girls talk. pole midagi paremat.

midagi tervendavamat. sind, tühjaks vajunud patja, jõudsamalt üles kloppivat. räägi, ainult räägi. ja kõik saab korda. vähemalt hetkeks. selgemakski.

kodus köögis. kohvikus. aeroobikas. ülikooli ees. raekoja platsi nurgal. loengus paberinurkadele kribides. riietuskabiinis. karu koopas põrandal, klaas ees. paadisillal. haiglas. rõdul, pilk kauguses. lennukis. laevas. rannas, rätik näol ja kõht taeva poole. töö juures. raamatukogus. kuskil avalikus wc-s. aias. jalgratastega raadil. õhtuse lõkke ääres. kõige fäänsimas restoranis. pliidi ääres. ööklubis. järjekorras. autos. saunas. tammikus. msnis. telefonis. häda korral meilis. ahastavates smsides. ja vahel harva paberkirjades ja postkaartidel.

vihmaga, päiksega, palavuse ja külmaga. sumedas vaikuses ja kõva muusikaga. rahva keskel ja kahekesi. üksi. öösel kell 2 ja hommikul kell 9.

kui ta vaatab sulle otsa. mõistvate silmadega. kui ta kuulab. isegi siis, kui ta ei mõista. kui ta vaikib ja ütleb ainult "mhmh." kui ta istub arvuti taga, teie pilgud ei kohtu, aga sa tead, et ta kuulab sind. kui sa ei mõista teda. kui sa räägid ja ta jätkab poolelt sõnalt. ja kui sina kuulad teda. kui ta naeratab. kui ta ohkab. kui ta paneb sulle skaibis kelmika smaili. kui sa ütled "raisk!" ja te mõlemad naerate. kilkate. kui sa ütled "raisk!" ja te mõlemad nutate.

kui sa küsid nõu. kui sa annad nõu. kui ta teab, et ta ei oska nõu anda, aga annab ikka. kui ta teab, et ta ei oska nõu anda, ja tunnistab seda. kui te püüate leida parimat lahendust. kui te ei püüa leida lahendust, sest seda pole olemas. kui te tõdete, et asjad on nii. kui te ei tea, et asjad on nii, aga te arvate, et on. kui te tahate niisama rääkida. kui te tahate läinud aega tagasi teha. kui te ei püüa midagi, lihtsalt olete. kui te viskate nalja. kui on veidi piinlik ja sa ei tea, kas rääkida. kui ta näitab sulle mida ta on õppinud, mida teinud, mõelnud, keda kohanud. kui te teete ühiseid plaane. kui sina püüad lohutada. kui tema püüab lohutada. kui sina oled purjus ja tema mitte. kui tema on purjus ja sa pead aitama tal juukseid hoida. kui sul valutab ja tema aitab. kui tal läks õnneks ja sa hõiskad koos temaga.

kui ta on su lapsepõlvesõbranna, klassiõde, kursaõde, õde. kolleeg, ülemus. kui ta on juuksur, kõrvaltänava poemüüja, kaasreisija, virtuaaltuttav... või su oma ema, vanaema, sinu tädi. kui ta oled sina ise.

kui te ütlete "tšau" ja kallistate. teete vahel joviaalses tujus musigi. kui te ei kallista, vaid kingite teineteisele sooja pilgu. käeviipe.

kui sa õhtul magama jääd ja temalt saabub sõnum "sinuga oli tore!". kui sa õhtul magama jääd ja tead sõnumitagi, et temaga oli tore. kui te pole aastaid näinud ja sõnumeid saatnud, aga teate, et kord oli ja on kõik jälle nii. kui te ei kohtu enam eales, aga sa mäletad tema häält ja sooje sõnu.

girls talk. pole midagi paremat.

olete te kunagi õpetanud mõnele välismaalasele sõna eesti keeles tänama. kindlasti tundub neile aitäh naljaka sõnana. ja meile tundub veidi naljakas, kuidas nad kunagi ei häälda seda õigesti - ikka "aiitäh", mitte "aitähh" (nagu me ise ka vahel valesti, kahe h-ga kirjutame).
aga tegelikult peaks välismaalastele õpetama hoopis teistsugust sõna ja ka meil tuleks kirjapilt ära muuta, sest eestlane ütleb tegelikult rõõmsa ja kõlava aitähi asemel aitämh. kuulake järgmine kord poes müüjat või pange tähele, mis te talle ise vastate. aitämh!

Täna hommikul oli mu maja ees pätt, tegi kuiva trenni

Laenupõlvkonna kaitseks

Mulle tõesti meeldib noorte tehtav värske muusika. Mitte ainult kõlapildilt , vaid ka sõnumi poolest värske. Sõnad, mis räägivad elust ja märkavad elu. Tore, et osa bändidest üritabki kuulajatele pakkuda just pildikesi meie ümbert, püüdes näidata oma sotsiaalset tundlikkust. Kurb aga, et maandutakse klišeedes.
Mõned aastad tagasi üllitas Dagö plaadi, mis oli täis tulist viha kontorirottide vastu. „Ma teen tööd, ma teen tööd, ma teen tööd, andke kõik töö siia,“ laulis Saatpalu. Minu meelest on samasse auku tulnud neilt välja ka uuemaid laule.
Nüüd on popiks saanud õiendada laenuvõtjate kallal. Agent M laulab:
Veidi veel, ja saangi oma kodu
Ainult kolmkümmend aastat veel
Veidi veel ja ongi minu kodu
Kui ma elus olen veel
Täna hommikul kuulsin Terevisioonist Indigolapsi samal teemal laulmas. Jälle sellesama 30 aasta orjuse mõte jäi kõlama. Boooooring!
Nii lihtne on mingitel kaunishingedel ja võib-olla ka endiselt vanemate rahakotil elavatel noorukitel teha eluvõõrast kriitikat. Kuidas siis elama peaks? Sukasäärde koguma ja tegema nägu, et seda va inflatsiooni pole olemas? Maksma üüri mingisugusele suvalisele jorsile? Kas see ei ole samasugune orjus kui pangalaen?
Parem maksan korteri eest, mis saab siis kas või 30 aasta pärast minu omaks ja kui olengi selleks ajaks surnud, saavad selle minu järeltulijad.
Kõige iroonilisem on see, et meie, väikesed kontorirotid, väikekodanlased ja pangaorjad maksame neile selle eest, et nemad saaksid meid tümitada ja meie siis seda nautida mingisuguses masohhismis.
Nemad lähevad oma kontserdi- ja plaadimüügiraha eest ostetud korterisse, tunnevad end maailmaparandajatena ja meie tahame end pärast nende kuulamist oma 30-aasta-pärast-minu-kodus üles puua.
See viimane lõik on kindlasti minupoolne nende elu suhtes asjatundmatu kriitika. Aga sõnum on see, et vahetage plaati!

pooleteise aasta pärast pidavat suitsupaki keskmine hind olema eestis 31 krooni
juba praegu pidavat pooleliitrise õlle hind olema norras 80 krooni

apteek. sisse astuvad kaks nii kaheksa-aastast tüdrukut. üks on võib-olla teisest veidi vanem, vähemalt pikem küll. see hõikab apteekrile rõõmsalt tere ja küsib, kas neil kõige väiksemaid mähkmeid on.
apteekritädi kaob leti taha kükki ja vastab siis, et need vastsündinute omad on vist otsas. aga otsib veel. mina mõtlen, et küll on tublid tüdrukud, et ema aitavad.
"me võtaks kaks tükki," hõikab pikem tüdruk.
"kaks?" mõtlen mina, "küllap on nad vaesest perest..."
apteeker tõuseb mähkmepakiga leti äärde püsti ja ütleb, et neil on ainult neli-kuni-üheksa (mis iganes see ka tähendaks) mähkmeid, 2,70 tükk.
"kui suured need on?" uurib suurem tüdruk tähtsalt. väiksem kortsutab ainult kulmu. "noh, võtame need või?" küsib suurem reipalt väiksemalt. viimane vajub täitsa ära.
ja siis ma näen, mis kompsud neil käes on. pikemal titeriiete materjalist õlakott, väiksemal kilekott, kust seest paistab, jalad ülespidi... TITT!!!
järgmisel hetkel saan aru, et see on vaid nukk. uh! aga vähemalt ainevahetus töötab nagu elusal titel - pissib ju.
"no kas annan kaks tükki?" küsib apteeker ja vaatab pikemale otsa. pikem keerab pilgu väiksemale. see on endiselt kulm kortsus ja ilmselt arvutab...
minust nad sinna jäävadki. "on jee tublid tüdrukud, "mõtlen ma uksest välja astudes, "hoopis mingid tobedad tänapäeva lapsed." mähe laguneb algosakesteks 20 aastat.

kas selline siis ongi ameerika, mõtlesin ma, kui ma kentmanni tänava saatkonda sisse astusin. igatahes oli nende seinte vahel olev ja toimuv tunduvalt rohkem ameerika kui eesti.

pärast turvakontrolli, kuhu võeti kõik mu kotid hoiule, saadeti mind edasi ruumi, mille tagaseinas oli kolm kassat. estimeses võttis kurjailmeline ja koledasti mukitud tädi mult kogu vajaliku paberimaterjali endale. üleandmine toimus muidugi klaasi alt. siis saadeti mind tagasi ruumi etteotsa, kuhu oli hulk toole pandud. seina peale monteeritud telekast mängis usat tutvustav film, kus KÕIK patriootliku muusika saatel naeratasid ja oma kohalikus dialektis meile, idaeurooplastele, welcome ütlesid. teleka kõrval troonis usa lipp, seinal aga fbi poolt kõige tagaotsitavamate kurjategijate nimekiri. no loomulikult oli seal bin laden, aga ka näiteks üks mees, kes tappis oma naise, lapsed ja lasi maja õhku. njah.

kolmandas kassas istuv nooremapoolne mees kutsus mu lõpuks matile. nii see tundus küll, sest võimusuhted olid semiootiliselt paika pandud - intervjueerija istub oma klaasi taga, intervjueeritav seisab aga püsti.

vasaku käe näpujälgi võeti mult kolm korda, mul oli käsi veits higine vist. ja siis legeküsimused: räägi endast ja oma vanematest, kes su reisi finantseerib, mis sa kavatsed pärast edasi teha jms. vastasin kõigele võimalikult eeskujulikult. ema oli soovitanud mainida, et mul on tartus korter, mille ma ka osavalt jutu sisse põimisin. pandi kirja.

have a nice trip! ütles onu lõpetuseks ja kinkis mulle sarnase naeratuse, milliseid ma juba enne sealt telekast mitukümmend olin näinud.

lapsed ikka uurivad teistelt lastelt (või mõned meelelahutusajakirjanikud kuu popimalt/tegijamalt mehelt/naiselt) et mis on su lemmikvärv või lemmik aastaaeg. mina olen mõttes ka enda jaoks nendele küsimustele kunagi vastused välja mõelnud: umbes 8. klassist hakkasin eelistama helesinist värvi, kuna tollal moodi tulnud naiste tüüpidesse lahterdamistes (a la punapeale sobivad soojad toonid nagu oranž ja samblaroheline, siniste silmadega neiud kasutagu meigis külmi värve) öeldi mulle ikka, et helesinine on minu must.

asja lihtsustamiseks (loe: tarbija kiirelt lõa otsa saamiseks) anti nendele tüüpidele ka näiteks nimed aastaaegade järgi - sügise naine, talve tüüp jne. ja tavaliselt toodi ka mõni sama tüüpi kuulsus näiteks. vist selleks, et end samaväärsena tunda või teda ihaldusväärseks pidada.

muidugi ma tahtsin olla nagu gwyneth (ta käis ju sel ajal bradiga!). aga samas olin pettunud ka, et ma ei saanudki olla SUVEtüüp. sest olin enda jaoks juba väiksena valmis mõelnud vastuse teisel mis-on-su-lemmik-küsimusele - minu lemmikaastaaeg oli suvi. siis oli soe, koolivaheaeg ja minu sünnipäev (tatina on see ju jubedalt tähtis). ma isegi vist vaatasin neile inimestele viltu, kes samasugused suvesõbrad ei olnud. ja haletsesin neid, kes olid otsustanud sündida kuskil märtsis või mis veel hullem - novembris.

aastatega olen ma oma meil-sündis-just-poisslaps värvi riietumisstiiliga tagasi tõmmanud ja kannan hea meelega ka näiteks sügistüübi riideid (mille peale mõni moenõustaja kindlasti murelikult pead vangutaks). ok, eks see sõltub sellest ka, mis värvid parajasti moes on, sest selles osas olen ma nats manipuleeritav küll. või vahel ei ole lihtsalt valikut.

ja viimastel kevadetel olen ma aru saanud, kui imeline aastaaeg on kevad. istun praegu pudika trepil, õhk on veel ööst jahe, aga päike kõrgel taevas lubab kuuma ilma. ei ole veel nii palav, nagu suviti.

rohi on kastene, linnud laulavad (terve öö laksutasid ööbikud, aga kas see ei peaks mitte augusti-teema olema?) ja vähemalt sajapealine haneparv lendas just me õue kohalt üle. ei ole veel tüütuid kärbseid su võileiva ja kohvitassi ümber. ei ole parme ja sääski. ja õitsevad toomingad maja kõrval meenutavad end aias istujale magusa lõhnaga.

ja mis veel: pühapäeva hommikul ei kostu pudika puhkemajast mingi pohmase seltskonna mikrofoni röökimist, sest suvapäevade hooaeg pole alanud (hoiame majanduslanguse kontekstis pöidlaid, et see eriti ei algagi).

jube kahju on, et tegelikult on kevad alati väga kiire aeg. eriti siis, kui koolis käid. ja see ilus aeg jääb tähele panemata.

aga novembrikuu sünnipäevadest rääkides - need peod on olnud palju toredamad kui mitmed suvejämmid.

kõnekatke eilsest päevast

- Tere, mina olen see ja see, helistan sealt ja sealt. On teil hetk aega rääkida?-
- Tere, on küll. Aga paistab, et teil ei ole. Te räägite nii kiiresti...

viimaste päevade lemmiktekstid internetis

Koolist

Üks tähtsaim kooli ülesanne seisneb selles, et pöörata noorte tähelepanu vaimsete, absoluutsete ja püsivate väärtuste poole, andes seejuures head ja kvaliteetset haridust. Vanemal põlvkonnal ei olnud kahjuks sellist võimalust, uued elustandardid ja mõtlemise šabloonid on liiga primitiivsed, mõnikord aga lihtsalt labased. Me ei kasvata munki ega vaimulikke, sest mõlemad on kutsumused. /.../ Meie peamiseks ülesandeks on inimese isiksuse südamiku kujundamine. Meie jaoks ei ole nii tähtis, kelleks ta saab tulevikus, vaid see on nii hädavajalik, et ta kasvaks kristlaseks. /.../ Kooli õppekava ja põhikiri on registreeritud Hariduse ja Teaduse Ministeeriumis. Koolil on õpetamislitsens nr.1976 HM varem kokku lepitud raames. Koolilõpetajad saavad riikliku lõputunnistuse. Niimoodi on kool täiesti kirjutatud riikliku haridussüsteemi sisse.

Tere tulemast meie kodukale

Meilt võite tellida õhtu sisustamiseks tantsutüdrukuid, kelle suurimaks rõõmuks on esitada teile fantastiliselt mahlakat etendust. Esinevad nii nais- kui ka meesstripparid, samuti ei puudu go-go tantsijad. On pakkuda ka mitmekülgset show-d, sado-maso meelad lesbid, vallatud koolitüdrukud, orientaalsete sugemetega inimesed.
Võimalik tellida ansamblit, mis sisustab sobiva tantsumuusikaga teie õhtu. Esineme pubides, kultuurimajades, poissmeesteõhtutel ning sünnipäevadel. Kõik pakkumised on oodatud. Teie soov on meile seaduseks.

Tallinn toetab Arnold Rüütli juubelikonverentsi läbiviimist

Sihtasutus Rahvusliku Arengu Fond korraldab president Arnold Rüütli 80. sünnipäeva tähistamiseks 10. mail Eesti Rahvusraamatukogus ettekandehommiku "Rahvas ja riik eilse ja homse ristteel".

Veel mittekonkreetsemat pealkirja ei anna konverentsile mõelda. Pole vahet, kas selline konverents toimub 1988., 1998. või 2008. aastal - ikka annab millestki jahuda.

ütle mulle, kes on su sõbrad...

veetsin nädalavahetuse oma toretoredate sõbrannadega. kõik oli perfi, kui kasutada moodsaid sõnu. paar päeva hiljem (eile) hakkasin aga mõtlema ühele kõnekatkele, mis meil tol õhtul jutuks tuli.

rääkisime millegipärast minu viimasest sünnipäevast, täpsemalt sünnipäevapeost, veel täpsemalt sünnipäeva külalistest. ja keegi meist andis hinnangu, et tolleõhtune seltskond "ei klikkinud".

ma ise küll selle peale ei tulnud, aga olin vist sel õhtul veits liiga švipsis ka. ok, kui väga meenutada, siis mulle meenub mu kursavenna rahulolematu nägu ja ühe minu sõbra nägu, millelt peegelduvad sõnad "ah, kus ma nüüd alles ütlesin!" ma ei tea, milles asi oli ja vist ei tahagi teada.

võib-olla ongi hea, et ma midagi ei märganud, muidu oleksin kohe põdema hakanud, et mu sünnipäev ebaõnnestus. mitte et see mitteklikkimine kohe ebaõnnestumist tähendaks, aga ise oleks asja ikka hullemaks mõelnud, kui see päriselt oli. peo korraldajale on ju kõige olulisem, et asi korda läheks.

olgu, kuidas on, ja kes vana asja meelde tuletab, sel... aga asi on selles, et uus suvi hakkab lähenema ja minu vanus tahab mõne aja pärast veidi kogukamaks muutuda. kuna ma arvatavasti mõni nädal pärast oma sünnipäeva mõneks ajaks eesti tolmu jalgadelt pühin, tekkis mul hiljuti idee sel suvel üks suuremat sorti pidu korraldada. palju sõpru-tuttavaid ja nii...

aga mis saab siis, kui seltskond jälle ei kliki? ja kas on üldse võimalik, et klikiks sellised peod, mille külalised on väga erineva taustaga ning ainus, mis neid ühendab, on külaliste kokkukutsuja?

väiksena oli vist asi lihtsam. kuigi öeldakse, et lapsed on julmad, mäletan ma, et alguses küll kõik võõrastasid üksteist, kuid pärast läks tants ja tagaajamine lahti ning triinu pärnust või taavi tallinnast tundus täitsa ok bloke olevat. pärast oli kahju koju minnagi.

aga mida vanemaks saad, seda vähem viitsid naeratada inimestele, kes sinust erinevad. või siis naeratad, aga naeratuse taga on mõte "issand, kui nõme ta on." ja mida vanemaks saad, seda rohkem on võimalusi ja oskusi end teisest inimesest eristada.

ega ma ei teagi, mis see lahendus on. võiks ju mõelda, et külalised tulevad kohale ikkagi peo pidaja pärast ja ideaalis klikivad kõik, sest nad on ju kõik ühe inimese sõbrad. aga tegelikkuses... jätad peo ära või korraldad vähemalt neli eri pidu: esmalt sugulastele, seejärel ülikoolikaaslastele, edasi klassikaaslastele ja siis muidu sõpradele? või kurat, need muidu sõbrad võivad ka täitsa eri linnadest, koolidest ja erineva sotsiaal-kultuurilise taustaga olla. ja siis võivad veel sugudevahelised lahkhelid tulla. või on hoopis tulnud keegi omale deiti otsima...

aga tegelt ma ei ironiseeri. ma ei tea päriselt, mis oleks parim variant.

Pidu sinus eneses?

Ma olen oma elus kirjutanud paar armastusluuletust. Ma julgen neid küll luuletusteks pidada, täitsa luuletuste moodi on nad välja tulnud.

Ja peale selle olen kirjutanud luuletuse ühest linnast. Ja samast linnast olen õhanud ka oma blogis. Üks kord siis, kui läksime KH-ga Jyväskyllä ja ühel teisel korral siis, kui kõndisin Ketlini juurest koju ja eksisin magalarajoonis ära. Ja sellest linnast laulab ka eesti keeli Karika nimeline laulja palju.

Muidugi, et see linn on Tartu.

Suurte juhtide kohta öeldakse sageli, et nad on suured seepärast, et neid kas vihatakse või jumaldatakse, aga nad ei jäta sind kunagi külmaks. Tartu on suur linn samas mõttes.

Olen pidanud paadunud pealinlastega kirglikku diskussiooni teemal "Tartus on kõik nii unine ja aeglane", olles sellele vastu vaidlejaks. Aga olen ka ise nõustunud KerttuRakke väitega, et see on üks f***ing kausikujuline kaluriküla.

Minu armastus Tartu vastu ongi selline kõikuv. Eelmisel sügisel tundsin end siin kõige üksikuma inimesena: mu sõbrad olid teistele jahimaadele lahkunud, mõned Eestistki lahkunud, minul algas magistrantuur, kus polnud ühtki endist kursakaaslast, ma suhtlesin ainult oma kolleegidega.

Eriti jube oli siia tagasi tulla Pariisist. Olid käimas just Selveri laadapäevad ja inimesed käisid, silmad punnis peas, saasta korvi kühveldamas. ERITI maakad!

Aga ma sain hakkama. Uued MA-kaaslased juhtusid olema täitsa toredad ja tegelikult oli mul ju nende seas juba vanu tuttavaid ka, kellega lihtsalt varem vähem läbi käidud sai. Pealegi oli koolis nii palju teha, et ega väga seltsieluks aega jäänudki. Leppisin oma suht üksiku staatusega ja sain päris hästi hakkama.


Kursakaaslane Hrrs ütles kunagi sügisel, kui ma veel Tartu-on-nii-nõme faasis olin ja talle oma elu kurtsin, et ta elaks hea meelega siin, kui saaks sama tööd teha, mida ta pealinnas teeb. Et elukvaliteet on siin parem. (Ma muidugi ei saa aru, kuidas ta siis siin sedasama tööd ei saa teha, aga see on teine teema.)

Aga elukvaliteet - minu meelest on ka. Kui ma vahepeal Tallinnas tööl käin, siis kulub päevas kaks tundi tööle ja tagasi saamiseks. Siin aga POOL tundi kokku. Kui lähed autoga. Ma muidugi olen õnnega koos ses mõttes, et võin startida veidi hiljem, kui hommikune ummik on juba lahenenud. Ja rattaga ja jala jõuab ka igale poole ja õigeks ajaks. Ja kui mul oleks titt, saaks temaga käia Toomel jalutamas.


Nii et kõik on bro. Aga ma hakkan taas vajuma sellesse ...on-nii-nõme faasi, kuna ma olen endiselt siin suht-koht üksi. Üks päev jalutasin poest koju, läksin kaugemal asuvasse poodi, et lihtsalt veits kõndida.

Vaatasin must mööduvaid ja vastu tulevaid inimesi, perekondi tittedega, ja mõtlesin, et olgugi, et elame ühes linnas, siis ma ei tunne teiega mitte mingit erilist seost. (Ja samas noomisin end, et ega sa suurlinnas ole, et selliseid klišeelikke mõtteid võiksid mõelda.)

Täna hommikul lahkusid mu viimased head sõbrad siit. Tõsi, ainult nädalaks. Aga ma ikka võtsin seda kuidagi valuliselt. Ise ka ei tea, miks.

Kui sõbrannaga eile viimase telefonikõne lõpetasime, ütles ta hüvastijätuks: "Hoia siis seni nugadest eemale!"


Ja täna, just siis, kui ma tööl ahastamas olin ja mõtlesin, kas lasta kuul pähe või kasutada nuga, hüppas MSNis lahti aken ja mu kallis klassiõde, kes vahel Tartus õppimas on, kutsus mind lõunale. Elupäästja!

Tegelt ma saan aru küll, et ainult igaval inimesel on igav ja et selline Tartu on ainult minus eneses.

Aga seda linna armastan ikka. Ja ükskord lähen ka mina. "Et tahta tagasi tulla," nagu teadis A öelda.

Muide, kui seda postitust kirjutama hakkasin, kõlas raadiost HU laul:


Depressiivsed Eesti väikelinnad
meil väga tihti põhjust pole sinna minna

konstrueerin, järelikult olen

ok, ega ma eile ei kuulnud sotsiaalkonstruktivismist, aga eile oli sellest loengus pikemalt juttu küll. ja mulle jubedalt meeldivad selle lähenemise kandvad ideed. nagu vist üldse meie osakonnale ja miljonitele teistele.

silenna ütles ükskord, et MA-s õpid inimesi läbi nägema. ja vahel vaatad ka, et inimesed on nii lollid. (see viimane on minu remark.)

tegelt on endal ka elus läbi saada, kui teadvustad, et kõik see meie sotsiaalne elu on vaid keelemäng ja konstruktsioon.

aga mul on veits mure, et ma ei suudagi enam ühtki kena metafoori või ideaali või väärtust tõsiselt võtta. hakkan kohe mõtlema, et kuidas tee aru ei saa - see on ju ainult üks valikuvariant.

eriti skeptiliseks muutun ma lausete peale, mis algavad sõnadega: "tegelikut on nii, et..."

aga selline kaalutlemine pole ajakirjanduses hea. ses mõttes, et inimestega peab oskama ju vestelda, aga kui kohe hakkad end nende ideedest distantseerima, ei oskagi ehk jõuda jutu tuumani.

wanna get married and have babies in my 20s?

T ütles täna, et ta imestab, et eestis tahavad kõik noored omale ruttu partneri leida. et tema sõpradest hispaanias on enamik meievanuseid muretult vallalised. aga meie siin muretseme, kui pole 20ndate alguseks omale vähe tõsisemat suhet loonud. või kui meil enda isikliku eluga on kõik korras (loe: oleme kellegagi paar, sest ega üksikuna ei saa ju kellelgi kõik korras olla), siis hakkame muretsema oma sõprade pärast, kes veel õhtuti üksi uinuvad.

kust tuleb see (lapsepõlvest pärit ja siiani alles) vastupandamatu soov täiskasvanuks saada?

meie K-ga arvasime, et eestis on külm ja seepärast on vaja endale ruttu üks radiaator külje alla saada.

või tõsisemalt: meil on võimalus (ja kohustus?) kiiremini iseseisvaks saada kui hispaania noortel. noores riigis saab noor kiirelt tasuva töökoha ja on seetõttu ka sunnitud kiiremini suureks kasvama. aga see pole kerge, ja seepärast oleks vaja enda kõrvale kedagi, kes aitaks neid esimesi samme täiskasvanute maailmas teha.

või mõtleb noor siis lihtsalt, et miks mitte. kui juba majanduslikult suht jalad all, siis miks mitte hakata kellegagi koos elama? ja miks mitte natukese aja pärast titt teha? aga võib-olla on ka vastupidi - et just majanduslikud olud sunnivad noori kiirelt kokku kolima.

K arvas ka, et meie ühiskonnas tuleb nii palju noori katkistest peredest, et nad tahavad võimalikult kiirelt tuumperest välja saada ja oma pere luua. ideaalis ideaalse.

või tuleb lihtsalt ülikooli ajal omale ruttu mees välja vaadata, sest niikuinii on konkurents vähemalt kaks neiut kohale ja hiljem võivad juba kõik arvestatavad võetud olla?

ükskõik, mis see põhjus on, aga mul on tunne, et T tähelepanek on õige. ma kuulen, kuidas minuvanused võtavad pangalaenu ja hakkavad pesa punuma. või kuidas mu 20-aastased sõbrannad saavad lapsi. ja nende sõbrannad ütlevad, et see on nii nunnu, et tahaks ise ka. või kuidas keegi, kes omale kuti on hankinud, peab end lihtsalt selle fakti kaudu oma vallalistest tuttavatest paremaks. ja ma näen telekast seda pulmasaadet, kus 19aastane rihib abielusadama poole.

aga ma kuulen ka, kuidas mu tuttavad mõtlevad, kas kõik oleks pidanud minema nii kaugele ja nii kiiresti. kas nüüd ongi käes see, et "kuni surm meid..."? kas olla koos lihtsalt sellepärast, et juba mitmeid aastaid on koos oldud? või mida öelda, kui teine räägib, et igatseb sind, aga sina tegelikult ei igatse? või kui alguses võis partner olla tugi täiskasvanuks saamisel, siis praegu on paarisuhtes olemine pigem kohustus.

ok, kui juba rase oled, on ehk veits teine lugu. aga kui see just tööõnnetus ei ole, on asi lihtsalt ebaküpsuses: armastus on nii-nii suur, et sellega ei osata midagi peale hakata. ja siis see vormistatakse uude ilmakodanikku. tegelt pole teineteisele enam muud pakkuda. ja mida on pakkudagi oma kõhutibule (jube, aga popp sõna perefoorumites)? 20 aastat elutarkust?

ma ei tea, võib-olla hoopis mina räägin siin väga naiivset juttu. sest võib ju öelda, et laps teebki inimesest täiskasvanu ja loksutab kõik paika ning üldse tuleks rohkem päevast haarata... aga mulle tundub ikkagi, et mõnes mõttes on tegu ühe näitega õhukesest kultuurkihist, (mõtte)laiskusest. võib-olla ka tarbimisühiskonnast, kuivõrd selline suhe juhindub mõttest "ma pean seda kõike saama ja kohe! kirest ju piisabki".

keegi ütles kuskil, et tunneb rõõmu kuuldes, et mõni paar on jälle lahku läinud - siis saavad inimesed jälle arenema hakata. ma ei arva, et nüüd kõik peaksid nüüd vallalisteks hakkama. küll aga saan ma täna (paremini kui 19-aastaselt) aru sellest, miks mõni minuvanune ütleb, et ta pole kindel, kas tahab selle inimesega elu lõpuni olla, kuigi suhtes on kõik korras. või mu kümme aastat vanemad sõbrannad ütlevad mulle: "oh, sa oled veel nii noor..."
---------
kl 23.12: siin väike vastuväide mu päeval kirjutatud jutule.

nädal kb pilgu läbi

äp-s on rubriik, kus võetakse nädal kokku kellegi pilgu läbi. tõsi, kb pole seal küll oma pilgu läbi elust heietanud. aga ma vist ei oskaks ka sõna võtta sellistel teemadel, mida seal lahatakse. üldse ma olen suht kehv arvamuse väljendada. ma ei tea kas ülikool või miski muu on mulle õpetanud alati asjades kahtlema. seepärast tundub jube imelik hakata targutama, et asjad peaksid olema just nii ja mitte kuidagi teisiti.

enivei, ma tahtsin lihtsalt eelmise nädala lehtedest paarile asjale tähelepanu pöörata. pm-i reisifoto konkursil oli seekord eriti emotsionaalne pilt. lehes tundus see veel ägedam kui veebis, eriti poiste ilmed.
mu endise leivaisa väljaandes ilmus berkvaheri v huvitav mõte: "eksootika huvitav paradoks on, et tegelikult on see autentsuse otsing. 20. saj kultuuris on näha, kuidas üha suuremat rolli mängib soov määratleda ennast kas kellegi teise või mingi kaugema kultuuri kaugu. inimesele sünniga antud identiteeti tajutakse valena ja pealesurutuna. kui sajandi algul oli see veel avangardne praktika ja vaid üksikud modernistlikud kultuuritegelased võtsid ette identiteedi moonde, näiteks varjunime, siis sajandi teisel poolel levib nähtus üha enam ning saab osaks popkultuurist. nähtavasti mõutas see tugevasti seda, milliseks kujunes internet, kus igaühel on võimalus kujundada oma isiksus, olla keegi, kes kultuuritaustalt ei olda."
vaher sai selle teema arendamise ja artiklite kirjutamise eest ka lotmani preemia.

nii et jah, nädal kb pilgu läbi on vist teistsugune kui mõne teise äp-lase pilgu läbi. mitte et ma end neile vastandaks. kindlasti mitte.
aga lihtsalt meenus, kuidas me tartu kolleegiga, kes aastakümneid tagasi meie osak-s õppis, meenutasime, et nii tema kui ka minu ajal tahtsid kõik (tüdrukud) saada kultuuriajakirjanikeks. õhtul meenus mul mingi kummaline, isegi vist reedetud tunne, kui kh mingil kursusel nii muuseas mainis, et teda huvitab tegelikult majandus.
ja vat mis välja kukkus. või siiani välja kukkunud on.

"kas see läheb sul homsesse?" küsis mu kulla sõbranna telefonis. küllaltki resoluutse, aga samas abivalmis häälega. toru ära pannes leidsin end mõttelt, et oleme tõesti suureks saanud.

aga ma tean küll, et ühel teisel päeval me itsitame taas.

tänane lemmiksõna: pardonable - that can be forgiven or excused
et kui eesti takupead (nagu me eesti k õppejõud neid nimetas) nuputavad, kuidas eesti keelest ingliskeelseid väljendeid välja juurida, siis inglise keele teadlased vangutavad prantsuse keele mõjude peale pead? või peavad selliseid väljendeid eriti šikiks? ja huvitav, kas seda sõna peab nasaalselt hääldama?

tänane uudis: leiboristid tahavad läbi suruda ideed ehitada hyde parki servale mošee ja iga päev viis korda päevas kutsutakse minarettidest palvusele (see üle linna huilgamine pidavat praegu UKs keelatud olema). ja et leiboristid loodavad sellega koguda islamiusuliste hääli nagu kesk siin meie rahvusvähemustega toimetab.

õel kommentaar ehk see hetk mahub kilekotti

minuga samas trennis käivad ühed tüdrukud, kes võtavad asjad kaasa kilekotiga. ühel on alati asjad suures maxima ja teisel terranova kilekotis. iga jumala kord. kutsumegi neid sõbrannaga maximaks ja terranovaks.
täna jalutasid nad käsikäes trennist koju. kõndisime neist mööda ja otsustasime, et vahetame ka oma trenni-gear´id välja. aga hakkame ikka kraad kõvemateks tibideks - ühele A&G ja teisele Rimi kilekott.

Mis ma reisil tegin? II osa

Kivastiku levitatav sigariaroom sobib teiste Pariisi aroomidega. Segunevad luksparfüümid, crepes’ ehk kohalike pannkookide, kebabi, koerasita ning feng shui lõhnad, rääkimata veidrate hallitusjuustude omast. Kõik sulab kokku lummuseks, mida hingab Pariis. Lõhn, mis toob kokku miljoneid.
- Rein Sikk

Kusjuures ma ka sel korral mõtlesin, et mis moodi see Pariis lõhnab. Võib-olla on minus tuhmumas romantik, aga minu meelest lõhnab ta täpselt samamoodi kui kõik teised suurlinnad. Nagu London või Barcelona. Lisaksin Siku loetelule veel mitmete teiste toitude lõhnad, aga paraku ka heitgaaside ja kanalisatsiooni lõhna.

Aga esmaspäeval otsustasime oma ninad suurlinnatuultest puhtaks pühkida ja linnast välja sõita. See plaan oli tegelikult meil küll juba varem valmis mõeldud.
Saime linnast minema alles õhtul kl 19. Sihtpunkti, Bayeux´ linna ja Mosles´i (hääldus: moll) küla lähedale vanasse mõisa, jõudsime vist kuskil kell 22. Vahepeal õnnestus kaardilugejal (ärge vaadake minu otsa!) meid muidugi õigest teeotsast paarkümmend kilomeetrit valesti juhatada, aga lõpuks me päral olime.

Meid võttis sooja, aga sültja käepigistusega (A arvas, et ta ei tahtnud mulle haiget teha, mina arvasin, et ta ootas musitamist, aga ma olin seda juba Pariisis küllalt teinud ja otsustasin põhjamaiseks jääda) vastu Tribault (kas oli selline nimi, A?), kes näitas meile maja ja juhatas meid meie tuppa.

Maja oli vaikne, teisi külalistajaid ei olnud. Ja paraku oli ka ta meie toas unustanud kütte sisse lülitada. Kuna mul juba kerged külmavärinad linnast väljasõites olid tekkinud, ei olnud see minu jaoks just parim uudis, aga teki alla ronides polnud viga.

Mõisas elas tegelikult peale Tribault´ tema naine Sophy ja vist kaks last, aga meie kohtusime kogu selle aja jooksul ainult mehega. Õhtuti koju tulles nägime köögiaknast sisse vaadates poissi ja tüdrukut laua ääres midagi mängimas ja ühel hommikul nägin Sophyt poest saabumas.

Maja oli ehitatud kas 1819 või 1890, me päris täpselt ei saanudki aru, ja kuulus ühele vanale naisele, kes nüüd elas Pariisis ja oli varem seal alati suvitamas käinud, kuid nüüd selleks liiga vana.

Peahoone juurde viis tee, mille ääres põlesid õhtuti paar laternat. Aianurkades ilutsesid kaks klassitsistlikku kuju. Maja ümbritsesid tööhooned (arvatavasti oli üks neist kunagi tall), peenra- ja kaugemal heinamaa. Maja taga oli müüriga ümbritsetud väike (õunapuu?)aed.

Meie tuba oli roosi-roosiline, baldahiinvoodi, kamina, nikerdatud riidekapi ja peegliraamiga. Me polnud just midagi päris sellist oodanud, nii et ristisime oma toakese honeymoon sweetiks, aga tüdrukuna mulle ikka natuke meeldis ka...

Järgmiseks hommikuks olin mina aga siis päriselt haigeks jäänud. Öösel ärkasin korra palavikutundega üles ja hommikul olid luud-lihased valusad. Aga ajasin end ikka üles.

Kuna A-l oli vaja minna internetti otsima, siis meie esimene pool päevast selle tähe all mööduski. Sõitsime Bayeux´sse ja loomulikult juhatas suul golden archidega ja wifi märgiga plakat meid teadagi kuhu. Kõndisime rõõmsalt uksest sisse ja A ütles: "Siin on kuidagi teistmoodi." Oli küll teistmoodi - seal käis remont.

Lõpuks saime abi turismiinfopunktist, kus edatammeloliku inglise keele ja välimusega proua juhatas meid ainukesse kohvikusse terves linnas, milles oli nett. Infopunkti kõrvalt saime mulle ka gripirohud. Apteeker oli väga sõbralik, vaatas mulle otsa ja esitas prantsuse keeles küsimusi. Ma tegin arvatavasti veits lolli nägu, igatahes hakkas ta seepeale köhima ja A ütles talle, et ei, köha mul ei ole.

Päevad La Manche´i väina juures olid täpselt sellised, nagu A kirjeldas. Kui 20. sajandi alguses olid rannikuäärsed linnad kuulsad suvituspaigad, siis nüüd on põhiliseks (ameerika) turistide lüpsmismüüdiks kõik 1944. aasta D-day´ga seonduv. Ühest küljest on see tõesti tähtis. Sellest 6. juuni päevast sai alguse Euroopa vabastamine natsidest. Samas on see nüüdseks saanud naeruväärselt igal võimalusel manipuleeritavaks teemaks, kus iga mats, kes mõne mere poolt rannale kantud padrunikesta abil oma muuseumi püsti lööb.

No ma muidugi liialdan praegu, mitmed muuseumid on seal täitsa huvitavad ja tõsiselt võetavad. Aga nägime ka selliseid, kus mingisse angaari on muuseum tehtud ja selle ääres lipuvad vabastajate lipud, mis on täiega räbalateks lehvinud. Naljakad olid ka ühes supermarketis müüdavad D-day küpsised. Nagu mis neil kahel seost on? (Aga ära ma nad ostsin :)). Või siis see silt pildil. Üleval tänatakse meie vabastajaid ja all on loetelu burksidest.

2004. aastal möödus sellest päevast 60 aastat. Lugesin meie mõisa külalisteraamatut ja seal olid kaks perekonda kirjutanud, et our father will never forget this trip. Ju olid lapsed siis oma sõjaveteranist isaga kunagistele lahingumaadele tulnud.

Kui me ühelt järjekordselt memoriaalilt tagasi tulime, leidsime A-ga, et praegu oleks hoopis lihtsam keskkoolis käia ja ajalugu ja kõiki neid teisi ajalugusid õppida, sest nüüd oskaks kõike konteksti panna.