see nädal libises käest nii, et ei märganudki. töö ei edenenud, kuigi asju, millega tegeleda, nagu oli, aga suur osa aurust läks küsimuste esitamise peale, millele kunagi vastust ei tulnudki. (ehk homme siiski, kuigi on vähe lootust.) rahvusvaheliselt asjade ajamine on keeruline. pr-inimesed lubavad sulle tagasi helistada koos sinu palutud infoga, aga ei tee seda. või siis saadavad meili: we are sorry to inform you, et me ei saa sellele ja sellele küsimusele vastata. ja tegelt sa näed, et nad lihtsalt ei viitsi. sõitku see väikese riigi väike ajaleht seenele.

mul on tunne, et mu toimetus arvab ka, nagu ma siin tööd ei teeks. seepärast saadan ma neile ikka meile, teen nagu veits niisama juttu, et tõestada, et olen selle ja selle teemaga ikka tegelenud. aga pole minu süü, et infot ei laeku. võib-olla ma peaksin oskama rohkem allikatele pinda käia - professionaalseks pindakäijaks ristisin ajakirjaniku ameti ju juba mõni aeg tagasi -, aga ma vist ei oska. nagu piinlik hakkab ja isegi skaibikõnede puhul läheb liiga kalliks.

järgmisel neljapäeval sõidan eestisse. seda, kui kauaks, salastan ma 75 aastaks, nagu ka meie riigiametnikud, kes kardavad, et vahepeal võidakse nende korterisse sisse murda, kui nad välislähetusel on. mina salastan, kaua ma kodulähetusel olen. nii et, potentsiaalne varas, ma võin ka samal päeval tagasi olla! ja tegelt jääb minust suurem ja tugevam a siia, et te teaks.

me kohtusime täna a pariisi sõpra, kes nüüd juba üle aasta siin töötab - samas rahvusvahelises firmas, kus pariisiski. ja tema kolleegi ja kolleegi naist. "see on täpselt see, nagu minul alguses, kui küsisin endalt, kus mu sõbrad, vanemad ja töö on ja tundsin, et i don´t fit in," ütles see rumeenia tüdruk, kes oma kevadtalvel siia tööle tulnud elukaaslasele viimases juulis järele tuli. olin talle just oma kohanemisraskuste üle kurtnud. "aga siis ma tuletasin endale meelde, et tulin siia selleks, et paremat elu elada," lisas ta. praegu on ta juba fsi keelekursustel jõudnud päris pikalt käia, nii et kohvikus esitas ta tellimuse rootsi keeles. ja minu rõõmustuseks ütles ta, et mul siiski võib olla võimalus tasuta kursusi saada, see kutt migratsiooniametis oli lihtsalt jama mulle ajanud.

ma veel ei tea, kas see vastab tõele, aga see oleks igatahes eriti hea uudis, sest praegu põhimõtteliselt umbkeelsena on siin päris nukker elada. rahvaülikooli suht kallitele keelekursustele regasin end ära, kuid need algavad alles novembris - siis saaksin neist loobuda. muide, ma olen igapäevaelu elades avastanud päris palju sõnu, mis tulevad meile rootsi keelest: punkt, pilet, taldrik, püksid ja viimane avastus - sült. oma madalalaubalisuse mitte demonstreerimiseks jätan ma kirjutamata, kuidas eelnimetatud sõnu rootsi keeles täpselt kirjutatakse, aga see viimane kirjutatakse "sylt" ja see tegelikult tähendab siin moosi/marmelaadi. aga ma arvan, et meie sült on ikkagi sellest samast sõnast tulnud, sest nii marmelaad kui eesti sült on ju mõlemad ühesugused kallerdised.

ah jaa, tulles selle parema elu jutu juurde tagasi. mina küll ei ole siia tulnud paremat elu otsima. oma pühapäevahommikuste einete kõrval tulevikust unistades ei räägi me a-ga tegelikult kunagi eriti tulevikust rootsis. ikka eestis. never say never, me oleme olnud siin ju ainult mõned nädalakesed, aga mina arvan, et minu jaoks on parem elu ikka oma kodumaal. ma mõtlen pikemas plaanis. aga mõned aastad piiri taga tulevad ka ainult kasuks. kuidas, sellest saan kunagi kindlasti pikemalt rääkida.

kuigi minu köögikunstioskustele on siin olemine juba päris palju juurde andnud. leivateo olen selgeks saanud - eilne päts tuli varasematest hoopis parem, jätsin taigna varasemast vedelamaks ja lisasin rohkem suhkrut. pagariäri kõrval avasin eile meierei - tegin ise jogurtit ehk "tüssasin tartu ülikooli", nagu üks toidublogi pidaja kirjutas, rääkides me-3 bakteritega jogurti n-ö paljundamisest. mina tüssasin kohalikku piimatööstust, mille naturaalse kasulike bakteritega jogurti pool liitrit maksab 16 seki. ja see ei olnudki üldse raske, tuli vaid piim 6 tundi õigel temperatuuril hoida. tõsi, selleks investeerisin 140 seki maksnud digitaal toidutermomeetrisse, nii et ei tea, millal mu meierei tegelikult plussi jõuab.

igatahes oli meil täna hommikul eriti mahe hommikusöök omatehtud leiva ja jogurtiga. kuigi kes teab, kust tooraine poodi tulnud oli. igatahes on mul seina peale kleebitud paberil "vi behöva från estland" kirjas kõikvõimalikud jahud ja maitseained.