"on sündmuseid neid, mida maha ei pese ka chillit bang"

nii ütles mu tädi pärast minu esimeste reisimuljete lugemist. jätkame siis siinkohal
5.-6. päevaga.
olime endiselt flagstaffis ja õhtul enne südaööd pidi minema butt los angelesse. kirjutasin praegu kogemata bussi asemel butt, aga pigem selliseks see reis kujuneski. kell 11 pidime end hostelist välja bukkima ja nii me siis päeva linna peal maha mölutasime. kõigepealt sõitsime bussiga veidi linnast välja northen arizona muuseumisse, siis šoppasime linna peal ja õhtul olime umbes kolm tundi linna raamatukogus, kuni see kell 9 kinni pandi ja meid välja visati. kaks viimast tundi passisime hosteli ühiskasutatavates ruumides ja mina käisin salaja duši all. hostelipidajad olid eriti toredad, sest viisid meid tasuta autoga greyhoundi bussikasse ära.
kui me veidi enne 11 kohale jõudsime, nägin, et piletimüüjal on millegipärast ninasõõrmed jube suured, kui ta klientidega räägib. aha, mingi probleem. "it´s not gonna happen," sai kohe meile probleem selgeks, kui judit meie booking numbri prouale ette näitas. selgus, et buss, mis südaööl saabuma pidi, võtab peale ainult viis esimest reisijat, kes elavas järjekorras juba ukse juures seisid. järgmine buss pidi tulema pärast kolme öösel. me oleks võinud minna uuesti hostelisse ja järgmise päeva bussi peale piletid ümber vahetada, aga tädi ei garanteerinud meile, et siis sama lugu ei juhtu.
seega otsustasime bussijaamas kohad järjekorras sisse võtta ja loota, et kolmesele bussile pääseme. ma säästan teid sellest, et me olime maruvihased, sest sellist asja ei juhtuks euroopas iialgi, et sa saad omale bukkida koha, mida reaalselt ei eksisteeri. greyhound sucks! don´t you ever use them! (need laused olid "greyhoundi" guugeldajatele; ka mina tegin enne uurimistööd, mõnes foorumis öeldi, et nende teenindus oleneb marsruudist ja osariigist, ju siis meie sattusime ühte halvimasse.) ja ma mainin ka ainult põgusalt, et see bussijaam oli väike, haisev, räpane ja külm. elektronmängude automaadid pinisesid ja plärisesid kogu selle ootamise aja. ja meie ees seisis järjekorras umbes minuvanune mustanahaline naine, kellel oli NELI last vanuses 2-12 aastat. ja ilma liialdamata oli neil kaasas kakskümmend eri suuruses kotti, mida siis lapsed ajaviiteks üle ooteruumi musta põranda laiali lennutasid, siis kokku üheks hunnikuks viskasid ja selle peale vedelema hüppasid. ajaviiteks rullisid nad maas ka iseend ja oma mänguasju. ja siis vahepeal nügisid üksteist nii, et suurim kutt meie kohvrite otsa lendas.
kella 12 ajal öösel saabunud buss aga ei tulnud. tuli hoopis veidi enne kolme. mehhiklannast ülekaaluline pika patsiga rõõmsameelne naisbussijuht astus närvilise ja samas ootamisest tuima rahva ette ja teatas, et saab paar tükki peale võtta, aga et ühel istmel on seljatugi katki, mis tähendab, et kaks istet on rivist väljas. ja ise seejuures aina naeratades.
nii, ja meie buss saabus umbes pool neli. see tähendab, et me olime oodanud selles pommiaugus viis tundi! loomulikult mitte keegi ei vabandanud ja ma sain bussijuhi käest veel sõimata, kui ma üle küsisin, kuhu pagas tuleb jätta. "kas sa siis ei kuulanud mind enne, tuleb ikka tähele panna," ütles ta oma neegri- ja teab mille aktsendiga.
buss ise väljus pärast nelja, me ei saanudki aru, mida imet see bussijuht mökutas. nendele, kes LAsse tahtsid minna, teatati, et phoenixis tuleb ümber istuda. phoenixis! selles vastikus linnas, millest ma lootsin olla igaveseks pääsenud. ja nii muuseas öeldi ka, et buss on tund aega graafikust maas, nii et arvatavasti te teile ettenähtud LA bussile ei jõua.
kohe varsti sain ma aru, miks mitte keegi ei vaevunud mitte kordagi vabandama, vaid pigem saad sa õiendada ja miks greyhound ei viitsi investeerida piletiostmissüsteemi, mis toimiks - sest bussiga sõidab ameerikas ainult kõige-kõige vaesem rahvas.
ja seda vaesust oli bussiõhust kohe väga hästi tunda. kui me istuma saime (judit minu selja taha; minu pinginaabriks väike mehhiko mees, kes õnneks palju ruumi ei võtnud ja kogu tee norsates magas), sisenes bussi maailma kõige paksem ameeriklane. ta jäi seisma minu pingi juures, aga õnneks vaatas teise pingirea suunas ja ütles seal istuvale tüdrukule lapsega, et see ta enda kõrvale istuma laseks (see oli bussi ainus vaba koht). tüdruk muidugi keeldus, öeldes, et ta on lapsega. lõpuks kujunesid asjad kuidagi nii, et üle vahekäigu juditi kõrval istus tüdruk lapsega, tema kõrval neegrimutt ja minu kõrval üle vahekäigu pakspaks ameeriklane ja tema kõrval üks mustanahaline pikakasvuline mees. see viimane muidugi pigem tegi näo, et istub, kui et istus, sest paks võttis liialdamata kaks bussiistet enda alla. peale selle, kuna ta oli nii suur, vajusid tal püksid alla, nii et ta põhimõtteliselt oli seal palja p....ga.
ja siis hakkas pihta. neegrimees aina ütles talle, et ta koomale võtaks. kutt üritas võtta. tulutult loomulikult. siis mõne aja pärast käratas mees: "you´re landing on me, man! you´re landing on me." paks küsis arusaamatult, et kuidas nii. ja siis jäi magama. ja vajus loomulikult veel rohkem laiali. mees ropendas, ajas tüübi üles ja ütles, et "i´m warning you."
kui me kella 7 paiku hommikul phoenixisse hakkasime jõudma ja bussirahvas oma lühiunest ärkas, hakkas juditi kõrval istuv neegrimutt rögisema niimoodi nagu ma pole kuulnud mitte kedagi rögisemas. ma olin suht kindel, et tuberkuloos sealt meile ära tuleb.
bussijaama jõudes selgus kõige hirmsam uudis: loomulikult olime me maha jäänud kella kuuesest LA bussist, aga järgmine läks alles pärastlõunal. see oleks tähendanud üle kuue tunni ootamist selles vastikus linnas ja vastikus bussijaamas (sealsamas, kus see hollywoodi püüdlev mees meid celebrityteks pidas). ja siis ma järsku kuulsin valjuhääldist "this is final call to LA" või midagi sarnast ja me jooksime tulistjalu selle väljapääsu juurde, kust buss väljuma hakkas. napilt, aga saime peale.
järgnes üheksatunnine (!) bussisõit LA suunas. elu tuli sisse pärast seda, kui kolmest peatusest pikimas ehk 20 minutilises peatuses mäkist midagi hommikusöögi laadset hammaste vahele saime, aga üldiselt möödus reis poolunes ja õnneks normaalsemas seltskonnas. la bussijaam asus kuskil linna ääres, suht koledas kandis, aga seda olin juba kuskilt foorumist lugenud. loomulikult leidus siingi hull neegrimutt, kes meile midagi karjatas ja kuna me seepärast kogemata tema poole vaatasime ja silmsideme lõime, hakkas ta meil järel käima ja meid bitchideks sõimama. õnneks läks varsti oma teed.
järgmise neergimuti sõimu osaliseks saime bussis teel kesklinna. see oli siis bussijuht. usas on sellised automaadid bussides, et sinna tuleb sisestada täpne sõiduraha. kui seda pole, siis kedagi ei huvita. bussijuhti ka ei huvitanud, ta käskis meil maha kolida, vahetusraha leida ja järgmist bussi oodata. aga mina hõikasin üle bussi, kas kellelgi 20le vahetust on anda ja toredad hispaania keelt kõnelevad prouad mulle raha kokku kraapisidki.
kesklinnas ootasime järgmist bussi, mis pidi meid viima santa monicasse, linna äärde ja ookeani äärsesse piirkonda, kus meil oli hostel. järgnes pikk saaga, kuidas kõikvõimalikest rassidest bussijuhid meile karjusid (kõigil oli tuli takus, et graafikus püsida), et nemad sinna ei lähe. kord läks sinna nende meelest buss thirty-three, siis three-three-three ehk 333 jne. aga lõpuks me kohale saime (sõit võttis kesklinnast aega u tunni) ja hostel oli päris okei. samal õhtul oli seal kolme taala eest thanksgivingu dinner, nii et laadisime end mõnusalt täis.

7. päev
oli thanksgiving, mis tähendas, et kogu santa monica piirkonna poed, mis mõeldud just turistidele, olid kinni. isegi kohvikud ei töötanud, ainsana saime kohvi starbucksist. veetsime hommiku ranna ääres ja rikaste rajoonis jalutades. päike paistis, palmid kasvasid ja tuvid lendasid.
pärastlõunal plaanisime minna hollywoodi boulevardile ehk walk of fame´ile, aga loomulikult õnnestus meil natuke ära eksida. üritasime siis mitmetelt inimestelt teed küsida, aga need naeratasid meile ainult oma mehhiko valget naeratust vastu ega tönganud inglišt üldsegi. LAs tundus olevat üldse suur mehhiko kogukond, kus arvatavasti saabki päris edukalt ilma inglise keeleta hakkama. neil on seal oma televisioon ja ka reklaamplakatid bussides olid enamasti hispaania keeles. walk of fame valmistas aga pettumuse - teed olid tolmused, mõned tähed pragunesid ja tänaval olid ainult turistid, mõned marilinmonrõud ja kodutud (kes jälle raha küsisid).

8. päev
oli reisi viimane. veetsime selle getty keskuses, mis on korraga nii arhitektuuriline vaatamisväärsus ilusa aia ja kohvikutega kui ka kunstimuuseum. sisse saab sinna tasuta ja tripadvisoris oli see hääletatud LA esimeseks must see´ks. ma arvan, et minu suurimaks elamuseks peale sealse aia erinevate taimede oli kohtumine 1984. aastal valminud "kolme pintslitõmbe" ehk roy lichtensteiniga.
ja siis oligi aeg hostelist kodinad võtta ja bussiga lennujaama poole liikuda. bussis istet võttes kõlas kohe meie tagant küsimus, kust me pärit oleme. mul oli nii kopp ees sellele vastamisest. ütlesin lihtsalt, et ungarist.
kutt, kergelt švipsis, punaste juuste, tedretähnide ja kõva iiri aktsendiga, hakkas siis aga minuga juttu vestma, et mis me siin teeme jne. tuli välja, et ta ise tuli iirimaalt usasse 24 aastat tagasi venda vaatama ja enam ära ei läinud. siin olevat nimelt ilm parem. no LAs on ta seda iirimaaga võrreldes kindlasti, aga suht naljakas põhjus ikkagi. ja siis ta hakkas mult aina ungari kohta küsima, et kui kaua sinna lendab ja mis see pealinn on ja mis linnast ma ise olen. judit oli pooleldi meelega kogu aja vait, nii et mina pidin miskit kokku valetama. pärast ta ütles mulle, et ootas, millal tuleb selline küsimus, millele ma vastata ei oska.
ja lennujaamas kohtusime taaskord - üllatus, üllatus - ühe järgmise neegrimutiga, kes seekord küll ei karjunud, aga päris, kust me pärit oleme. "i thought you are from germany." no muidugi, seda arvavad ju ka kõik morgantownis.
lend tagasi kestis kokku kuus tundi ja mõlemad lennud loksutasid nii, et ma jätsin vaikselt eluga hüvasti. ja lõpetuseks olid nad mu pagasi ära kaotanud. aga hea oli tagasi olla ja pagas saadeti ülejärgmisel päeval ühikasse järgi.