Vanaema lahendas eile ristsõna ja küsis, kuidas on minevikuigatsus teise sõnaga. Arvasin, et nostalgia ja see sobiski. Hakkasin aga mõtlema, kas alati, kui minevikust - ka headest aegadest - räägitakse, siis kohe seda taga igatsetakse.

Täna hommikul unest virgudes mõtlesin voodis näiteks selle peale, kuidas me väiksena alati vanavanemate juures naabrilastega suvelõpupidusid korraldasime. Traditsioon sai alguse meist vanematest tüdrukutest-poistest, kes samuti vanaema juures käisid või siis ümbruskonnas elasid. Varem olid pidusid teinud ainult nemad, siis aga kaasati meidki. Ühe peo jaoks õpetatud tantsuga käisime ka kohalikus kultuurimajas esinemas, mis nüüdseks on juba aastaid mahapõlenud.
Ja kui nemad suureks said, anti teatepulk meile üle. Õigemini me võtsime ise, sest me ise tahtsime seda tava jätkata.
Pidu toimus võimalikult viimasel suvelõpupäeval, tavaliselt kuu viimasel nädalavahetusel. Mäletan, et ühel aastal sõitsin pärast pidu samal õhtul Tallinna, et siis juba järgmisel päeval, astrid näpus, kooli minna. Peole kutsusime vanavanemad, emad-isad, sugulased ja meie tänava vanatädid. Kord panime kuulutse üles ka tänava otsas olevale postkastide postile, aga minu mäletamist mööda tulid peole siiski ainult vanad olijad.
Pidu algas alati eeskavaga, mis koosnes näidendist, lauludest, pillimängust, luuletustest, anekdootide lavastamisest. Ühel aastal parodeerisime erinevaid telesaateid, praegu meenub ainult Reisile Sinuga.
Loomulikult oli peol ka kohvik, millesse kaupade muretsemine toimus eriti kummalise loogika järgi. Mina küsisin isalt veidi raha, teised oma vanematelt, siis käisime poest limpsi jm nänni toomas ning siis need samad vanemad tulid meilt seda ostma.
Aga me tegime ka ise, näiteks nikerdasime puidust erinevaid kujusid ja kõrvetasime neile põletusmasinaga Suvi ´94 peale.

Meist nooremad lapsed pole seda tava edasi viinud, kuigi mu täditütar Kreete osales juba meie suvelõpupidudel. Aga nüüd on teised ajad, selles mõttes on küll minu, meist eelmise ja praeguse noore põlvkonna vahel suur vahe. Meenub klišeelik näide, kuidas Kreete logis end eile kohe pärast ärkamist reiti sisse. Mulle tundub, et meil oli rohkem lapsepõlve. Noh, eks nemad võivad vastupidist väita.

Aga mida ma üldse sellega öelda tahan, on see, et kuigi need olid väga toredad ajad, siis ma ei tahaks neid tagasi. Laps oli tore olla, aga ma ei tahaks enam koolis käia. Minu meelest on ülikooliaeg hoopis huvitavam ja toredam. Ma usun, et pigem hakkan seda aega taga igatsema, aga lapsepõlvest rääkimise mõttes ei pruugi nostalgia võrduda alati minevikuigatsusega.

P.S. Neljapäeval käisime vanaisa ja Kreetega Viljandi kohvikus. Sealsamas, kus kaardiga maksta ei saa ja kus kõik Sakala praktikandid ja folgilised kindlasti on käinud. Vanaisa rääkis loo, kuidas 44. aastal ta esimest korda seal kohvikus käis. Ta oli veel tollal poisike. Nad läksid sinna vanema vennaga (kes pärast sõjas surma sai?).
Ruum oli täis suitsu, põrand sulanud lumest märg. Ukse kõrval, kus praegu on kohvikulauad, oli nagi, kuhu Saksa ohvitserid oma sinelid riputasid. Kohviku klientuur peamiselt nendest tol korral koosneski. Vanaisa mäletab, et puhkes skandaal, sest keegi oli nagist varastanud ühe ohvitseri vöö koos sellel olnud püstoliga. Kohviku uks pandi lukku, et kõiki läbi otsima hakata. Vanaisa taolised poisikesed visati aga kohvikust välja. Säh sulle siis kohvikus käimist.