kui meie autostunud maailmas üldse sellist asja kui sõidumõnu võib kogeda (autopedendust siinkohal välja jättes, see pole minu tassike teed), siis just mõnusalt päiksepaistelisel pühapäeval mööda piibe maanteed tartu poole sõites. esiteks on sealne ümbrus hoopis huvitavam kui tln-trtu mnt ääres. paisjärved, paksud metsad, suured metslinnud taeva kohal ja külad, kus sa pole eluski käinud. nii et tegelikult oleks parema meelega isegi kaassõitja, et rohkem ringi vahtida. või kui oleks aega, peataks auto kinni, sirutaks jalgu ja teeks kohalikule külapoele 5.50 käivet (jäätis). teiseks ei sõida mitte keegi (sic!, !!! ja oh my god!) pühapäeva pärastlõunal mööda piibe mnt-d trtu poole. vastu tullakse küll - blondid tibid oma kuttidega vuravad aegviidust tlna poole. aga terve sõidu jooksul näed sa samas suunas ja endast mööda sõitmas ainult üht autot. ja kui sa lõpuks sellele autole järele jõuad, siis guess what?, see on raudtee ülesõidukohal välja surnud. õnneks mitte päris rööbaste peal.
tartusse sisse sõites näed kraavi pervel istumas ja miilustamas tudengeid, üks paar kõnnib käsikäes kõnniteel, kolmandad on musitamiseks seisma jäänud. ja kaubamaja ristmikul sõidab ikka keegi vale fooritulega ristmikule, pidurdab järsult ja jääb pead kinni hoides või käsi laiutades rohelist tuld ootama. siin ikka leidub neid flegmaatikuid.

iga päev trtus töötades kipud unustama selle linna ilu, romantilisust ja koomilisust.