The Ultimate Truth: God

ma poleks küll iialgi arvanud, et lähen vaatama filmi nagu "iron man", aga kui eile õhtul mountainlairi ehk campuse keskuse uksest sisse astusin, tundus see täiesti iseenesest mõistetava tegevusena. kooli algusele pannakse siin ikka jube palju mitmesuguste üritustega rõhku. või ei ole ma lihtsalt veel aru saanud, et neil ongi kogu kooliaeg nii intensiivne.
igatahes on esimese koolinädala jooksul maontainlair hiliste õhtutundideni lahti olnud ja tudengeid erinevate üritustega kostitanud. kõik need õhtud kannavad nime up all night. eile õhtul tutvustati ameerika iidolit jäljendava laulukonkursil esinejaid. me küll kõiki ei kuulnud, aga need viimased viis, kes meie sealviibimise ajal mountaineeri idoliks olid otsustanud kandideerida, küll laulda ei osanud. tugevaid, kandvaid hääli oli küll, aga viisi eriti ei peetud ja sellest ma aru ei saanud, mis värk selle nasaalsusega neil on. igatahes kõik pressisid õhku aina sõõrmetest, mitte kurgust välja.
Noemi (häälda: nõueimi, ehk there´s no Amy in the room, nagu ta meil oma nime meelde jätta aitas) ilmus järsku meie juurde, kotis hunnik üllatusmunasid ja pakkus neid meile. ma ei tea, miks, aga hullult lapsepõlvelik põnevustunne tuli peale, kui ma oma munakest avasin. ja ma sain kõige ägedama asja ka - bart simpsoni. ikka tõeline ameerika! kindermuna on muide suure tootearenduse läbi teinud, aga seda maailma võite ise poest avastama minna :)
kella poole 10 suundusime siis keskuse kinosaali (linnal on ka oma kino, ma ei tea, miks neid nii väiksesse kohta kaht on vaja) "iron mani" vaatama. sakslane christian ei tulnud, kuna ta olevat seda vähemalt kolm korda näinud. ma ausalt öeldes küll aru ei saanud, mida seal kolm korda vaadata on, aga kuna ta inseneriks õpib, siis võib-olla tal on. võib-olla see film ta sellele teele juhataski. jah, pean küsima...
kui me pärast kella 11 saalist välja ronisime, oli keskus juba purjakil, papagoilikult üles vuhvitud näitsikuid täis ja vetsus käis kõva lärm. me ronisime aga koju tagasi, sest suht uni oli peal ja järgmine päev pidime minema matkama.

matk toimus täna. Judit oli mulle öelnud, et seda korraldab mingi kirik ja et ürituse ajakavas on sees ka mõned värbamistoimingud. kuna me aga coopers rocki metsa väga minna tahtsime, mõtlesime, et miks mitte.
umbes neljakümnepealine peamiselt rahvusvahelistest tudengitest koosnev grupp korjati hommikult mountainlairi juurest mikrobusside ja autode peale. sõit sinna võttis umbes 30 minutit. meie auto juhiks olnud chuck seletas, et selles metsas on palju karusid ja taliviti saab seal murdmaad suusatamas käia.
piknikualale jõudes tervitas meid tugev süütevedeliku hais ja siin-seal laudade ümber (umbes nagu meil RMK telkimisaladel) piknikut pidavad ehk burgereid järavad perekonnad. meiegi jaoks olid juba hot dogidesse mõeldud vorstid ja burgeripihvid grillile pandud. kuna mina, agota ja judi alles hommikust söömast tulime, sõime ainult natuke musta värvi tortillasid, mida ma varem näinud ei olnud. pärast tobedat ice-braking mängu, toidu õnnistamist ja ühissöömingut jaotati meid gruppidesse ja asusime matkama.
coopers rock on oma nime saanud miskise põgeniku järgi, kes olla seal metsas kaua elanud ja teeninud leiba püttsepa töödega. sellest ka metsa nimi. mets ise oli väga ilus, kivine ja mägine. ja kuigi mind iga päev vihastab, kui palju ühekordseid nõusid siin kasutatakse, siis tuleb öelda, et metsaalused matkarajad olid sodist puhtad. nägin hoopis teistsugust sammalt (õppisin uue sõna - moss) kui eesti metsades, teistsuguseid rohutirtsusid ja mitmeid puid/põõsaid, mis meil vist ainult potis kasvavad. west virginia osariigi lill on rododendron ja selle põõsaid (puid?) oli metsas väga palju. need taimed õitsevad juunis ja ma kujutan ette, kui ilus seal võib veel siis olla.
matkaraja algusest avanes suurepärane vaade mägedele, alla orgu jõele ja kaugemalt paistis kätte ka morgantown.
umbes kolmveerandtunniselt matkalt naastes paluti meil täita küsimustik. see sisaldas küsimusi nagu mida tähendab sinu jaoks religioossus. vastusevariantide hulgas oli: kristlaseks, budistiks, moslemiks jms olemist, aga ka lihtsalt variant "nothing". ma valisin selle. siis järgnes küsimus, kas oleksid nõus avatud dialoogiks oma uskumuste üle. ma valisin vastusevariandi "no thanks" ja lasin kõikide muude küsimuste juures sama lauluga edasi.
lõpuks loositi küsimustike vahel välja matkapudelid. ja arvake ära, kelle nimi esimesena maha hõigati? selle eesti pagana! selleks ajaks polnud nad muidugi küsimustikke veel lugenud.
väga huvitav vestlus arenes mul ka veel ühe mehega, kes olla teinud uuringu (sic!), mis on ülim tõde.
"what is the truth?" küsis ta minu käest.
"there is no truth," vastasin mina.
"no. according to my research the ultimate truth is god," ütles ta, selgitades, et jumalaid on küll erinevaid, aga kõikide kultuuride juured viivad lõpuks jumalani.
ok, neutraalsest vaatenurgast vaadates võib tõesti seda väita.
"that is true," vastasin. see vist oli aga viga, sest tüüp sai innustust juurde ja hakkas innustunult rääkima, kuidas tema ei usu, et me oleme arenenud ahvidest, vaid et "someone" pidi meid lihtsalt looma, sest vaadakem, milline ime on inimorganism. ja kui me ahvidest oleme arenenud, siis kuidas ei ole meie vahepealseid liike ja miks siis evolutsiooni praegu ei toimu.
ma ei hakanud talle ütlema, et evolutsioon toimub miljonite aastate jooksul, vaid olin lihtsalt vait. "at least this is what i found in my research," ütles ta ja siirdus järgmiste tudengite juurde. vähemalt tuleb öelda, et pealetükkivad nad ei olnud.

aga muidu nad olid toredad, naeratavad ja heatahtlikud. "please, come," ütles söömingu alguses mulle umbes kuuekümnendates maggie nimeline naine, hästi siiralt ja südamlikult, kutsudes mind järgmistele üritustele. "you will feel like home. and you will have many grandmothers," lisas ta naerdes. küllap ta oli oma usus oma ülima tõe tõesti leidnud.