ameerika kogemus küll, a veits teistsugune

ma olin täna täitsa valmis minema vaatama ameerika jalgpalli hooaja viimast matši. ilm oli miinus 2 kraadi, teed libedad ja natuke sadas lund, aga ma panin ennast soojalt riidesse ja asusin siis prt bussi poole teele. staadiumi juures pidin kokku saama mu tuttava ameerika kuti ja ta sõpradega, kes on käinud vaatamas sel aastal kõiki mänge. nii, surusin siis ennast ühte prt-sse, kus ülejäänud 15 matsi peale minu suht täis olid. buss hakkas liikuma, siis aga pidurdas järsult kaks korda, nii et bussirahvas kõik masina etteotsa lendas. ja siis, kui me uuesti teel olime, keeras sujuvalt põhirajalt maha rajale, mis viis busside parandamise garaaži ja jäi seal seisma. hädaabi nupule vajutades karjuti läbisegi midagi mikrofoni. nüüd hakkasid välja tulema ameeriklaste foobiad. üks paks poiss vaatas murelikult enda ette, sügavalt hingeldades, üks plika hüppas üles-alla karjudes, et laske meid siit välja ja üks kutt pistis pea teise kuti õlale, kes ütles, et olge vait, ta on tugevalt klaustrofoobik. klaustrofoobik olen veidi ka mina, aga ma suutsin isegi päris rahulikuks jääda. ainult palav hakkas, nagu ka kõigil teistel, sest soojalt olid nad kõik riidesse pannud. üks kutt pistis nina oma jope kaelusest sisse ja teatas, et ta tunneb oma higilõhna. teine ütles, et ta ei taha teadagi, mis tal särgi all toimub.
ja siis avati uks ja remondimees või kes iganes teatas, et meid tõstetakse nr 28 bussist ümber number kuute. ja vaevalt olime end sinna ümber asunud, kui mulle saabus sõnum, et kuna ilm on nii sitt, siis mu tuttav ameerika kutt ja ta sõbrad ei saa kuidagi majast tulema, sest nad elavad "in the middle of nowhere" ja nende sõber ei saanud ilmaolude tõttu sinna sõita. nii et ma sõitsin prt-ga staadionini ja võtsin sealt teise bussi kampusesse tagasi. säh sulle siis ameerika kogemust. kuigi 15 purjus matsiga kainena kilukarbis viibida on ka huvitav. aga nüüd on mul siis vähemalt aega teile oma tänupühade reisist rääkida. selleks minge siia leheküljele, vaadake pilte ja lugege kommentaare. kes oskab, võib juditi ungari keelt ka lugeda.
---
ok, ma nüüd proovisin sinna kommentaare postitada, aga kuna need saavad olla teatud pikkusega, siis ma kirjutan ikkagi siia. aga sealt võite ikka pilte vaadata. ma hoiatan, et sellest tuleb pikk ettekanne :)
1. päev
saabusime lennukiga Phoenixisse natuke enne südaööd. lennujaamas bussi oodates seisis meie taga mingi must mees, kes rääkis telefoniga, hakates järsku karjuma. Mõne hetke pärast saime aru, et tüüp ei karju oma vestluspartneri peale, vaid üritab keset telefonikõne ka samal ajal meiega rääkida. "did you just come in?" ma ei saanud alguses aru, mida ta mõtleb. kõndisin lähemale ja küsisin üle. tüüp kordas. siis ütlesin, et jajah (mulle meenus edvini õpetus enesekaitsest, et võõrastega ei tohi silmsidet luua), lõin ruttu pilgu maha ja kõndisin eemale. tüüp hõikas "welcome!" ja jätkas oma kõnet.
bussiistmed olid nii räpased, et sinna istuda ei tahtnud. ühele oli keegi walmarti kilekotist istumisaluse teinud. mingis peatuses tuli peale üks musta naha aga segaverelise näoga kutt, kes küsis juditilt, kas ta tuli just kaliforniast. et tal olla selline nägu. meie midagi ei vastanud ja ronisime maha peatuses, mis tundus õige olevat.
jäime tänavanurgal seisma, et oma kaardi pealt juhiseid vaadata. buss aga millegi pärast minema ei läinud. siis ronis bussist välja toosama must kutt, kes hõikas meile, et kas me vajame abi. judit ütles mulle, et lähme minema, mina mõtlesin, et küsiks siis ta käest teed. no tüüp muidugi meid kuskile juhatada ei osanud, küsis ainult, et kas meil on lisatekki vaja. "no ma ei tea ju, mis situatsioonis te olete." judit ütles, et me lähme hostelisse ja hakkas edasi kõndima, mina tema järel. natukese aja pärast jõudsime aga mingite väravateni, mis kogu tänavast üle läksid ja ei saanud edasi minna. kui seisma jäime, vaatasin selja taha ja nägin, et kutt pole ära läinud. ok, veits kõhe hakkas. mõtlesime siis, et läheme läbi kõrvaltänava ja hakkasime tagasi kõndima. kutt tuli meile vastu ja hõigub kaugelt, et kas meil on abi vaja. judit keeras jälle otsa ringi, et püüame ikka väravatest läbi saada. kutt hakkas meile järgi käima. ma käratasin talle "don´t follow us!" endal oli juba nutumaik suus. ja muidugi oli aru saada, et see vend oli laksu all kah. tüüp ütles, et jah, ma saan aru, mis sa silmas pead ja kõndis paar sammu minema, aga ära ei läinud. nii ja siis ma olin jummala paanikas, sest juba bussijaamas oli meid mingi neku tülitanud ja nüüd olime situatsioonis, kus ühel pool oli mingi värav ja selle taga pime suur tänav ja teisel pool must narkolaksus kutt. ja siis ma ütlesin juditile, et ma nüüd helistan 911, sest teist numbrit ma ei tea, aga takso me peame kutsuma. ta oli kogu aja rahulik, aga ütles siis, et helista jah.
rääkisin dišpetserile ära, et ma ei tahagi neid tülitada, aga palun andke meile taksonumber. nad lubasid aga politseiauto saata. umbes 15 närvesööva minuti jooksul - kui narkokutt juba kaugustesse oli läinud, ise kätega vehkides ja hõikudes, et "kesklinn on sealpool", ja kui iga möödasõitev auto tundus potentsiaalne vägistajate kari - saabus politseinik. oli selline noor, heledapäine lühike mees, kes küsis "what´s up?" ja kui ma loo ära rääkisin, andis ta mulle takso numbri. ma arvasin, et sellega asi piirdub, aga ta lubas meid hostelisse ära visata.
kui me siis mööda seda pimedat tänavat sõitsime (need suured väravad avanesid auto lähenemise peale), nägin, et see oli hoopis pikem, kui google map näitas ja absoluutselt valgustamata, kuigi kahel pool teed olid eramud. istusime politseiauto plasmassist tagaistmel (eks see igasugu kusikute pärast riidega katmata on) ja politseipoiss uuris, kust me pärit oleme ("estonia??") ja ütles, et öösiti ei ole see kant kõige parem jah kõndimiseks. võib-olla oli tal õigus, võib-olla tahtis niisama targutada. ega öösiti pole valgustamata kohad ükskõik kus eriti turvalised.
aga sellega veel öised seiklused ei lõppenud. kui politseinik meie taskulambiga hosteli ukse kätte oli näidanud ja ära läks, hakkasime uksele koputama, aga keegi ei vastanud. mulle tundus see koht pimedas mahajäetud. ja kaugemalt nägime üht meest lähenemas. mul oli vererõhk juba niikuinii laes, nii et mulle tundus see järjekordse mõrvari või vägistajana. ütlesin juditile, et ma kohe helistan takso ja lähme kuskile hotelli. kohale jõudes osutus see mees aga üheks nooreks kutiks, kes samas hostelsis elas ja suure kõhklemise peale (omanik pidi väga strict olema) meid maja tagant majja sisse juhatas.
toas oli 5 narit, kaks teise korruse voodikohta vaba. seltskond oli järgmine: seesama noormees, kes ei olnud ameeriklane, aga rääkis, nagu ameeriklane; kolm meievanust või nooremat noort, kaks neist noorpaar, kes ühes voodis kössutasid ja üksteist silitasid, plika sõbranna vaatas tuimalt pealt (meiega ühtki sõna ei vahetanud); minu voodi alumisel korrusel sama vaikne kutt; keskeale lähenev mees, kellel oli läppar ja kes olla seal juba pikemat aega peatunud (koha räpakust arvestades tekkis ainult üks küsimus - mida imet ta seal nii kaua tegi?); ja umbes 60aastane naine, (taaskord - mida imet?), kes oli hästi sõbralik ja elas mu esimesi reisimuljeid kuulates väljendusrikkalt kaasa. uinusin oma naril, käekott kõige väärtuslikuga risti rinnal, olles vihane juditi hulljulguse peale, vihane selle koha omaniku peale ja vihane selle voodi peale, mis oli nii kitsas ja ilma mingi ääreta, nii et ma olin kindel, et kordub 7. klassis juhtunu, kui ma treppojal endise pioneerilaagri toas ööbides nari pealt alla keerasin ja pea tooli vastu ära lõin.

2. päeva hommikul ärkasin kõva peeretamise peale - läppariga mees tegi vannitoas omi toimetamisi. kell oli 7 hommikul, aga meie ehk west virginia aja järgi 10, nii et asusime juditiga tegutsema, pakkisime asjad kokku, maksime oma 15 taala hipitädile ära (ei mingit temapoolset vabandamist, et ta isegi uksele kleebitud emergency telefoninumbrile ei vastanud) ja läksime hommikusööki otsima. nüüd tundus see naabruskond eelmise ööga võrreldes päris ilus ja suvine. kui oma starbucksi kohvid ja bagelid kätte olime saanud ja päikese käes einet võtsime, helistasin lõpuks vanematele. seda politseilugu ma neile rääkida ei julgenud, et nad ei muretseks ja tegelikult loevad nad seda alles siit - sorry.
oli laupäeva hommik ja phoenixi tänavad olid peaaegu sama tühjad kui eelmisel öösel. autosid ainult sõitis rohkem. nagu judit ütles: tänavatel olid ainult kerjused, hullud ja meie kaks. ja ega kaua ei läinudki, kui üks kahemeetrine neeger, kel käed-jalad terved, tuli meilt change´i küsima. saatsin ta mõttes vihaga pikalt.
ma sain seal tänavatel kõndides aru ühest asjast, mis ameeriklased nii autodest sõltuvaks on teinud. see on hirm. tänavad on tühjad ja kedagi ei ole nägemas, kui sulle kallale tullakse. seepärast teevadki nad omale load esimesel võimalusel, tavaliselt 16aastaselt ja enne sõidutatakse neid vanemate poolt kõikjale. ja samasugust seletamatut hirmu tundsin mina ka.
lõpuks saabusime oaasi - kohalikku indiaanlaste muuseumi, mille seinte vahel tundsin end turvaliselt. ja muuseum ise oli väga huvitav.
kella viieks pidime jõudma greyhoundi bussijaama, et sõita kolme tunni kaugusele flagstaffi, mis on crand canyoni lähedal. greyhound on suurim n-ö maakonnaliinide võrku haldav usa bussifirma. olemas on ka näiteks peter pan, aga see sõidab vähemates piirkondades. et olime saabunud aegsasti, tuli meil kaua oodata.
nii ka vist paljudel teistel, kes siis, kuidas keegi, oma aega parajaks teha üritas. meie juurde saabus näiteks taaskord kahemeetrine, pintsakut, dressipükse ja suusamütsi kandev aknearmilise näoga neegrimees, kes alustas juttu sellega, et vaatab, et me oleme nii pikad - are you models? ma ei vaadanud tema poolegi (ootasin ainult, et see meid ründavate nekude sats juba otsa saaks), aga judit vastas, et ei - me pole modellid, ega jalgpallurid, vaid et euroopast ja blablabla. ma siis küsisin, et mis sa ise teed? "oh, ma lähen hollyvoody." "?" "jah, ma tahan saada lauljaks." kutt oli vähemalt kolmkümmend, nii et oma hollywoodi karjääriga lootusetult hiljaks jäänud. "but if i was your manager, i´d tell ya to stop smoking," sekkus meie vestlusesse lühikest kasvu neegritädi, pikliku kujuga barett kuklasse lükatud. "and don´t you know that these girls are celebrities? ütles ta meie poole viibates.
tulevasel hollywoodi tähel läksid silmad imestusest suureks ja ta küsis siira aukartliku häälega: "really, are you celebrities? are you celebrities?" meie ainult naersime. tüüp oli natuke aega segaduses ja kui neegrimutt ka naerma hakkas, sai aru, et oli ninapidi tõmmatud.
õhtuks jõudsime flagstaffi ja kõik läks enamvähem hästi. kuigi hostelis oli millegipärast meie kuu aega tagasi tehtud booking kaduma läinud, tulid nad helistamise peale meile autoga bussijaama vastu ja vaid mõne taala rohkem makstes saime omaette toa ega pidanud kaheksases naistekas elama.

3. päeva veetsime flagstafi linna peal, mis oli tükk maad armsam ja hubasem kui kole-phoenix. flagstaf on rajatud mägede vahele ja linn toetub peamiselt turismist, sest grand canyon on sealt kahe tunni kaugusel. meie hosteli nimigi oli grand canyon hostel. linnas pole üldse kõrghooneid, mulle tundus, et ehk neljakordsed hooned olid kõrgeimad. ühe linnaäärse mäe otsas asub observatoorium, mille teadlane oli pluto planeedi (enam seda vist planeediks ei loeta?) avastaja.
päev oli linnas hirmus soe, võis olla ilma jopeta. me käisime (juditi tugeval nõudmisel - ta on ju hull mägede järele) observatooriumi mäel ja õhtul tegime oma kolme ja poole ameerikakuu jooksul esimest korda ise süüa. spagette muidugi.

4. päev, mis oli kadripäev, oli siis meil planeeritud grand canyonil matkamiseks. sinna minek oli juditi eluunistus väiksest peale. grand canyonisse sõidutas meid flagstaff expressi nimelise autoga mehhiko päritolu mees, kes armastas lobiseda, meenutada 70ndaid ja rääkida rahast. näiteks sellest, et tema vanaisa hoidis raha alati sulas ja panka ei pannud. oma sugulaste õhutamisel ta seda siiski tegi, aga see oli suure depressiooni eelõhtul ja loomulikult ta siis sellest ilma ka jäi. "some say that´s what killed him." või lugu tema sugulastest, kelle maja oli täielik crap, aga kes müüsid selle üüratu summa eest. või gc-i lähedal asuva flinstones´i pargi omanikust, kes nüüd pargi müüki pani, sest ta mees suri ära ja ta ei taha seda enam üksi pidada. "aga millist raha see teeniks!"
matkamiseks gc-s oli meil kuus tundi. kanjon on "piklik sügav ning kitsas järsuseinaline org, mis on tekkinud vooluvee erodeeriva tegevuse tulemusena", ütleb vikipeedia. suure kanjoni on tekitanud colorado jõgi, mida kanjoni äärelt vaadates näha polegi, sest see on nii sügaval. valisime kõige populaarsema raja ja arvestuslikult pidime jõudma matjarajal kolmandiku läbida, et õigeks ajaks tagasi üles jõuda.
allaminek oli tegelikult päris lihtne, hoolimata sellest, et mul põlved ilgelt valutasid. 1,8 miili puhkemajast möödudes jäi rahvast rajal järjest vähemaks ja vastutulijad hakkasid meid tervitama. ju siis loeti juba tõsiselt võetavate matkajate seltskonda.
kui me lõpuks 3 miili pealt (mille läbimiseks kulus 2,5h) tagasi pöördusime, ei osanud me muidugi arvata, et ülesronimine võib niiii vaevaline olla. kuna rada oli järsk, siis see oli ikka täiega raske. lõpuks oli nii, et me praktiliselt iga 100m peal tegime hinge tõmbamise pausi.
ah jaa, rajal kohtusime ka väikeste matkajate grupiga, kes meilt küsisid, kus me pärit oleme. eestit kuuldes ajas indiaani näojoontega tüdruk pea viltu ja küsis: "which state?" mille peale grupi juht ütles, et see on väga kauge maa. veel küsis ta juditi käest, kas forint on nende või horvaatia raha, sest tal olla üks forint just kotis ja nad olid selle omaniku riigi üle teise grupi juhiga just arutlenud.
kui me lõpuks, pärast viie ja poole tunnilist matka üles kanjoni äärele jõudsime, tundsin ma ennast sangarina ja tahtsin kõigile nendele kõpskingakestes pildistajaile öelda, et te olete ikka nõrgad küll. aga judit oli rahulolematu, sest ta polnud näinud jõge ja ei väsinud reisi lõpuni kordamast, et oleksime pidanud tegema kahepäevase matka - ühel päeval alla, seal matkamajas ööbima ja siis üles tulema. aga mina olin õnnelik, et me just sellise reisi tegime, sest kahe kolmandiku võrra pikemat teed üles ronida poleks ma suutnud.

siinkohal teen väikse pausi. coming up: miks neegrimutt bussis rögises ja ülipaks kutt peaaegu peksa pidi saama? kuidas mina end ungarlaseks rääkisin? kuidas la pubekad mind blondeeritud tibiks nimetasid? ja palju muud! stay tuned!