ok, täna sain ma siis lõpuks selle linna võludest aru. sest ma ei olnud siiani käinud djurgårdenis. see on üks kolmest saarest, millest põhja poolt ehk meie juurest tulles möödud, kui tahad södermalmile jõuda. djurgårdeni lääne pool on täis mitmeid muuseume, sh asub seal üks stoki kuulsamaid, vaasa muuseum. aga mis mind võlusid, olid hoopis elumajad. sellised reeglina kahekordsed puitmajad (kes nimetas tartut väikeseks puust linnaks?), eranditult korda tehtud ja... otse mere ääres. teisel pool tänavat - panga otsas nii, et üle puitmajade vaade merele - kivimajad. üks kaunim kui teine. mõne maja taga paistis otse mere ääres oma paadikuurgi.

kui ma kord stoki olulisimate muuseumide kohta kord ühe brošüüri sain, kriipsutasin alla olulisimad, kuhu tahaks minna. mõtlesin, et tšekkan korra ka piletihindu. vaatasin ja nägin, selle raha eest saab eestis teatripileti. mitte et me oleks kuskile muuseumisse nüüd raha pärast minemata jätnud, aga päris iga päev 100 SEKi eest muuseumi ei lähe.
oma esimesel külastusel vaatasime aga hoopis soome kunsti waldemarsydde muuseumis. (tegelikult polnud see päris esimene - esimesel käisime reedel moderna museet´is, kus avati erik chambert näitus. aga sinna pressisime end niisama sisse, ilma piletita.)
prints eugens waldemarsydde elas tolles djurgårdeni majas 1940. aastateni, tegeles maalimise, kunstikogumise ja lillede kasvatamisega. (eriti halb elu!) ka praegu oli maja täis erinevaid potililli, ühes saalis oli eriti uhke orhideede kompositsioon, nii et nii mõnigi rootslane jäi maalide asemel seda imetlema. hääletoonist, ja võib-olla ka sellest, et ma ise mõtlesin samale asjale, oli kuulda, et nad imestasid, kuidas need lilled nii uhked olid. rootslastel endil on peale väikeste lambikeste väga sageli just orhideed akende peal. (see ülemaailmne orhideede kultus on tegelikult huvitav, mida mõni sotsioloog võiks uurida. miks just need lilled on "iga endast lugupidava" inimese kodus ja siin alati ka akende peal? miks mitte gallad, ratsuritähed või rododendronid?)
näitus oli huvitav. ma olen ennast küll alati rohkem moodsa kunsti kui realismi sõbraks pidanud. siinsed soome kunsti kuldaja maalid olid pigem aga just kõigi n-ö moonutuste eelsest ajast (19. saj põhiliselt) ja meeldisid mulle küll. mõnel oli vahvalt, veidi irooniliselt, tabatud teatud olustikku, teist võis tänapäeva vaatajana irooniaga võtta.
näituse täheks oli valitud helene schjerfbeck. kuigi realist, on tal tuntavalt omapärane, pehme, natuke impressionistlik käekiri.

me sõitsime djurgårdenisse ratastega. a meisterdas ju mulle ise ratta. st puhus täiesti lootuse kaotanud roostes rattalogule elu sisse. täna selle rattaga esimest korda sõites mõtlesin, et tal peab küll hea meel olema, et keegi ta metsast üles korjas ja korda tegi. võib-olla kunagi tutvustan teda oma sofilegi, haha. stokholmis on üks huvitav asi - neil on sama palju vahtraid jm lehtpuid kui tallinnaski, aga nad ei korista mahalangenud lehti üldse. kõik kohad on lehesodi ja kõdunemise lõhna täis. ma arvan, et meil oleks selline asi juba ammu ajalehtedes uudiseks vormunud, aga siin ei huvita see kedagi. arvatavasti koristatakse need enne lume tulekut (kui see üldse tuleb) või pärast lume minekut ära. ei tea, kas nad pole kunagi neid koristanud. hoiavad raha ja energiat kokku? igatahes väga kole see ei olegi, oranžid teed ongi rõõmsamad, ainult et ohtlik võib olla pidurdades või ratta seljast maha tulles, samuti ei näe alati, kuhu on rattatee märgitud.

hea uudis on see, et ma saan lõpuks hakata immigrantide keelekursustel käima. sel nädalal käisin stokholmi täiskasvanute koolituse keskuses ja panin end kursusele kirja. selleks läks mul vaja personnummer´it (isikukoodi), mille saamiseks kulutasin ma bürokraatiamasina uksi mitmel korral. kui keegi peaks veel kunagi minu olukorras olema ja tahab sfi kursustele minna, siis tuleb kõigepealt minna maksuametisse (skatteverket), mitte migratsiooniametisse (migrationverket). mina käisin enne migratsiooniametis ja see oli viga, sest seal ütles mulle ametnik, kuuldes, et mul rootsis tööd ei ole, et te võite rootsis olla, kuid me ei saa teid siin eu kodanikuna elajaks registreerida, sest te ei sobi ühtegi meie "kasti". ehk ma ei olnud töötaja, tööandja, (üli)õpilane ega rootsi kodaniku naine. keelekursuste kohta ütles ta, et nad saavad pakkuda mulle ainult ülikooli tasemel kursusi. ühesõnaga suht ignorantne vend, küllap ta teadis küll, et maksuameti kaudu neid asju aetakse.
maksuametis võeti mu paberid ja öeldi, et pean siiski end ka migratsiooniametis registreerima. leidsin kodus pabereid uurides, et sobin ikkagi migratsiooniameti "kasti" person with adequate means ehk kuna mul oli eestist sissetulek, siis sain end nii registreerida. aga enne kui sinna mingeid pabereid saatsin, sain juba postiga maksuametist personnummeri kätte. ja ma ei usu, et mult see ära oleks võetud, kui ma migratsiooniametisse mingeid pabereid saatnud ei oleks.
seega, kõik, kes te juhtute guugeldama "sfi personnummer", siis teadke, et alustage oma retke maksuametist.
isikukood on siin tähtis, sest ilma selleta ei saa oma elukohta näiteks internetti.

ja siia lõppu teile pilt päris elus printsessist. ise nägin.