löön söökla ukse lahti ja astun õue. külm konditsioneeriõhk asendub sooja õueõhuga. ligi 30 kraadi. võtan salli õlgade ümbert ära ja lükkan nina taeva poole. jalgade all krabisevad oranžid-punased-kollased lehed. mõtlen, et see sügispilt ei lähe õhutemperatuuriga teps mitte kokku.
"see on nii imelik, et puud on punased, aga väljas on ikka soe," ütleb ka sebastian, kes on ka sööklast õue astunud. ütlen talle, et see on mu elu pikim suvi. "sama siin," vastab ta, "aga ma ei ole veel ikka pruuniks saanud." siis me võrdleme oma käte sisekülgi ja selgub, et ma olen pruunim kui tema. naljakas.
astume ühikas lifti. meiega koos sõidab ühika töömees, keda ma varem näinud pole (ühe teisega alati tervitame viisakalt) ja kes haiseb imelikult. seisame vaikselt, möödub sekund ja ta küsib: "where are you, kids, from?" saades vastuse tõdeb ta veel, et on hea siin üle ookeani inimesi näha ja astub 5. korrusel välja, jättes endast maha haisupahvaka. "but we did not say anything..." on sebastian segaduses, kuidas ta meid koheselt väljamaalasteks pidas. mina ka ei saa aru.