olen kaks päeva istunud peahoone keldriauditooriumis, külmetanud varbaid ja elanud kaasa kursakaaslaste bakakaitsmistele. surunud kätt noortel sotsiaalteadlastel ja tõstnud nende terviseks klaasi.

nende kolme aasta jooksul on olnud palju ilusaid hetki, ütles h täna törley pokaali taga. kui väga ma soovin, et palju ilusaid hetki oleks meil ka veel ees.

kuradi uhke tunne ja hää meel on teie pärast ikka!

Eriti diip sotsiaalkriitika

kui ma tartu bussi peale istusin ja buss juba liikuma hakkas, jõudis teisele korrusele keegi reisija, kes end paar istet ettepoole maha prantsatas. ma ainult kuulsin teda tulemas. minu tähelepanu püüdis ta alles siis, kui teda mobiilis kellelegagi rääkimas kuulsin.
"mul on paremas käes mõrad," ütles ta ning ma jõudsin juba mõelda, et kus ta, vaeseke, käe murdnud on, lumi ja jää juba ammu läinud.
"... kõikides küüntes," lõpetas ta lause. heitsin ettepoole pilgu, et leida selle autor. ühe istme peatsist paistva peanupu kohale ilmus pikkade-pikkade plastmass- (sorri, kangas- või akrüül-) küüntega käsi, mis pea peal seisvaid päikseprille kohendas.
jutuajamine oli sealmaal, et neiu sai aru, et tema vestluspartneril pole täna tõesti aega mõradega tegeleda.
natukese aja pärast saabus päästev telefonikõne - mõralikvideerija oli leitud teisest küünesalongist. minu reisikaaslane vadistas uudise peale mitmeid küsimusi stiilis "kes ta on? teeb ta normaalselt vä?"
küllap sai ta kiitvad vastused. siis aga saabus takistus: tollel küünepäästjal ei olnud "vaat sellist sädelevat pulbrit, mis sa eelmisel korral panid".
"okei, ma tulen siis sinu juurest läbi, võtan pulbri ja lähen tema juurde," kõlas küünesaagat kokkuvõttev lause, mille ta hiljem kellegi teisega rääkides võttis kokku järgmise fraasiga: "ma lähen tartu peale asjatama ja siis lähme kaubamaja viiendale... ah jaa, teil on ju kolm... kolmandale korrusele sööma."
noh jah. on tore võtta kõige lollikesem, tema kallal ilkuda ja tunda, kuivõrd parem inimene ma olen.
tegelikult hakkasin seda kuuldes mõtlema selle üle, kui abituks on meid maailm muutnud.
ma ei räägi sellest, et ma võin kutsuda koju omale elektriku, torujüri või pottsepa, sest ma ise nendest valdkondadest mõhkugi ei taipa. ja ma ise olen ka tuhandeid kordi oma igavese puberteedi pärast kosmeetiku toolil istunud või solaariumis käinud, et soojamaa reisil mitte ära põleda.
ma räägin sellest, et ilutööstus ütleb mulle, et ma pean omale mingid plastmasstoru jupid küüntele kleepima, iga kuu 300-kroonises hoolduses käima ja hädaolukorras - kui mu paremas käes on mõrad kõikides küüntes - üle bussi kostuva südantlõhestava häälega tuttava küünetehniku (küll on alles peene nime mõelnud) juurde aega kerjama.
jah, ilu nõuab ohvreid. nii me jooksemegi mööda tartut sädelevat pulbrit tooma ja mõtleme, et oleme jube asjalikud.

Ok, ma pean ikka ka Euroviisutest rääkima

Esiteks ei saa ma aru, miks on see hommikuse uudistesaate esimene uudis, et Eesti finaali ei jõudnud. Mingi üheksakümnendate eurolaulu-vaimustuse rasva põhjal?
Teiseks. Uudisklipi koostanud ajakirjaniku väitel käisid Eesti fännid pärast tulemuste teada saamist noruspäi ja neile ei mahtunud pähe, miks Leedu laul edasi sai. Et kui Eesti ei saanud, siis ei tohi ka ükski teine Balti riikidest edasi jõuda? Eriline väiklus küll. Kamoon, Leedu laul oli Eesti omast tunduvalt omanäolisem. Lihtne, aga geniaalne (vähemal niivõrd, kui seda antud kontekstis olla saab). Ma parem kuulan Soome metalpaska ja või leedukate korrutamist "Vote for the winners!" kui vaatan seda, kuidas ükskõikmisrahvusest kergelt ülekaalulised mahlaka häälega tädid, poolpaljad tantsutüdrukud taustal, mõne mõttetu ila saatel ahastavad.
Üldiselt tundub mulle, et ka järgnevad aastad peavad meie eurofännid edasi noruspäi käima, sest Eesti on suht väike riik. (Kui Vanilla Ninja Eurovisioonil Šeitsi esindades kaheksandaks jäi, ütlesid nad põhjuseks, et Šveitsil pole eriti palju sõpru.)

seda lugesin kunagi oma klassivenna blogist. see meeldis mulle.

Kas kellelgi on erisoove?...Jah...I fucking want you!..tahta võib ju alati

Täna tutvusin kena tütarlapsega...to oli roheliste silmade ja ropu suuga.Lubas hammustada ja raamatukogus seksida

Kes meeldida tahab, peab roomama,

...“jah” üteldes “ei” peab mõtlema,

mis teine tahab, peab tegema,

peab ahelaid kandma ja – tänama!

(J. Liiv)

Mul on üks inimene, kes on väga kallis mulle. (No neid on ka teisi, aga...) Temani on olnud raske jõuda. Aga mida lähemale pääsenud olen, seda enam temast vaimustun.

Kuid ma tean ka, et need, kes on temaga vaid põgusalt kokku puutunud, võivad arvata, et ta on ülbe vms. (Nagu ma ehk kunagi isegi mõtlesin.) Sest kui jutuajamine talle pinget ei paku, ei viitsi ta end ka labase "kämamise" peale raisata. Ta on lihtsalt vait. Ja see seab teiste inimeste enesemääratluse kahtluse alla. Kas ma siis ei meeldigi talle? Küllap ta arvab, et on parem kui mina...

Mäletan, et keskkooli ajal ei saanud ma paljudest oma klassikaaslastest aru. Me tiirlesime täiesti erinevatel orbiitidel. (Võta kinni, kumb see õigem oli, mulle tundus muidugi enda oma.) Aga hoolimata erinevatest maailmavaadetest suutsin kõigiga hästi läbi saada. Kuigi ma vahel andsin enesele aru, et ma ei räägi ega käitu vastavalt oma tõekspidamistele, vaid püüan sulanduda. Nagu kameeleon. Aga ma usun, et tänu sellele mäletatakse mind sellise malbekesena, kes konflikte ei tekitanud. No et mind mäletatakse hea sõnaga...

Aga kumb on siis õige: halva mängu juures head nägu teha või heita näolt kahepalgelisuse mask, olles lihtsalt vait või kõndides seltskonnast minema?

Peeter Oja räägib tänases EPL-is sellest, kuidas räägitakse majanduskasvust, kuid tervishoid ja haridussüsteem on endiselt viletsas seisus. Ta küsib: “Miks tehakse selliseid mõtlematuid avaldusi? Kaldun arvama, et pinnapealsest soovist meeldida teiste kaudu iseendale.”

Mulle tundub, et nii ei ole ainult päevapoliitikaga, vaid ka suhete “poliitikaga”. Soovi teistele meeldida ei saa ju inimesele ette heita: ta on sotsiaalne olend ja tema minapilt moodustubki paljuski selle põhjal, mida (ta arvab, et) teised temast mõtlevad.

Nii et isegi siis, kui inimene on hüljanud iseenese ja oma kõrgemad väärtused, võib ta lohutust leida sellest, et vähemalt teiste seas on ta heas kirjas. Ja meeldib nii enesele jälle. Mis sest, et valedel alustel.

Oja: “Nii asumegi enesereetmise teele, hüljates eksitentsiaalse printsiibi püüda sügavamalt mõtestada oma olemust. /.../ Laseme end kaasa viia uinutava vooluga, teades, et varem või hiljem peame pettuma.”

Ma mõtlen nüüd, et kui too inimene oleks viitsinud meeldida, ei oleks ta tegelikult meeldinud. Ja ehk ei oleks ma kunagi saanud näha Teda – tema ehtsuses ja eheduses.

su ümber (ja väheke kaugemal) on palju toredaid inimesi. vaata!

mitu korda elus olete teie raamatut lugedes kõva häälega naernud? kohe niimoodi laginal? ma ise mäletan ainult üht korda, kui lugesin "tõe ja õiguse" I osast seda kohta, kui pearu kõrtsist purjus peaga koju tuli ja kaevu lasta tahtis. jah, võib-olla olen narenud ka kunagi "vahtramäe emilit" lugedes, aga see on ka kõik.
igatahes täna apollo raamatupoes kohtasin teist äärmust. tüdruk võttis sooduspakkumiste riiulilt raamatu, istus sellega akna alla diivanile maha ja olles võib-olla kaks sekindit raamatut lugenud, hakkas kõva häälega naerma.
- hõhh-hõhh-hõhh. paus. hõhh-hõhh-hõhh.
hästi, inimene võib ju tõesti vaimustuda raamatust niivõrd, et tunnustavalt autori fantaasialennule kaasa naerab. aga miks raamatupoes?
mu meelest polnud tema naermise põhjus see, et ta on nii diip kirjandusfänn, et suudab kahe sekundiga raamatusse süveneda ja sellest vaimustuda, hoolimata kohast, kus ta loeb. ma usun, et ta andis endale aru, et üksi kõva häälega naerev inimene püüab tähelepanu.
nii et mul on küll tunne, et sellistel puhkudel on tegu ühe ekshibionismi vormiga, mitte kirjandusest vaimustumisega.

võtkem vett ja veini!

väga huvitavad artiklid. eriti see vee oma.

Kontrastid

Jyväskyläs jaanuaris ja aprillis 2006

Minkäläinen on Jyväskylä?

Mäletan meie esmakordset Jyväskyllä saabumist selle aasta 2. jaanuaril. Olime mitu tundi sõitnud suurte lumiste metsade vahel, kus isegi Nokia-riigis ei olnud mobiililevi. Mul oli tunne nagu oleksime maailma kõige ükskikumas kohas, kuigi ma tean, et see polnud tõsi. Lihtsalt Eestis pole mul kordagi nii karu p...ses viibimise tunnet olnud.

Umbes kella kümneks jõudsime kuuskede vahelt mingisse linna, kus oli õhtu jooksul väga palju lund sadanud, nii et tädi Citroen C3 tahtis valgusfoori taga lumme kinni jääda. Meid pandi Kataga maha mingisse räpasesse üheksekordsesse ühiselamusse, kuhu varsti prussakatõrje pidi saabuma.

Aja jooksul selgus, et lund tõrjutakse siin tegelikult päris hästi. Lihtsalt seda sajab nii palju, et kogu aeg igale poole ei jõuta. Ja pärast kapitaalkoristust on ühikatubadest meile mõnus pesa saanud. Aga vastust küsimusele, mis asi see Jyväsküla ikkagi on, pole ma siiani leidnud.

Alguses räägiti meile orientation weekil, et Jyväskylä on ülikoolilinn. Ja üliõpilastele on siin tegelikult paljuski rohkem mõeldud kui Tartus. Üliõpilaskaart on siin kui võlusõna – väga paljudes kohtades saab sellega 50% alet, kaasa arvatud toitlustuskohtad, kus näit 2,35 eest saab väga hästi ja tervislikult süüa.

Üliõpilase vaatenurgast tundub linnaplaneering aga veidi naljakas. Tõsi, ülikoolihooned on küll kompaktsemalt kesklinnas koos kui Tartus. Keeltemaja aknast paistab peahoone ja peahoonest võib näha näiteks Liikunta buildingut. Aga üliõpilaskülad? Esiteks on need kesklinnast vähemalt poole tunni kõndimise kaugusel, teiseks on nende vahet üle kolmveerand tunni. Kolmandaks on linnatransport siin isegi soomlaste endi sõnul liiga kallis. (Kuupilet maksab siin üle 600 krooni, üksikpilet 2,30 eur, pealinnas 1,8 eur.)

Jalgratastele, mis on tudengite seas vägagi popid, pole aga eraldi teid ehitatud ja jalgratturid sõiduteel siin ei sõida. Minusugused jala kooli kõndijad peavad alati valvel olema, et kiiresti koomale tõmmata, kui mõni ratastega kamikaze selja tagant ligineb. (Ma ei saa siiani aru, kuidas neil õnnestub kiilasjääl või kevadises sulalumes rattalt mitte kukkuda.)

Huvitav on see, et kohati tundub, nagu polekski tegu linnaga, vaid üksteise lähedal asuvate küladega. Kui meie Kortepohja ühiselamust Myllyjärvile kõndida, leiad sa ühel hetkel end kõnniteelt, mille vasakul käel on suur maantee ja paremal paks mets. Kaardi pealt tundub linn nagu molekul, mis koosneb aatomitest (näit meie kaks üliõpilasküla) ja nende vahelistest üksik-, kaksik- või kolmiksidemetest (maanteed).

Ja siis see kesklinn, mida linna kodulehel iseloomustatakse kui urban lively center, aga mis koosneb praktiliselt ÜHEST tänavast – Kauppakatust –, mille ümber on koondunud kõik poed, ilusalongid, muuseumid, baarid jne. Viimastes toimuvad peod pole meis, eestlastel, kunagi joovastust tekitanud. Aga asi võib olla ka meis – me ei mõista, mis on Soome kontekstis fun.

Oleme vahetusüliõpilastega arutanud, et see koht on suurepärane õppimiseks, aga mitte keegi pole öelnud, et ta tahaks siin elada, pigem ikka Helsingis. Kuigi jah, Saksa tüdruk Katrin märkis, et kui juba põhjamaal elada, siis siin, sest siin saab tegeleda talvespordiga tasuta (liuväljasid on siin tõesti palju, rääkimata linna keskel olevast suurest Jyväsjärvist, samamoodi on künkaid ja spordiradu, kus suusatamas saab käia).

See mõte toetab ka Jyväskylä maakonna sloganit “100% Finland”. Ma tegelikult nõustun, et kui tõelist Soome elu tahad tunda, tuleb elada kuskil Kesk-Soomes või vähemalt pealinnast põhja pool.

Aga tegelikult tahaksin ma teada, mida jyväskylälased ise oma linnast arvavad. Oma u 85 000 elanikuga pole Jyväskylä pole Soome viie suurima linna seaski. Kas kohalikud tunnevad end maakatena? Kas noored kipuvad siit pigem lõunasse või leiavad siingi piisavalt karjäärivõimalusi? Kas nad tunnevad uhkust oma ülikooli üle nagu tartlased alma materi üle? Kas nad tõesti tunnevad, et lähevad “linna peale”, kui nad oma Kauppakatule kõnnivad? Viimati seal käies imestasin ma näiteks, kuidas punkarid end viitsivad nii üles lüüa, kui enese eksponeerimiseks on praktiliselt üks tänav.

Aga, kurat, ma ei tunnegi ju ühtki kohalikku, vaid ainult (vahetus)üliõpilasi...

Meediakriitika tuules

Enne kontserti kella poole üheksa ajal oli sissepääsuks tarvis seista pikas järjekorras, mis ulatus Rock Café uksest välja trepile. Kireva publiku hulgas leidus noori, vanu, tibisid ja konservatiive. Niipea kui bänd nina näitas, pistsid noored tüdrukud kiljuma. Merle (18), kes tuli kontserdile Võrust, ütles, et BrainStormi muusikas on midagi erilist. “See on ainuke bänd, kes suudab mind panna nii nutma kui ka naerma.”

1) see vanade ja noorte loetelu on väga kummaline. noored ja vanad on justkui vastanduvad mõisted. aga tibid ja konservatiivid? ka üks välistab teist? kui konservatiivid on välja toodud, kas siis liberaale kontserdil ei olnud? kas liberaalid = tibid?
2) tibide kiljumise jutu järgi tuleb kohe ühe neiu kommentaar. kas ka tema on üks kiljuvatest tibidest? ma ei usu, et sellele neiule meeldiks, et kui ta heauskselt kommentaari annab, siis teda kiljuvaks tibiks tituleeritakse. kui ta just seda ei olnud.
3) ma ei saanud artiklist teada, millal kontsert toimus, mis võiks ju siiski mainitud olla. ja kus asub rock cafe? miks peaks viljandis elav epl-i lugeja teadma, et rock cafe on just tallinnas? tegu pole ju presidendi lossi, linnahalli või... ma ei tea... loomaaiaga.

[1:02:44] Kadri H: saad suureks, hakkad ajakirjanikuks ja teed kõike hästi
[1:04:06] Kadri B: otse loomulikult [taob rusikatega rinda (või rinnakule või mida iganes)]
[1:04:38] Kadri H: tao rinnaareaali

Väike vitusõnastik

vit/tu -un, -tua, -tuja vulg vitt (vandesõna)

voi vittu kurat küll vms
voi vitsi oi nalja (kasut ka samas tähenduses kui voi vittu)
vittu mä tuu siinne kõnek ma ei tule sinna, tulen ma sinna jee
mua vituttaa see, että... mind ärritab see, et... (sama lausekonstruktsioon kui mua ärsyttää, mua harmittaa)
vitusti palju

allikas: tänane soome keele tund