"kas see läheb sul homsesse?" küsis mu kulla sõbranna telefonis. küllaltki resoluutse, aga samas abivalmis häälega. toru ära pannes leidsin end mõttelt, et oleme tõesti suureks saanud.

aga ma tean küll, et ühel teisel päeval me itsitame taas.

tänane lemmiksõna: pardonable - that can be forgiven or excused
et kui eesti takupead (nagu me eesti k õppejõud neid nimetas) nuputavad, kuidas eesti keelest ingliskeelseid väljendeid välja juurida, siis inglise keele teadlased vangutavad prantsuse keele mõjude peale pead? või peavad selliseid väljendeid eriti šikiks? ja huvitav, kas seda sõna peab nasaalselt hääldama?

tänane uudis: leiboristid tahavad läbi suruda ideed ehitada hyde parki servale mošee ja iga päev viis korda päevas kutsutakse minarettidest palvusele (see üle linna huilgamine pidavat praegu UKs keelatud olema). ja et leiboristid loodavad sellega koguda islamiusuliste hääli nagu kesk siin meie rahvusvähemustega toimetab.

õel kommentaar ehk see hetk mahub kilekotti

minuga samas trennis käivad ühed tüdrukud, kes võtavad asjad kaasa kilekotiga. ühel on alati asjad suures maxima ja teisel terranova kilekotis. iga jumala kord. kutsumegi neid sõbrannaga maximaks ja terranovaks.
täna jalutasid nad käsikäes trennist koju. kõndisime neist mööda ja otsustasime, et vahetame ka oma trenni-gear´id välja. aga hakkame ikka kraad kõvemateks tibideks - ühele A&G ja teisele Rimi kilekott.

Mis ma reisil tegin? II osa

Kivastiku levitatav sigariaroom sobib teiste Pariisi aroomidega. Segunevad luksparfüümid, crepes’ ehk kohalike pannkookide, kebabi, koerasita ning feng shui lõhnad, rääkimata veidrate hallitusjuustude omast. Kõik sulab kokku lummuseks, mida hingab Pariis. Lõhn, mis toob kokku miljoneid.
- Rein Sikk

Kusjuures ma ka sel korral mõtlesin, et mis moodi see Pariis lõhnab. Võib-olla on minus tuhmumas romantik, aga minu meelest lõhnab ta täpselt samamoodi kui kõik teised suurlinnad. Nagu London või Barcelona. Lisaksin Siku loetelule veel mitmete teiste toitude lõhnad, aga paraku ka heitgaaside ja kanalisatsiooni lõhna.

Aga esmaspäeval otsustasime oma ninad suurlinnatuultest puhtaks pühkida ja linnast välja sõita. See plaan oli tegelikult meil küll juba varem valmis mõeldud.
Saime linnast minema alles õhtul kl 19. Sihtpunkti, Bayeux´ linna ja Mosles´i (hääldus: moll) küla lähedale vanasse mõisa, jõudsime vist kuskil kell 22. Vahepeal õnnestus kaardilugejal (ärge vaadake minu otsa!) meid muidugi õigest teeotsast paarkümmend kilomeetrit valesti juhatada, aga lõpuks me päral olime.

Meid võttis sooja, aga sültja käepigistusega (A arvas, et ta ei tahtnud mulle haiget teha, mina arvasin, et ta ootas musitamist, aga ma olin seda juba Pariisis küllalt teinud ja otsustasin põhjamaiseks jääda) vastu Tribault (kas oli selline nimi, A?), kes näitas meile maja ja juhatas meid meie tuppa.

Maja oli vaikne, teisi külalistajaid ei olnud. Ja paraku oli ka ta meie toas unustanud kütte sisse lülitada. Kuna mul juba kerged külmavärinad linnast väljasõites olid tekkinud, ei olnud see minu jaoks just parim uudis, aga teki alla ronides polnud viga.

Mõisas elas tegelikult peale Tribault´ tema naine Sophy ja vist kaks last, aga meie kohtusime kogu selle aja jooksul ainult mehega. Õhtuti koju tulles nägime köögiaknast sisse vaadates poissi ja tüdrukut laua ääres midagi mängimas ja ühel hommikul nägin Sophyt poest saabumas.

Maja oli ehitatud kas 1819 või 1890, me päris täpselt ei saanudki aru, ja kuulus ühele vanale naisele, kes nüüd elas Pariisis ja oli varem seal alati suvitamas käinud, kuid nüüd selleks liiga vana.

Peahoone juurde viis tee, mille ääres põlesid õhtuti paar laternat. Aianurkades ilutsesid kaks klassitsistlikku kuju. Maja ümbritsesid tööhooned (arvatavasti oli üks neist kunagi tall), peenra- ja kaugemal heinamaa. Maja taga oli müüriga ümbritsetud väike (õunapuu?)aed.

Meie tuba oli roosi-roosiline, baldahiinvoodi, kamina, nikerdatud riidekapi ja peegliraamiga. Me polnud just midagi päris sellist oodanud, nii et ristisime oma toakese honeymoon sweetiks, aga tüdrukuna mulle ikka natuke meeldis ka...

Järgmiseks hommikuks olin mina aga siis päriselt haigeks jäänud. Öösel ärkasin korra palavikutundega üles ja hommikul olid luud-lihased valusad. Aga ajasin end ikka üles.

Kuna A-l oli vaja minna internetti otsima, siis meie esimene pool päevast selle tähe all mööduski. Sõitsime Bayeux´sse ja loomulikult juhatas suul golden archidega ja wifi märgiga plakat meid teadagi kuhu. Kõndisime rõõmsalt uksest sisse ja A ütles: "Siin on kuidagi teistmoodi." Oli küll teistmoodi - seal käis remont.

Lõpuks saime abi turismiinfopunktist, kus edatammeloliku inglise keele ja välimusega proua juhatas meid ainukesse kohvikusse terves linnas, milles oli nett. Infopunkti kõrvalt saime mulle ka gripirohud. Apteeker oli väga sõbralik, vaatas mulle otsa ja esitas prantsuse keeles küsimusi. Ma tegin arvatavasti veits lolli nägu, igatahes hakkas ta seepeale köhima ja A ütles talle, et ei, köha mul ei ole.

Päevad La Manche´i väina juures olid täpselt sellised, nagu A kirjeldas. Kui 20. sajandi alguses olid rannikuäärsed linnad kuulsad suvituspaigad, siis nüüd on põhiliseks (ameerika) turistide lüpsmismüüdiks kõik 1944. aasta D-day´ga seonduv. Ühest küljest on see tõesti tähtis. Sellest 6. juuni päevast sai alguse Euroopa vabastamine natsidest. Samas on see nüüdseks saanud naeruväärselt igal võimalusel manipuleeritavaks teemaks, kus iga mats, kes mõne mere poolt rannale kantud padrunikesta abil oma muuseumi püsti lööb.

No ma muidugi liialdan praegu, mitmed muuseumid on seal täitsa huvitavad ja tõsiselt võetavad. Aga nägime ka selliseid, kus mingisse angaari on muuseum tehtud ja selle ääres lipuvad vabastajate lipud, mis on täiega räbalateks lehvinud. Naljakad olid ka ühes supermarketis müüdavad D-day küpsised. Nagu mis neil kahel seost on? (Aga ära ma nad ostsin :)). Või siis see silt pildil. Üleval tänatakse meie vabastajaid ja all on loetelu burksidest.

2004. aastal möödus sellest päevast 60 aastat. Lugesin meie mõisa külalisteraamatut ja seal olid kaks perekonda kirjutanud, et our father will never forget this trip. Ju olid lapsed siis oma sõjaveteranist isaga kunagistele lahingumaadele tulnud.

Kui me ühelt järjekordselt memoriaalilt tagasi tulime, leidsime A-ga, et praegu oleks hoopis lihtsam keskkoolis käia ja ajalugu ja kõiki neid teisi ajalugusid õppida, sest nüüd oskaks kõike konteksti panna.

Mis ma reisil tegin? I osa

Olen oma Prantsusmaa reisilt tagasi. Reisilt, mida ootasin pikkisilmi. Lugedes tõesti päevi ja seda oma poolteist kuud. Mäletan, kui reisini oli veel 40 päeva ja see tundus tohutult kaugel olevat.

Tol nädalal, kui ära sõitsin, kirjutasin lugu lennuohutusest ja lõpuks ilmuski see samal päeval, kui lennukile läksin. Isa polevat seda ebausus tahtnud lugedagi.

Minu seiklused algasid sellega, et Tallinnas check-ini kassas küsiti, kas ma ikka tean, et mu lennuk Berliini jääb hiljaks. Aimasin juba halba – pidin ju Berliinist kohe edasi lendama -, kuid jäin siiski rahulikuks. Pöördusin EJ kassasse ja sealt teatati, et suure tõenäosusega ma Pariisi lennule ei jõua. Järgmine lend Pariisi läks aga hommikul kl 8. Otsustasin siis Berliini ikkagi sõita, sest järgmine lend oleks Eestist väljunud ülejärgmisel päeval.

Odavlennufirmad nimelt garanteerivad selle, et jõuaksin Tallinnast Berliini ja Berliinist Pariisi, aga mitte, et jõuaksin Tallinnast Pariisi. Seepärast ei hüvita nad ka mingeid kulusid, mis lendudest mahajäämisega võiks tekkida ja ööbimine tuleb endal maksta.

Lennukis istudes lootsin, et ka Pariisi lend hilineb ja ma ikkagi jõuan selle peale. See poleks vist aga nii või naa võimalik olnud, sest olin lasknud oma lennu hommikuks ümber broneerida. Õnneks vähemalt seda tegid nad tasuta. Ja Pariisi-lend oli muidugi ära läinud.

Istusin siis nõutult pingil seal tobedas oranžiks võõbatud lennujaama osas, vaatasin kella ja mõtlesin, kas ma tõesti pean siin 12 tundi vastu. A muidugi ei tahtnud mul lasta ööd seal konutada, otsis ise lähima hotelli, uuris sealt, kas on vabu kohti ning küsis juhtnöörid sinna jõudmiseks.

Jumal tänatud, et A mind utsitas sinna minema, sest öösel hakkas mul halb – süda tagus ja valutas hullupööra. Ma kartsin juba, et suren sinna kuradi karuperse ära. Ilma naljata. Hiljem suutsin ikkagi magama jääda, aga läbi une oli kogu aeg hirm, et jään lennukist maha.

Igatahes pärast seda õudust viis buss mind hommikul mugavasti lennujaama tagasi. Olin seal platsis kl 6.

Lennukis istus mu kõrval üks India vms abielupaar. Naine jagas meie ees sõitnud kahele lapsele (üks röökis pidevalt) kommi ja minagi sain suu magusaks. Kui ma Kroonika lappamise olin lõpetanud, näitas ta näpuga mu ajakirjale ja ütles ühe sõna: "Please." Ulatasin talle ajakirja ja märkisin, et see on kõik eesti keeles. Aga kuna ta vist eriti inglištki ei tönganud, tahtiski ta lihtsalt pilte vaadata. Näitasin talle esikaant ja ütlesin, et see on meie president (kaanelugu oli Ilveste armastuse loost :)) ja tema küsis "Germany?" Aga sellest ta vist aru ei saanud, et ma kuskilt mingist Estoniast pärit olin.

A-l oli aga sellel hommikul kool ja nii ei saanud ta mulle väga hästi Orly´ lennujaama, mis on tema kodust päris kaugel, vastu tulla. Ma olin isegi nats solvunud ja nii (oma suures suremishirmus!), aga sain päris kenasti sealt linnatulekuga hakkama (A saatis ka juhtnöörid), esmalt RERi peale ja siis Chatelét peatusest ümber istuda.

Igatahes kui juba rongis istusin ja valjuhääldist ülikorrektse hääldusega naishääl peatuste nimesid luges, tuli mul oktoobrikuise reisi déjà vu tunne peale.

Kohvriga rändamine oli muidugi omaette koomiline, sest muidugi jäi kohver väravate vahele kinni – esimesel korra tõstsin kohvri ise üle, teisel korral oli see sulguvate uste vahel (nagu liftiuksed) kinni, nii et üks mees pidi lõpuks mu päästma.

Ja seal ma siis lõpuks olin – Pont de Neuilly peatuses ja nägin kaugelt rahva seast oma A peanuppu.

Õhtul käisime väljas, Bastille´ kandis. Istusime ühes kohvikus, väljas gaasilampide all.

Hiljem hängisime lähedal asuvas, Jyväskylä Vakiopainega sarnanevas baaris koos Markusega, kes oli just mitu päeva haige olnud. Muusika oli hea, aga rahvast just mitte eriti palju ning me läksime kesköö paiku koju.

See oli vist laupäeval, kui käisime Suitsetava koera kohvikus austreid söömas (mina elus esimest korda!), veits šoppamas ja ühel õhtul ka Alexandre III silla all ööklubis. Panime tekiilašotte ja tantsisime mõnusalt palju. Öösel jalutasime mööda linna Šampsi kandis ja ma aina hüüdsin: „Kas tõesti minu kodumaa on nii ilus?!“

Pühapäeva hommikul käisime Bologne´i metsa äärses pargis idüllilist hommikut nautimas. See oli vist ainus päev, kui paistis päike. Selle väikse tiigi ääres tehti tervisesporti, jalutati koerte (väga palju neid väikseid nirusid mängukoerakesi!) ja kodunirkidega (sic!). Nägime ka kalamehi, kelle varustus oleks lubanud eeldada, et nad on elukutselised õngitsejad kuskil kalarikkal rannikul. See tiigike polnud nende kaasavõetud potti, mis pliidil istus, aga ühtki kalakest andnud. Naljatilgad.

Õhtul oli Halja juures presidendi vastuvõtt ehk eestlaste kokkusaamine. Seal oli ka mu klassiõde Laura, kes viimaseid päevi Pariisis oli. Viisime A-ga tšurkade poest ostetud viina (isegi vabariigi aastapäeva puhul polnud neil head viinavalikut!) ja Mesikäpa kommi.

Vaadati isamaalisi videosid ja koos Halja naabritest prantsuse poistega laulsime hümni ja jõime šampust.

Me läksime viimase metrooga (00:40) koju. Laura oli juba enne lahkunud, kuna pidi oma korteri omanikuga (kes teeb töö kõrvalt sensual massage´i ja pakkus seda Laurale tasuta!) kokku saama, et oma deposiitraha kätte saada.

Laura vist sõitis Halja juurde tagasi, igatahes juhtus naljakas kokkusattumus – ühes peatuses peatusid korraga mõlema suuna metrood ja me nägime vastasvagunis, täpselt meiega kohakuti istumas Laurat. Kui suur selline võimalus on? Ta oleks võinud ju ükskõik millises teises vagunis (ja metroorongid on pikad!) olla…

Laupäeval käisime ka Pere Lachaise´i surnuaial. Mulle tundus see kõige vaiksem koht Pariisis. Vahepeal ei kostunud automüra isegi kaugelt.

A rääkis, et Vilde pidavat siia maetud olema. Ma natuke imestasin küll, aga tunnistasin siis endale, et ega ma ta eluga kursis pole. Halja juures tuli muidugi välja, et tegelt mõtles A hoopis Viiraltit. Aga Wilde on sinna maetud küll. Ja Jim Morrison, kelle hauda austavad fännid suitsupakkide ja -konide ja muu sogaga. Siis veel Chopin, Piaf… ja päris palju aasiapäraseid nimesid (ma ei tea, miks). Ja üks umbes 23-aastaselt tapetud ajakirjanik Victor Noir, kelle hauaplatsil on horisontaalis tema lamav kuju, mille peal lastetud naised olla käinud end nühkimas, et viljakaks saada. Ehk tehakse ka seda tänapäeval, sest tema strateegiline piirkond oli endiselt säravaks hõõrutud. Pildil on Wilde´i äramusitatud haud.

Pere Lachaise´i maetud saada on suur au ja pole vist võimatu, et mõni isegi oma elu eesmärgiks seab maanduda just seal. Aga seal päevade veetmiseks ei pea sugugi rikas ja surnud olema – mitmes hauapealses kabelis oli näha kilekotte ja muud kila-kola – kodutute elutegevuse jälgi.

Kodutute elu suurlinnas tundub tegelikult üldse parem olevat kui näiteks mõne väikese Eesti ükskõik millises linnas. Kui Halja juurest öösel koju tulime ja ööbussi ootasime, põõnas meie selja taga noobli kotipoe vaateakende valguses üks kodutu (naine?). Eelmisest Pariisi-reisist meenuvad Pompidou keskuse nurka ja Sein´i kalaäärsetesse sisse seatud telklinnakud. Nii et kui viimasel ajal on klišeelikult palju räägitud Indiast kui kontrastide maast, siis tegelikult ei pea selleks sugugi nii kaugele sõitma.

jälle ropp

ma ei tea, millal ma suudan harjuda sellega, et iga kord, kui ma telefoni tõstan ja kellelegi helistan, saan ma kaela kogu selle s..., mille mõni teine ajakirjanik on suutnud varem kokku keerata.

natuke ropp, aga murelik postitus

kahju on tõdeda, et alates puberteedieast hakkab noormeeste seas levima kohutav taud. haiguse nime ma ei tea, aga põhiline sümptom on peenise krooniline paistetus. või miks muidu istuvad nad alati näiteks ühistranspordis jalad nii laiali, et isegi minusugune peenikese persega tütarlaps nende kõrvale istuma ei mahu?

*Hiljuti kuulsin ühest raadiosaatest mõtet, et täiskasvanud inimese suurim hirm on häbi. Sattusin sellest mõttest kuidagi vaimustusse – see tundus lihtne ja universaalne tõde. Seda loomulikult sotsiaalses mõttes. Bioloogilises mõttes on meil kindlasti suuremaid hirme, näiteks nälg.

Meie väärtussüsteemile panevad aluse meie pere, kool, sõbrad-tuttavad ja ülejäänud ühiskond. Samamoodi õpetavad nad meid häbi tundma.

Väikesele inimesele hakatakse näiteks sisendama, et tuleb tunda häbi, kui ei oska teatud asju teatud vanuses teha – riidesse panna, saapapaelu siduda, õigesti kirjutada, soravalt lugeda. Või et ta peab tundma häbi, kui ta teatud vanuses rannas palja tagumikuga ringi jookseb.

Sellega seoses meenub, kuidas ühes kultuuri-uuringute raamatus kirjeldatakse situatsiooni liftis. Sotsiaalne norm näeb ette, et liftis reeglina vaikitakse. Kui aga kellelgi kõht juhtub korisema, siis inimene tunneb end kahtlemata piinlikult.

Autorid räägivad nn kineesilistest koodidest, mis näevad ette, milline kujutlus inimkehast on sotsiaalselt vastuvõetav. Seega määravad need koodid ka selle, milliseid sinu keha omadusi, kas ülekaalulisust või mingit ebaharmooniat sinu näos, või sinu keha talitusi, tuleb häbeneda.

Ja nad viitavad ka kultuuridevahelistele erinevustele. Et kui küsida eri kultuuride naistelt, mille nad kataksid kinni, kui keegi avastaks nad alasti kümblemas, siis islami naine kataks näo, hiina naine jalad ja lääne kultuuri naine ühe käega rinnad ja teise käega genitaalide piirkonna.

Olen kohanud ka sellist mõistet nagu valehäbi. Me tunneme seda siis, kui poleks põhjust häbi tunda. Näiteks eetrikõne loengutes oleme me vahel ebakindlad, sest me ei ole harjunud selliseid harjutusi tegema, või kuulma, et meie keha tekitab selliseid hääli. Ja me häbeneme seda, peites selle naeruturtsatuste taha. Sellest pole ju tegelikult midagi, me õpime ja harjume sellega, mis toimub.

Aga see häbitunne võib ühel hetkel võib muutuda ohtlikuks. See toimub siis, kui häbi mõiste kohtub juba mainitud täiskasvanulikkuse mõistega. Täiskasvanulikkuse üks eeldusi on see, et sa saad oma eluga ise hakkama, et sa omad elus ettetulevate situatsioonide üle kontrolli. Et sa ei ole nõrk.

Siinkohal meenub mul kaks seika oma elust. Tutvusin ülikooli sisse astudes ühe neiuga, kes pidi pärast katseid Tallinnasse sõitma ja kuna minagi pidin sinna minema, pakkus ta mulle küüti. Asusime Tallinna poole teele ja peagi avastasin, et ta sõidab vähemalt 150 km tunnikiirusega. Ja niimoodi praktiliselt kogu tee. Aga ma ei teinud tema sõidustiili kohta talle ühtki märkust.

Sarnane situatsioon oli mul Kreetal, kus puhkasin oma vanemate ja perekonnatuttavatega. Ühel päeval läksime mägiteedele sõitma ja selle teise pere isa hakkas sõitma väga kiiresti. Ja kuigi meil olid kõhud õõnsad ja peopesad higised, ei teinud keegi talle märkust. Me häbenesime öelda, et me kardame, et meil ei ole selle situatsiooni üle kontrolli.

Kui mõelda kardinaalselt, siis meile oleks võinud saada need situatsioonid saatuslikuks.

Nii et ma arvan, et inimesed peaksid eneselt küsima, kas alati on seda häbitunnet vaja tunda. Me peaksime õppima seda märkama ja vajadusel julgema ka seda teistele tunnistada. See on tegelik täiskasvanulik käitumine, mitte see, kui laseme sellel täiskasvanute suurel hirmul oma elu juhtida.

* Foto Bill Henson

see sissekanne on pühendatud minu a-le, kes seal kaugel kosmopoliitses linnas metsa igatseb.
soovitan vaadata õhtuti, näiteks praegu, täpselt kell 00.00, nosib seal üheksapealine metssea seltskond. ja kõlareid mitte unustada sisse lülitada - päris siga ruigab!

ühistransport on ikka kõige naljakam koht. täna rääkis ketu mulle, kuidas ta on ka nüüd sunnitud, kõrvaklapid peas, bussis sõitma, sest ülejäänud nooremapoolne sõitjarahvas kuulab oma tümpsu nii, et see klappidest läbi tuleb. (ketu ütles, et asi on halbades klappides, aga meil täna üks mees kuulas ka nii, et täiega kostis läbi ja ma ei usu, et tal halvad klapid on).
igatahes kui ma pärast tööd sõitsin trammiga kesklinna poole (seda pole veel juhtunud, et ma pärast tööd trammiga koju sõidaks, eks), siis minu ees istus üks tüüp, kes mingit räppi kuulas, peaga kaasa nõtkutas, huuled torru ajas ja näppudega rütmile kaasa vehkis.
no las need alternatiivkutid olla, mõtlesin ma. siis helises tüübil telefon ja pärast jutuajamist, et kus ta oma sünnipäeva peab, kõlas selline jutt:
"kuule, kas sa seda videot vaatasid? ...see oli tema."
...
"ma räägin see oli tema, see oli arnold oksmaa!"
ja kui vestluspartner veel tema väites julges kahelda, siis kordas ta veel umbes viis korda, kuidas see OLI arnold oksmaa.
"ma olen ta videot näinud, see oli täiega tema hääl." ta ähis ja puhis (sic!) seal sama häälega ja siis ta ähis ja puhis paar ise korda nii, nagu kõht oleks kinni, püüdes jäljendada häält, mida kahtlusalune selles videos tegevat. järgnes veel paar korda veenev-anuval häälel kinnitust, et tegemist oli oksmaaga. õnneks tuli mul aeg maha minna.

kui sul pole kodus just armsaid väikseid vendi (nagu ühel minu kallil sõbral) või su ema pole õpetaja (nagu sellelsamal kallil sõbral), siis oled sa arvatavasti praeguse aja koolielust suhteliselt võõrandunud. endale muidugi tundub, et alles see oli, kui lõpuaktusel direktoril kätt surusid, aga siis tuleb meelde, et pärast seda on juba kord rektorigagi käteldud. ja et sa tegelikult ju ei tea, misasi on täpsemalt e-kool või on sulle uudiseks see, et praeguses keskkoolis pannakse lõputunnistuse hinded kolme aasta peale kokku.
nende plikade ja poistega kohtud sa juhuslikult ühistranspordis, tänaval või mõnes teises üldkasutatavas kohas. ja ma ei mõtle siin mõnd avalikku wc-d. ma mõtlen näiteks ujulat. seal kuuled sa plikasid omavahel itsitamas ja näed poisse ujulas mürgeldamas. ja siis tuleb sul ähmaselt meelde, mis tunne oli tatt olla ja koolis käia.
kui täna emaga ujulasse läksime, hoiatati meid vastuvõtulauast, et ujulas on palju rahvast. bassein oli aga selleks ajaks, kui sinna jõudsime, täiesti tühi ning ma võisin häbenemata oma triksi kohendada, sest see ei tahtnud eriti seljas püsida (olgu öeldud, et trikoo oli vanem kui mina ning sarnast eksemplari võib näha "keskea rõõmude" filmis klenskaja seljas).
ühel hetkel hakkas meeste riietusruumi poolt kostuma aga poiste kisa ning ukse vahelt ilmus välja umbes kahekümnepealine kamp vahest 5. klassi poisse.

mõned neist panid otsejoones karsumdi vette, teised jäid kõhklevalt basseini äärele. naeru ja kisa oli palju, aga õpetajat ei paistnud kuskilt. ainult vetelpäästja käis riidlemas, et joosta ei tohi.
ja siis õpetaja ta tuli. kõigepealt kõlas üle saali vile ja siis ilmus ta ise nähtavale. oli selline 20ndate teises pooles noor mees. kõndis basseini äärel ringi ja käskis poistel end soojaks ujuda. õiendas ühe poisiga, kes kõik eelmised korrad oli tunnist puudunud ja ütles, et ta ei saagi nüüd enam tunnist osa võtta. aga see oli vaid ähvardus.
siis kadus õpetaja vahepeal ära. mürgel jätkus, hüpati vette saltosid tehes, prooviti basseini kohal rippuvaid lipukesi ja taoti üksteisele ujumismattidega pähe. mulle meenus raamat "väike nikolas", kus tegutsesid samasugused poisid ja see oli hullult naljakas.
õpetaja naasis röögatades: "mis toimub? ma lähen korraks ära ja tagasitulles on selline kaos?" ta oli ilmselgelt häiritud ja see väljendus tema näost kogu tunni andmise aja. üldse kogu aja ta ainult karjuski poiste peale. kui ujuti võidu, sai võitja nahutada, et ta on hingamise ära unustanud. kui üks poiss vehkis kiirelt lõpuni ujuda, ähvardati teda "ühega", sest ta ei ujunud krooli. õpetaja ei pannud ka tähele, et ühele väiksemale poisile neli suuremat (kaks neist selgelt ülekaalus) kutti kambaka tegid ja ta vette viskasid.
sõnaga, oli näha, et õpetaja asemel oli poiste ees noormees, kes oli nooremana olnud hea sportlane, tahtnud ehk kunagi ka professionaaliks saada, aga siis valinud kehalise kasvatuse õpetaja ameti. ja kuigi spordis võis ta olla tugev, siis pedagoogi ametis oleks ta ise "ühe" pidanud saama.
ülikoolis töötades olen ma kokku puutunud ka teiste teaduskondade mõningate probleemidega. olen aru saanud, et õpetajakoolitus on üks segane ja palju muret tekitav värk. tulevased õpetajad saavad ehk küll tugevad teadmised oma eriala kohta, kuid mitte oskusi olla õpetaja. ja nüüd koolis olles nägin, et muretsemiseks on ka põhjust.
kuidas saab tundi viia läbi ise samal ajal südamest vihane olles, õpilastega ainult kurjustades ja mitte ühtki kiidusõna öeldes? kuidas saab röökides saavutada õpilaste austust?
mina ei ole õige inimene ütlema, kuidas tuleks lapsi kasvatada, aga see, mis seal toimus, oli küll ebanormaalne.

aga kasvamise rõõme ja muresid saab seal ujulas meenutada sageli. kord kuulis mu ema kuskil 6. klassi tüdrukuid vestlemas teemal, kas neist kellelgi on päevad. ühel neist oli juba väheke tissi ning teised tundsid siis huvi, kas ka juba päevad on. üheskoos leiti, et need on ikka ühed nõmedad asjad.
"aga poiss ma ka ei tahaks olla. neil on ju ka see vastik asi?" ütles üks teadjam.
"no misasi?" küsisid teised.
"noh, neil läheb ju kõvaks."

alates sellest ajast, kui a kaugele-ära läks ja vahel sealt teada annab, kuidas lood on, valdab mind vahel üks tunne, mida ma ei ole osanud kuidagi nimetada. täna mõtlesin välja - selle nimi on moraalne kriis.
kirjeldagem selleks tavapärast situatsiooni, kus mina istun õhtul kodus, seotuna oma läppari külge, püüdes kustutada kodutööde-tulekahjut, või lösutades voodis mõne teoreetiku mõttearenduse seltsis. ja siis, kui ma temaga rääkida tahan, saabub talt teade, et ta on just välja minemas või ta on juba väljas. või ta loeb midagi. või ta teeb midagi süüa. või ta teeb midagi muud, mida võiks nimetada oma aja hästi veetmiseks.

ja mina siin oma akvaariumis (koopas - kuidas kellelegi) tunnen kadedust. sellist kadedust, nagu msnis üks emotikon tähistab. õnneks ma ei pea sel hetkel peeglisse vaatama...
mind valdavad küsimused, miks mina ei saa end nii vabalt tunda, miks mina ei saa igal õhtul väljas käia, kui vaid isu tuleb (asi on just kohustustes, mitte et mul tahtmist või sõpru poleks, kellega välja minna), miks ma ei jõua häid filme vaadata, ilukirjandust lugeda, mõnusa muusika saatel end ära väsitada, võõrkeelte oskust arendada jne jne. ja pärast isekaid küsimusi järgnevad küsimused, et miks me seda kõike koos ei võiks kogeda. või miks ta üldse läks sinna ilma minuta? me oleme ju tiim? või ei? või...
ja lõpuks jõuan ma mõtteni, et see oli ebaaus jätta mind siia kuradi kausikujulisse kalurikülasse üksinda ja siin on halb ja nõme olla jne.

ja samal hetkel tunnen häbi, et olen kade. sest õige oleks tunda teise pärast headmeelt. (ja õige oleks innustuda siin oma teoreetikutest.) õige oleks lasta teisel inimesel neid hetki nautida (mitte telefonis ainult vastu poriseda), lasta tal areneda temana, mitte meiena. õppida leppima, et tiim küll, aga mina olen mina ja tema on tema. õppida olema kui mitte õnnelik, siis vähemalt rahulik. rahulolev. ka teades, et tal võib olla ilma minuta huvitav, põnev, arendav, hea...

ma ei ole tegelt ekshibionist ja oma sellistest isiklikest asjadest ma siin eriti ei kirjuta. seekord kirjutan, sest mulle tundub, et see väike kriis ei ole ainult minu probleem, vaid iseloomustab meie põlvkonna paarisuhtes tekkivaid küsimusi, mis tulenevad sellest, et maailm on meile lahti.
mida peab tegema see mahajääv pool oma päevadega, mis ei erine üksteisest kuigi palju? kuidas õppida olema õnnelik ka üksi? kuidas aktsepteerida teist kui indiviidi ja seekaudu suuta tunda tema pärast rõõmu? see on meie omamisele orienteeritud ühiskonnas päris raske. (võidab ju see, kellel on surres...).

mitte et varem neid küsimusi poleks olnud või ei oleks reisitud-õpitud kaugel (ja näiteks sõjavägi kestis ju mitu aastat), aga täna on see eemale sattumise võimalus lihtsam ja sagedasem.

"olen alati arvanud, et lisaks intellektuaalsele väärtusele on erasmuse programmil ka seksuaalne väärtus. /.../ tean paljusid tudengeid, kes pärast kodunt eemal veedetud aastat abielluvad võõrsil kohatud üliõpilastega," on kirjutanud eco. "tean paljusid tudengeid, kes pärast kodunt eemal veedetud aastat lähevad koju jäänud partneriga lahku," võiks ta siia lisada.

aga võib-olla teen ise liiga julgeid üldistusi. võib-olla on asi ainult minus. et ma olengi see kade-roheline emotikon, kes ei oska oma eluga edasi minna.

Mida toob rotiaasta idamaa loomaringile? Igor Mang

ROTT (1936, 1948, 1960, 1972, 1984) Tunneb ennast nagu rott, kes aetud põllule: tundmatu avarus, mine kuhu tahad ja tee mida tahad. Rotiaastal sündinud inimestel on algamas uus 12 aasta pikkune elutsükkel. Vähemalt ühes eluvaldkonnas tuleb uus algus. Tihti on aga nii, et uus algus ühes valdkonnas toob kaasa muudatusi ka teistes, ja nii tulebki täielik lõpparve varasema eluga.

Noortele ja seni vallalistele toob aasta oma teisepoole leidmise. Neile, kes abielus, sünnib laps või lapselaps. Tulevad uued tööalased võimalused teises linnas või koguni teises riigis. Rotil pole põhjust muudatusi karta.

minu aasta algus

president rääkis















ilutulestik sähvis ja paukus














koer oli ärevil ja haukus vastu

---
mõni minut pärast kella 12 hakkas mul nina vett jooksma ja nüüdseks olen täitsa tõbime. eile avastasin, et mälupulk kodutööga on kadunud. täna tööle minnes oli arvuti toiteplokk katki ja masin ei läinud käima. rääkimata telefonist, millelt ei saanud suunamist maha võtta.
et no suht inspireeriv start ju.

Samson

Natuke nuttu ka aasta lõppu

olgem ausad, päkapikke ei ole olemas. seda teavad ju kõik täiskasvanud. tartus elades ei ole ma enam sussigi aknale pannud, sest see seisaks seal nukralt tühjana.
eelmise aasta osakonnapeol sain ma loosipakist mingisuguse vildist jõulusuka. sel aastal sattus see mulle enne jõule näppu. mõtlesin siis, et riputan selle korteri uksele, kuna mul ühtki jõulupärga ei olnud. meil on nimelt päriskodus alati üks õlenukk uksele riputatud, naabrid panevad pärjad.

sukk rippus rõõmsalt nädala jagu uksel ja tuletas koju saabujale iga päev meelde, et jõulud lähenevad.
jõulud hakkasidki jõudma. ühel päeval koju jõudes tundus sukk veidi kopsakam kui tavaliselt. pistsin igaks juhuks näpu sinna sisse. ja seal oligi üks šokolaadikomm. päkapikud on olemas!

häid pühi!

veel üks Lotte

kord sai ketlini suvilas käidud. kui nende pere asutas end suguvõsa kokkutulekule, visati nalja, et ma lähen ka kaasa ja mängin aastaid kadunud olnud sala-last.

see nali tuli sellest, et kui me ketliniga sakalas töötasime ja käisime turul pilti tegemas, pidas kartulimüüja meid õdedeks. ja keegi vist veel.

aga seda on hiljemgi juhtunud ja millegipärast aina sagedamini.

taksolugu te vist teate? et ketlin läks minu juurest taksoga minema ja pärast kiitis, et hea odav firma. mina tellisin järgmisel päeval siis sama taksofirma. juht vaatas mind pikalt ja küsis, kas olen ketlini õde. et ta viis eelmisel päeval ketlini siit koju.

eile olin siis imevee esitlusel. juurde astus sakala fotograaf, pistis rõõmsalt käe pihku ja ütles: "tere ketlin! kuidas läheb?"

nii et seal suguvõsa kokkutulekul oleks ma oma rolli vist päris usutavalt mänginud...

tööpäev on pikk. kella seitsme ajal astun tänavale. otsustan jala koju minna. panen klapid pähe ja lähen. kõnnin imeilusa ülikooli eest läbi. ja mõtlen oma tulevikule. et natuke on ju kahju ka...
aga päris ära ma sealt niikuinii ei lähe. s.t ei pääse. lähima pooleteise aasta jooksul.

kõnnin üle raekoja platsi kaarsilla poole. nuusutan kuuske. ta ei lõhna. ma ei tea, miks. näen, et kaugemal läheb mu kolleeg. ja selga tagantki teda vaadates tean, et ta ei ole praegu rõõmus. mõtlen jälle, et natuke on kahju ka...

õhk on täis laternate kollast valgust ja kummalist udu. mõni veepiisk satub otse silma, nii et nägemine kaob korraks ära, kuni kojamehed pilgu selgeks lükkavad. läbi veeauru peegeldub emajõelt kogu see jõulukaunistuste krempel. natuke on ilus ka...

jill scott hõiskab klappides, et ta elab oma elu, nagu see oleks kuld. sätin end reipamale sammule. saadan mõttes pikalt kõik oma päevapoliitilised mured. küsin endalt, et miks minagi ei võiks... ajan selja sirgu ja lähen.

kaugemalt kõnnib minu poole nooremas puberteedieas seltskond. külg külje kõrval, nii et tee on neid täis. püüan neist mööda põigata, aga üks kutt lükkab teise kuti mulle otsa.

tõukan tüübi eemale, see lendab peaaegu pikali. ja siis, fkoors, suunab oma häbihoo mitte oma sõpsi, vaid minu peale. "mis sa tuigud, mutt!" piiksub ta veel oma testosteroonist puutumata häälel.

jill scott kerib kõrvaklappides kasseti vahele. "nagu misassja?" mõtlen ma.

näitan kutile fakki ja kõnnin edasi.

jill jätkab rõõmsalt: "livin my life like it´s golden-golden..."

yeah, right.

Jeesus ütles talle: "Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna isa juurde muidu kui minu kaudu."
Johannese 14:6

Nii oli kirjas paberitükil, mis oli klammerdatud mulle pihku pistetud kommi külge. Kommi nimi oli Teekonna. Ei tea, kas juhuslikult või sihilikult. Et noh teekonnal isa juurde...
Teise pihku pisteti jõuluaja jumalateenistuste kava.

Toidupoes seisis minu ees tüdruk, kes ostis ühe Karuna šokolaadi ja paki küpsiseid. 14.40. Pärast oma arve maksmist nägin teda seina ääres kükitamas ja "Häid jõule ja hea..." kirjutamas. Ei tea, miks ta seda kaarti ja šokolaadi nii vara saadab, mõtlesin. Aga mulle meenus, kuidas ma ise väiksena terve jõulukuu ja juba varemgi jõuludeks valmistusin. Tegin emale-isale jõulukalendri, kus iga ümbriku sees oli uus jõulujoonistus, ja aknalauale paksu vatikihi peale oma väikse jõulumaa.

Jah, ongi vist kaks kohta, kus jõule pikalt oodata jõuab - kirik ja lapsepõlv.

Aga sellised asjad mulle muidugi ei meeldi, kui keegi julgeb öelda, et tema ongi tõde.

mõtlesin, et kirjutan siia ühe vinguva kirja. et on pime ja paha ja palju teha. ja nii kõigil minu ümber. ainult ines-etti räägib raadios, kui äge tal olla on, sest tal tuli uus plaat välja. ja ma mõtlen, kas ta ongi nii blondiin, nagu ta selle raadiojutu põhjal paistis, või olen ma ka üks neist, kelle kohta ta ütleb, et inimesed ei tunne teda ja eevad ajakirjanduse põhjal järeldusi.

aga ma ei kirjuta seda vinguvat sissekannet. kirjutan hoopis, et mul on hea meel, et sundisin ennast oma kohustustest korraks lahti ütlema ja pöfile minema. filmi nimi oli "estrellita". kui õnnestub, soovitan (tõmmata ja) vaadata. räägib ilusatest ja koledatest asjadest väga lihtsalt ja heade näitlejatööde abil. ja selle viimase osas olen ma üldiselt peps...