariigi aastapäeva õhtul, kui starman oli otsustanud oma klientidele kingituse teha ja jätta meid ilma poolest presidendi vastuvõtu kontserdist. noh, kõne kuulsin õnneks raadio vahendusel ära.
järgmisel päeval kohtusin jälle vahetusüliõpilastega, kellel on millegi pärast kombeks oma aega veeta illegaardis (minu jaoks oli see vist elu kolmas kord, kui ma sinna sattunud olen). võib-olla sellepärast, et neist osad, eriti ameeriklased on ju spordiülekannete hullud ja seal näeb neid suurelt ekraanilt. muuhulgas sain ma ka teada, et selle koha omanik on mingi keskealine britt, kes on tartus elanud umbes kaheksa aastat.
aga millest ma tahtsin rääkida oli see, et need tudengid olid eriti üllatunud, kuidas meie president suudab KOLM tundi tegeleda käesurumisega. neile tundus see eriti naljakas. ma ei taibanud tol hetkel küsida, et kuidas on lood näiteks saksamaal, aga ameeriklased ütlesid, et neil sellist kätlemist ei toimu.
siis veel on nad märganud, et meie ööklubides tantsitakse üksteisest eemal. no kui ma näiteks usa pidusid meenutan, siis jah, seal võrdus tantsimine hõõrutamisega.
ja neile meeldib sõna "tüdruk" (nende häälduses tudruk), sest see pidavat kõlama täpselt sellise sõnana, mida saab kellelegi pähe patsutades öelda.
eile tutvusin ma veel ühe tšehhi poisiga, kes on olnud eestis pool aastat ja räägib hämmastavalt soravalt ja tõesti ilma aktsendita eesti keelt. suht uskumatu oli teda kuulata. aga kõige toredam oli see, kui ta rääkis, et käis kaks nädalat tagasi tallinnas. "vana tallinn on väga ilus, aga ülejäänud linn väsitas mind. ma tunnen ennast paremini tartus."

ei lase veel lahti

sellel kolmapäeval saabus eestisse ameeriklane. päris ameeriklane. läksin talle lennujaama vastu, kuna ta pidi enne oma tartu vahetusüliõpilassemestri algust kaks päeva tallinnas veetma. minu jaoks oli ta täiesti vales kontekstis: olin teda viimati näinud poolteist kuud tagasi kuskil kaugel usa kolkalinnas ja ühtäkki oli ta siin, tallinnas. see pani mu oma väikest jaapanlannat ja pikka ungarlannat igatsema.
järgmisel päeval aitasin tal mobla (mis oli usa hindadega võrreldes rõvedalt kallis) muretseda ja hängisin temaga mööda tallinnat ringi. õues oli parajalt miinuskraade ja ameeriklane ütles, et sellise ilmaga istuksid kõik tema rahvuskaaslased toas. aga ta pidas hästi vanalinna-lauluväljaku käigu vastu, kuigi jäi vist järgmisel päeval tartusse jõudes haigeks.
minu jaoks oli see päev omamoodi värskendav, sest kui oled koos kellegagi, kes on esimest korda sinu kultuuris, õnnestub sul oma kodu näha täiesti uue pilgu läbi. siinkohal jagan seda kogemust teiegagi:
- lennujaama parkla väljasõidu juures oli ummik. püüdsin autoga järjekorda saada endamisi öeldes, et vaatame, kas eestlased on sõbralikud. "teid on liiga vähe selleks, et mitte sõbralikud olla," ütles ameeriklane. kas ei ole mitte ilusti öeldud?
- ameeriklane libises esimest korda juba lennujaama parkimisplatsil. õnneks jäi püsti. järgmisel päeval, kui me linnas ringi sõitsime, ütles ameeriklane, et ta juba eile vaatas, kuidas ma autoga "sellises kohas" (loe: lume ja jää peal) sõidan. "aga nüüd ma hakkan aru saama, et teil sellised teed ongi. et teisiti siin ei saagi."
- kui ameeriklane tahtis kumus vetsu minna, hakkas ta naise wc poole minema. ma hõikasin, et vale suund. pärast küsis ta: "ah et allapoole nool on siis meeste wc ja ülespoole naiste?" usas olles polnud ma tegelikult märganud, et neil tõesti neid kolmnurkseid wc märke polnud, vaid ainult kriipsujukud, ühel seelik seljas. ja selgitasin talle, et see pole tegelt nool, vaid allapoole kolmnurk sümboliseerib mehe õlgu ja ülespoole kujund naise laiu puusi või kleiti. üks sõber ütles pärast mulle, et need kolmnurgad on sovieti aja pärand.
- kui ma usas olin, siis avastasin eesti kohta nii mõndagi uut. näiteks, et me tõesti oleme tunduvalt vähem religioossed. ja kui ameeriklane tuli siia, siis ta pidi mulle seletama, kuidas on inglise keeles keerlevad uksed (seda küsis minult jfk lennujaamas liina, aga ma ei teadnud). ameeriklane ei teadnud tegelikult ise ka, pakkus, et rotating või spinning doors, aga arvas, et on olemas ka mingi parem termin. ja patkuli vaateplatvormil küsisin, kuidas on tuulelipp inglise keeles. see tuli tal meelde siis, kui me olime juba tagasi raekoja platsil - weather vain. ja väljendit "peeping tom" kasutavad nad seal kõik, aga legendi selle taga teadsin mina.
- siis küsis ta, kuidas on eesti keeles "red". et ta oli lugenud kuskilt sõna "punast". ma ütlesin, et see on partitiivis, aga nominatiiv on "punane". ja ta ütles naerdes, et see ei ole võimalik. "kui ma "punast" lugesin, siis see tundus juba jube naljakas, aga ma ei uskunud, et see veel paremaks saab minna. ma pean sellest kirjutama oma sõpradele!" sõna "poonani" tähendust guugeldage ise...
- aga kõige toredam oli see lugu, et ta ei teadnud, kas tema tuutor pille on poiss või tüdruk. "ja ma ei teanud ka, kas see ülikooli välisüliõpilaste office´i inimene on he or she. mul praegu ei tule ta nimi meelde, aga ma guugeldasin teda ja tuli välja, et sama nimega tüdruk on teil bändis vanilla ninja." selle naise nimi oli piret.

ameerika

"kui kaua sa juba tagasi oled olnud?" küsis üks tuttav marsapeatuses. võrdlesin kiirelt 15. detsembrit ja käesolevat kuupäeva ja avastasin endalegi üllatuseks: juba üle kuu. issand.
mu väike kodumaa on suutnud mu enda rüppe nii kiiresti ja sujuvalt haarata, et aeg on läinud lennates. jah, alguses muidugi pühade meeleolus, siis kaks nädalat töö tähe all ja nüüd on natuke aega, et enne uue semestri algust lasta mõtetel settida.
kuigi minu elus on paljud asjad korraldatud nüüd küllaltki teistmoodi kui enne ameerikasse sõitu, ei tekkinud mul huvitaval kombel mingeid kohanemisraskusi. võib-olla sellepärast, et ma teadsin neid raskusi oodata. esimesed nädalad küll, jah, ma olin kuidagi äraolev. A vahepeal naeris ja vahel heitis nagu natuke ette, et ma magasin tavaliselt päeval kella kaheni (ta tegi mulle töölt äratuskõnesid) ja õhtud veetsin skaibis ja facebookis oma välismaa sõpradega lobisedes. ja ma ise ei saanud tükk aega aru, kuidas marsajuhid, poemüüjad jm teenindav personal nii tuim võib olla. aga jetlagist sain üle ja eestlaslik-venelaslik teeninduskultuur tuli ka kiiresti meelde. ja hoolimata mingitest olmeprobleemidest, inimeste suhtlemispuudest, liikluskultuuri olematusest (mitte et seda ameerikas oleks olnud) ja majanduskriisist on mul hea meel tagasi olla.
ma tean, et need ameerikakuud ei kao minust kuhugi, õnneks saabub vähemalt üks usa tuttav varsti ka eestisse, aga selle ameerika-teema võiks vist natukeseks nüüd tagataskusse panna (ja blogivärvid ära vahetada). ja mis võiks olla selle jaoks sobivaim aeg kui uue, epohhi loova usa presidendi ametiaja esimene päev.

kirjutasin kunagi omale üles märksõnad, millest tahtsin blogisse kirjutada, aga ei saanud mahti. siit nad nüüd tulevad ühes väikese selgitusega.
ukse hoidmine, õuna söömine ja excuse me - me ju kõik teame ingliskeelse kultuuriruumi ülima viisakuse traditsiooni. isegi siis, kui selles keeles ei saa teietada, on inimesed üksteise suhtes lugupidavad. tõsi, vahel on see kollektiivne hoolivus ka teinekord võlts ja käib vahel närvidele, näiteks kui inimesed sinust kaubanduskeskuses meetri kauguselt möödudes ka excuse me lausuvad. sellega mul meenus pidevalt see eesti pubekate irooniline ütlus: "ei no vabandust, et ma olemas olen", aga tegelikult ei tähenda need kaks üht ja sama, sest ameeriklased ei karda oma olemasolust märku anda. nad ei soovi kuskil avalikus ruumis märkamatuks ja anonüümseks jääda. kui nad satuvad kellelegi otsa komistama, ütlevad nad selgesti "palun vabandust!", kui neil juhtus midagi, räägivad nad sellest võhivõõrale poejärjekorras, kui nende töö vaimne pool sakib (bussi ja taksojuhid, sööklatöötajad), lobisevad nad ajaviiteks klientidega või ümisevad/vilistavad omaette mingit viisijupikest. ja kui nad endast järgnevale inimesele ust lahti hoiavad, vaatacad nad julgelt oma selja taha talle silma, et veenduda, et ta uksest kinni sai. ja nii käituvad nad iga päev.
meil püüavad inimesed, pea õlgade vahel, linnatänaval üksteisest võimalikult vaikselt, silmkontakti loomata, mööduda. nagu juba öeldud, teenindajad ei viitsi sulle teregi öelda (kas ei võiks kaaluda neile kassaaparaatide kostüümide väljajagamist - aparaadilt ei oota ju keegi inimlikku pilku), rääkimata pikema vestluse arendamisest.
näiteks see oli ikka kujukas lugu, kuidas ma usast värskelt tagasijõudnuna marsaga linna sõitsin. astusin marsasse, hõikasin tere, aga vastust ei kuulnud. linnas küsisin, kas kaubamaja juures peatust saab, aga vastust ei tulnud. imekombel aga marsa peatus. nagu automaatika.
aga loomulikult võib see "mina olen siin" käitumine ka tüütavaks muutuda. näiteks see lugu, millest ma kunagi ammu kirjutasin, kui üks plika üle bussi kuulutas, et kui buss kohe ei peata, siis tema pissib ennast täis.
sööklatöötajatest veel. boremani sööklas oli üks lett, kust sai starbucksi jooke ja kooke-puuvilju küsida. ükskord ma läksin sealt õuna küsima. tädi andis mulle ühe õuna, ise kiites, et talle ka just need hapukad rohelised meeldivad. siis aga nägi õuna peal plekki ja kukkus hoolitsevalt seletama, et selle pleki võib välja lõigata. siis aga ütles, et ta annab mulle igaks juhuks veel teise õuna ka. ja mina mõtlesin, et kas eesti sööklatädi oleks selline lahke, särasilmne ja hoolitsev.

liiklusõnnetus - ühel pühapäeva õhtul võtsime juditiga raamatukogu kohvikust kuumad šokolaadid ja läksime õue jalutama. linna ühe kõige laiema tänava suunas jalutades kuulsime sellist häält, nagu midagi rasket oleks autokatusele kukkunud. samal hetkel nägime, kuidas üks mees nagu autost välja lendas. tegelikult sai ta aga autolt löögi ja oli sel hetkel, kui me pilgu tõstsime, õhust asfaldile maandumas. autost hüppas välja noor naine, kes aina korrutas: "sir, are you okay?" sir muidugi ei olnud okei, vaid oli arvatavasti teadvuseta. ja siis, kui me teisel pool teed oma väiksest šokist üle saamas olime, lendasid kohale kaks tuletõrjeautot ja umbes viis politseimasinat. ja mina mõtlesin, et siin te nüüd olete oma paanikaga, aga normaalselt liiklust planeerida ei oska. sest morgantowni kesklinnas oli ülekäiguradasid minimaalselt ja ka see mees oli arvatavasti suvalise koha peal teele astunud. kõik tudengidki käitusid samamoodi - lihtsalt suvaliste kohtade peal astuti autoteele.
nüüd koju jõudes võin ma tunnistada, et oleksin kaks korda peaaegu ise autolt löögi saanud. ükskord oma rumaluse tõttu (jooksin mingist mäest alla, mille ees oli autotee) ja teinekord seepärast, et kuskil mujal polnud kõndida, kui tee ääres, aga kõnniteed seal loomulikult polnud. ja nii minu kui teiste vahetusüliõpilaste üks hirme oli see, et me seal usa kolkalinnas oma otsa leiame.

pornojänkud - sellest kunagi pikemalt ja läbimõeldumalt. aga pornoteema on usa ajakirjanduses in ja inimeste elus in, isegi kui nad sellest ise aru ei saa. praegu lihtsalt üks plakat ameerika unelm-naistudengitest.

OIP ja RA - välisüliõpilastalitus OIP, mis koosnes mitteabivalmitest paksudest ameerika muttidest, kes ei viitsinud kunagi meie meilidele vastata ega informeerinud meid millestki. RA ehk korrapidajad korraldasid meile viimasel päeval sellise jama, et tahtsid meid keset päeva tubadest välja lüüa, kuigi me alles asju pakkisime, sest nad tahtsid tubade ispektsiooniga ühele poole saada ja koju ära minna. kusjuures meile oli enne teatatud, et võime oma tubades olla õhtuni. lähen siiani vihaseks, kui sellele laupäevale mõtlen.

mobiil - helistamine usas on kallis ja süsteem lollakas, sest peale väljaminevate kõnede ja sõnumite tuleb tasuda ka sissehelistamise ja saabuvate sõnumite eest. kusjuures täpselt sama palju kui siis, kui sina helistaksid. seega pidin ma maksma kõigi nende telefonimüügi kõnede, nende "can i talk to tiffany/dave/tom?" kõnede ja nende "just chopped 10 inches of my hair" või "hey tiff it´s brian are you in morgantown?" sõnumite eest.
konsumerism, jõululaulud poodides - ei vajagi vist kommenteerimist.

hallid juuksed - kui palju te olete näinud eestis hallipäiseid keskealisi naisi? ma ei imesta, kui mitte ühtki, sest eesti naine lõikab keskeas oma juuksed kindlasti lühikeseks (mulle ütles juuksurgi, et väga vähestele keskealistele sobivad pikad juuksed) ja värvib neid. aga usas kandsid paljud keskealised naised, ja ma mõtlen siin ka 40ndates aastates naisi, pikki juukseid. isegi siis, kui need olid juba hallid. ja see oli tegelikult üllatav, sest just sealt maalt ju tuleb see noorusekultus.

***
ma näen ikka veel ameerikat unes. miskipärast kordub selline uni, et olen usas selles kolkalinnas morgantownis, järgmisel päeval läheb new yorgist lennuk eestisse, aga ma ei saa kuidagi new yorki. ei tea, mis see tähendama peaks?

Sebastian Ba is now alone in an almost completely empty room without roommates...
Agnes Kwong misses I House.....
Lorenza Borz is last friday night in Motown.. ;)
Giulia Meneghello is THE friday night.
Miki Watanabe will enjoy last WVU night with my super cute and funny friends :)
Anna Clara Monjardim already started crying.......Hilal and Carla: its all your falt! I am going to miss you!

selliseid tekste võis leida facebookist ehk iga ameerika noore (ja ameerikas õppiva välismaalase) teisest kodust mitmeid. ja mis seal salata, allusin minagi provokatsioonidele ja kirjutasin sellest, kuidas ma asju pakin. aga liialt emotsionaalseks ei muutunud. a la "i´m gonna miss you all, guys."
esiteks ma pole sugugi kindel, et ma neid kõiki taga igatsema hakkan. teiseks, kui ma kellestki puudust tundma hakkan, suudan ma seda talle ka silmast silma öelda.
minu kojutulek kulges marsruudil morgantowni international house (enda ühikast löödi meid keset laupäeva välja, nii et i house oli tol õhtul nagu põgenikelaager) - öö pittsburghi motellis koos saksa kuttidega (stopp kõikidele räpastele mõtetele!) - nyc, jfk lennujaamas kuus tundi ootamist ja siis 8 tundi lendu - helsinki lennujaamas jooksmist (ny lennuk jäi hiljaks) - tallinn.
tegin selle kõik läbi mingisuguse autopiloodi peal. oli samasugune korraga tuim ja ärev tunne, mis wvu-sse minneski.
i house´st lahkudes nuttis suurem osa väikestest aasia tüdrukutest. mul ja juditil ja gottil olid silmad veidi veekalkvel, aga milleks nutta? me teame, et me kohtume kindlasti euroopas uuesti. aga tol hommikul sõitis ära judi, me väike armas jaapanlanna, ja siis ma nutsin küll. millal ja kas ma teda enam kunagi päriselt näen?
see on tegelikult natuke vastik tunne, kui sind visatakse (st sa ise viskad) võõrasse linna, kus sa pead endale sõbrad tegema :) ja neist saab sinu väikene pere. alguses on nad sinu jaoks suhteliselt võõrad, sa avastad nende juures iga päev midagi. mõned asjad on erakordsed, mõned toredad, mõned ajavad sind närvi. aga sa harjud nendega, nende kõne ja aktsendi, naljade, kehakeelega ja kiindud neisse. ja siis ühel hetkel, väga järsku, neid enam ei ole. sa tead, et paljusid ei näe sa enam kunagi, sest kui suur on tõenäosus, et ma näiteks mehhikosse sõidan (ja kui sõidangi, siis kas just sinna, kus nemad elavad...)? aga eks see käib asja juurde.
lihtsalt on vahel hea saada kinnitust laulusõnadele, et kõik inimesed on ilusad ja head.

ja kui meile finnairi peal söögi kõrvale musta leiba anti, tuli mul nutt peale. nii kaua polnud ma seda maitset tundnud. (tõesti, nüüd tundub mu käitumist vaadates, nagu oleks kuskilt sõjast elusana pääsenud.) ema autosse istudes tundsin selle auto lõhna, koju jõudes kodu lõhna. ema ütles, et mul on mingi võõras magus lõhn juures. see oli sealne õunalõhnaline pesupulber.
täna hommikul ärkasin esimest korda kodus. ma olin seda kodus ärkamist juba kaks korda unes näinud. aga täna öösel olin ma unenäos morgantownis.
sellised vastakad tunded mul ongi. mul on veel siiani see tunne, et ma tulin koju ainult korraks ja kohe olen ma seal tagasi. et kohe on kõik nagu need neli kuud. ja morgantownis tehtud viimaseid pilte vaadates on siiani kodusem tunne kui nähes seda kõike, mis kodus mu ümber on. aga nagu a ütles: "sa oled nüüd siin, kuhu kuulud." ja ma tegelikult tean, et loomulikult nii see ongi.

kõndisin täna draamateatrist marsa peale ja tundsin, et mul oleks nagu naeratus näkku kleebitud. aga selline siiras. kui ainult see rõõm kodu ja eesti üle ei kaoks! kui kestaks see patriootlik vaimustus, millega ma seal teistele eestist rääkisin, laulva revolitsiooni filmi näitasin ja öölaulupeo videosid (olin selle toimumise ajal juba eestist ära) vaatasin. jätkuks jõudu naerda samamoodi selle halluse üle, nagu ma naersin seal, kui keegi ütles, et on kuulnud, et teil seal eestis on jube pime. ja naeratada sama palju, nagu ma tegin seda seal.
mul on praegu tunne, et ma olen cadrie bradshaw, kes kõnnib, peaaegu hõljub, oma roosas baleriinikostüümis mööda tänavaid, õnnis nägu peas, ja on ainult aja küsimus, millal tuleb nurga tagant buss ja minu kui õnnelikkuse kehastuse rämedalt täis pritsib. ma juba aiman teda, ta natuke andis endast märku (näiteks apaatse marsajuhi näol ja et töölt juba meelde tuletati, et kohe-kohe pean tõsiseks töiseks tädiks hakkama), aga praegu on veel see roosa-periood.

minu blogi jääb veel mõneks ajaks puna-sini-valgeks. mul on veel endaga paar teemat arutada ja teile jutustada. veel on aega mitte lahti lasta.

ah jaa, kell näitab praegu 4 hommikul ("minu" aja järgi nii 9 õhtul), aga püüan siis nüüd und saada.
pildil kõige ehtsam lapin kulta, mida ma elus näinud olen ehk vastusõitmine päikesetõusule.

"on sündmuseid neid, mida maha ei pese ka chillit bang"

nii ütles mu tädi pärast minu esimeste reisimuljete lugemist. jätkame siis siinkohal
5.-6. päevaga.
olime endiselt flagstaffis ja õhtul enne südaööd pidi minema butt los angelesse. kirjutasin praegu kogemata bussi asemel butt, aga pigem selliseks see reis kujuneski. kell 11 pidime end hostelist välja bukkima ja nii me siis päeva linna peal maha mölutasime. kõigepealt sõitsime bussiga veidi linnast välja northen arizona muuseumisse, siis šoppasime linna peal ja õhtul olime umbes kolm tundi linna raamatukogus, kuni see kell 9 kinni pandi ja meid välja visati. kaks viimast tundi passisime hosteli ühiskasutatavates ruumides ja mina käisin salaja duši all. hostelipidajad olid eriti toredad, sest viisid meid tasuta autoga greyhoundi bussikasse ära.
kui me veidi enne 11 kohale jõudsime, nägin, et piletimüüjal on millegipärast ninasõõrmed jube suured, kui ta klientidega räägib. aha, mingi probleem. "it´s not gonna happen," sai kohe meile probleem selgeks, kui judit meie booking numbri prouale ette näitas. selgus, et buss, mis südaööl saabuma pidi, võtab peale ainult viis esimest reisijat, kes elavas järjekorras juba ukse juures seisid. järgmine buss pidi tulema pärast kolme öösel. me oleks võinud minna uuesti hostelisse ja järgmise päeva bussi peale piletid ümber vahetada, aga tädi ei garanteerinud meile, et siis sama lugu ei juhtu.
seega otsustasime bussijaamas kohad järjekorras sisse võtta ja loota, et kolmesele bussile pääseme. ma säästan teid sellest, et me olime maruvihased, sest sellist asja ei juhtuks euroopas iialgi, et sa saad omale bukkida koha, mida reaalselt ei eksisteeri. greyhound sucks! don´t you ever use them! (need laused olid "greyhoundi" guugeldajatele; ka mina tegin enne uurimistööd, mõnes foorumis öeldi, et nende teenindus oleneb marsruudist ja osariigist, ju siis meie sattusime ühte halvimasse.) ja ma mainin ka ainult põgusalt, et see bussijaam oli väike, haisev, räpane ja külm. elektronmängude automaadid pinisesid ja plärisesid kogu selle ootamise aja. ja meie ees seisis järjekorras umbes minuvanune mustanahaline naine, kellel oli NELI last vanuses 2-12 aastat. ja ilma liialdamata oli neil kaasas kakskümmend eri suuruses kotti, mida siis lapsed ajaviiteks üle ooteruumi musta põranda laiali lennutasid, siis kokku üheks hunnikuks viskasid ja selle peale vedelema hüppasid. ajaviiteks rullisid nad maas ka iseend ja oma mänguasju. ja siis vahepeal nügisid üksteist nii, et suurim kutt meie kohvrite otsa lendas.
kella 12 ajal öösel saabunud buss aga ei tulnud. tuli hoopis veidi enne kolme. mehhiklannast ülekaaluline pika patsiga rõõmsameelne naisbussijuht astus närvilise ja samas ootamisest tuima rahva ette ja teatas, et saab paar tükki peale võtta, aga et ühel istmel on seljatugi katki, mis tähendab, et kaks istet on rivist väljas. ja ise seejuures aina naeratades.
nii, ja meie buss saabus umbes pool neli. see tähendab, et me olime oodanud selles pommiaugus viis tundi! loomulikult mitte keegi ei vabandanud ja ma sain bussijuhi käest veel sõimata, kui ma üle küsisin, kuhu pagas tuleb jätta. "kas sa siis ei kuulanud mind enne, tuleb ikka tähele panna," ütles ta oma neegri- ja teab mille aktsendiga.
buss ise väljus pärast nelja, me ei saanudki aru, mida imet see bussijuht mökutas. nendele, kes LAsse tahtsid minna, teatati, et phoenixis tuleb ümber istuda. phoenixis! selles vastikus linnas, millest ma lootsin olla igaveseks pääsenud. ja nii muuseas öeldi ka, et buss on tund aega graafikust maas, nii et arvatavasti te teile ettenähtud LA bussile ei jõua.
kohe varsti sain ma aru, miks mitte keegi ei vaevunud mitte kordagi vabandama, vaid pigem saad sa õiendada ja miks greyhound ei viitsi investeerida piletiostmissüsteemi, mis toimiks - sest bussiga sõidab ameerikas ainult kõige-kõige vaesem rahvas.
ja seda vaesust oli bussiõhust kohe väga hästi tunda. kui me istuma saime (judit minu selja taha; minu pinginaabriks väike mehhiko mees, kes õnneks palju ruumi ei võtnud ja kogu tee norsates magas), sisenes bussi maailma kõige paksem ameeriklane. ta jäi seisma minu pingi juures, aga õnneks vaatas teise pingirea suunas ja ütles seal istuvale tüdrukule lapsega, et see ta enda kõrvale istuma laseks (see oli bussi ainus vaba koht). tüdruk muidugi keeldus, öeldes, et ta on lapsega. lõpuks kujunesid asjad kuidagi nii, et üle vahekäigu juditi kõrval istus tüdruk lapsega, tema kõrval neegrimutt ja minu kõrval üle vahekäigu pakspaks ameeriklane ja tema kõrval üks mustanahaline pikakasvuline mees. see viimane muidugi pigem tegi näo, et istub, kui et istus, sest paks võttis liialdamata kaks bussiistet enda alla. peale selle, kuna ta oli nii suur, vajusid tal püksid alla, nii et ta põhimõtteliselt oli seal palja p....ga.
ja siis hakkas pihta. neegrimees aina ütles talle, et ta koomale võtaks. kutt üritas võtta. tulutult loomulikult. siis mõne aja pärast käratas mees: "you´re landing on me, man! you´re landing on me." paks küsis arusaamatult, et kuidas nii. ja siis jäi magama. ja vajus loomulikult veel rohkem laiali. mees ropendas, ajas tüübi üles ja ütles, et "i´m warning you."
kui me kella 7 paiku hommikul phoenixisse hakkasime jõudma ja bussirahvas oma lühiunest ärkas, hakkas juditi kõrval istuv neegrimutt rögisema niimoodi nagu ma pole kuulnud mitte kedagi rögisemas. ma olin suht kindel, et tuberkuloos sealt meile ära tuleb.
bussijaama jõudes selgus kõige hirmsam uudis: loomulikult olime me maha jäänud kella kuuesest LA bussist, aga järgmine läks alles pärastlõunal. see oleks tähendanud üle kuue tunni ootamist selles vastikus linnas ja vastikus bussijaamas (sealsamas, kus see hollywoodi püüdlev mees meid celebrityteks pidas). ja siis ma järsku kuulsin valjuhääldist "this is final call to LA" või midagi sarnast ja me jooksime tulistjalu selle väljapääsu juurde, kust buss väljuma hakkas. napilt, aga saime peale.
järgnes üheksatunnine (!) bussisõit LA suunas. elu tuli sisse pärast seda, kui kolmest peatusest pikimas ehk 20 minutilises peatuses mäkist midagi hommikusöögi laadset hammaste vahele saime, aga üldiselt möödus reis poolunes ja õnneks normaalsemas seltskonnas. la bussijaam asus kuskil linna ääres, suht koledas kandis, aga seda olin juba kuskilt foorumist lugenud. loomulikult leidus siingi hull neegrimutt, kes meile midagi karjatas ja kuna me seepärast kogemata tema poole vaatasime ja silmsideme lõime, hakkas ta meil järel käima ja meid bitchideks sõimama. õnneks läks varsti oma teed.
järgmise neergimuti sõimu osaliseks saime bussis teel kesklinna. see oli siis bussijuht. usas on sellised automaadid bussides, et sinna tuleb sisestada täpne sõiduraha. kui seda pole, siis kedagi ei huvita. bussijuhti ka ei huvitanud, ta käskis meil maha kolida, vahetusraha leida ja järgmist bussi oodata. aga mina hõikasin üle bussi, kas kellelgi 20le vahetust on anda ja toredad hispaania keelt kõnelevad prouad mulle raha kokku kraapisidki.
kesklinnas ootasime järgmist bussi, mis pidi meid viima santa monicasse, linna äärde ja ookeani äärsesse piirkonda, kus meil oli hostel. järgnes pikk saaga, kuidas kõikvõimalikest rassidest bussijuhid meile karjusid (kõigil oli tuli takus, et graafikus püsida), et nemad sinna ei lähe. kord läks sinna nende meelest buss thirty-three, siis three-three-three ehk 333 jne. aga lõpuks me kohale saime (sõit võttis kesklinnast aega u tunni) ja hostel oli päris okei. samal õhtul oli seal kolme taala eest thanksgivingu dinner, nii et laadisime end mõnusalt täis.

7. päev
oli thanksgiving, mis tähendas, et kogu santa monica piirkonna poed, mis mõeldud just turistidele, olid kinni. isegi kohvikud ei töötanud, ainsana saime kohvi starbucksist. veetsime hommiku ranna ääres ja rikaste rajoonis jalutades. päike paistis, palmid kasvasid ja tuvid lendasid.
pärastlõunal plaanisime minna hollywoodi boulevardile ehk walk of fame´ile, aga loomulikult õnnestus meil natuke ära eksida. üritasime siis mitmetelt inimestelt teed küsida, aga need naeratasid meile ainult oma mehhiko valget naeratust vastu ega tönganud inglišt üldsegi. LAs tundus olevat üldse suur mehhiko kogukond, kus arvatavasti saabki päris edukalt ilma inglise keeleta hakkama. neil on seal oma televisioon ja ka reklaamplakatid bussides olid enamasti hispaania keeles. walk of fame valmistas aga pettumuse - teed olid tolmused, mõned tähed pragunesid ja tänaval olid ainult turistid, mõned marilinmonrõud ja kodutud (kes jälle raha küsisid).

8. päev
oli reisi viimane. veetsime selle getty keskuses, mis on korraga nii arhitektuuriline vaatamisväärsus ilusa aia ja kohvikutega kui ka kunstimuuseum. sisse saab sinna tasuta ja tripadvisoris oli see hääletatud LA esimeseks must see´ks. ma arvan, et minu suurimaks elamuseks peale sealse aia erinevate taimede oli kohtumine 1984. aastal valminud "kolme pintslitõmbe" ehk roy lichtensteiniga.
ja siis oligi aeg hostelist kodinad võtta ja bussiga lennujaama poole liikuda. bussis istet võttes kõlas kohe meie tagant küsimus, kust me pärit oleme. mul oli nii kopp ees sellele vastamisest. ütlesin lihtsalt, et ungarist.
kutt, kergelt švipsis, punaste juuste, tedretähnide ja kõva iiri aktsendiga, hakkas siis aga minuga juttu vestma, et mis me siin teeme jne. tuli välja, et ta ise tuli iirimaalt usasse 24 aastat tagasi venda vaatama ja enam ära ei läinud. siin olevat nimelt ilm parem. no LAs on ta seda iirimaaga võrreldes kindlasti, aga suht naljakas põhjus ikkagi. ja siis ta hakkas mult aina ungari kohta küsima, et kui kaua sinna lendab ja mis see pealinn on ja mis linnast ma ise olen. judit oli pooleldi meelega kogu aja vait, nii et mina pidin miskit kokku valetama. pärast ta ütles mulle, et ootas, millal tuleb selline küsimus, millele ma vastata ei oska.
ja lennujaamas kohtusime taaskord - üllatus, üllatus - ühe järgmise neegrimutiga, kes seekord küll ei karjunud, aga päris, kust me pärit oleme. "i thought you are from germany." no muidugi, seda arvavad ju ka kõik morgantownis.
lend tagasi kestis kokku kuus tundi ja mõlemad lennud loksutasid nii, et ma jätsin vaikselt eluga hüvasti. ja lõpetuseks olid nad mu pagasi ära kaotanud. aga hea oli tagasi olla ja pagas saadeti ülejärgmisel päeval ühikasse järgi.