new yorgist. alustuseks.

ok, folks, ma näen teie silmis pahameelt, et te jälle peate lugema "löön sööklaukse lahti" või siis "tühja klikkima", nagu üks mu andunud lugeja (hehee) märkis. alustagem siis njuu jorgiga.

mälestusi on sellest nädalast jube palju, aga hakkame kuskilt otsast peale.
laupäeva hommikul morgantownist lahkudes ootasime juditiga koos boremani söökla ukse taga juba enne üheksat. judit sättis end siit 15 km kaugusele mingisse asulasse bow wow´d (indiaanlaste tseremoniaalne üritud) vaatama ja mina pittsburghi bussi peale. ilm oli esimest päeva külm, minul oli seljas uus jope, mis postiga eelmisel päeval saabunud ja juditil uus džemper, samast matkakaubamajast. aga mõlemil oli ikka jahe. täistunnil lasi sööklatädi meid sisse ja uuris, kuhu ma suure kohvriga lähen. "ma loodan, et sul seal laipa ei ole," kommenteeris ta.
judit ütles pärast sööki, et saadab mind natuke ja jalutas minuga mööda high streeti bussijaama poole, ühes käes tops minu teega ja teises oma kohviga. käte soojendamiseks. ja lõpuks jalutas ta bussijaamani välja.
eelmisel õhtul leppisime judiga kokku, et ta ka meiega hommikust sööb. aga boremanis teda polnud. umbes 10 minutit pärast seda kui judit bussijaamast lahkus, oli ta aga koos judiga tagasi, kes mind bussijaama saatma rutanud oli. nii et mul oli tunne nagu läheksin päris pikaks ajaks ära, kõik oli kuidagi tseremoniaalne...
kui me lõpuks õhtul koos a-ga taksos istusime (mille juht kõva aktsendiga puist inglise keelt rääkis; enne seda saime liina sõbra jayga brooklynisse, liina oli juhuslikult samal lennul kus a-gi), mõtlesin, et nüüd sõidame selle müüdi sisse, millest ma nii palju kuulnud olen, aga mida iialgi näinud pole. ja müüdi väravad avanesid meie jaoks õige järsult - juht viskas meid harlemi linnajaos maha, viipas mingis suunas käega, mille oletas õige olevat, ja pani minema. ümberringi oli must öö ja veel mustemad inimesed. suht ksenofoobne tunne tuli peale. a oli vist isegi veits rohkem ärevuses. kui ma talle seda ütlesin, vastas ta, et kamoon, ma olin kümme tundi tagasi eestis, kus on võib-olla kuus neegrit kokku. aga neegri sõna me pärast seda enam ei kasutanud, nii igaks juhuks.
meie korteri omanik oli puerto rico juurtega mairim, kelle vanemad olid kunagi west virginiasse kolinud. aga neile ei meeldinud seal üldse (ma ei imesta) ja nii nad ny-s maandusidki. mairim elas korteris üksi ja meest tal ei paistnud olevat - seinad olid ainult tema, ta õe-venna ja sõprade pilte täis riputatud. selle öö veetis ta sõbranna korteris (kes koos temaga meie saabumist ootas) ja järgmisel nädalal oli tal üldse seljaopp. korter ise oli läbi maja ja selline pika koridoriga, nii et elutoast magamistuppa kõndimine võttis, ma arvan, nii 15 sekki vähemalt. ruumi oli palju, aga küte oli halb (no usa ühikas elanuna ma üldse ei imesta) ja toad külmad. maja ees hängisid nii õhtuti kui hommikuti mustad kutid. nagu harlemis peabki.
oma esimese turistipäeval ehk pühapäeval siirdusime esmalt central parki. see on suur roheline ristkülik keset manhattanit. tol pühapäeval oli park paksult rahvast täis, sest toimus mingisugune jooksu ja kõndimise vahepealne üritus, mida korraldas usa vähiliit rinnavähi ennetamiseks. ma ei tea küll, kuidas nad sellise üritusega seda ennetasid, sest kogu see liikuv mass pugis samal ajal krõbisevatest kottidest kartulikrõpse. aga vähemalt olid nad õues päikese käes. toimus kontsert ja vähiliit jagas teavet. see roosa pilt siin on tehtud telgi taustal, mille seinu katsid väikesed õmmeldud mälestustahvlikesed. need olid õmmeldud inimeste poolt, kes olid kaotanud oma lähedase vähi tõttu. mõnele neist oli trükitud kadunukese fotogi, mis on minu meelest maitselage ja kuidagi nagu inimese au pihta käiv. aga eks asi on kultuuride erinevuses, sest meie ju surnute pilte hauaplaatidele ka ei pane.
rahvaüritusest väljapoole jääv park paistis nautivat aga oma tavapärast pühapäevaelu koos sadade turistide, kohalike, rahvakunstnike, pulmapaaride, oravate ja tuvidega.
kui me all järve ääres istusime, ütlesin a-le, et siin kuskil esinevad kaks musta kutti ülinaljaka tänavašõuga. sebastian oli nende tüki filmi võtnud ja näitas meile seda koju jõudes. põhinaljad sai a-le ära räägitud ja siis sattusime muidugi ise nende etendust nägema. aga endiselt oli lõbus (põhiliselt käisid naljad raha ja rasside ümber; aga mustanahalised võivad vist seda endale lubada) ja meie käest nad said ka paar taala. "ladies, we are single and our bags are full of money," karjusid tüübid lõpetuseks.

jõudsime näha rockefelleri keskust ja selleäärset liuvälja. kui teised international studendid paar nädalat enne mind ühepäevasel reisil käisid, oli liuväli alles veekogu, nüüd sai sellel juba uisutada, taustaks mitmesugused usa poppmuusika ajalukku kuuluvad imallaulud. ilm oli külm ja kui lund oleks sadanud, oleks võib-olla jõulutunnegi peale tulnud.

õhtuks sattusime päris juhuslikult times square´ile, mis oli loomulikult turistidest pungil. ma ei kujuta ette, mis seal suvel toimub.
see on huvitav, kuidas sealne linnaruum loob mingi omaette müstilise ja kunstliku valguse. majade vahel oli juba hämar ja võis kõigi nende sadade ekraanide virvendamist imetleda, aga kui pilgu taevasse tõstsid, said aru, et tegelikult pole taevas veel kuigi pime.
ja täiesti juhuslikult leidsime üles ka koha, kus tuleval kolmapäeval meie teatrietendus toimus.

p.s. katrin, aitäh postkaardi eest! leidsin selle reklaamlehtede vahelt ja olin korraks segaduses, miks ühel reklaamlehel eesti keeli "ungari kino" on kirjutatud. a siis sain aru, et...
p.p.s üks müüja küsis eile mult, kust ma pärit olen. "mestonia?" küsis ta imestunult, seega polnud siis kunagi midagi estoniast kuulnud. "yeah, europe is a beautyful country," tõdes ta pärast selgitust, et see riik on ida-euroopas.