new yorgist. lõpetuseks.

kui ma esimest korda new yorki jõudsin, siis nägin ma ainult lennujaama. ja see lennujaam kihas kõikvõimalikest rahvustest. oli lämbe päev. edvin oli just lahkunud linna poole, et leida kuskilt greyhoundi buss. mina kartsin, et lähen vales terminalis maha. seistes lõpuks jetblue pikas-pikas check-ini järjekorras, püüdsin leida endale tuttavaid näojooni või kuulda tuttavaid sõnu, muidugi tulutult. ja võib-olla ma tundsin ennast üksikuna kui kunagi varem.
nüüd on sellest möödas peaaegu kolm kuud. ja kaks nädalat tagasi jfk-s maha tulles teadsin juba täpselt, mis hetkel airtrain´i pealt maha hüpata. a ootamine esimeses terminalis oli pikk. ja loomulikult kahtlesin ma, kas ma ikka õiges kohas teda ootan. rahvas minu ümber, kes oma sõpradele vastu oli tulnud ja kes lendudelt saabus, oli arvatavasti sama kirju, kui tol esimesel korral. aga nüüd ma olin selle variatiivsusega juba harjunud. mäletan ühte vene naist koos teismelise tütrega, kellele saabusid arvatavasti vanemad külla. võib-olla oli ta ameeriklasega abielus, võib-olla oli tema mees aga samuti venelane. võib-olla seesama vene aktsendiga inglise keelt rääkiv mees, kelle poest meile fotoka hinnaks esmalt 390 taala öeldi, aga kui ostma tahtsime minna, oli hind tõusnud 490-le. noh et aku ja mälukaart ja tax.
tax on siinmail üldse selline kahtlane asi, et tegelikult ei saa kunagi enne maksmist aru, kui palju sa kauba eest raha välja pead käima. ny-s näiteks olid enamasti hinnad ilma taxita, siin poodides aga mitte kunagi.
minu kõrval ootas paar prantsuse naist. teadsin, et a lendab läbi charles de gaulle´i, seepärast olin senimaani rahulik, kuni pransuskeelne jutuvada minu kõrvalt ei kadunud.
ja siis ta lõpuks tuli ka. ja liina oli ka.

nädal aega on ny reisist möödas. ma olen juba peaaegu harjunud, et ma enam a-d enda kõrval ei näe ja temaga kohe rääkida ei saa, kui vaja oleks. ja mis mul linnast meeles on?
kõik see turistivärk niikuinii. pilvelõhkujad loomulikult, ja see empire state buildingu otsast kuuldav tänavamüra põrkumas nende kõrghoonete vahel.
see oli vist endine virumaa teataja ja praegune epli ajakirjanik, kes kunagi kirjutas sellest, kuidas lõhnab pariis. ny-s püüdsin ma selle linna lõhna tabada. peab ütlema, et pigem oli see midagi proosalist kui romantilis-müütilist. ma ei tundnud mõnusate kohvikute või kallite parfüümipoodide lõhna. ma tundsin bensiini, prügi ja koerasita haisu. ainult siis, kui mõne dineri ukse enda järelt kinni tõmbasid, võis sõõrmeid rõõmuga liigutada. ma mäletan ühte branchi kuskil suure autotee ääres. akna taga käisid ehitustööd ja sadas jahedat vihma. dineris oli kõva lärm, sest bürooinimesed olid juba lõunatama tulnud. kritiseerisime a-ga söögikoha sisustust. aga omlett oli hea, ettekandja tore (keskealine naine, kui palju selliseid ettekandjaid eestis kohtab?) ja ma olin põnevil meie plaanist minna empire state buildingu otsa.
ja ma mäletan metrood, mis oli enamasti räpane, niiske ja haisev. täis kerjuseid. üks neist, naisterahvas, sammus vagunist vagunisse rääkides lugu, kuidas kõik tema üle nalja teevad ja käituvad, nagu teda poleks olemaski. teine käis lihtsalt ja suskas oma käe sulle nina alla - anna! aga oli ka neid, kes oma võimete järgi mõnest pillist hääle püüdsid välja pigistada. üks saksofonist, kaks kutti kitarride ja võimendiga, asiaat mulle tundmatu keelpilliga.
ny metroost käib iga päevaga läbi umbes 4 miljonit inimest. pole siis ime, et seda kõike puhtana ei jõuta hoida. siin-seal oli remondimehi ka näha. nagu ka rotte, kes üle rööbaste jooksid. ja laest rippuvaid stalakdiidi-laadseid räpast ja mustusest moodustisi.
meie teatrikülastus broadwayl oli ka suurlinlik. õnneks vähemalt ei läinud me mõnd muusikali vaatama. ma ei tea, kas a kunagi seda nõus tegema olekski :) aga jah, meil olid piletid tšehhovi "kajakale". walter kerr theatre asus ühe risti üle times square´i jooksva tänava ääres. väljapoolt oli maja selline mitte midagi ütlev, seest aga juugendlik, aga ennekõike kitš. garderoobi kui sellist polnud. võite ette kujutada midagi sellist, et astute draamateatri peauksest sisse ja sattute kohe mängusaali. nii see toimiski.
meil olid piletid teisel rõdul, sest vaeste ida-eurooplastena me kallemaid pileteid osta ei raatsinud. eestis oleks muidugi selle raha eest kohad esimesse ritta saanud. minu kõrval istus neiu, jalad vanaldaseks kulunud sametiga kaetud rõdu äärel ja pakkus pidevalt oma käekotist kõrval istuvale sõbrannale mugimist. üleriided tuli lihtsalt seljatoele riputada või - nagu kinos - tagumiku ja leeni vahele kortsu lükata.
tükk ise, milles kristin scott thomas (arkadina) oma broadway debüüdi tegi ja "the office´st" tuntud mackenzie crook tema poega konstantini mängis oli iseenesest väga hea. mõningaid meile õpetatud lavareegleid ameeriklased küll eirasid ja vene nimesid hääldasid naeruväärselt (kostja -"kaštja", konstantin - "konstant-iin" jne), aga tegelaste areng ja venelaste hing oli nii hästi välja mängitud, kui üks ameeriklane seda teha oskab. aga nõme oli see, et enamik publikust oli enda arust vist ikkagi mingit vene mjuusikali vaatama tulnud. sest 2/3 etendusest saatsid näitlejate tööd komöödiaseriaalidest tuntud lõuad-pärani naerupahvakud. lõpus vist saadi aru, et oot-oot, see on vist mingi draama, sest enam ei olnud võimalik laval toimuvast kuidagigi mingit nalja välja pigistada. igatahes lõpp oli selles mõttes nauditav.

me otsisime a-ga terve nädala kohta, mis meile päris mõnus tunduks. soho, noho ja greenwich village kant, mis kunagi kunstnikele kuulus, kuid nüüd on korterihinnad liiga kõrged, oli päris mõnus ja a isegi veidi kahetses, et me võimalusest kinni ei haaranud, kui sinna kanti oleksime saanud korteri üürida, aga seda ohoo-tunnet sealkandis ikkagi ei tekkinud. manhattani põhjatipp oli vaikne ja roheline (ja metroo lõpp-peatuse jaama liftis töötas kummalisel kombel liftisaarja) aga seal ei olnud pikemalt midagi teha.
meie reisi eelviimasel päeval, kui manhattani saar üldjoontes läbi käidud, sõitsime metrooga (jõe alt läbi) brooklynisse. mida ma teadsin enne brooklyni kohta? seda, et carrie bradshaw jt naised heitsid mirandale ette, et ta brooklynisse kolis (ja carrie külaskäik miranda juurde oli kujutatud nagu kolgata tee, seega ma arvasin, et brooklyn asub manhattanist paari tunni sõidu kaugusel). ma teadsin viimastest ameerica dokumentaalfilmi ajaloo tundidest, et ken burns oli brooklyni silla ehitamise kohta teinud filmi. ja ma teadsin, et liina jäi sinna oma sõbra juurde peatuma.
nüüd ma tean, et brooklyn võib olla ägedam kui ny. eriti kui sa liigud williamsburgi ja greenpointi piirkonnas. et seal on raske leida inimest, kes ei oleks kuidagi omapäraselt riides (ja võib-olla teeb see need hipsterid tegelikult just mitteomapärasteks), et seal on hubased kohvikud, eriti stiilsed väikesed söögikohad, vana pangahoone, mis on nüüd kunstigalerii ja mille omanik teab sekundi pealt, kus on estonia. ja williamsburgis on sekkarite paradiis. aga see ei ole mingi väljaveninud trikotaažpluuside, vaid toredate, seksikate, veits kinkyde riiete, kingade ja kõige muu müügikoht. neist ühes, mille nimeks beacon´s closet, veetsime no tunni kindlalt.
kunagi arutasime vist pastakas, kuidas rohelist eluviisi müüa ja jõudsime järeldusele, et see tuleb teha ihaldusväärseks. beacon´sil on see õnnestunud - pood oli rahvast täis, toodi müügiks ja osteti nii, mis mühises. ja kas te olete näinud mõnda sekkarit eestis, mis tegeleks online müügiga? eks loominguline ja vaba õhkkond selles piirkonnas muidugi soosib sellist eluviisi ka. (aga ma tahaks loota, et see rahvas seal h&m-ist, mis muidugi nii ny-s kui washingtonis olemas on, kaarega mööda käib.) ja leidus selliseid poode, kus uusi ja vanu asju koos müüdi ja kus vanadele asjadele väikese poe tagatoas uus äge nägu oli antud.
nii et williamsburg oli tegelikult see, kuhu me tahaksime korteri üürida, kui kunagi uuesti ny peaks sattuma. aga noh, lõpetuseks - city oli ikkagi eriti tore ka!