uurisin mõni aeg tagasi ühelt oma kolleegilt, et kuidas temast üldse ajakirjanik sai. ta siis rääkis. ja muuseas ütles ka, et ega tal mingit tungi kunagi kirjutada pole olnud. praegu kirjutab ta minu meelest väga hästi. kaalutletult. aga ainult lehes. ta ei saa aru, kuidas mõnel on jõudu peale selle kirjatöö ka veel mujale kirjutada, blogida jms.
see suvi, mis mul selja taga on, on pannud mindki kirjutama ainult siis, kui teisiti ei saa. seda väljendit "kui teisiti ei saa" kasutatakse muidugi reeglina ajakirjanike suunas näpuga näitamiseks. et kirjutavad liiga tihti ja liiga palju (ja liiga rumalat juttu). ma ei hakka sel teemal praegu arutlema, sest võtan seda ütelust veidi teistmoodi: kui teisiti ei saa, sest töö sunnib.
mu blogi jäi viimati pidama maikuusse. natuke oli endal ka kurb, et oma virtuaalkodu niimoodi tolmu koguma jätsin. (lisaks veel ühe teise, temaatilise blogi, mille lõin talvel ja mille tegemiseks palju hoogu kogusin. pole olnud motivatsiooni sedagi arendada, kuigi teema on südamelähedane.)
aga töö on mind suht tühjaks pigistanud. või võib-olla olen ise lasknud tööl endast niimoodi üle käia. ema on ikka mulle mõnel korral öelnud, et sa põletad ennast läbi, kui nõnda kõike südamesse võtad. see selleks.

jah, et ma olen nüüd kolmandat nädalat rootsi mail. "aga põnevad seiklused ja uskumatud juhtumised?" küsis kursaõde A minu käest mõned päevad tagasi, kui ütlesin, et rootsi jõudes olen autopiloodi pealt tööd edasi teinud ja eriti kuskile jõudnud pole. nii ongi.
linn on veel täitsa avastamata. aga olukord hakkab siiski paranema. järgmisel nädalal püüan minna migratsiooniametisse pabereid ajama, et keelekursustele saada. täna koostasin nimekirja kõikidest muuseumidest, kuhu tahan minna. esimesed dringidki stocki ööelus on tehtud.
eile käisime tyresta looduspargis matkamas. kuulsin, et ilm oli eestis ja soomes ka sama ilus olnud kui siin. tyresta asub stockist kuskil 20 km kaugusel. esimene erinevus eesti matkaradadega oli see, et siin inimesed käivad tõesti kogu perega nädalavahetuseti matkamas. eestis olen näinud pigem igasugu seltskondi, kes enamvähem ühevanustest inimestest koosnevad. kui looduskaitseala servale ehitatud parkimisplatsile jõudsime, oli seal juba oma sada autot. mõni isa sättis parasjagu seljakoti moodi lastetooli selga. see ei olnud ses mõttes üllatus, sest jyväskyläs elades nägin samasuguseid idüllilisi perekondlike nädalavahetusi.
rootsi loodus on eestile loomulikult küllaltki sarnane, floora ja fauna on küllaltki lähedane, metsaalused lõhnad meenutavad eestit. aga kui meil on metsas ka mingi mulla- või turbakiht, siis siin kasvavad metsad peaaegu kaljude peal. puud ei saa kuidagi oma juuri otse maasse ajada, vaid juured laiuvad meetrite kaugusel tüvest, kust siis end kuskile õhukese mullakihi sisse on kinnitatud. matkaja jaoks tähendab see aga seda, et päev möödub kivilt kivile ja juurelt juurele hüpates. viietunnise retke lõpuks oli mul nende juurde vahelt jalgade väljatõmbamisest eesti keeli päris kopp ees.
see asjaolu teeb muidugi ka peredega matkamise küllalt piiratuks. kui me olime läbinud oma esimesed 2km juurika-rada, tulid meie vastu noored lapsevanemad lapsekäruga. nende selja taga oli n-ö tsiviliseeritud rada otsa saanud. naine hõikas meile juba kaugelt midagi rootsi keeles. minu "sorry?" peale lülitus ta kiirelt inglise keelele üle, küsides, kas nad käruga siit läbi saavad. ei oleks saanud.
stockholmis ja selle ümbruses on üldse väga imetlusväärne, kuidas inimesed silmagi pilgutamata kohe inglise keelele üle lähevad, kui aru saavad, et sa rootslane pole. (ja minu poole pöördutakse alati rootsi keeles :)). ma arvan, et siin võiks vabalt hakkama saadagi ilma rootsi keelt oskamata. aga seda ma ei kavatse teha.
tyresta looduspargis oli 1999. aastal suur tulekahju, mille jäljed on näha tänapäevani. ja mitte kuidagi aimatavalt, vaid põlenguala on endiselt päris trööstitu. see paneb mõtlema, kuidas kümme aastat inimese elus on päris pikk, kuid looduses täitsa tühine aeg.
tulest kahjustamata aladel kasvas aga mõnusalt seeni (jah, palju rahvast oli metsas ka korvidega; kui enda pea või seeneteatmik ei aidanud, käidi looduspargi peamajas mükoloogide juures seente söödavust kontrollimas) ja marju. ma vist olen rohkem mustikametsades käinud, sest nii palju ja magusaid pohli pole ma eestis kohanud. igatahes korjasime meiegi oma tühjaks söödud võileivakarbi neid väikesi hõrgutisi täis (nii tobedalt, kui see ka ei kõla) ja õhtul tegi A pohlakooki.
me üldse siin kokkame päris palju. A arvas täna, et me muud ei teegi. aga ise süüa tehes tuleb vist veits odavam, aga parem toit kah. nii olen ma siin jõudnud küpsetada esimest korda elus saia ja leiba (see plaan oli mul juba eestis, aga kui siin poes 28 SEKist leiba nägin, siis tuli asi käsile võtta), kusjuures leivajuuretise tegin ka ise. ja jogurtitegemise nipid olen toidublogidest juba välja otsinud.

ah jaa, piltidest. esimesel on üks demonstratsioon. ma ausalt öelda ei saanud pihta, mida nad nõudsid, aga kisa oli kõva. järgmisel päeval nägime järgmist demonstratsiooni. seal nõuti, et usa kuubast käed eemale hoiaks. (kindlasti ameeriklased kuulsid need hüüded teisele kontinendile ära...)
teisel pildil on meie maja. selline ümmargune ta ongi.
ja maja kõrval söövad lehmad. või pigem veised. keegi väitis, et need on royal cows. mine tea.
ja viimasel põlenud metsaala tyrestast.

jätan nüüd muljetamise siinkohal pooleli. varsti jälle. luban, et varem kui kolme kuu pärast ja veidi entusiastlikumas toonis. tegelt on siin täitsa brå.
hej då!