Laenupõlvkonna kaitseks

Mulle tõesti meeldib noorte tehtav värske muusika. Mitte ainult kõlapildilt , vaid ka sõnumi poolest värske. Sõnad, mis räägivad elust ja märkavad elu. Tore, et osa bändidest üritabki kuulajatele pakkuda just pildikesi meie ümbert, püüdes näidata oma sotsiaalset tundlikkust. Kurb aga, et maandutakse klišeedes.
Mõned aastad tagasi üllitas Dagö plaadi, mis oli täis tulist viha kontorirottide vastu. „Ma teen tööd, ma teen tööd, ma teen tööd, andke kõik töö siia,“ laulis Saatpalu. Minu meelest on samasse auku tulnud neilt välja ka uuemaid laule.
Nüüd on popiks saanud õiendada laenuvõtjate kallal. Agent M laulab:
Veidi veel, ja saangi oma kodu
Ainult kolmkümmend aastat veel
Veidi veel ja ongi minu kodu
Kui ma elus olen veel
Täna hommikul kuulsin Terevisioonist Indigolapsi samal teemal laulmas. Jälle sellesama 30 aasta orjuse mõte jäi kõlama. Boooooring!
Nii lihtne on mingitel kaunishingedel ja võib-olla ka endiselt vanemate rahakotil elavatel noorukitel teha eluvõõrast kriitikat. Kuidas siis elama peaks? Sukasäärde koguma ja tegema nägu, et seda va inflatsiooni pole olemas? Maksma üüri mingisugusele suvalisele jorsile? Kas see ei ole samasugune orjus kui pangalaen?
Parem maksan korteri eest, mis saab siis kas või 30 aasta pärast minu omaks ja kui olengi selleks ajaks surnud, saavad selle minu järeltulijad.
Kõige iroonilisem on see, et meie, väikesed kontorirotid, väikekodanlased ja pangaorjad maksame neile selle eest, et nemad saaksid meid tümitada ja meie siis seda nautida mingisuguses masohhismis.
Nemad lähevad oma kontserdi- ja plaadimüügiraha eest ostetud korterisse, tunnevad end maailmaparandajatena ja meie tahame end pärast nende kuulamist oma 30-aasta-pärast-minu-kodus üles puua.
See viimane lõik on kindlasti minupoolne nende elu suhtes asjatundmatu kriitika. Aga sõnum on see, et vahetage plaati!