"on sündmuseid neid, mida maha ei pese ka chillit bang"

nii ütles mu tädi pärast minu esimeste reisimuljete lugemist. jätkame siis siinkohal
5.-6. päevaga.
olime endiselt flagstaffis ja õhtul enne südaööd pidi minema butt los angelesse. kirjutasin praegu kogemata bussi asemel butt, aga pigem selliseks see reis kujuneski. kell 11 pidime end hostelist välja bukkima ja nii me siis päeva linna peal maha mölutasime. kõigepealt sõitsime bussiga veidi linnast välja northen arizona muuseumisse, siis šoppasime linna peal ja õhtul olime umbes kolm tundi linna raamatukogus, kuni see kell 9 kinni pandi ja meid välja visati. kaks viimast tundi passisime hosteli ühiskasutatavates ruumides ja mina käisin salaja duši all. hostelipidajad olid eriti toredad, sest viisid meid tasuta autoga greyhoundi bussikasse ära.
kui me veidi enne 11 kohale jõudsime, nägin, et piletimüüjal on millegipärast ninasõõrmed jube suured, kui ta klientidega räägib. aha, mingi probleem. "it´s not gonna happen," sai kohe meile probleem selgeks, kui judit meie booking numbri prouale ette näitas. selgus, et buss, mis südaööl saabuma pidi, võtab peale ainult viis esimest reisijat, kes elavas järjekorras juba ukse juures seisid. järgmine buss pidi tulema pärast kolme öösel. me oleks võinud minna uuesti hostelisse ja järgmise päeva bussi peale piletid ümber vahetada, aga tädi ei garanteerinud meile, et siis sama lugu ei juhtu.
seega otsustasime bussijaamas kohad järjekorras sisse võtta ja loota, et kolmesele bussile pääseme. ma säästan teid sellest, et me olime maruvihased, sest sellist asja ei juhtuks euroopas iialgi, et sa saad omale bukkida koha, mida reaalselt ei eksisteeri. greyhound sucks! don´t you ever use them! (need laused olid "greyhoundi" guugeldajatele; ka mina tegin enne uurimistööd, mõnes foorumis öeldi, et nende teenindus oleneb marsruudist ja osariigist, ju siis meie sattusime ühte halvimasse.) ja ma mainin ka ainult põgusalt, et see bussijaam oli väike, haisev, räpane ja külm. elektronmängude automaadid pinisesid ja plärisesid kogu selle ootamise aja. ja meie ees seisis järjekorras umbes minuvanune mustanahaline naine, kellel oli NELI last vanuses 2-12 aastat. ja ilma liialdamata oli neil kaasas kakskümmend eri suuruses kotti, mida siis lapsed ajaviiteks üle ooteruumi musta põranda laiali lennutasid, siis kokku üheks hunnikuks viskasid ja selle peale vedelema hüppasid. ajaviiteks rullisid nad maas ka iseend ja oma mänguasju. ja siis vahepeal nügisid üksteist nii, et suurim kutt meie kohvrite otsa lendas.
kella 12 ajal öösel saabunud buss aga ei tulnud. tuli hoopis veidi enne kolme. mehhiklannast ülekaaluline pika patsiga rõõmsameelne naisbussijuht astus närvilise ja samas ootamisest tuima rahva ette ja teatas, et saab paar tükki peale võtta, aga et ühel istmel on seljatugi katki, mis tähendab, et kaks istet on rivist väljas. ja ise seejuures aina naeratades.
nii, ja meie buss saabus umbes pool neli. see tähendab, et me olime oodanud selles pommiaugus viis tundi! loomulikult mitte keegi ei vabandanud ja ma sain bussijuhi käest veel sõimata, kui ma üle küsisin, kuhu pagas tuleb jätta. "kas sa siis ei kuulanud mind enne, tuleb ikka tähele panna," ütles ta oma neegri- ja teab mille aktsendiga.
buss ise väljus pärast nelja, me ei saanudki aru, mida imet see bussijuht mökutas. nendele, kes LAsse tahtsid minna, teatati, et phoenixis tuleb ümber istuda. phoenixis! selles vastikus linnas, millest ma lootsin olla igaveseks pääsenud. ja nii muuseas öeldi ka, et buss on tund aega graafikust maas, nii et arvatavasti te teile ettenähtud LA bussile ei jõua.
kohe varsti sain ma aru, miks mitte keegi ei vaevunud mitte kordagi vabandama, vaid pigem saad sa õiendada ja miks greyhound ei viitsi investeerida piletiostmissüsteemi, mis toimiks - sest bussiga sõidab ameerikas ainult kõige-kõige vaesem rahvas.
ja seda vaesust oli bussiõhust kohe väga hästi tunda. kui me istuma saime (judit minu selja taha; minu pinginaabriks väike mehhiko mees, kes õnneks palju ruumi ei võtnud ja kogu tee norsates magas), sisenes bussi maailma kõige paksem ameeriklane. ta jäi seisma minu pingi juures, aga õnneks vaatas teise pingirea suunas ja ütles seal istuvale tüdrukule lapsega, et see ta enda kõrvale istuma laseks (see oli bussi ainus vaba koht). tüdruk muidugi keeldus, öeldes, et ta on lapsega. lõpuks kujunesid asjad kuidagi nii, et üle vahekäigu juditi kõrval istus tüdruk lapsega, tema kõrval neegrimutt ja minu kõrval üle vahekäigu pakspaks ameeriklane ja tema kõrval üks mustanahaline pikakasvuline mees. see viimane muidugi pigem tegi näo, et istub, kui et istus, sest paks võttis liialdamata kaks bussiistet enda alla. peale selle, kuna ta oli nii suur, vajusid tal püksid alla, nii et ta põhimõtteliselt oli seal palja p....ga.
ja siis hakkas pihta. neegrimees aina ütles talle, et ta koomale võtaks. kutt üritas võtta. tulutult loomulikult. siis mõne aja pärast käratas mees: "you´re landing on me, man! you´re landing on me." paks küsis arusaamatult, et kuidas nii. ja siis jäi magama. ja vajus loomulikult veel rohkem laiali. mees ropendas, ajas tüübi üles ja ütles, et "i´m warning you."
kui me kella 7 paiku hommikul phoenixisse hakkasime jõudma ja bussirahvas oma lühiunest ärkas, hakkas juditi kõrval istuv neegrimutt rögisema niimoodi nagu ma pole kuulnud mitte kedagi rögisemas. ma olin suht kindel, et tuberkuloos sealt meile ära tuleb.
bussijaama jõudes selgus kõige hirmsam uudis: loomulikult olime me maha jäänud kella kuuesest LA bussist, aga järgmine läks alles pärastlõunal. see oleks tähendanud üle kuue tunni ootamist selles vastikus linnas ja vastikus bussijaamas (sealsamas, kus see hollywoodi püüdlev mees meid celebrityteks pidas). ja siis ma järsku kuulsin valjuhääldist "this is final call to LA" või midagi sarnast ja me jooksime tulistjalu selle väljapääsu juurde, kust buss väljuma hakkas. napilt, aga saime peale.
järgnes üheksatunnine (!) bussisõit LA suunas. elu tuli sisse pärast seda, kui kolmest peatusest pikimas ehk 20 minutilises peatuses mäkist midagi hommikusöögi laadset hammaste vahele saime, aga üldiselt möödus reis poolunes ja õnneks normaalsemas seltskonnas. la bussijaam asus kuskil linna ääres, suht koledas kandis, aga seda olin juba kuskilt foorumist lugenud. loomulikult leidus siingi hull neegrimutt, kes meile midagi karjatas ja kuna me seepärast kogemata tema poole vaatasime ja silmsideme lõime, hakkas ta meil järel käima ja meid bitchideks sõimama. õnneks läks varsti oma teed.
järgmise neergimuti sõimu osaliseks saime bussis teel kesklinna. see oli siis bussijuht. usas on sellised automaadid bussides, et sinna tuleb sisestada täpne sõiduraha. kui seda pole, siis kedagi ei huvita. bussijuhti ka ei huvitanud, ta käskis meil maha kolida, vahetusraha leida ja järgmist bussi oodata. aga mina hõikasin üle bussi, kas kellelgi 20le vahetust on anda ja toredad hispaania keelt kõnelevad prouad mulle raha kokku kraapisidki.
kesklinnas ootasime järgmist bussi, mis pidi meid viima santa monicasse, linna äärde ja ookeani äärsesse piirkonda, kus meil oli hostel. järgnes pikk saaga, kuidas kõikvõimalikest rassidest bussijuhid meile karjusid (kõigil oli tuli takus, et graafikus püsida), et nemad sinna ei lähe. kord läks sinna nende meelest buss thirty-three, siis three-three-three ehk 333 jne. aga lõpuks me kohale saime (sõit võttis kesklinnast aega u tunni) ja hostel oli päris okei. samal õhtul oli seal kolme taala eest thanksgivingu dinner, nii et laadisime end mõnusalt täis.

7. päev
oli thanksgiving, mis tähendas, et kogu santa monica piirkonna poed, mis mõeldud just turistidele, olid kinni. isegi kohvikud ei töötanud, ainsana saime kohvi starbucksist. veetsime hommiku ranna ääres ja rikaste rajoonis jalutades. päike paistis, palmid kasvasid ja tuvid lendasid.
pärastlõunal plaanisime minna hollywoodi boulevardile ehk walk of fame´ile, aga loomulikult õnnestus meil natuke ära eksida. üritasime siis mitmetelt inimestelt teed küsida, aga need naeratasid meile ainult oma mehhiko valget naeratust vastu ega tönganud inglišt üldsegi. LAs tundus olevat üldse suur mehhiko kogukond, kus arvatavasti saabki päris edukalt ilma inglise keeleta hakkama. neil on seal oma televisioon ja ka reklaamplakatid bussides olid enamasti hispaania keeles. walk of fame valmistas aga pettumuse - teed olid tolmused, mõned tähed pragunesid ja tänaval olid ainult turistid, mõned marilinmonrõud ja kodutud (kes jälle raha küsisid).

8. päev
oli reisi viimane. veetsime selle getty keskuses, mis on korraga nii arhitektuuriline vaatamisväärsus ilusa aia ja kohvikutega kui ka kunstimuuseum. sisse saab sinna tasuta ja tripadvisoris oli see hääletatud LA esimeseks must see´ks. ma arvan, et minu suurimaks elamuseks peale sealse aia erinevate taimede oli kohtumine 1984. aastal valminud "kolme pintslitõmbe" ehk roy lichtensteiniga.
ja siis oligi aeg hostelist kodinad võtta ja bussiga lennujaama poole liikuda. bussis istet võttes kõlas kohe meie tagant küsimus, kust me pärit oleme. mul oli nii kopp ees sellele vastamisest. ütlesin lihtsalt, et ungarist.
kutt, kergelt švipsis, punaste juuste, tedretähnide ja kõva iiri aktsendiga, hakkas siis aga minuga juttu vestma, et mis me siin teeme jne. tuli välja, et ta ise tuli iirimaalt usasse 24 aastat tagasi venda vaatama ja enam ära ei läinud. siin olevat nimelt ilm parem. no LAs on ta seda iirimaaga võrreldes kindlasti, aga suht naljakas põhjus ikkagi. ja siis ta hakkas mult aina ungari kohta küsima, et kui kaua sinna lendab ja mis see pealinn on ja mis linnast ma ise olen. judit oli pooleldi meelega kogu aja vait, nii et mina pidin miskit kokku valetama. pärast ta ütles mulle, et ootas, millal tuleb selline küsimus, millele ma vastata ei oska.
ja lennujaamas kohtusime taaskord - üllatus, üllatus - ühe järgmise neegrimutiga, kes seekord küll ei karjunud, aga päris, kust me pärit oleme. "i thought you are from germany." no muidugi, seda arvavad ju ka kõik morgantownis.
lend tagasi kestis kokku kuus tundi ja mõlemad lennud loksutasid nii, et ma jätsin vaikselt eluga hüvasti. ja lõpetuseks olid nad mu pagasi ära kaotanud. aga hea oli tagasi olla ja pagas saadeti ülejärgmisel päeval ühikasse järgi.

ameerika kogemus küll, a veits teistsugune

ma olin täna täitsa valmis minema vaatama ameerika jalgpalli hooaja viimast matši. ilm oli miinus 2 kraadi, teed libedad ja natuke sadas lund, aga ma panin ennast soojalt riidesse ja asusin siis prt bussi poole teele. staadiumi juures pidin kokku saama mu tuttava ameerika kuti ja ta sõpradega, kes on käinud vaatamas sel aastal kõiki mänge. nii, surusin siis ennast ühte prt-sse, kus ülejäänud 15 matsi peale minu suht täis olid. buss hakkas liikuma, siis aga pidurdas järsult kaks korda, nii et bussirahvas kõik masina etteotsa lendas. ja siis, kui me uuesti teel olime, keeras sujuvalt põhirajalt maha rajale, mis viis busside parandamise garaaži ja jäi seal seisma. hädaabi nupule vajutades karjuti läbisegi midagi mikrofoni. nüüd hakkasid välja tulema ameeriklaste foobiad. üks paks poiss vaatas murelikult enda ette, sügavalt hingeldades, üks plika hüppas üles-alla karjudes, et laske meid siit välja ja üks kutt pistis pea teise kuti õlale, kes ütles, et olge vait, ta on tugevalt klaustrofoobik. klaustrofoobik olen veidi ka mina, aga ma suutsin isegi päris rahulikuks jääda. ainult palav hakkas, nagu ka kõigil teistel, sest soojalt olid nad kõik riidesse pannud. üks kutt pistis nina oma jope kaelusest sisse ja teatas, et ta tunneb oma higilõhna. teine ütles, et ta ei taha teadagi, mis tal särgi all toimub.
ja siis avati uks ja remondimees või kes iganes teatas, et meid tõstetakse nr 28 bussist ümber number kuute. ja vaevalt olime end sinna ümber asunud, kui mulle saabus sõnum, et kuna ilm on nii sitt, siis mu tuttav ameerika kutt ja ta sõbrad ei saa kuidagi majast tulema, sest nad elavad "in the middle of nowhere" ja nende sõber ei saanud ilmaolude tõttu sinna sõita. nii et ma sõitsin prt-ga staadionini ja võtsin sealt teise bussi kampusesse tagasi. säh sulle siis ameerika kogemust. kuigi 15 purjus matsiga kainena kilukarbis viibida on ka huvitav. aga nüüd on mul siis vähemalt aega teile oma tänupühade reisist rääkida. selleks minge siia leheküljele, vaadake pilte ja lugege kommentaare. kes oskab, võib juditi ungari keelt ka lugeda.
---
ok, ma nüüd proovisin sinna kommentaare postitada, aga kuna need saavad olla teatud pikkusega, siis ma kirjutan ikkagi siia. aga sealt võite ikka pilte vaadata. ma hoiatan, et sellest tuleb pikk ettekanne :)
1. päev
saabusime lennukiga Phoenixisse natuke enne südaööd. lennujaamas bussi oodates seisis meie taga mingi must mees, kes rääkis telefoniga, hakates järsku karjuma. Mõne hetke pärast saime aru, et tüüp ei karju oma vestluspartneri peale, vaid üritab keset telefonikõne ka samal ajal meiega rääkida. "did you just come in?" ma ei saanud alguses aru, mida ta mõtleb. kõndisin lähemale ja küsisin üle. tüüp kordas. siis ütlesin, et jajah (mulle meenus edvini õpetus enesekaitsest, et võõrastega ei tohi silmsidet luua), lõin ruttu pilgu maha ja kõndisin eemale. tüüp hõikas "welcome!" ja jätkas oma kõnet.
bussiistmed olid nii räpased, et sinna istuda ei tahtnud. ühele oli keegi walmarti kilekotist istumisaluse teinud. mingis peatuses tuli peale üks musta naha aga segaverelise näoga kutt, kes küsis juditilt, kas ta tuli just kaliforniast. et tal olla selline nägu. meie midagi ei vastanud ja ronisime maha peatuses, mis tundus õige olevat.
jäime tänavanurgal seisma, et oma kaardi pealt juhiseid vaadata. buss aga millegi pärast minema ei läinud. siis ronis bussist välja toosama must kutt, kes hõikas meile, et kas me vajame abi. judit ütles mulle, et lähme minema, mina mõtlesin, et küsiks siis ta käest teed. no tüüp muidugi meid kuskile juhatada ei osanud, küsis ainult, et kas meil on lisatekki vaja. "no ma ei tea ju, mis situatsioonis te olete." judit ütles, et me lähme hostelisse ja hakkas edasi kõndima, mina tema järel. natukese aja pärast jõudsime aga mingite väravateni, mis kogu tänavast üle läksid ja ei saanud edasi minna. kui seisma jäime, vaatasin selja taha ja nägin, et kutt pole ära läinud. ok, veits kõhe hakkas. mõtlesime siis, et läheme läbi kõrvaltänava ja hakkasime tagasi kõndima. kutt tuli meile vastu ja hõigub kaugelt, et kas meil on abi vaja. judit keeras jälle otsa ringi, et püüame ikka väravatest läbi saada. kutt hakkas meile järgi käima. ma käratasin talle "don´t follow us!" endal oli juba nutumaik suus. ja muidugi oli aru saada, et see vend oli laksu all kah. tüüp ütles, et jah, ma saan aru, mis sa silmas pead ja kõndis paar sammu minema, aga ära ei läinud. nii ja siis ma olin jummala paanikas, sest juba bussijaamas oli meid mingi neku tülitanud ja nüüd olime situatsioonis, kus ühel pool oli mingi värav ja selle taga pime suur tänav ja teisel pool must narkolaksus kutt. ja siis ma ütlesin juditile, et ma nüüd helistan 911, sest teist numbrit ma ei tea, aga takso me peame kutsuma. ta oli kogu aja rahulik, aga ütles siis, et helista jah.
rääkisin dišpetserile ära, et ma ei tahagi neid tülitada, aga palun andke meile taksonumber. nad lubasid aga politseiauto saata. umbes 15 närvesööva minuti jooksul - kui narkokutt juba kaugustesse oli läinud, ise kätega vehkides ja hõikudes, et "kesklinn on sealpool", ja kui iga möödasõitev auto tundus potentsiaalne vägistajate kari - saabus politseinik. oli selline noor, heledapäine lühike mees, kes küsis "what´s up?" ja kui ma loo ära rääkisin, andis ta mulle takso numbri. ma arvasin, et sellega asi piirdub, aga ta lubas meid hostelisse ära visata.
kui me siis mööda seda pimedat tänavat sõitsime (need suured väravad avanesid auto lähenemise peale), nägin, et see oli hoopis pikem, kui google map näitas ja absoluutselt valgustamata, kuigi kahel pool teed olid eramud. istusime politseiauto plasmassist tagaistmel (eks see igasugu kusikute pärast riidega katmata on) ja politseipoiss uuris, kust me pärit oleme ("estonia??") ja ütles, et öösiti ei ole see kant kõige parem jah kõndimiseks. võib-olla oli tal õigus, võib-olla tahtis niisama targutada. ega öösiti pole valgustamata kohad ükskõik kus eriti turvalised.
aga sellega veel öised seiklused ei lõppenud. kui politseinik meie taskulambiga hosteli ukse kätte oli näidanud ja ära läks, hakkasime uksele koputama, aga keegi ei vastanud. mulle tundus see koht pimedas mahajäetud. ja kaugemalt nägime üht meest lähenemas. mul oli vererõhk juba niikuinii laes, nii et mulle tundus see järjekordse mõrvari või vägistajana. ütlesin juditile, et ma kohe helistan takso ja lähme kuskile hotelli. kohale jõudes osutus see mees aga üheks nooreks kutiks, kes samas hostelsis elas ja suure kõhklemise peale (omanik pidi väga strict olema) meid maja tagant majja sisse juhatas.
toas oli 5 narit, kaks teise korruse voodikohta vaba. seltskond oli järgmine: seesama noormees, kes ei olnud ameeriklane, aga rääkis, nagu ameeriklane; kolm meievanust või nooremat noort, kaks neist noorpaar, kes ühes voodis kössutasid ja üksteist silitasid, plika sõbranna vaatas tuimalt pealt (meiega ühtki sõna ei vahetanud); minu voodi alumisel korrusel sama vaikne kutt; keskeale lähenev mees, kellel oli läppar ja kes olla seal juba pikemat aega peatunud (koha räpakust arvestades tekkis ainult üks küsimus - mida imet ta seal nii kaua tegi?); ja umbes 60aastane naine, (taaskord - mida imet?), kes oli hästi sõbralik ja elas mu esimesi reisimuljeid kuulates väljendusrikkalt kaasa. uinusin oma naril, käekott kõige väärtuslikuga risti rinnal, olles vihane juditi hulljulguse peale, vihane selle koha omaniku peale ja vihane selle voodi peale, mis oli nii kitsas ja ilma mingi ääreta, nii et ma olin kindel, et kordub 7. klassis juhtunu, kui ma treppojal endise pioneerilaagri toas ööbides nari pealt alla keerasin ja pea tooli vastu ära lõin.

2. päeva hommikul ärkasin kõva peeretamise peale - läppariga mees tegi vannitoas omi toimetamisi. kell oli 7 hommikul, aga meie ehk west virginia aja järgi 10, nii et asusime juditiga tegutsema, pakkisime asjad kokku, maksime oma 15 taala hipitädile ära (ei mingit temapoolset vabandamist, et ta isegi uksele kleebitud emergency telefoninumbrile ei vastanud) ja läksime hommikusööki otsima. nüüd tundus see naabruskond eelmise ööga võrreldes päris ilus ja suvine. kui oma starbucksi kohvid ja bagelid kätte olime saanud ja päikese käes einet võtsime, helistasin lõpuks vanematele. seda politseilugu ma neile rääkida ei julgenud, et nad ei muretseks ja tegelikult loevad nad seda alles siit - sorry.
oli laupäeva hommik ja phoenixi tänavad olid peaaegu sama tühjad kui eelmisel öösel. autosid ainult sõitis rohkem. nagu judit ütles: tänavatel olid ainult kerjused, hullud ja meie kaks. ja ega kaua ei läinudki, kui üks kahemeetrine neeger, kel käed-jalad terved, tuli meilt change´i küsima. saatsin ta mõttes vihaga pikalt.
ma sain seal tänavatel kõndides aru ühest asjast, mis ameeriklased nii autodest sõltuvaks on teinud. see on hirm. tänavad on tühjad ja kedagi ei ole nägemas, kui sulle kallale tullakse. seepärast teevadki nad omale load esimesel võimalusel, tavaliselt 16aastaselt ja enne sõidutatakse neid vanemate poolt kõikjale. ja samasugust seletamatut hirmu tundsin mina ka.
lõpuks saabusime oaasi - kohalikku indiaanlaste muuseumi, mille seinte vahel tundsin end turvaliselt. ja muuseum ise oli väga huvitav.
kella viieks pidime jõudma greyhoundi bussijaama, et sõita kolme tunni kaugusele flagstaffi, mis on crand canyoni lähedal. greyhound on suurim n-ö maakonnaliinide võrku haldav usa bussifirma. olemas on ka näiteks peter pan, aga see sõidab vähemates piirkondades. et olime saabunud aegsasti, tuli meil kaua oodata.
nii ka vist paljudel teistel, kes siis, kuidas keegi, oma aega parajaks teha üritas. meie juurde saabus näiteks taaskord kahemeetrine, pintsakut, dressipükse ja suusamütsi kandev aknearmilise näoga neegrimees, kes alustas juttu sellega, et vaatab, et me oleme nii pikad - are you models? ma ei vaadanud tema poolegi (ootasin ainult, et see meid ründavate nekude sats juba otsa saaks), aga judit vastas, et ei - me pole modellid, ega jalgpallurid, vaid et euroopast ja blablabla. ma siis küsisin, et mis sa ise teed? "oh, ma lähen hollyvoody." "?" "jah, ma tahan saada lauljaks." kutt oli vähemalt kolmkümmend, nii et oma hollywoodi karjääriga lootusetult hiljaks jäänud. "but if i was your manager, i´d tell ya to stop smoking," sekkus meie vestlusesse lühikest kasvu neegritädi, pikliku kujuga barett kuklasse lükatud. "and don´t you know that these girls are celebrities? ütles ta meie poole viibates.
tulevasel hollywoodi tähel läksid silmad imestusest suureks ja ta küsis siira aukartliku häälega: "really, are you celebrities? are you celebrities?" meie ainult naersime. tüüp oli natuke aega segaduses ja kui neegrimutt ka naerma hakkas, sai aru, et oli ninapidi tõmmatud.
õhtuks jõudsime flagstaffi ja kõik läks enamvähem hästi. kuigi hostelis oli millegipärast meie kuu aega tagasi tehtud booking kaduma läinud, tulid nad helistamise peale meile autoga bussijaama vastu ja vaid mõne taala rohkem makstes saime omaette toa ega pidanud kaheksases naistekas elama.

3. päeva veetsime flagstafi linna peal, mis oli tükk maad armsam ja hubasem kui kole-phoenix. flagstaf on rajatud mägede vahele ja linn toetub peamiselt turismist, sest grand canyon on sealt kahe tunni kaugusel. meie hosteli nimigi oli grand canyon hostel. linnas pole üldse kõrghooneid, mulle tundus, et ehk neljakordsed hooned olid kõrgeimad. ühe linnaäärse mäe otsas asub observatoorium, mille teadlane oli pluto planeedi (enam seda vist planeediks ei loeta?) avastaja.
päev oli linnas hirmus soe, võis olla ilma jopeta. me käisime (juditi tugeval nõudmisel - ta on ju hull mägede järele) observatooriumi mäel ja õhtul tegime oma kolme ja poole ameerikakuu jooksul esimest korda ise süüa. spagette muidugi.

4. päev, mis oli kadripäev, oli siis meil planeeritud grand canyonil matkamiseks. sinna minek oli juditi eluunistus väiksest peale. grand canyonisse sõidutas meid flagstaff expressi nimelise autoga mehhiko päritolu mees, kes armastas lobiseda, meenutada 70ndaid ja rääkida rahast. näiteks sellest, et tema vanaisa hoidis raha alati sulas ja panka ei pannud. oma sugulaste õhutamisel ta seda siiski tegi, aga see oli suure depressiooni eelõhtul ja loomulikult ta siis sellest ilma ka jäi. "some say that´s what killed him." või lugu tema sugulastest, kelle maja oli täielik crap, aga kes müüsid selle üüratu summa eest. või gc-i lähedal asuva flinstones´i pargi omanikust, kes nüüd pargi müüki pani, sest ta mees suri ära ja ta ei taha seda enam üksi pidada. "aga millist raha see teeniks!"
matkamiseks gc-s oli meil kuus tundi. kanjon on "piklik sügav ning kitsas järsuseinaline org, mis on tekkinud vooluvee erodeeriva tegevuse tulemusena", ütleb vikipeedia. suure kanjoni on tekitanud colorado jõgi, mida kanjoni äärelt vaadates näha polegi, sest see on nii sügaval. valisime kõige populaarsema raja ja arvestuslikult pidime jõudma matjarajal kolmandiku läbida, et õigeks ajaks tagasi üles jõuda.
allaminek oli tegelikult päris lihtne, hoolimata sellest, et mul põlved ilgelt valutasid. 1,8 miili puhkemajast möödudes jäi rahvast rajal järjest vähemaks ja vastutulijad hakkasid meid tervitama. ju siis loeti juba tõsiselt võetavate matkajate seltskonda.
kui me lõpuks 3 miili pealt (mille läbimiseks kulus 2,5h) tagasi pöördusime, ei osanud me muidugi arvata, et ülesronimine võib niiii vaevaline olla. kuna rada oli järsk, siis see oli ikka täiega raske. lõpuks oli nii, et me praktiliselt iga 100m peal tegime hinge tõmbamise pausi.
ah jaa, rajal kohtusime ka väikeste matkajate grupiga, kes meilt küsisid, kus me pärit oleme. eestit kuuldes ajas indiaani näojoontega tüdruk pea viltu ja küsis: "which state?" mille peale grupi juht ütles, et see on väga kauge maa. veel küsis ta juditi käest, kas forint on nende või horvaatia raha, sest tal olla üks forint just kotis ja nad olid selle omaniku riigi üle teise grupi juhiga just arutlenud.
kui me lõpuks, pärast viie ja poole tunnilist matka üles kanjoni äärele jõudsime, tundsin ma ennast sangarina ja tahtsin kõigile nendele kõpskingakestes pildistajaile öelda, et te olete ikka nõrgad küll. aga judit oli rahulolematu, sest ta polnud näinud jõge ja ei väsinud reisi lõpuni kordamast, et oleksime pidanud tegema kahepäevase matka - ühel päeval alla, seal matkamajas ööbima ja siis üles tulema. aga mina olin õnnelik, et me just sellise reisi tegime, sest kahe kolmandiku võrra pikemat teed üles ronida poleks ma suutnud.

siinkohal teen väikse pausi. coming up: miks neegrimutt bussis rögises ja ülipaks kutt peaaegu peksa pidi saama? kuidas mina end ungarlaseks rääkisin? kuidas la pubekad mind blondeeritud tibiks nimetasid? ja palju muud! stay tuned!

oli nii et kell oli enne üht öösel. mina kirjutasin oma esseed, mis homseks peab valmis saama ja judit oli just magama heitmas. siis hakkas plärisema tuletõrjealarm. seda on juhtunud enne vist kolm korda, ma ei tea, mille pärast, sest mingit tulekahju pole olnud. ja iga kord, kui me tagasi tuppa tuleme, oleme juditiga lubanud, et teeme omale emergency paki, kus kõik kõige vajalikum sees, et see siis kaasa võtta, kui jälle jama tuleb. loomulikult meil seda pakki ei ole.
mina krabasin kaasa oma passi, mobiili ja viimase sularaha. õues kohtasime palju uniseid nägusid. mitmed olid lihtsalt t-särgi väel, pidžaama pükstes, plätudes. aga mehhiko tüdrukutel meie kõrvalt toast olid ilusti joped seljas, sallid kaelas ja seljakotid seljas. nii et nad on naabrist (loe: meist) paremad.
juli ütles, et ärkas mingi müra peale üles, siis jäi uuesti magama. siis ärkas uuesti, et mis jama on. siis sai aru. rootslane emma oli kõrvatroppidega maganud, nii et toanaabrid ajasid ta üles. sebastian oli täiega padjanäoga ja oli ainsa asjana taibanud mp3-pleieri kaasa võtta.
seisime seal väljas üle poole tunni. jube külm oli. tekkisid kolm teooriat: enniko arvas, et tulekahju korraldas kõrval asuv daily mart, mis nüüd kõvasti külma käest varju pugenud tudengite pealt käivet tegi. christian arvas, et meid aeti välja, et ruumiimspektsiooni teha (semestri kahel viimasel nädalal on kõigi korrarikkumiste, näiteks alko omamise või lärmamise eest, topelttrahvid!) mina arvasin, et kuna seda nädalat kutsutakse dead week´iks (ehk nädal enne eksameid, kus tunde praktiliselt ei toimu ja peaks aega olema õppida, aga tegelikult tuleb palju kodutöid esitada), siis meid tahetakse väljas lihtsalt surnuks külmetada. ja ma vandusin juditile, et ma enam kunagi ei vingu, et toas on liiga palav ja ma ei saa hingata ega ava akent.
aga nüüd ma siin olen, aken irvakil ja vaatan, kuidas kõik eestis end sisse logima hakkavad - tööpäev on alanud. külmusest ja trepist 8. korrusele ronimisest saadud värskus hakkab kaduma, nii et lähen magama ära. head ööd!

olen tagasi

...oma seiklusterohkelt reisilt marsruudil phoenix-flagstaff-grand canyon-flagstaff-los angeles. praegu tegelen viimaste koolitööde esitamisega, nädala teises pooles asun muljetama. seniks aga kaks hetke santa monica (los angeles) rannast.

keelenurk

vastu ööd laekus postkasti montoni uudiskiri "MontonStyle LUMEINGLID". minu lemmikuks osutus sektsioon, kus tutvustati miskit seesugust: Kindlasti tasub mõelda ka kihile, mis riiete alla jääb. Ka see võiks olla pidulikum. Midagi sellist, mis kusagilt ka kasvõi kogemata vilkudes oleks justkui eksponeerimiseks mõeldudki.
kiht mis jääb riiete alla? nahk siis või? kuidas ma selle jõulude ajal pidulikuks teen, arumaisaa.

ja siis natuke öökima ajas trendinõuannete lõppakord:
Ja kui näed puhast ja paksu lumevaipa, siis kasvõi üks kord selle talve jooksul visku selili lume sisse ja kujuta ette, et sul on tiivad. Kindlasti kulub abiks ära sõbra või sõbranna käsi, kes sind puhtast inglikujulisest lumejäljest välja sikutab.

midagi ei ole teha, monton, ka rasketel aegadel ei saa keeletoimetaja töö pealt kokku hoida. või siis stilistile kuluks veidi stilistikat ära.

meil on igal aastal sõpradega väike võistlus, et kes siis sel aastal whami "last christmas´it" esimesena kuuleb. ma mõtlesin, et võistlust võiks laiendada. näiteks peaks kokku saama kolm laulu - "last christmas", "silent night" ja siis kas "all i want for christmas is you" või "aisakell-aisakell" (mille ingliskeelset kirjapilti ma ei suuda hetkel tuvastada).
igatahes esmaspäeval sadas meil maha lumi, mis osaliselt on küll päris ära sulanud, aga ikka talve tunne on küll. teisipäeval käisin sõber-kaubanduskeskuses ja olin sunnitud kaks tundi jõululaule kuulama. vaesed müüjad, kes seda päevi ja kuid peavad taluma. sealt sain oma punkti "all i want for christmas´i..." osas kätte. ja õhtul sööklas kuulsin siis "silent night´i" ära. aga pinge kasvab, pinge kasvab, sest "last christmas´it" ei olegi ma veel kuulnud!
ja loomulikult me siin oigame, et miks see kammaijaa nii vara pihta hakkab. kui eestis saab selle iga-aastase kurtmise lõppu lisada näiteks, et pole veel detsembergi, siis siin on veel parem argument: "pole veel tänupühadki."
aga homme sõidame siis grand canyonisse ja teisipäeval sealt los angelesse. canyonis on külm, kuskil null kraadi, la-s pidi olema aga 20 kraadi sooja. järgmisel laupäeval tagasi. ja siis ongi vaid kaks nädalakest veel.

eile rääkisime women´s studies loengus religioonidest. üks tüdruk, kes on kirikuõpetaja tütar, ütles, et tema usub, et see on osa inimloomusest, et peab endast millessegi suuremasse uskuma. mina ütlesin, et tulen riigist, mis on euroopas mõnd religiooni praktiseerivate inimeste protsendi poolest kõige madalamal kohal. et usul on endiselt meie jaoks mingi võõras maik küljes, kuna see meile ristisõdijate poolt peale suruti. ja mind on õpetatud uskuma endasse ja oma lähedastesse.
ma ei näinud, mis nägu pastori tütar tegi, aga pärast loengut ütles mulle miriam, kellega me koos grupitööd teeme, et tema ka ei usu jumalat, sest see on inimeste poolt välja mõeldud.

ja nii murdsin ma ühe siinse müüdi - et nad KÕIK on usklikud. ma julgesin miriamile isegi tunnistada, et mu sõbrad eestis soovitasid mul end siin nimetada tõsiusklikuks protestandiks, et mitte kriitikatule alla sattuda. kuigi jah, tugev enamus klassist on arutluste käigus siin-seal maininud, et ma olen katoliiklane, kristlane vms. (jah, kristlase ja katoliiklase vahel on vahe, sest lorenzo ütles eile klassis, et ta katoliiklasest sõbrad olid öelnud, et ta läheb põrgusse, kuna ta on kristlane. kristlane on siis vist pigem luteri kiriku kummardaja. aga mine võta kinni, sest usas on registreeritud üle 600 eri religiooni.)

üks nali ka. sakslane christian, kes elab edviniga koos, ütles mulle eile sööklas, et õppis uue eestikeelse sõna: kuäär. ma ei saanud mitte midagi aru, küsisin, et kas see on mõni prantsuskeelne sõna. sest sakslaste R on ju vahel samasugune nagu prantslastel. eriti kui nad hääldavad midagi niisugust nagu "kuäär".
"kas see ei peaks eesti keeles koera tähendama?" küsis christian siis.

kuidas taltsutada lärmakaid puberteete?

ma vist kunagi kirjutasin siia sellest, et meie all elavad ameerika kutid, kes kuulavad, bass põhjas, maailma kõige maitsetumat muusikat: sellist poppräppi, mida lastakse raadiost. ja sellest, et ma kaks korda nende peale ühika korrapidajatele kitumas pidin käima. muud moodi ei saanud ma oma laua taga istuda, sest nii tool kui laud vibreerisid gängstabasside rütmis.
poistel on vist elu kiiremaks läinud, sest mussi kuulavad nad harvemini, aga siis endiselt mõnuga kõvasti. neljapäeva öösel näiteks sai jälle miskit jama kuulatud.
mina enam kaevata ega alla kuttide juurde õiendama minna ei viitsi. nüüd on mul uus suhtlemisviis. selleks läheb vaja saapaid, teatavat kehamassi ja hüppamisvõimet. kui tüübid jälle ülemeelikuks muutuvad, tuleb lihtsalt paar minutit muusikarütmis trampida ja kutid tõmbavad mussi vaiksemaks. praegu just tegin neile veits batuuti ja töötas.

kui te juhtusite presidendivalimiste ajal cnn-i nägema, siis kindlasti ei saanud te ahhetamata jätta, et millise high-techiga nad seal varustatud olid. mina mõtlesin, et kas err ka kunagi suudab omale soetada sellised puuteekraanid, mida on kuusel või rannamäel ainult korra näpuga puudutada vaja ja kohe hüppab lahti mingi diagramm või mõni kaart, mida omakorda sisse-välja zoomida annab ja näpuga tõmmates highlihteri joon ekraanile ilmub.
või siis see suur ekraan (ma arvan, et see on sama, mis siin pildil), kus näitati kandidaatide näopilte (samal ajal valitakse ka esindajatekoja liikmeid ja osa senaatoreid), osariigiti kokkuloetud häälte arvu jms ning mille ees saatejuht edasi-tagasi kõndides aina seletas.
ja mul oli kade meel, et meie kunagi valimisstuudioid nii vaatemänguliseks ei saa teha. aga siis kui räppar(?) ja obama toetaja will.i.am halogrammi kujul stuudiot külastas (ja jumala sisutühja juttu rääkis), mõtlesin küll, et ameeriklastel on ikka suurepärane oskus oma asjadel vint üle keerata ja maitselagedaks muutuda.

eile enne südaööd

















täna hommikul
















the one thing we can agree on.

american president minu p...

ok, ma olen praegu tõeliselt vihane. kell 18 pidavat selguma esimeste osariikide valimistulemused.
meil on ühikas üks telekatuba. läksin sinna, arvates, et põnevil noored juba teleka taga ootavad. aga oh ei, tuba oli pime, telekas kinni ja üks neiu sättis seal ennast õppima.
küsin, et kas sa hakkad siin õppima. tema, et jah. mina ütlen, et ma tahaksin näha esimesi presidendivalimiste tulemusi. tema ütleb, et oh, need tulevad kahe tunni pärast. mina vastu, et ei, need tulevad praegu, seega kas sa paned pahaks, kui ma teleka järgi panen.
"umm, could you watch it like for two minutes?"
ma sain nii vihaseks, ütlesin "never mind" ja tulin tulema.
prsse, kas mulle valitakse presidenti või neile?
praegu ma muidugi mõtlen, et ma oleks pidanud talle ütlema, et see pole õppimisruum. või ma poleks üldse ta arvamust pidanud küsima ja teleka lihtsalt järgi panema. aga mulle ei mahtunud sellel hetkel seal all pähe, kuidas need jänkid nii apaatsed võivad olla.
igatahes kahe tunni pärast lähen ma alla, panen teleka käima. ja kui ta veel seal on ja protestima hakkab, siis ajan ta eesti keeles seal minema.

new yorgist. lõpetuseks.

kui ma esimest korda new yorki jõudsin, siis nägin ma ainult lennujaama. ja see lennujaam kihas kõikvõimalikest rahvustest. oli lämbe päev. edvin oli just lahkunud linna poole, et leida kuskilt greyhoundi buss. mina kartsin, et lähen vales terminalis maha. seistes lõpuks jetblue pikas-pikas check-ini järjekorras, püüdsin leida endale tuttavaid näojooni või kuulda tuttavaid sõnu, muidugi tulutult. ja võib-olla ma tundsin ennast üksikuna kui kunagi varem.
nüüd on sellest möödas peaaegu kolm kuud. ja kaks nädalat tagasi jfk-s maha tulles teadsin juba täpselt, mis hetkel airtrain´i pealt maha hüpata. a ootamine esimeses terminalis oli pikk. ja loomulikult kahtlesin ma, kas ma ikka õiges kohas teda ootan. rahvas minu ümber, kes oma sõpradele vastu oli tulnud ja kes lendudelt saabus, oli arvatavasti sama kirju, kui tol esimesel korral. aga nüüd ma olin selle variatiivsusega juba harjunud. mäletan ühte vene naist koos teismelise tütrega, kellele saabusid arvatavasti vanemad külla. võib-olla oli ta ameeriklasega abielus, võib-olla oli tema mees aga samuti venelane. võib-olla seesama vene aktsendiga inglise keelt rääkiv mees, kelle poest meile fotoka hinnaks esmalt 390 taala öeldi, aga kui ostma tahtsime minna, oli hind tõusnud 490-le. noh et aku ja mälukaart ja tax.
tax on siinmail üldse selline kahtlane asi, et tegelikult ei saa kunagi enne maksmist aru, kui palju sa kauba eest raha välja pead käima. ny-s näiteks olid enamasti hinnad ilma taxita, siin poodides aga mitte kunagi.
minu kõrval ootas paar prantsuse naist. teadsin, et a lendab läbi charles de gaulle´i, seepärast olin senimaani rahulik, kuni pransuskeelne jutuvada minu kõrvalt ei kadunud.
ja siis ta lõpuks tuli ka. ja liina oli ka.

nädal aega on ny reisist möödas. ma olen juba peaaegu harjunud, et ma enam a-d enda kõrval ei näe ja temaga kohe rääkida ei saa, kui vaja oleks. ja mis mul linnast meeles on?
kõik see turistivärk niikuinii. pilvelõhkujad loomulikult, ja see empire state buildingu otsast kuuldav tänavamüra põrkumas nende kõrghoonete vahel.
see oli vist endine virumaa teataja ja praegune epli ajakirjanik, kes kunagi kirjutas sellest, kuidas lõhnab pariis. ny-s püüdsin ma selle linna lõhna tabada. peab ütlema, et pigem oli see midagi proosalist kui romantilis-müütilist. ma ei tundnud mõnusate kohvikute või kallite parfüümipoodide lõhna. ma tundsin bensiini, prügi ja koerasita haisu. ainult siis, kui mõne dineri ukse enda järelt kinni tõmbasid, võis sõõrmeid rõõmuga liigutada. ma mäletan ühte branchi kuskil suure autotee ääres. akna taga käisid ehitustööd ja sadas jahedat vihma. dineris oli kõva lärm, sest bürooinimesed olid juba lõunatama tulnud. kritiseerisime a-ga söögikoha sisustust. aga omlett oli hea, ettekandja tore (keskealine naine, kui palju selliseid ettekandjaid eestis kohtab?) ja ma olin põnevil meie plaanist minna empire state buildingu otsa.
ja ma mäletan metrood, mis oli enamasti räpane, niiske ja haisev. täis kerjuseid. üks neist, naisterahvas, sammus vagunist vagunisse rääkides lugu, kuidas kõik tema üle nalja teevad ja käituvad, nagu teda poleks olemaski. teine käis lihtsalt ja suskas oma käe sulle nina alla - anna! aga oli ka neid, kes oma võimete järgi mõnest pillist hääle püüdsid välja pigistada. üks saksofonist, kaks kutti kitarride ja võimendiga, asiaat mulle tundmatu keelpilliga.
ny metroost käib iga päevaga läbi umbes 4 miljonit inimest. pole siis ime, et seda kõike puhtana ei jõuta hoida. siin-seal oli remondimehi ka näha. nagu ka rotte, kes üle rööbaste jooksid. ja laest rippuvaid stalakdiidi-laadseid räpast ja mustusest moodustisi.
meie teatrikülastus broadwayl oli ka suurlinlik. õnneks vähemalt ei läinud me mõnd muusikali vaatama. ma ei tea, kas a kunagi seda nõus tegema olekski :) aga jah, meil olid piletid tšehhovi "kajakale". walter kerr theatre asus ühe risti üle times square´i jooksva tänava ääres. väljapoolt oli maja selline mitte midagi ütlev, seest aga juugendlik, aga ennekõike kitš. garderoobi kui sellist polnud. võite ette kujutada midagi sellist, et astute draamateatri peauksest sisse ja sattute kohe mängusaali. nii see toimiski.
meil olid piletid teisel rõdul, sest vaeste ida-eurooplastena me kallemaid pileteid osta ei raatsinud. eestis oleks muidugi selle raha eest kohad esimesse ritta saanud. minu kõrval istus neiu, jalad vanaldaseks kulunud sametiga kaetud rõdu äärel ja pakkus pidevalt oma käekotist kõrval istuvale sõbrannale mugimist. üleriided tuli lihtsalt seljatoele riputada või - nagu kinos - tagumiku ja leeni vahele kortsu lükata.
tükk ise, milles kristin scott thomas (arkadina) oma broadway debüüdi tegi ja "the office´st" tuntud mackenzie crook tema poega konstantini mängis oli iseenesest väga hea. mõningaid meile õpetatud lavareegleid ameeriklased küll eirasid ja vene nimesid hääldasid naeruväärselt (kostja -"kaštja", konstantin - "konstant-iin" jne), aga tegelaste areng ja venelaste hing oli nii hästi välja mängitud, kui üks ameeriklane seda teha oskab. aga nõme oli see, et enamik publikust oli enda arust vist ikkagi mingit vene mjuusikali vaatama tulnud. sest 2/3 etendusest saatsid näitlejate tööd komöödiaseriaalidest tuntud lõuad-pärani naerupahvakud. lõpus vist saadi aru, et oot-oot, see on vist mingi draama, sest enam ei olnud võimalik laval toimuvast kuidagigi mingit nalja välja pigistada. igatahes lõpp oli selles mõttes nauditav.

me otsisime a-ga terve nädala kohta, mis meile päris mõnus tunduks. soho, noho ja greenwich village kant, mis kunagi kunstnikele kuulus, kuid nüüd on korterihinnad liiga kõrged, oli päris mõnus ja a isegi veidi kahetses, et me võimalusest kinni ei haaranud, kui sinna kanti oleksime saanud korteri üürida, aga seda ohoo-tunnet sealkandis ikkagi ei tekkinud. manhattani põhjatipp oli vaikne ja roheline (ja metroo lõpp-peatuse jaama liftis töötas kummalisel kombel liftisaarja) aga seal ei olnud pikemalt midagi teha.
meie reisi eelviimasel päeval, kui manhattani saar üldjoontes läbi käidud, sõitsime metrooga (jõe alt läbi) brooklynisse. mida ma teadsin enne brooklyni kohta? seda, et carrie bradshaw jt naised heitsid mirandale ette, et ta brooklynisse kolis (ja carrie külaskäik miranda juurde oli kujutatud nagu kolgata tee, seega ma arvasin, et brooklyn asub manhattanist paari tunni sõidu kaugusel). ma teadsin viimastest ameerica dokumentaalfilmi ajaloo tundidest, et ken burns oli brooklyni silla ehitamise kohta teinud filmi. ja ma teadsin, et liina jäi sinna oma sõbra juurde peatuma.
nüüd ma tean, et brooklyn võib olla ägedam kui ny. eriti kui sa liigud williamsburgi ja greenpointi piirkonnas. et seal on raske leida inimest, kes ei oleks kuidagi omapäraselt riides (ja võib-olla teeb see need hipsterid tegelikult just mitteomapärasteks), et seal on hubased kohvikud, eriti stiilsed väikesed söögikohad, vana pangahoone, mis on nüüd kunstigalerii ja mille omanik teab sekundi pealt, kus on estonia. ja williamsburgis on sekkarite paradiis. aga see ei ole mingi väljaveninud trikotaažpluuside, vaid toredate, seksikate, veits kinkyde riiete, kingade ja kõige muu müügikoht. neist ühes, mille nimeks beacon´s closet, veetsime no tunni kindlalt.
kunagi arutasime vist pastakas, kuidas rohelist eluviisi müüa ja jõudsime järeldusele, et see tuleb teha ihaldusväärseks. beacon´sil on see õnnestunud - pood oli rahvast täis, toodi müügiks ja osteti nii, mis mühises. ja kas te olete näinud mõnda sekkarit eestis, mis tegeleks online müügiga? eks loominguline ja vaba õhkkond selles piirkonnas muidugi soosib sellist eluviisi ka. (aga ma tahaks loota, et see rahvas seal h&m-ist, mis muidugi nii ny-s kui washingtonis olemas on, kaarega mööda käib.) ja leidus selliseid poode, kus uusi ja vanu asju koos müüdi ja kus vanadele asjadele väikese poe tagatoas uus äge nägu oli antud.
nii et williamsburg oli tegelikult see, kuhu me tahaksime korteri üürida, kui kunagi uuesti ny peaks sattuma. aga noh, lõpetuseks - city oli ikkagi eriti tore ka!

ma pole rassist, aga...

kui me njuu jorgis olime, hakkasid mulle silma mitmed paarid, kus valge mehe kõrval seisis asiaadist naine. või miks mehe kõrval peab seisma naine? ütleme, et asiaadist naise kõrval seisis valge mees. või asiaadist naine ja valge mees kõndisid kõrvuti tänaval.
ja ma ei tea, miks, aga mul jooksis neid nähes korduvalt peast läbi mõte, et miks see valge mees nüüd siis selle asiaadi võtnud on. või teisel korral mõtlesin tunnustavalt, et tubli mees, et talle ka asiaadid meeldivad. nagu viimased oleks mingid ebardid, kelle meeldimine ei võiks täiesti loomulik olla.

täna hommikul sööklas vaatasin meie asiaatidest vahetustudengite kampa mingisuguse võõristusega. mulle tundub kummaline, kuidas ainult paar aastat minust nooremad tüdrukud sädistavad ja itsitavad nagu puberteedid. ja räägivad piuksuva häälega. ja mul on vahel kahju, et mõned neist on pannkoogi profiili ja väikeste välisnurkadest kaldus silmadega.

pühapäeval pittsburgist koju sõites püüdsin oma ameeriklasest sõbrale rääkida elust eestis. loomulikult läks jutt ka venelaste peale ja mulle meenus, kuidas me väiksena venelast sõimusõnana kasutasime. "russ-russ, kapsauss!" mäletate? ja spordiülekannetes räägiti pikka aega vene rahvuse esindajast, sest kedagi venelaseks kutsuda oli ebaviisakas. ja kui keegi maha sülitas või dressipükse seeliku all kanda tahtis (jah, kuueaastane mina), siis emad ütlesid: "ära ole nagu venelane." judit rääkis, kuidas tema sõber ütles, et ta ei saaks kunagi võtta naiseks mustanahalist, sest ta ei pea neid naiselikuks. ja võib-olla tõesti meeldib judi mulle eelkõige sellepärast, et ta on euroopalikus mõistes ilus, ei ole kihistaja ja räägib "normaalse" häälega. ja üks ameerika kutt palus christianil nagu naljana kõva saksa aktsendiga öelda: "ma tapan su, juut." mida christian ei teinud.

kui see kõik kokku võtta, võib öelda, et tegelikult oleme me kõik väikest viisi rassistid ja ksenofoobid isegi, kui me seda endale tunnistada ei taha. sest ega kellelegi meeldi ju ennast nimetada rassistiks, ksenofoobiks, šovinistiks, homofoobiks... "ma ei ole homofoob, aga..." ütles üks mees ühes eesti raadios enne geiparaadi ja jätkas vägagi homofoobsete mõtteavaldustega. aga kui juba see AGA lauses on, siis tegelikult me just seda oleme, mida me väidame end mitte olevat.

ma saan aru küll, et nende mõtete taga on see mõttekäik, mille kaudu me ennast määratleme. kelleks me end peame ja kelleks nimetame "teisi". võõraid. ja see aitab endast luua sotsiaalse ja psühholoogilise minapildi. võib-olla on siinkohal rassism ja ksenofoobia natuke liiga tugevad sõnad, aga nimetagem siis eelpool kirjeldatud käitumist nende foobiate ohutuks vormiks.

aga olgu need nii süütud kui tahes, sallimatute mõtete taga on ikka ja alati kannatamatus ja viitsimatus.

siinsed inimesed näiteks ei viitsi varjata, kui nad mu aktsendist aru ei saa - nad kortsutavad lihtsalt kulmu. täna loengus minu vastus kuulates õppejõud mitte ainult ei kortsutanud kulmu, vaid lausa kummardus ettepoole. mis muidugi segadusse ajas ja oma keele pärast veel rohkem põdema pani. judit ütles, et temaga juhtub seda klassis samuti.

new yorgis, seal rahvuste katlas sellist reaktsiooni ei kohanud. deivid, see ameerika poiss, ütles et see on väikese koha värk. ta ise on washintoni lähedalt pärit, kus räägitakse seda nn kõige õigemat ameerika keelt ja temagi ei saa siin kohalikest vahel päriselt aru.

(üks kõrvalepõige. esmaspäeval ütlesin õppejõule, et me võiks semestri lõpus ühte eesti filmi vaadata. ta küsis, et kaua see kestab. mina: "än hour änd ö haaf." "oh, än hour änd ä hääf?" kordas ta, või parandas mind.)

täna teises loengus küsis üks kutt mu käest midagi õppejõu poolt antud ülesande kohta. lause oli ilmselgelt slängis ja kohalikus aktsendis. "sorry?" küsisin ma, mispeale kutt lauset täpselt samamoodi kordas. ma ütlesin siis, et vabandust, aga ma tõesti ei saa aru. tüüp ei viitsinud lauset mitte kuidagi arusaadavamasse inglise keelde tõlkida ja kordas sama lauset kolmandat korda. ja ma ei saanudki midagi vastata. ja taaskord - juditil on seda samuti juhtunud.

loomulikult tahan ma siinjuures mõelda, et probleem pole selles, et mina nende keelt ei mõista, vaid nende suutmatuses lause ümber sõnastada. (aga too tüüp sealt loengust on kohe kindlasti veits puuga pähe saanud, sest kahte loengusse on ta ilmunud ilma vajaliku scantron paberita, mida ta siis teistelt küsima hakkab. esimesel korral loovutasin talle enda oma, mille ta tänamata vastu võttis. täna sai tal harilik pliiats tühjaks ja kui ma talle enda oma andsin, kavatses ta tunni lõpus sellega minema jalutada, nii et ma pidin ta kinni püüdma ja selle tagasi paluma. aga võib-olla ongi neil siin kombeks laenatud asjad endale võtta. this is just a pencil ju. ja mis sellel välismaalasel siin ikka paremat teha on, kui raamatupoest uusi pliiatseid ja scantrone hankimas käia.)

üks huvitavaid nähtusi on aga see, mida võiks nimetada näiteks enese-rassismiks. see väljendub selles, et valged kõrvetavad oma nahka päikese all, et saada pruunimat nahka ja süstivad botoksit, et huuled pruntis oleks. ja igal hommikul triigivad juukseid, et need nagu sirged nagu asiaatidel oleks. mustad igatsevad samuti asiaatide sirgeid kiharaid. oma juuste kallal näevad mustad palju vaeva. juba noortele poistele õpetatakse, et naise juukseid ei tohi katsuda, sest nende soengusse saamisega on kurja vaeva nähtud. ja jumet soovitakse nagu valgetel. asiaas on aga iluoperatsioonide topi esikohal silmade suurendamine. kunagi nägin ka filmi, kuidas india naised mingit turult ostetud elavhõbedaga kreemi endale peale määrisid, lootes nii heledamat nahka saada ja tegelikult eluohtlikult end vigastasid. "hiinlastel on kõik tumedad juuksed, nii hiinlastele meeldivad heledad juuksed," kirjutas mulle üks hiina noormees, kes elab ja õpib tartus.

aga ma ei ole talle viitsinud vastu kirjutada. ja ma ei saa kätt südamele pannes öelda, et osalt tuleb minu viitsimatus sellest, et ta on hiinlane. kas ma oleks temale vastamisest rohkem huvitatud, kui ta oleks eurooplane? vist küll.

aga sellel pildil seal ülal pole tegelikult kogu selle jutuga mitte mingit seost. see on tehtud njuu jorgis, kuskil kella üheksa ajal õhtul bestbuy poe akna tagant. sales have gone down, ma arvan nende nägusid vaadates.

new yorgist. alustuseks.

ok, folks, ma näen teie silmis pahameelt, et te jälle peate lugema "löön sööklaukse lahti" või siis "tühja klikkima", nagu üks mu andunud lugeja (hehee) märkis. alustagem siis njuu jorgiga.

mälestusi on sellest nädalast jube palju, aga hakkame kuskilt otsast peale.
laupäeva hommikul morgantownist lahkudes ootasime juditiga koos boremani söökla ukse taga juba enne üheksat. judit sättis end siit 15 km kaugusele mingisse asulasse bow wow´d (indiaanlaste tseremoniaalne üritud) vaatama ja mina pittsburghi bussi peale. ilm oli esimest päeva külm, minul oli seljas uus jope, mis postiga eelmisel päeval saabunud ja juditil uus džemper, samast matkakaubamajast. aga mõlemil oli ikka jahe. täistunnil lasi sööklatädi meid sisse ja uuris, kuhu ma suure kohvriga lähen. "ma loodan, et sul seal laipa ei ole," kommenteeris ta.
judit ütles pärast sööki, et saadab mind natuke ja jalutas minuga mööda high streeti bussijaama poole, ühes käes tops minu teega ja teises oma kohviga. käte soojendamiseks. ja lõpuks jalutas ta bussijaamani välja.
eelmisel õhtul leppisime judiga kokku, et ta ka meiega hommikust sööb. aga boremanis teda polnud. umbes 10 minutit pärast seda kui judit bussijaamast lahkus, oli ta aga koos judiga tagasi, kes mind bussijaama saatma rutanud oli. nii et mul oli tunne nagu läheksin päris pikaks ajaks ära, kõik oli kuidagi tseremoniaalne...
kui me lõpuks õhtul koos a-ga taksos istusime (mille juht kõva aktsendiga puist inglise keelt rääkis; enne seda saime liina sõbra jayga brooklynisse, liina oli juhuslikult samal lennul kus a-gi), mõtlesin, et nüüd sõidame selle müüdi sisse, millest ma nii palju kuulnud olen, aga mida iialgi näinud pole. ja müüdi väravad avanesid meie jaoks õige järsult - juht viskas meid harlemi linnajaos maha, viipas mingis suunas käega, mille oletas õige olevat, ja pani minema. ümberringi oli must öö ja veel mustemad inimesed. suht ksenofoobne tunne tuli peale. a oli vist isegi veits rohkem ärevuses. kui ma talle seda ütlesin, vastas ta, et kamoon, ma olin kümme tundi tagasi eestis, kus on võib-olla kuus neegrit kokku. aga neegri sõna me pärast seda enam ei kasutanud, nii igaks juhuks.
meie korteri omanik oli puerto rico juurtega mairim, kelle vanemad olid kunagi west virginiasse kolinud. aga neile ei meeldinud seal üldse (ma ei imesta) ja nii nad ny-s maandusidki. mairim elas korteris üksi ja meest tal ei paistnud olevat - seinad olid ainult tema, ta õe-venna ja sõprade pilte täis riputatud. selle öö veetis ta sõbranna korteris (kes koos temaga meie saabumist ootas) ja järgmisel nädalal oli tal üldse seljaopp. korter ise oli läbi maja ja selline pika koridoriga, nii et elutoast magamistuppa kõndimine võttis, ma arvan, nii 15 sekki vähemalt. ruumi oli palju, aga küte oli halb (no usa ühikas elanuna ma üldse ei imesta) ja toad külmad. maja ees hängisid nii õhtuti kui hommikuti mustad kutid. nagu harlemis peabki.
oma esimese turistipäeval ehk pühapäeval siirdusime esmalt central parki. see on suur roheline ristkülik keset manhattanit. tol pühapäeval oli park paksult rahvast täis, sest toimus mingisugune jooksu ja kõndimise vahepealne üritus, mida korraldas usa vähiliit rinnavähi ennetamiseks. ma ei tea küll, kuidas nad sellise üritusega seda ennetasid, sest kogu see liikuv mass pugis samal ajal krõbisevatest kottidest kartulikrõpse. aga vähemalt olid nad õues päikese käes. toimus kontsert ja vähiliit jagas teavet. see roosa pilt siin on tehtud telgi taustal, mille seinu katsid väikesed õmmeldud mälestustahvlikesed. need olid õmmeldud inimeste poolt, kes olid kaotanud oma lähedase vähi tõttu. mõnele neist oli trükitud kadunukese fotogi, mis on minu meelest maitselage ja kuidagi nagu inimese au pihta käiv. aga eks asi on kultuuride erinevuses, sest meie ju surnute pilte hauaplaatidele ka ei pane.
rahvaüritusest väljapoole jääv park paistis nautivat aga oma tavapärast pühapäevaelu koos sadade turistide, kohalike, rahvakunstnike, pulmapaaride, oravate ja tuvidega.
kui me all järve ääres istusime, ütlesin a-le, et siin kuskil esinevad kaks musta kutti ülinaljaka tänavašõuga. sebastian oli nende tüki filmi võtnud ja näitas meile seda koju jõudes. põhinaljad sai a-le ära räägitud ja siis sattusime muidugi ise nende etendust nägema. aga endiselt oli lõbus (põhiliselt käisid naljad raha ja rasside ümber; aga mustanahalised võivad vist seda endale lubada) ja meie käest nad said ka paar taala. "ladies, we are single and our bags are full of money," karjusid tüübid lõpetuseks.

jõudsime näha rockefelleri keskust ja selleäärset liuvälja. kui teised international studendid paar nädalat enne mind ühepäevasel reisil käisid, oli liuväli alles veekogu, nüüd sai sellel juba uisutada, taustaks mitmesugused usa poppmuusika ajalukku kuuluvad imallaulud. ilm oli külm ja kui lund oleks sadanud, oleks võib-olla jõulutunnegi peale tulnud.

õhtuks sattusime päris juhuslikult times square´ile, mis oli loomulikult turistidest pungil. ma ei kujuta ette, mis seal suvel toimub.
see on huvitav, kuidas sealne linnaruum loob mingi omaette müstilise ja kunstliku valguse. majade vahel oli juba hämar ja võis kõigi nende sadade ekraanide virvendamist imetleda, aga kui pilgu taevasse tõstsid, said aru, et tegelikult pole taevas veel kuigi pime.
ja täiesti juhuslikult leidsime üles ka koha, kus tuleval kolmapäeval meie teatrietendus toimus.

p.s. katrin, aitäh postkaardi eest! leidsin selle reklaamlehtede vahelt ja olin korraks segaduses, miks ühel reklaamlehel eesti keeli "ungari kino" on kirjutatud. a siis sain aru, et...
p.p.s üks müüja küsis eile mult, kust ma pärit olen. "mestonia?" küsis ta imestunult, seega polnud siis kunagi midagi estoniast kuulnud. "yeah, europe is a beautyful country," tõdes ta pärast selgitust, et see riik on ida-euroopas.

löön söökla ukse lahti ja astun õue. külm konditsioneeriõhk asendub sooja õueõhuga. ligi 30 kraadi. võtan salli õlgade ümbert ära ja lükkan nina taeva poole. jalgade all krabisevad oranžid-punased-kollased lehed. mõtlen, et see sügispilt ei lähe õhutemperatuuriga teps mitte kokku.
"see on nii imelik, et puud on punased, aga väljas on ikka soe," ütleb ka sebastian, kes on ka sööklast õue astunud. ütlen talle, et see on mu elu pikim suvi. "sama siin," vastab ta, "aga ma ei ole veel ikka pruuniks saanud." siis me võrdleme oma käte sisekülgi ja selgub, et ma olen pruunim kui tema. naljakas.
astume ühikas lifti. meiega koos sõidab ühika töömees, keda ma varem näinud pole (ühe teisega alati tervitame viisakalt) ja kes haiseb imelikult. seisame vaikselt, möödub sekund ja ta küsib: "where are you, kids, from?" saades vastuse tõdeb ta veel, et on hea siin üle ookeani inimesi näha ja astub 5. korrusel välja, jättes endast maha haisupahvaka. "but we did not say anything..." on sebastian segaduses, kuidas ta meid koheselt väljamaalasteks pidas. mina ka ei saa aru.

think kink, megan kinkelaar for homecoming queen!

sel nädalavahetusel oli morgantownis suur homecoming paraad. homecoming tähendab, et kogu alumni tuleb üheks nädalavahetuseks tagasi ülikooli, toimub ameerika jalgpalli matš ja eelmisel päeval kütetakse rahvas üles paraadiga, kus osalevad erinevad morgantowni klubid, tittedest vanuriteni.
ja sellele eelnes veel homecoming queeni ja kingi valimine. see tähendas, et paar nädalat tagasi ilmusid igale poole plakatid kõrvuni naeratavate noorte inimestega, kes tahtsid, et just nemad kojutuleku kuningannateks-kuningateks valitaks. ja korporatsioonid, mille liikmed nad olid (või mis lihtsalt neid toetasid, sest võitnud megan kinkelaar tegelikult kreeka sorority´sse ei kuulunud), tegid neile hullu promo. kandsid särke sildiga kinkelaar for queen, jagasid nänni, riputasid järjekordsed kahe inimese voodilina suurused reklaamid oma korbihoonetele jms. ma tegelikult päris täpselt aru pole saanud, mis siis selle valituks saamisega kaasneb, aga paistis, et see oli neile jube tähtis.
kroonimine ise toimus jalgpallimatši ajal, millest kohalik ajaleht kirjutab järgnevalt:
An aspiring dentist and a hip-hop artist were crowned as WVUs Homecoming Queen and King in front of 58,133 fans at Milan Puskar Stadium on Saturday. /.../
"I couldn´t be more proud of my daughter," Dale said. "She is a great young lady. I wish every parent to have as wonderful a daughter like her. She´s touched a lot of people." /.../
The former cheerleader said she attriuted her win at the ballot box to hard work. "I was outside every single day last week shaking hands and talking to people," Kinkelaar said. /.../ Sõna kuningale: "I put my 100 percent in, and sometimes that 100 percent is better than everyone else´s. All you can do is try your hardest, and that´s what I did, and it paid off."

Nagu te näete, räägivad noored selliste sõnadega nagu oleksid äsja presidendiks valitud. Mind tegelikult kummastab, et ajakirjanik selliseid tühje sõnu välja ei praakinud, samas millest sa ikka sellise ürituse puhul kirjutad.






















lapsed kilekottidega paraadil loobitavaid komme kogumas.
nagu meil mardi- ja kadrisandid.







koer anu saagimi disainitud t-särgis.














eile jalutasime juditiga teise kampusesse raamatukokku, sinna oli nii 45 minuti tee. nägime paljut, mida prt aknast kunagi ei näe. eelkõige aga ilu-ilusat sügist.




































vaade morgantownile













imelikud majad




























õhtul käisime šoppamas pakistani poisiga, kellel on jeep ja kes läks sõbrale sünnipäevaks armani käekella ostma. ja sattusime halloweeni poodi. see oli ehe näide konsumerismi kõige arutumast vormist. õppisin seal ka uue väljendi u 12-aastaselt tüdrukult, kes näppis mingit poole meetri pikkust rotitopist: "i´d so get this."









sellised LILLAD koogid leidsin ma neljapäeval pingi kõrvalt, millel istusin.
kas kutsub hambaid sisse lööma? paistab, et vist isegi mitte ameeriklastel.

magyarorszag

magyarorszag - ungari keeles ungari.
laulu viimased read laulab ungari superstaari saate eelmise aasta võtja, mustlasest tüdruk, kes kasvas üles lastekodus.
kui te youtube´i panete "magda ruzsa ederlezi" siis võite kuulda ka nende selle aasta võitjat. tore on näha, kui erinevad kultuurid võivad olla.

mis on ameerikas head?

palun näidake mulle eestis ühte perekonda, kelle tütar oleks vahetusüliõpilane olnud ja seepärast nad igal aastal ka oma kodus vahetusüliõpilasi võõrustaks. okei, sellise pere võib veel leida, AGA kas see pere kutsuks külla üle kahekümne üliõpilase? kas nad veaksid need õpilased 3 sõidutunni kauguselt oma pere kahe auto, kahe sõbra auto, ja renditud autoga enda juurde, järgmisel päeval tunni ja veerandi kaugusel olevasse pealinna, õhtul pealinnast oma koju tagasi ja järgmisel päeval 3 tunni kaugusele ülikoolilinna (kusjuures ise nad peaks need vahemaad topelt läbima)? kas nad pakuks hõum-meid foodi ja magamisaset? ja loomulikult käiks see paarikümne pealine kamp vähemalt korra nädalavahetuse jooksul duši all.

ma ei uskunud oma silmi, aga just see siin eelmisel nädalavahetusel toimus. becky, kes on olnud vahetusüliõpilane ungaris ja hiinas kutsus meid kõiki külla. tema ja ta vanemad kulutasid meie peale terve oma nädalavahetuse ja olid seejuures ise rahulikud ja rõõmsad. susan, pereema kokkas terve nädalavahetuse, mis päädis pühapäeva lõunasöögi ja srilanka poisile thilankale (see naljakas kokkusattumus, minu nimi võiks olla näiteks keesti eestist) sünnipäevatordi küpsetamisega; jagas välja voodipesu, otsis nurki, kuhu keegi mahuks veel puhkama ja loomulikult sõidutas meid oma autoga samamoodi nagu becky ja pereisa randell. kusjuures reede õhtul, kui beckyl olid külas ka ameeriklastest sõbrad, tagurdas üks neist lahkumisel susani autole mõlgi sisse.

pere ise oli kuuepealine, kõik peale pereisa punapäised. noh, ema oli ka tänaseks hallipäine, aga olnud loomulik redhead. peale vanemate oli praeguseks kodus veel noorim laps, kes aga järgmisel aastal kooli lõpetab ja arvatavasti ka pesast välja lendab. becky oli seda teinud eelmisel aastal. tegelikult juba varem, sest ta käis wvu-s, mis on siis 3 tunni kaugusel martinsburgist, aga eelmisel aastal pärast kooli lõppu kolis ta texasesse oma tädi juurde. ta pole veel korralikku tööd leidnud, aitab tädil lapsi hoida ja punasel ristil tormikahjustusi likvideerida. becky vanem õde on aastase lepinguga iraagis, aga mitte sõdurina, vaid töötab lennujaamas arvutitega. mis susanile muidugi ei meeldinud, aga becky õde pidi olema väga jäärapäine.

laupäev washingtonis oli hoolimata sellest, et mul põlved taaskord jubedalt valutasid, sjupöörb. kui me metroost välja tänavale saime, kus päike paistis ja ümberringi oli hillbilly-morgantowni asemel suurlinn, ei saanud ma rõõmust huilgamata jätta. d.c. on ilus ja puhas linn (randell ütles, et puhtuse hoidmiseks kulutatakse kõvasti raha ja kojamehi oli ka mitmel pool näha), kõik vaatamisväärsused on kompaktselt kesklinnas koos. aga mis kõige tähtsam - kesklinnas oli piisavalt rohelist ja... oravaid. esimest loomakest nähes me olime muidugi jube vaimustatud, klõpsisime aga pilte teha ja ahhetasime, kui ta üle autotee jooksis. arvatavasti seepärast, et oli laupäev, oli linna ka uskumatult vaikne. või vähemalt ootasin ma suuremat linnakära. on näha, et kesklinn on põhiliselt riigiasutuste ja äriettevõtete kontorite all, ja siis loomulikult muuseumid, sest tavalisi inimesi nägi vähe. riiklikud muuseumid on d.c-s tasuta, aga kui meil poole viie aeg siis lõpuks isu mõnda neist sisse minna oli, hakati juba kõiki sulgema.
valge maja oli tegelikult pettumus. olen seda hoopis teisiti ette kujutanud. tegelikult aga nägime seda kaugelt aia tagant, kus turistidele polnud seismiseks kohtagi, vaid tegu oli tavalise kitsa kõnniteega, kuhu ennast ära mahutama pidi. õnneks polnud praegu turismihooaeg. ainus, mis kõnniteed tavalisest linnapildist eristas oli politseiauto, mille ees seisev ment aeg-ajalt kellelegi ikka midagi keelavat hõikas.
piltide tegemiseks pidi kõvasti suumima. ma ei imestaks, kui see tegelikult oli ainult valge maja poster ja georg ise elab kuskil hoopis turvalisemas kohas.


pentagoni juurde jõudsime siis, kui oli juba pime. kuna tegemist on hiigla suure majaja seda ümbritseva veel suurema territooriumiga, siis me põhimõtteliselt nägime ainult seda külge, mille alt metroopeatus välja tuli. ka see oleks võinud olla ükskõik mis maja sein, ainult et igal pool olid pildistamist keelavad sildid.

õhtuks olid martinburgi poolses viimases peatuses perekond lovellid meil jälle vastas. muide, päeval oli toimunud ka kellegi nende tuttava pulm, kuhu ka osa vahetusüliõpilastest läks. feissbukist varastatud piltidelt on näha, et tegu oli lege usa pulmaga, pruutneitsite koha pealt eriti.

me arutasime pärast teistega, et ei tea, kui palju see nädalavahetus neile maksma võis minna, sest nad ei tundunud tegelikult tohutult jõukas perekond. kui me pühapäeval morgantowni tagasi sõitsime, ütlesin pereisale, et see nädalavahetus pidi teie perele küll väsitav olema - nii palju korraldamist ja sõitmist. tema ütles, et oh ei, see oli fun ja järgmisel aastal teevad nad seda jälle.

tagasisõit koju oli tegelikult hinge matvalt ilus. päike paistis ja kahel pool teed olid sügisvärvidega kaetud mäed.

peale eriti lahkete inimeste on ameerikas hea veel nende laste kasvatamise viis. jah, me kõik teame, et siinne haridussüsteem on tegelikult halb. alles eile vaatasime ameerika dokumentaali ajaloo loengus filmi "hoop dream", mis rääkis kahest mustanahalisest poisist, kes tahtsid saada nba mängijateks. aga selleks pidi minema st johnsi korvpalli kallakuga kooli. üks neist visati sealt teise semestri poole peal välja, kuna ta perel ei olnud raha õppemaksu maksta. teise oli enda hoole alla võtnud mingi rikas valge naine. neist esimene lootis järgmisel semestril kooli tagasi saada, aga siis lasi ta isa neljalapselise pere juurest jalga ja poisil jäigi üle ainult riigikooli kossumeeskonnas mängida.
aga kui võtta kasvatamise meelelaadi, siis see on kindlasti lapsi toetavam. eelmisel nädalal oli ameerika dokumentaali õppejõul oma 5-aastane poeg loengus kaasas. "this is lance," ütles õppejõud ja kirjutas oma poja nime uhkusega tahvlile (ja minul tuli meelde ainuke lance, keda ma siiani teadsin - see jorss sealt "kodus ja võõrsil" seriaali algusaastatest :D). "ta tahtis väga täna siia tulla," jätkas õppejõud ja küsis lance´i käest, et kas tal on midagi teistelt küsida. ma olin kindel, et no viiene kutt küll 70-pealiselt publikult midagi küsida ei julge. aga ei, lance ütles julgelt isa ulatatud mikrofoni oma küsimuse (mingi seriaali kohta, mida ma ei teadnud). ja loengu kestel, kui lance´il igav hakkas ja ta isa loengu katkestas, vaatas viimane teda heldinult, küsis "what´s up, buddy?" ja otsis kotist poisile, mida too soovinud oli. selgi kolmapäeval ütles õppejõud, et lance meid kõiki tervitab ja tahtis väga ka seekord kaasa tulla.

eelmisel nädalal küsis üks kutt ida-euroopa ajaloo klassis tahvlile vaadates, et mis see GDP siis on. õppejõud ei teinud teist nägugi ja seletas. ainult mina, ida-euroopa kooli taustaga tudeng, pööritasin mõttes silmi. ja kui loengus palutakse mingile küsimusele vastust pakkuda ja keegi midagi kõvasti ja valesti hõikab, ütleb õppejõud, et vastus on vale, aga "good quess, though."
ja mulle see meeldib, sest mind häirib kohutavalt, et ma eestis kui siin olen pigem loengutes vait kui et julgen midagi pakkuda. nemad ei karda eksida. mina kardan. kardan teha nii inglise keeles vigu kui ka öelda vale vastuse.

ja nad istuvad loengutes, jalad toolil. ja õppejõud istub laual, jalad toolil. kedagi see ei häiri, tähtsam on see, millest räägitakse.

ja see nädal on mid-term. mis tähendab et tudengitele saadetakse kokkuvõtted semestri senistest tulemustest, et teaksid siis pingutada rohkem või vastupidi, lõdvemalt võtta.

loomulikult võib selline asi ka abituseni viia ja tekitada olukorra, kus tudengitel pole miskit enesekriitikat ja välja öeldakse kõik, mida sülg suhu toob. ja selline lõdva olekuga ei austata ka enam õppejõudu. näiteks ühes loengus, kui õppejõud kodutöid tagasi andis, ei viitsind üks kutt end pingist püsti ajada ja ütles õppejõule, et see lihtsalt selle temani saadaks. või siis eile ühes loengus mingi tšikk krõbistas terve aja oma snäkke süüa.

aga üldiselt tahaks ma ka ennast koduülikooli loengutes sama vabalt tunda. ja see ei tähendaks üldse seda, et ma tahaks õppejõude sinatada. ma ei tea, võib-olla olen lihtsalt mina põdeja.

***
ja mis siis veel?
- halloween tuleb. ja nende pühade staffi on kõik kohad juba ammu täis. näiteks nagu siin kõrvaloleval pildil, mille ma tegin umbes kuu aega tagasi. aga tegelt pole see mingi ime, sest ühes poes nägin nii kuu aega tagasi ka jõuluvidinaid. martinsburgis nägin aga kõigest üht maja, mis oli nagu õuduste maja ära kaunistatud. aga kui viimati wal-martis käisin, siis sealt veeti koormatega välja mingeid jubedaid käkke, mis pidid nagu vahvad tondid olema. ja siis võis näiteks rohekaks tõmbunud sasipäid osta, mis siis lakke riputada. põhimõtteliselt siis nagu laiba imitatsiooni võib omale soetada (ja siis lastega selle ümber tantsida, ma kujutan ette).
meil on ühika igal korrusel stend, mis eelmise nädalani oli kaetud kollase värvipaberiga ja mustade tähtedega w e l c o m e t o 8 t h f l o o r. aga eelmine nädal kostis toaukse tagant usinat krõbistamist ja nüüd on stend must, sellel oranžid-kollased-punased vahtralehed, mõned tondid ja siis... ameerika jalgpallid. sellest viimasest ma küll aru ei saa, et kuidas see nende pühadega seotud on.

- judit ütles pärast seda, kui ma olin skaibis arturiga rääkinud, et eesti keel koosneb ainult t-dest ja ö-dest ja et iga sõna lõpus on -ks.
- ja kas te teadsite, et on olemas kirjanik jan gross. meil oli ida-euroopa loengus jaan krossist juttu ja üks poiss rõõmustas, et ta on teda lugenud. siis tuli välja, et ei, see oli hoopis poola kirjanik jan gross.
- tänasest ujulast üks huvitav kogemus. läksin mina ujulasse, üks rada oli vaba. ronisin vette, kui minu juurde tuli üks noormees, küsides, kas ta võib ka sellel rajal ujuda. mina olin muidugi täiega hämmingus, sest kes see eestis sult seda küsib. ma ei tahakski, et küsitaks, see on ju avalik ujula, mitte minu erarada. ütlesin et loomulikult. pärast veest välja tulles nägin silti, mis ütles: 1. kui ujud kellegagi ühel rajal, siis uju päripäeva (see kutt seda ei teinud, vaid hoidis ainult oma poolele, mille ta minu käest oli küsinud), 2. kui ujud kellegagi ühel rajal, siis anna sellest talle teada (ahah, seepärast siis see küsimus), 3. kui oled kiire ujuja, siis vali rada, kus ka teised kiiresti ujuvad jne. seega ujula on järjekordne koht, kus ameeriklased oma üliüliviisakust välja saavad elada. nagu see, kui inimene sinust poes või kus iganes mööda läheb ja ei puutu sinu vastugi, aga ikka ütleb "excuse me." see ajab vahel närvi, sest see kõlab umbes nii, et vabandust, et ma olemas olen. ükskord ühes loengus käis üks kutt must vähemalt viis korda mööda ja iga kord ütles "excuse me."

uhh, aga nüüd olen küll teid oma lobisemisega ära tüüdanud. lihtsalt nädal on olnud kiire ja pole jõudnud muljetada. järmine nädal tuleb ka kiire, sest pean kahe nädala asjad ära tegema, kuna ülejärgmine nädal olen... njuu jorgis. uujee!

külmast kangete sõrmedega...

oo jaa, see elu on siin ikka ühest äärmusest teise. alles see oli, kui ma kurtsin, et hullult palav on siin. nüüd on vähemalt neljandat päeva nii külm, et jube. täna tuleb sooja maksimum 16 kraadi.
ega ma ei kurdaks (hiina tüdruk ian ütles ka esimesel külmal päeval, et no sulle peaks selline ilm ju sobima), kui see ilm ennast tuppa ei suruks. põhimõtteliselt on toas külmemgi kui väljas, sest õues paistab vahepeal päikegi, aga tuppa see ei jõua.
ühika aknad on kellegi mõttehiiglase leiutet. keset akent on suur konditisioneer, mille pilude vahelt tuleb tuppa mõnusat jahedust. neil aknaruutudel, mida avada saab, pole mingeid tihendeid. ma ei tea, kuidas sealt veel vihm sisse sadanud ei ole. kütmise süsteemist pole me siin aru saanud. mingi puulaud seina allääres on. selle ja põranda vahel on pilu ja võib eeldada, et laua all mingi küttesüsteem on. aga ma ei imestaks, kui siin ühikas mingit kütet poleks ja see laud oleks lihtsalt kujunduselement.
igatahes ma arvan, et kütma hakkavad nad umbes jaanuaris, kui mina olen ära läinud. ja siis kütavad oma rahaga järgmiseks suveks ilma soojaks, sest nagu ma ütlesin, aknad soojust ei pea.
nii me siin siis lõdiseme. eile käisime poest soojemaid riideid ja lisatekki hakemas. judit mõtles õhtul, et teeks meile kuuma veini (nemad teevad seda ungaris ka valgest veinist ja see ei ole teps mitte glöggi), aga meil ju ei ole lubatud ühikas alksi hoida ja see kuumutamise lõhn leviks kindlasti RA tuppa ära.
muide, kui mina end kõigusoojaseks nimetan, siis kohalikel on vist jumala ükskõik, mis see ilm teeb. need panevad ikka oma paljastavates trikotaažkleidikestes ja lahtistes kingades mööda peatänavat ringi. judi ütles neid eile vaadates mõistvalt, et eks nad lähevad tantsima ja siis hakkab palav.
aga ka tantsupeole mitte minejaid näeb T-särgis ja šortsides. a võib-olla seavad nad oma elu kuupäeva, mitte ilmateate järgi. noh et on ju kõigest oktoobri algus. a võib-olla on neil lihtsalt pekisem nahaalune.
muide, viimaste päevade jooksul olen ma siin ikka selliseid pakse näinud, et hoia ja keela. eriti muidugi kui liigud kampusest välja, kus sulle keegi enam sööklas rohelist salatit ette ei haki. liialdamata euroopas selliseid ei kohta, ainult nendel nalja sumovõistlustel, kus see vateeritud oranž kostüüm selga tõmmatakse. no kuidas on see võimalik, et su kõhuvolt on nii suur, et ulatub poolde reide?! mõned päris tüsedad on meil ühikas ka. ja kurb on kuulda, kuidas nad end lifti veavad, ise pidevalt hingeldades.
aga külma juurde tagasi. õnneks kaome siit täna terveks nädalavahetuseks. miski endine vahetusüliõpilane korraldab iga-aastast reisi oma kodulinna martinsburgi ja homme lähme washington d.c-sse. tagasi oleme alles pühapäeva õhtul kell 8. mis on tegelt jama, sest mul on palju õppida. aga no pistan süümekate vähendamiseks raamatud kotti.

p.s kas te teadsite, et hüdrogeenpommi üks loojatest oli ungarlasest füüsik edward teller ja teine poola matemaarik stanislaw ulam. ja ungarlane albert szent-gyorgyi eraldas esimest korda c-vitamiini, mille ta sai kätte paprikast ja teenis selle eest ka nobeli preemia. ungaris on igal aastal ka suured paprikapidustused.