eile rääkisime women´s studies loengus religioonidest. üks tüdruk, kes on kirikuõpetaja tütar, ütles, et tema usub, et see on osa inimloomusest, et peab endast millessegi suuremasse uskuma. mina ütlesin, et tulen riigist, mis on euroopas mõnd religiooni praktiseerivate inimeste protsendi poolest kõige madalamal kohal. et usul on endiselt meie jaoks mingi võõras maik küljes, kuna see meile ristisõdijate poolt peale suruti. ja mind on õpetatud uskuma endasse ja oma lähedastesse.
ma ei näinud, mis nägu pastori tütar tegi, aga pärast loengut ütles mulle miriam, kellega me koos grupitööd teeme, et tema ka ei usu jumalat, sest see on inimeste poolt välja mõeldud.

ja nii murdsin ma ühe siinse müüdi - et nad KÕIK on usklikud. ma julgesin miriamile isegi tunnistada, et mu sõbrad eestis soovitasid mul end siin nimetada tõsiusklikuks protestandiks, et mitte kriitikatule alla sattuda. kuigi jah, tugev enamus klassist on arutluste käigus siin-seal maininud, et ma olen katoliiklane, kristlane vms. (jah, kristlase ja katoliiklase vahel on vahe, sest lorenzo ütles eile klassis, et ta katoliiklasest sõbrad olid öelnud, et ta läheb põrgusse, kuna ta on kristlane. kristlane on siis vist pigem luteri kiriku kummardaja. aga mine võta kinni, sest usas on registreeritud üle 600 eri religiooni.)

üks nali ka. sakslane christian, kes elab edviniga koos, ütles mulle eile sööklas, et õppis uue eestikeelse sõna: kuäär. ma ei saanud mitte midagi aru, küsisin, et kas see on mõni prantsuskeelne sõna. sest sakslaste R on ju vahel samasugune nagu prantslastel. eriti kui nad hääldavad midagi niisugust nagu "kuäär".
"kas see ei peaks eesti keeles koera tähendama?" küsis christian siis.