Sebastian Ba is now alone in an almost completely empty room without roommates...
Agnes Kwong misses I House.....
Lorenza Borz is last friday night in Motown.. ;)
Giulia Meneghello is THE friday night.
Miki Watanabe will enjoy last WVU night with my super cute and funny friends :)
Anna Clara Monjardim already started crying.......Hilal and Carla: its all your falt! I am going to miss you!

selliseid tekste võis leida facebookist ehk iga ameerika noore (ja ameerikas õppiva välismaalase) teisest kodust mitmeid. ja mis seal salata, allusin minagi provokatsioonidele ja kirjutasin sellest, kuidas ma asju pakin. aga liialt emotsionaalseks ei muutunud. a la "i´m gonna miss you all, guys."
esiteks ma pole sugugi kindel, et ma neid kõiki taga igatsema hakkan. teiseks, kui ma kellestki puudust tundma hakkan, suudan ma seda talle ka silmast silma öelda.
minu kojutulek kulges marsruudil morgantowni international house (enda ühikast löödi meid keset laupäeva välja, nii et i house oli tol õhtul nagu põgenikelaager) - öö pittsburghi motellis koos saksa kuttidega (stopp kõikidele räpastele mõtetele!) - nyc, jfk lennujaamas kuus tundi ootamist ja siis 8 tundi lendu - helsinki lennujaamas jooksmist (ny lennuk jäi hiljaks) - tallinn.
tegin selle kõik läbi mingisuguse autopiloodi peal. oli samasugune korraga tuim ja ärev tunne, mis wvu-sse minneski.
i house´st lahkudes nuttis suurem osa väikestest aasia tüdrukutest. mul ja juditil ja gottil olid silmad veidi veekalkvel, aga milleks nutta? me teame, et me kohtume kindlasti euroopas uuesti. aga tol hommikul sõitis ära judi, me väike armas jaapanlanna, ja siis ma nutsin küll. millal ja kas ma teda enam kunagi päriselt näen?
see on tegelikult natuke vastik tunne, kui sind visatakse (st sa ise viskad) võõrasse linna, kus sa pead endale sõbrad tegema :) ja neist saab sinu väikene pere. alguses on nad sinu jaoks suhteliselt võõrad, sa avastad nende juures iga päev midagi. mõned asjad on erakordsed, mõned toredad, mõned ajavad sind närvi. aga sa harjud nendega, nende kõne ja aktsendi, naljade, kehakeelega ja kiindud neisse. ja siis ühel hetkel, väga järsku, neid enam ei ole. sa tead, et paljusid ei näe sa enam kunagi, sest kui suur on tõenäosus, et ma näiteks mehhikosse sõidan (ja kui sõidangi, siis kas just sinna, kus nemad elavad...)? aga eks see käib asja juurde.
lihtsalt on vahel hea saada kinnitust laulusõnadele, et kõik inimesed on ilusad ja head.

ja kui meile finnairi peal söögi kõrvale musta leiba anti, tuli mul nutt peale. nii kaua polnud ma seda maitset tundnud. (tõesti, nüüd tundub mu käitumist vaadates, nagu oleks kuskilt sõjast elusana pääsenud.) ema autosse istudes tundsin selle auto lõhna, koju jõudes kodu lõhna. ema ütles, et mul on mingi võõras magus lõhn juures. see oli sealne õunalõhnaline pesupulber.
täna hommikul ärkasin esimest korda kodus. ma olin seda kodus ärkamist juba kaks korda unes näinud. aga täna öösel olin ma unenäos morgantownis.
sellised vastakad tunded mul ongi. mul on veel siiani see tunne, et ma tulin koju ainult korraks ja kohe olen ma seal tagasi. et kohe on kõik nagu need neli kuud. ja morgantownis tehtud viimaseid pilte vaadates on siiani kodusem tunne kui nähes seda kõike, mis kodus mu ümber on. aga nagu a ütles: "sa oled nüüd siin, kuhu kuulud." ja ma tegelikult tean, et loomulikult nii see ongi.

kõndisin täna draamateatrist marsa peale ja tundsin, et mul oleks nagu naeratus näkku kleebitud. aga selline siiras. kui ainult see rõõm kodu ja eesti üle ei kaoks! kui kestaks see patriootlik vaimustus, millega ma seal teistele eestist rääkisin, laulva revolitsiooni filmi näitasin ja öölaulupeo videosid (olin selle toimumise ajal juba eestist ära) vaatasin. jätkuks jõudu naerda samamoodi selle halluse üle, nagu ma naersin seal, kui keegi ütles, et on kuulnud, et teil seal eestis on jube pime. ja naeratada sama palju, nagu ma tegin seda seal.
mul on praegu tunne, et ma olen cadrie bradshaw, kes kõnnib, peaaegu hõljub, oma roosas baleriinikostüümis mööda tänavaid, õnnis nägu peas, ja on ainult aja küsimus, millal tuleb nurga tagant buss ja minu kui õnnelikkuse kehastuse rämedalt täis pritsib. ma juba aiman teda, ta natuke andis endast märku (näiteks apaatse marsajuhi näol ja et töölt juba meelde tuletati, et kohe-kohe pean tõsiseks töiseks tädiks hakkama), aga praegu on veel see roosa-periood.

minu blogi jääb veel mõneks ajaks puna-sini-valgeks. mul on veel endaga paar teemat arutada ja teile jutustada. veel on aega mitte lahti lasta.

ah jaa, kell näitab praegu 4 hommikul ("minu" aja järgi nii 9 õhtul), aga püüan siis nüüd und saada.
pildil kõige ehtsam lapin kulta, mida ma elus näinud olen ehk vastusõitmine päikesetõusule.