olles lõpetanud just riskiühiskonna essee kirjutamise, lisan siia ühe lingi ühele meie õppejõu arvamusloole. Tõesti, on see siis utoopiline?

Muretu andumus, vahetu nauding, lihtsalt niisama olemine on rikutud. Kõikjal kihistavad saasteained ja mürgid, mis teevad oma tempe nagu kuradikesed keskajal. Inimesed on peaaegu väljapääsmatult nende võimuses. Õhk, tuba, toit, riided - kõik on neid täis. Ära sõitmisestki pole rohkem kasu kui müsli söömisest. Kui kohale jõuad, ootavad nad juba ees, ja teradeski on nad peidus. Nagu siil, kes jänesega võidu jookseb, on nad alati juba ees ootamas. Nende nähtamatus ei tähenda, et neid olemas ei ole, otse vastupidi: kui juba kogu nende tegelikkus kuulub niikuinii nähtamatutesse sfääridesse, jääb nende oletatavatele tempudele peaaegu lõputult ruumi.

Kurat küll, ma arvasin, et Becki "Riskiühiskond" on hea lugemine, aga raamatu esimese osa lõpetuseks ma olen ma-sen-du-nud. Arvatavasti näen ma unes mürgimüslit.

teate küll seda m-tähega poodi, kus müüjate kitlite peale on kirjutatud: "küsige, mina saan aidata." ma vahel käin seal, kuna s-tähega poest on täiega kopp ees.
käisin tänagi. pöördusin asju riiulile laduva neiu poole, et küsida lambipirni.
"mis sorti?" küsis tema.
kuna pirnide sorte ma tõesti ei tea, vastasin: "tavalist pirni. tavalisele lambile."
tema hüppas rõõmsalt oma tabureti pealt maha ja juhatas mind vaat et käsikäes sinna, kus pirnid olid. st puuviljaosakonda.

Päris Pariis 3

meie oma mees pariisi ooperis.










meie oma poliitik pompidou keskuses.










meie oma rahvuse esindaja sillal, kust vanasti jooksis raudtee.

Täiendus "Väiksesse Eesti slängisõnaraamatusse"

Kaks plikat TLÜ ees Tartus. Üks hõikab neist kaugenevale poe poole liikuvale kutile: "Too tikku ka!" Teine arutleb tõsisel ilmel: "Võiks ikka tšäga tuua, tšäga oleks parem."

Aga minul on hull kass peal. Vähemalt selle nädala lõpuni. Kass = masekas(s). Sain ka sellise väljendi hilises nooruses teada.

päris pariis 2

kunstiajaloos õppisime, et mõnedele klassitsistlikele hoonetele on iseloomulik, et sinna, kus tegelikult majal aknaid ei ole, aga väljastpoolt vaadates tundub, et peaks olema, maaliti aknad. nende kohta käis mingi termin ka, aga enam ei mäleta.
tü kõrval asuva von bocki maja ots on just selline. ja siis see maja, kus on paabel, haldus- ja õppeosakond.
paar aastat tagasi ilmusid viimatimainitu aknaimitatsioonide asemele fotod akendel istuvatest tartu kultuuritegelastest. ja siis selleaastaseks ülikooli juubeliks sai ka von bock uue rüü ja oma peahoone poolse otsa peale ülikooli tähtsate isikute fotod. väga lustakad.
mõtlesin kunagi, et küll on keegi eestlastest ikka andekas olnud. aga sel sügisel sain aru, et ega see idee vist meil sündinud ole. pariisist pompodou keskuse lähedalt leiab näiteks sellise maja. minu lemmik on see neljanda korruse rõdul palliga mängiv tüdruk.

meenutusi päris pariisist. vol 1

selle pildi tegime mõeldes annelisile. tegelt ka.

Rakendamata mingit sügavamat analüüsi, ütlen, et PM komme oma netiuudiste algusesse enne juhtlõiku veel kokkuvõtvat lühilauset panna võib tunduda hea eye-catcherina, aga selle üleekspluateerimine mõjub äärmiselt naeruväärselt.
Minu meelest on hea idee, et kui mingi sündmus on parasjagu käimas, lisatakse uudise algusesse, et seda on see ja see kell uuendatud. Mida aga arvata järgmistest lausetest:
"Eurovoliniku sõnul on suhted pingelised!"
Miks on siin kasutatud hüüumärki? On see siis hüüdlause? Või mõni soov? Miks seda lauset üldse vaja on, kui juhtlõik annab sama info?

"Uuendatud kell 19.29, lisatud kolm viimast lõiku"
Algus on igati tarvilik. Aga see, et just kolm viimast lõiku lisatud? Ma ei tea. Kel kiire, seda see info aitab. Samas kui utreerida, siis võiks hakata juba lugejat teavitama ka sellest, et "Parandatud paar täheviga! Lisatud allika täpsem ametinimetus!"

Mu lemmik hüüdlausetrio on aga järgmine:
"ELi-Vene tippkohtumisel loobiti süüdistusi! Euroopa kuulutas ühtsust! Täiendatud kell 14.50!"

Jajah, kõigi maade proled, ühinege!!!

Amet: lapselaps

Iga kord, kui ma maalt tulles koju olen jõudnud, leian ma kuskilt taskust, kotist või jumal teab kust raha. Raha on sinna pannud vanaema. Enne lahkumist leiab meie vahel tavaliselt aset järgmine dialoog:

"Kadri, mis ma sulle kaasa panen?"
"Mul on praegu kõike."
"Kas sa kartuleid tahad?"
"Mul on veel eelmisest korrast. Ma ei jõua neid seal üksi ära süüa."
"Aga mune?"
"Neid on ka."
"Aga õunu?", "Aga moosi?" , "Mune?", "Küüslauku?", "Sibulat?"

Ja kui ma olen siis kõigile neile küsimustele eitavalt või jaatavalt vastanud, järgneb küsimus:
"Aga kas sul raha on?"
"On küll," vastan ma.
Vanaemal on juba rahad peos ja ta püüab neid mulle taskusse sokutada.
"Vanaema, mul ON raha," ütlen ma, "ise enne ütlesid, et sul on seda või seda vaja. Osta siis selle eest."

Aga vanaema ei jäta. Ta ootab vaikselt hetke, kui mu tähelepanu hajub (aastatega olen valvsamaks muutunud) ja surab selle raha kuskile mu tavaari sisse.

Vahel ma ütlen talle pärast telefonis, et ega ma raha eest sulle külla ei tule. Ta ei vasta sellepeale midagi, aga ma tean, et ta näol on võidukas ilme, et ta on jälle mind üle kavaldanud.
Vahel ajab see lausa marru. Aga tegelikult ma tean, et ta tahab vaid head. Mind üllatada. Ja olla kindel, et ma nälga ei jää.

vahest sõpru joota, ise kalja juues pole rahamuret, võta, tütar, linnas ikka läeb...

No ja ma ei tea, kas nutta või naerda, aga eile leidsin ma raha kahest taskust. Vaatasin, et mida see vanaisa mu jope kallal seal koos täditütrega nikerdab. Küsisin ta käest. Tema vastas, et niisama vaatab. Ütlesin veel, et ma arvasin, et sa tahad raha sokutada. Tema vastu, et ei-ei.

Nii et jah. Kui tihedamini maal käiks, võikski sellest ära elada.

Aga tegelikult. Aga tegelikult ei ole vanaisa köetud saunale ja vanaema keedetud moosile vastast terves ilmas.

et säästa teid sellest, et mu blogist läbi hüpates jälle selle linnusita loo otsa sattute (mõistan teie tüdimust suurepäraselt, sest mul õnnestub oma väiksest kodust ikka veel leida kohti, kuhu tüüp oma õnnistuse jättis. täna õhtul koju tulles märkasin plekki esikus nagi taga seinal... no see pidi küll täpsuslaskja olema!), siis teen kiirelt uue sissekande.
ses mõttes kiirelt, et mul on pärast pariisist tagasitulekut nii palju teha olnud, et ma pole jõudnud kirjutada siia ei ühtki reisimuljet ega midagi muud. magada olen saanud vähe, tänane öö tõotab jälle tulla pikk. pärast selle nädala sessi panen küll mõnuga talveund...

aga mis ma öelda tahtsin oli see, et pariisis lafayette´i kaubamajja sisenedes pidin ma pikali kukkuma, sest 1) ma polnud elu sees nii suurt jõulukuuske näinud, 2) ma polnud elu sees nii suurt jõulukuuske oktoobri keskel näinud.
poes oli juba jõulunänn müügis. nii et ma ei saa aru, mis meie siin imestame, kui novembri algusest päkapikud vaateakende (loodetavasti mitte koduakende) taga vastu vahivad. nii et täna mööda rüütli tänavad jalutades ei imestanud ma enam sugugi, kui nägin tõstuki peal töömehi jõuluvalgustust üles riputamas. head advendiaega, sõbrad! ;)
--------------------------------------------------------------------------------------------
kaks minutit pärast sissekande postitamist teen ma lahti oma mailboxi ja loen: "kui ma veel üks kord avan ühe teatud blogi ja näen esimest lauset: kui te just kirglik ornitoloog ei ole......siis unustan ma ära, et anonymys on mul kommimise kolm korda kõvasti ära keelanud!!!"

no vot, oligi viimane aeg.

kui te just kirglik ornitoloog ei ole, ei saa te ilmselt kunagi teada, kui palju üks väike lind ühe päeva jooksul s...da võib.
ainult võimalus selle teada saamiseks on minna hommikul tööle, aga tulla veel ukselt tagasi ja aken toa tuulutamseks lahti teha. kui te õhtul kella 18 ajal koju naasete, on suur tõenäosus, et teid tervitab köögis pesurestil kükitav rasvatihane.
pärast seda, kui te lõpuks oma esimesest hirmust üle saate ja ta rõduukse kaudu maailma avarustesse suudate juhtida, saategi te teada, et see linnuke on jõudnud sirtsutada kööki, tuppa, kirjutuslaua peale ja alla, aknalauale ning teleka peale. lisaks on ta ajanud ümber väikese kaktuse lillepotis.
kui pähelaskmine ennustab õnne, siis mida toob endaga täislastud korter?

kumb on blondim - kas mina või mina?

jõuan number ühe bussi peatusesse. kell on 17.49. vaatan, et buss peaks väljuma 17.48. peatus on kahtlaselt tühi. arvatavasti on juba läinud, mõtlen ma ja kõnnin number kolme peatusesse.

buss peaks tulema 18.04. toetan pefi mingi ääre vastu ja asun ootama.
mõne hetke pärast näen, kuidas nr 1 buss minust sõidab mööda. oli teine hoopis hiljaks jäänud. kurat, ütlen endamisi ja ootan edasi.

lõpuks saabub buss nr 3. kolm on halvem buss kui üks, sest see keerab minu tänavast üks tänav varem ära ja ma pean sealt edasi kõndima. üks sõidab aga minu maja eest mööda.

et saabub siis 3. seisan juba ukse juures ja olen peale astumas, kui näen, et eemal peatuses seisab ka nr 1. ohoo, mõtlen ja pistan selle suunas jooksu.

kui ma kohale jõuan, on ta juba uksed sulgenud. bussijuht vahib kangekaelselt tahavaatepeeglisse, püüdes teeselda, et ta ei näe mind. ja uksed ei avanegi.

kurat, mõtlen ma ja teen paar jooksusammu nr 3 suunas, mis aga just peatusest lahkub.

nüüd ma ei ütle enam kurat, vaid midagi päris roppu.

võib-olla käib see pilt viimase sissekande kohta. (minu meelest ei käi.) aga igatahes on see eriti naljakas pilt. vaadake nende ilmeid!

okei, ma saan aru, et eestis on viimaste aastate jooksul järjest rohkem räägitud kodanikuühiskonnast, aga mul on tunne, et mõni põlvkond on väheke valesti sellest mõistest aru saanud. teine variant on, et sel ei ole midagi pistmist kohusetundega, vaid millegi... ma ei teagi, millega.
viimasel ajal olen juhtunud sellistel kellaaegadel koju sõitma, kui põhikooliõpilaste tunnid on äsja lõppenud ja need end karjas bussidesse suruvad. pubekad nagu pubekad ikka, räägivad kõva häälega, teevad outsider´itele ehk kogu ülejäänud bussirahvale arusaamatuid nalju ja ei suuda oma viimaste-aastate-jooksul-märkamatult-pikaks-veninud jäsemeid paigal hoida.
mina vaatan neid mõttes muiates ja mõtlen, et pubekaiga ei muutu ka kunagi.
ja kunagi ei muutu vist ka need mutid. viimase nädala kolm näidet.

istuvad bussis kaks poissi, üks on teisest pea jagu pikem, lühemal on kaasas ka kuskil algklassides käiv õde. pikem hoiab millegipärast käes markereid ja ütleb oma kraaksuval mudeealise häälel: "lähme sodime eedenis turvakaamerad ära. joonistame sinna munni." vaevalt on jõudnud see viimane sõna kõlada, kui kostub tema vastas istuvalt vanatädilt: "kes sind niimoodi rääkima õpetas? mis koolis sa üldse käid?" poiss saab sellest innustust ja asub vanuriga ülbama: kus koolis sa ise käid, sa oled nii vana, et polegi vist koolis käinud, ja nõnda edasi.
kui pikk-poiss eedenisse munne joonistama on läinud, teeb kuri vanatädi rõõmsama näo pähe, vaatab lühema poisi õele otsa ja ütleb: "kas ta muud peale lolluste teha ei oskagi? ise nii suur poiss." nüüd astub lühem vend sõbra kaitseks välja: "ta ei ole suur, ta käib alles kuuendas!"

sõidan õhtul trennist koju. kuskil tagapool räägib vene poiste kamp lõbusalt, aga mitte eriti valjult juttu. toolil, millest ma kinni hoian, istuvad kaks nii 70ndates tädi. kui nad püsti tõusevad, et väljuda, ütleb üks teisele: "näe, joovad õlut," ja astuvad keskmisest uksest välja. buss aga ei sõida millegipärast edasi. esimesele uksele koputatakse. bussijuht avab ukse ja nüüd kuulen üht väljunud naistest oma kile-kituval häälel bussijuhile ütlemas: "need poisid joovad õlut." bussijuht ei ütle a-d ega o-d, paneb ukse kinni ja sõidab edasi.
vaatan poiste poole. viiepealise kamba silmad on tõesti väheke loojas. pudelid on neil peos jah, aga... korgid on kinni!

täna. taaskord vajub poistekamp bussi. "lähme taha istuma," hõikab üks ja kutid vajuvad tagumistesse pinkidesse. lõbus loba nagu ikka. ühel hetkel kuulen aga röögatust: "mis sa ise vahid?" seda ütleb üks keskealine pealtnäha täiesti normaalne naine. "mis sa ise vahid?!" kordab ta, "paku parem vanemale inimesele istet!"
poisid irvitavad. ma ei tea, mis motiivil, küllap näidata püüdes, et ka tema on noor olnud, lisab naine madalamal, justkui poisse matkida püüdval toonil: "kuradi värjdas!"
poisid mühistavad naerda. tädi kaob kuskile istuma, aga kuttide jutuvada ei lakka. ja siis kõlab taas tädi-poolne pärl: "olge vait või ma panen teile käekotiga mööda pead!"
nüüd irvitan mõttes ka mina.

no ma tõesti ei taipa, kas need inimesed loodavad, et nende kui võõraste inimeste vingumine pubekatele raasugi korda läheb.
minu üks lemmikõpetajaid on kunagi öelnud, et klassi ees ei tohi kunagi endast välja minna, sest siis läheb võim klassile - noored näevad, et sa oled mõjutatav. aga just seda need mutikesed teevadki: annavad võimu nende pubekate kätte, kes saavad vaid suutäie õiendaja üle naerda, mitte ei tunne noomimise pärast häbi.

keel on kokkuleppeline instrument. "munn" on kokkuleppeliselt ropp sõna. ja selle sõna kasutamine poistekambas representeerib kasutaja staatust, kinnitab kampa kuuluvust.
seni, kuni need sõnad ainult üksteise vahel lendavad ja kutid reaalselt õlut bussiistmesse ei vala, võiks nad rahule jätta. paari aasta pärast on nad sama rahulikud inimesed, kui markeri-poisist paar istet tagapool istuvad noormehed, kes poisi ja tädi dialoogi pealt kuuldes vaid muigasid.
ja kui neist ka ei saa rahulikke kodanikke, ei aita nende parandamisele kaasa ka mõne võõra muti vingumine.

artr ütles mulle kunagi, et kepikõnd ei ole noorte spordiala. kui me soomes olime, siis ma arvasin ka nii, sest seal võis igal sammul kohata kepikõnni keppidega vanakesi, ja mitte ainult sporti tegemas, vaid prügi väga viimas, poes käimas ja majanurgal naabrinaisega juttu rääkimas.
oli ka kepikõndijaid noori, aga nad kadusid nende vanainimeste sekka ära.

sel laupäeval käisin ise esimest korda kepikõndimas. albu vallas (kust jaakmae pärit on) valgehobusemäel oli tervisespordipäev. ema ostsis mulle uhked punased kepid, kõige pikema suuruse!
viis kilomeetrit tuli küngastest üles-alla rühkida. punaseid kärbseseeni oli metsa all nagu seeni pärast vihma, ainult et vihma sadas ka ürituse ajal. aga sellest hoolimata oli väga mõnus. finišis jagati veel nänni: kohukesi ja helkureid ning meie team´i liige võitis loosi teel salomoni särgi.

kuid minu jättipotti oli kepikõnni looja markokantanevaga väike eratund, kus ta näitas "tytölle alamäen tekniikat".

siin ka pilt minust koos kuulsusega. vt ka järgmist ajakirja just!

PR siin hiljuti tänast jumalat, et ma jälle blogin, sest ta kartis, et ma siiamaani istun seal Tallinna keskraamatukogus, nagu see suvine viimane sissekanne ütles.

Ma võiks nüüd oma erilise erudeerituse näitamiseks taaskord öelda, et olen raamatukogus ja siis selle tükiks ajaks viimaseks sissekandeks jätta. Nimelt jah, ma olen TÜ rampsis ma ei tea kui pika aja tagant. Siin teisel korrusel on uhke remont ära tehtud, kõik on palju valgem ja ilusam. Ja seina peal on sildid, mis pakuvad semiootika algkursuse läbinuile suurepärast naudingut: üks ütleb, et siin ei tohi süüa ja teine, et kaaslasega ei tohi rääkida.
Aga ega meist keegi veel seda kursust võtnud ei ole (olgem ausad, viimane aeg oleks sellist ainet pakkuma hakata!), sest mina krõbistan oma müslibatooniga, ajan telefoni teel kompendiume Tallinnast taga ja neiu seal kaugemal lauas skaibib (teemaks, kuidas teha PP esitlust liiklusmärkidest - wtf?).

MLiga tegin inteka ära. Aga kumba MLiga - kas MaLau või MaLõh-ga - seda saate järgmisest lehenumbrist teada. Ma ei saa teile selle "suurepärase üllatusmomendi" tõttu ka rääkida, millise prohmaka ma kohe inteka alguses tegin. Loodetavasti mind ikka hoitakse magistrantuurs edasi.

Aga sügis on hoolimata suurest hulgast kohustustest mõnus. Nii kirju ja ilus. Tänane vihmane ilmgi on mõnus, kuigi see läks mulle 250 eeku maksma, sest Ketu (uue nimega Isabel - sellest mõni teine kord) otsustas, et see vihmavari, mis suvest saati mu auto pagassis sõitis ja mille ma sügise saabudes õnnelikult kasutusele võtsin, olla ikka tema oma. Nii ma siis täna sammud kaupsi seadsingi, sest kõige vastikum oleks niiskete riietega Tallinna poole loksuda. Buss läheb mul tunni aja pärast. Seega nii väga, kui ma ka ei tahaks väita, et teen siin rampsis diipi teadustööd, tuleb olla aus nii enese kui ka teiste vastu - jah, ma teen siin hoopis aega parajaks. Ja sellesama ülestunnistuse pärast ei jäta ma seda sissekannet pikemaks ajaks viimaseks.

Muide, kui ma all fuajees jopet ära andsin, rääkisid kaks prillidega tüdrukut oma nädalavahetuse plaanidest. Ehk siis sellest, kas teha need võrrandite tasakaalustamised ära homme või täna õhtul. Ma oleks võinud oma blondid juuksed kuklasse visata ja vaikselt itsitada, kui ma ei peaks tunnistama, et tegelen nädalavahetusel ideoloogiate, tunnetuse ja ühiskonna suurepärase kolmnurgaga. Nii et varsti, iseenese blameerimise vähendamiseks, copin teile siia van Dijki referaadi ja jätan selle piiiiiikaks ajaks viimaseks sissekandeks, ha-haa!

kommentaariks eelmisele sissekandele. just praegu, kui lõppes esimene magistrantuuri sessioon, sai selgeks, et arvatavasti ei ole mul aega ei uute ega vanade sõprade jaoks, sest see tuleb HULL semester.
sillu kirjeldas oma eelmist aastat (kus mina praegu olen): ei ühtki vaba nädalavahetust, ainult küte-küte-küte. ja tööpäeva õhtutel tuleb ka pingutada. prantsuse keele kursusest tuleb arvatavasti loobuda. hea, et vähemalt soome k juba käib, sellest ma enam ei loobu. ja hea, et ma vähemalt pariisi piletid õndsas naiivsuses ära jõudsin osta. kuigi jah, eks ma pean sinnagi raamatuid kaasa võtma.
hrrs ütles kogu seda kodutööde nimekirja nähes, et head-aega, isiklik elu. mina ütlesin, et kaval tuleb olla - mees/naine lihtsalt ära saata :)

tänases soome keele tunnis pidime ette kujutama, et me tahame korterit vuokrata. uurisin oma vestluspartnerilt, millised mu potentsiaalse korteri naabrid on. ta ütles, et ei tea, aga eelmised üürnikud olid küll rahul olnud.
minu päriskodu on ka ses mõttes tosi hyvä. naabreid ei kuule ma mitte kunagi. vahel avatakse-suletakse kuskil koridoris mõni uks, aga see on ka kõik. läbi seinte ei kuule ma midagi. mu naabrid on kas väga vaiksed või on maja seinad niivõrd paksud.
mingil ajal hakkas ventilatsioonist puhuti suitsuhaisu tulema, aga see naaber on vist kadunud.
siinkohal sülitan mudugi kolm korda üle õla. ma ei kuule naabreid. ja ma ka ei tunne neid. ma ei ole nendega vahetanud rohkem sõnu kui "tere". ok, korteriühistu esimehele saadan ka iga kuu viimasel kuupäeval (no vähemalt siis, kui mul meeles on, või siis veidi hiljem, kui tema mulle meelde tuletab) kirja: "Tere! Korter 12 veenäidud on need ja need..." No ja paar korda olen öelnud aitäh nr 1 korteri pereisale või -emale, kui välisuksel kohtume ning nad mind sisse lasevad, kuna leiavad enne võtme üles, või välja lasevad, sest ma tarin parasjagu ratast õue (see on siin majas ilgelt keeruliseks tehtud.) aga see on kõik.
akna alt läks midagi prügikasti viskama üks naine. noor naine, naaber. kõrged kontsad, punasest nahast suur käekott, heledad juuksed kuklasse seotud. sõidab halli bmw-ga. millega tegeleb? ei tea. ei tea, kas mind huvitabki. aga korraks huvitas. vähemalt nii palju, et see lausa ajendas mind seda sissekannet tegema.
aga noh, tegelt tegelegu, millega tahab. ma lihtsalt tunnen end täna natuke üksi.
ta lennuk läks täna. ja ma vist mõtlen, et pean nüüd endale hullult uusi sõpru hakkama otsima. need südame külge kasvanud on mööda ilma laiali. pea kõik. otsima sõpru ja hoidma ennast tegevuses. et ei mõtleks...
no tegelt ma tean - kõik loksub paika. koolis hakkab kiire, tööl on kiirem veel. aeg on kõige kiirem.
ja naabrinaisest sõbrannat ei saa. üldsegi, küll jõuab naabrite vastu huvi tunda siis, kui pensionieas aega aknal kõhutada.

mulle meeldib uus orkut, sest sealt saab palju huvitavaid asju teada kohe sisse logides. enam ei pea mööda kontosid surfima, et teada saada, kas kellegi elus on midagi muutunud või keegi on lihtsalt midagi oma kontos muutnud. täna sain näiteks teada, et eva on töökohta vahetanud, et philip on leidnud uue lemmikvideo ja et kristo on nüüd committed.

olen eluga kursis - ja ei mingit vaevalist suhtlemist.
see oli fkoors iroonia.

noh, minu esimene koolipäev oli üks suur G (vt eelmist sissekannet): mu kingad, millelt ma seesugust reetmist poleks iial oodanud, hõõrusid mu kannad ära, nii et õhtul ma lonkasin koju. ja siis mingil hetkel olin suutnud oma pagana geelküüne niimoodi ära murda, et ta on katki, aga ära ei tule ja iga kord, kui vastu lähed, tahaksin röögatada.
õnneks oli artr siin, nii et ma sain kellelegi kurta ja oli keegi, kes vingumist kuulas (või vähemalt oli sunnitud kuulma). ta tegi õunakooki ja sundis mind mu vigase näpuga õunu koorima! samal ajal käis ise poes. jah, ma olin just pool tundi tagasi seal tulnud, aga meil läks tagen vähe nihu ja pidi uue või tooma. aga ega õunte puhastamisega mu piinad lõppenud. selgus, et ka jahu on otsa saanud ja siis lonkasin mina poodi. okei, tglt ma olin oma eccod jalga saand, nii et ei olnud väga hull.
täna läks artr ära ja tartus ei näe teda enam päris tükk aega. ja ma pean üksi edasi vinguma. käin... tahtsin kirjutada "toast tuppa"... oma ühes toas ringi ja olen natuke nukker ka.

lugesin kadrih-i bloogi ja imestasin. "sa oled tõeline lakoonik," ütles mulle nädalavahetusel artr, kui aitasin tal üht artiklit toimetada. jah, selleks ma olen tõesti saanud. kui on emotsionaalne väljend, tõmban maha, kui on metafoor, võtan välja, kui on kaks sõna, millel on vähemalt 5%-liselt sarnane tähendus, vajutan delete´i. kõike saab lihtsalt öelda. alus, öeldis, sihits. määrusigi pole vaja.
nõnda on steriliseerinud (oh leia ometi mingi asjalikum sõna) mind aastane töö toimetajana. VÄ-HEM TÄ-HE-MÄR-KE! nüridus ja kuivus on töövõit.
ja seepärast ma imestasingi, kuidas mu südamedaam seal kaugel oskab ka lihtsatest asjadest nii värvikalt kirjutada.