school kick-off koos taglasega

minu eilne esimene koolipäev algas õige pidulikult: nii emalt kui ka isalt saabus meil, mille lõpus oli kirjas "head kooliaastat!" tundsin ennast üle pika aja jälle koolilapsena ja oli natuke uhke tunne ka.
ameerika ülikooli süllabus on sama mitmekülgne nagu ravimite kasutusjuhendid, millega ravimifirmad püüavad end võimalike kõrvalnähtude eest igakülgselt kaitsta. iga süllabus sisaldab copy-paste teksti akadeemilise aususe ja võimalike karistuste kohta, kui selle vastu eksid. ja see tekst on 12-se kirjaga pea kaks A4 pikk.
loengud ise kestavad aga reeglina 50 minutit! nagu mida? väiksed tudengikesed tüdinevad ära või mis? see-eest on näiteks ainet intro to womens studies mul nädalas kolm korda, kuigi selle võiks vabalt ühe korraga ära lugeda. ja kodutöid on igaks loenguks. võib-olla see ongi sagedasemate kohtumise põhjuseks, et rohkem iseseisvat tööd teha.
keskkooli meenutab ka see, et aines electronic media & society võetakse typode ja grammatikavigade eest punkte maha. usina oivikuna läksin ma kohe pärast loengut kurtma, et ega ma päris korrektselt kirjutada ei suuda küll. õppejõud võttis mul käest kinni (see oli esimene kord, kui kohtusin eesti ameerika saatkonna koostatud orientation bookist pärit tõega, et ameeriklastele meeldib jutupartnerit katsuda) ja ütles, et mul ei tasu seepärast muretseda.
juba süllabustest on ka näha seda, et lugeda tuleb nendes loengutes tunduvalt rohkem kui meil ülikoolis. no vähemalt idee järgi, ma ei usu, et kõik siin oma kohustuslikku kirjandust läbi töötavad. raamatud tuleb igal tudengil ise osta ja ka kasutatud raamatute hinnad on kallimad kui meil eestis uute raamatute hinnad. eile ostsin 89 dollari eest neli raamatut.
hiljuti sarjasin siin ameeriklasi, et neil pole ühikates eelmistelt elanikelt mingisugust kaasavara jäetud, arvatavasti tuleb need asjad, mida sa kaasa ei taha võtta, lihtsalt ära visata. küllap seepärast, et keegi ei julge ju eelmise elaniku asju kasutada, sest jumal teab mis haigused sealt võib saada. (see kõik on praegu vaid oletus ameeriklaste mõttekäigust, aga muud moodi ei oska ma põhjendada seda, miks köögikappides isegi mõnd alustassi ei olnud.)
kasutatud raamatute müük on neil aga väga hästi korraldatud. raamatupoodides on vanemate tudengite tagasimüüdud õpikud sorteeritud kõikide ülikoolis loetavate kursuste järgi, sinul tuleb öelda vaid ainekood ja müüja juhatab sind õige riiuli juurde. raamatupoest tuleb mõne aine jaoks osta ka scantron sheetsid ehk testipaberid, mis arvatavasti sisestatakse mingisse masinasse, mis eksamitulemused kokku lööb. 150-pealise publikuga ainete puhul on see iseenesest väga nutikas. nutikas on ka lehtede ostmine tudengite kaela lükata. ja kui sa selle eksamile kaasa unustad võtta, saad automaatselt f-i.
eilse päeva kõige emotsionaalsem hetk oli see, kui aines easten european history selgus, et meil tuleb tuglase (nende häälduse järgi taglase) novelle lugeda! mul on kahju, et ma ei jõudnud enne siiatulekut elo tuglase päevaraamatut läbi, tegelikult lugesin vaid paar lehekülge. nüüd oleks sellest palju abi.
eileõhtune suursündmus oli aga fall fest. ma arvasin, et see on mingi väike kontsert, aga tagantjärgi mõeldes sain aru küll, et kui juba eelmisel päeval lava ehitati ja soundchecki tehti, siis see pidi olema midagi suurt. seda ta oligi.
meie jõudsime sinna ajaks, kus juba kolm esinejat oli lavalt läbi käinud. ameerika popp-rokki laulis mingi jubedate päikseprillide ja maikaga laulja, bändi nimeks the clarks pittsburgist. otsustasime võtta õlled, aga loomulikult ma olin oma id koju unustanud, aga türklane romeo oli rõõmsalt valmis mulle oma õlle loovutama ja uue järgi minema. õllesaba oli korraldatud nii, et esimeses telgis, suure sildiga SHOW YOUR ID, kontrolliti dokumenti. kui see oli korras, said vastu käepaela, millega järjekorras edasi liikudes jõudsid õlletelgi juurde. käepaela omanikud enam pärast id-d näitama ei pidanud. rahvat suunas peoplatsi äärsetel tänavatel, kontserdilava ees ja campuse ühe keskse hoone mountainlair sees university police, kes iganes nad ka ei oleks. isegi plikade vetsujärjekorra juures seisis mundris naine. aga see ei takistanud muidugi purjus plikasid kilkama ja vadistama nagu kõige hullem kanakari, mida ma eales näinud olen. vahepeal trügis üks neidis, sõbranna sabas tolknemas, teistest ette, teatades ülejäänud õllekalkvel silmapaaridele: "she´s about to throw up!"
õhtu peaesinejaks oli lupe fiasko, kelle laulu "superstar" te kindlasti olete kuulnud (otsige kas või youtube´ist). ja see räpp oli isegi äge! mitte see konkreetne laul, vaid mõned teised lood. tüüp kargas laval pikali ja püsti, soovis rahvale head koolialgust ega jätnud märkimata, et tema on küll elus ilma (kõrg?)koolita läbi ajanud. ja kõik see toimus sooja-sooja ilma, augustikuiselt tähise taeva all ja festivaliliku muruplatsi peal. ainult et muru - see oli plastmassist.

pildil suitsupakk, mille leidsin nädalavahetusel korporatsioonimajade vahel jalutades.