Stay right here, baby*, we have bedbugs for you!

Esimene sõna, mida oma kahekeelsest spetsiaalselt reisi jaoks ostetud taskusõnaraamatust vaatasin, oli lest - mite.
Pärast elu kõige pikemat päeva (päikesele vastu lennates lisandus seitse lisatundi) ja seda koos kõige rohkearvulisema lendamiskordadega (Tallinn-Helsingi-NY-Pittsburgh, kokku 10 ja pool tundi lendu, pluss lennujaamades passimised) maandusin Microtelis kohaliku aja järgi kell 11. Ronisin peaaaegu kohe magama, sest lennukites ma miskipärast eriti üldse magama ei jäänud, kuigi tavaliselt mul hakkab pea nokkima kohe, kui lennuk õhku tõusma hakkab.
Jätsin magama minnes millegi pärast tule põlema, ise mõtlesin, et nagu laps. Aga hea, et jätsin, vahepeal unest ärgates nägin mingeid väikseid putukaid oma tekil. Tuvastades, et need pole kirbud (nendega on mul juba kogemus olemas), rahunesin ja arvasin, et tegu on mingite väikste niiskusputukatega. Ajasin nad lihtsalt sõrmenipsuga voodist minema.
Ja no loomulikult ei olnud nad mingid süütukesed, vaid enne nelja ärkasin selle peale, et keegi mind jalgade pealt näris! Pooluniselt selle jälgi olevuse sõrmede vahel puruks pigistades, pritsis tast verd välja. Öäkk!
Uni oli kohe läinud, tegin oma esimese hädaabikõne A-le, aga putukate liiki me määratleda ei suutnud. Mõtlesin siis alla receptionisse minna ja putukat kui lestalist kirjeldada, aga siis sain isaga skaibis ühendust (wifi neil siin õnneks on), kes kohe ütles, et tegemist on lutikatega ja et neil on tavaliselt madratsite all pesad.
Läksin siis alla, varustatuna uue sõnaga - bedbug. (Kui täpne nimetus!) Receptioni indu-välimusega onu ei pilgutanud silmagi, kui talle putukatest ja hammustustest rääkisin. Ütles ainult, et manager tuleb hommikul ja kirjutage kaebus.
Kirjutasin oma complainti valmis ja kobisin oma tuppa tagasi. Voodisse ma loomulikult enam minna ei julgenud. Isa julgustusel läksin aga alla ja küsisin omale uue toa.
Siin ma nüüd istun, madratsialune üle kontrollitud, aga voodi eriti magama ei kutsu, ja soovin, et aeg pigem kiiremini läheks.Kell 1 pm (harjutan seda kellaaja ütlemise viisi) korjatakse mind ja teised rahvusvahelised tudengid lennujaamast üles, shuttle läheb mul sinna alles 10.45 ja praegu on kell 5.55.
Kõige hämmastavam on see, et selle hotelli kohta lugesin ainult positiivseid arvustusi. Aga nagu A mulle skaibis ütles - õnneks ei pea sa enam mitte kunagi sinna tagasi minema. Sülitan kolm korda üle vasaku õla (loodetavasti putukavaba voodi suunas)...

* - nii tervitati mind USA piiri peal õigesse järjekorda juhatades

Aga siin olevast pildist võite saada teada, milline pistikuaukude paigutus on mingi Saksa tehnikaettevõte andmetel Eestis (paremalt kolmas). Ostsin omale multifunktsionaalse adapteri, mida saab kasutada Euroopa elektronseadmete puhul näiteks USAs. Aga võib-olla mõni Lõuna-Eurooplane varustab end Eestisse tulles samasuguse seadmega, sest meil on ju kõrvalolevate andmete järgi mingi I- pistik.

Ja veel üks tähelepanek: lennujaamas rongiga sõites jäi silma reklaamlause: I am what I buy.
Joomaijoo...