kui te just kirglik ornitoloog ei ole, ei saa te ilmselt kunagi teada, kui palju üks väike lind ühe päeva jooksul s...da võib.
ainult võimalus selle teada saamiseks on minna hommikul tööle, aga tulla veel ukselt tagasi ja aken toa tuulutamseks lahti teha. kui te õhtul kella 18 ajal koju naasete, on suur tõenäosus, et teid tervitab köögis pesurestil kükitav rasvatihane.
pärast seda, kui te lõpuks oma esimesest hirmust üle saate ja ta rõduukse kaudu maailma avarustesse suudate juhtida, saategi te teada, et see linnuke on jõudnud sirtsutada kööki, tuppa, kirjutuslaua peale ja alla, aknalauale ning teleka peale. lisaks on ta ajanud ümber väikese kaktuse lillepotis.
kui pähelaskmine ennustab õnne, siis mida toob endaga täislastud korter?

kumb on blondim - kas mina või mina?

jõuan number ühe bussi peatusesse. kell on 17.49. vaatan, et buss peaks väljuma 17.48. peatus on kahtlaselt tühi. arvatavasti on juba läinud, mõtlen ma ja kõnnin number kolme peatusesse.

buss peaks tulema 18.04. toetan pefi mingi ääre vastu ja asun ootama.
mõne hetke pärast näen, kuidas nr 1 buss minust sõidab mööda. oli teine hoopis hiljaks jäänud. kurat, ütlen endamisi ja ootan edasi.

lõpuks saabub buss nr 3. kolm on halvem buss kui üks, sest see keerab minu tänavast üks tänav varem ära ja ma pean sealt edasi kõndima. üks sõidab aga minu maja eest mööda.

et saabub siis 3. seisan juba ukse juures ja olen peale astumas, kui näen, et eemal peatuses seisab ka nr 1. ohoo, mõtlen ja pistan selle suunas jooksu.

kui ma kohale jõuan, on ta juba uksed sulgenud. bussijuht vahib kangekaelselt tahavaatepeeglisse, püüdes teeselda, et ta ei näe mind. ja uksed ei avanegi.

kurat, mõtlen ma ja teen paar jooksusammu nr 3 suunas, mis aga just peatusest lahkub.

nüüd ma ei ütle enam kurat, vaid midagi päris roppu.

võib-olla käib see pilt viimase sissekande kohta. (minu meelest ei käi.) aga igatahes on see eriti naljakas pilt. vaadake nende ilmeid!

okei, ma saan aru, et eestis on viimaste aastate jooksul järjest rohkem räägitud kodanikuühiskonnast, aga mul on tunne, et mõni põlvkond on väheke valesti sellest mõistest aru saanud. teine variant on, et sel ei ole midagi pistmist kohusetundega, vaid millegi... ma ei teagi, millega.
viimasel ajal olen juhtunud sellistel kellaaegadel koju sõitma, kui põhikooliõpilaste tunnid on äsja lõppenud ja need end karjas bussidesse suruvad. pubekad nagu pubekad ikka, räägivad kõva häälega, teevad outsider´itele ehk kogu ülejäänud bussirahvale arusaamatuid nalju ja ei suuda oma viimaste-aastate-jooksul-märkamatult-pikaks-veninud jäsemeid paigal hoida.
mina vaatan neid mõttes muiates ja mõtlen, et pubekaiga ei muutu ka kunagi.
ja kunagi ei muutu vist ka need mutid. viimase nädala kolm näidet.

istuvad bussis kaks poissi, üks on teisest pea jagu pikem, lühemal on kaasas ka kuskil algklassides käiv õde. pikem hoiab millegipärast käes markereid ja ütleb oma kraaksuval mudeealise häälel: "lähme sodime eedenis turvakaamerad ära. joonistame sinna munni." vaevalt on jõudnud see viimane sõna kõlada, kui kostub tema vastas istuvalt vanatädilt: "kes sind niimoodi rääkima õpetas? mis koolis sa üldse käid?" poiss saab sellest innustust ja asub vanuriga ülbama: kus koolis sa ise käid, sa oled nii vana, et polegi vist koolis käinud, ja nõnda edasi.
kui pikk-poiss eedenisse munne joonistama on läinud, teeb kuri vanatädi rõõmsama näo pähe, vaatab lühema poisi õele otsa ja ütleb: "kas ta muud peale lolluste teha ei oskagi? ise nii suur poiss." nüüd astub lühem vend sõbra kaitseks välja: "ta ei ole suur, ta käib alles kuuendas!"

sõidan õhtul trennist koju. kuskil tagapool räägib vene poiste kamp lõbusalt, aga mitte eriti valjult juttu. toolil, millest ma kinni hoian, istuvad kaks nii 70ndates tädi. kui nad püsti tõusevad, et väljuda, ütleb üks teisele: "näe, joovad õlut," ja astuvad keskmisest uksest välja. buss aga ei sõida millegipärast edasi. esimesele uksele koputatakse. bussijuht avab ukse ja nüüd kuulen üht väljunud naistest oma kile-kituval häälel bussijuhile ütlemas: "need poisid joovad õlut." bussijuht ei ütle a-d ega o-d, paneb ukse kinni ja sõidab edasi.
vaatan poiste poole. viiepealise kamba silmad on tõesti väheke loojas. pudelid on neil peos jah, aga... korgid on kinni!

täna. taaskord vajub poistekamp bussi. "lähme taha istuma," hõikab üks ja kutid vajuvad tagumistesse pinkidesse. lõbus loba nagu ikka. ühel hetkel kuulen aga röögatust: "mis sa ise vahid?" seda ütleb üks keskealine pealtnäha täiesti normaalne naine. "mis sa ise vahid?!" kordab ta, "paku parem vanemale inimesele istet!"
poisid irvitavad. ma ei tea, mis motiivil, küllap näidata püüdes, et ka tema on noor olnud, lisab naine madalamal, justkui poisse matkida püüdval toonil: "kuradi värjdas!"
poisid mühistavad naerda. tädi kaob kuskile istuma, aga kuttide jutuvada ei lakka. ja siis kõlab taas tädi-poolne pärl: "olge vait või ma panen teile käekotiga mööda pead!"
nüüd irvitan mõttes ka mina.

no ma tõesti ei taipa, kas need inimesed loodavad, et nende kui võõraste inimeste vingumine pubekatele raasugi korda läheb.
minu üks lemmikõpetajaid on kunagi öelnud, et klassi ees ei tohi kunagi endast välja minna, sest siis läheb võim klassile - noored näevad, et sa oled mõjutatav. aga just seda need mutikesed teevadki: annavad võimu nende pubekate kätte, kes saavad vaid suutäie õiendaja üle naerda, mitte ei tunne noomimise pärast häbi.

keel on kokkuleppeline instrument. "munn" on kokkuleppeliselt ropp sõna. ja selle sõna kasutamine poistekambas representeerib kasutaja staatust, kinnitab kampa kuuluvust.
seni, kuni need sõnad ainult üksteise vahel lendavad ja kutid reaalselt õlut bussiistmesse ei vala, võiks nad rahule jätta. paari aasta pärast on nad sama rahulikud inimesed, kui markeri-poisist paar istet tagapool istuvad noormehed, kes poisi ja tädi dialoogi pealt kuuldes vaid muigasid.
ja kui neist ka ei saa rahulikke kodanikke, ei aita nende parandamisele kaasa ka mõne võõra muti vingumine.

artr ütles mulle kunagi, et kepikõnd ei ole noorte spordiala. kui me soomes olime, siis ma arvasin ka nii, sest seal võis igal sammul kohata kepikõnni keppidega vanakesi, ja mitte ainult sporti tegemas, vaid prügi väga viimas, poes käimas ja majanurgal naabrinaisega juttu rääkimas.
oli ka kepikõndijaid noori, aga nad kadusid nende vanainimeste sekka ära.

sel laupäeval käisin ise esimest korda kepikõndimas. albu vallas (kust jaakmae pärit on) valgehobusemäel oli tervisespordipäev. ema ostsis mulle uhked punased kepid, kõige pikema suuruse!
viis kilomeetrit tuli küngastest üles-alla rühkida. punaseid kärbseseeni oli metsa all nagu seeni pärast vihma, ainult et vihma sadas ka ürituse ajal. aga sellest hoolimata oli väga mõnus. finišis jagati veel nänni: kohukesi ja helkureid ning meie team´i liige võitis loosi teel salomoni särgi.

kuid minu jättipotti oli kepikõnni looja markokantanevaga väike eratund, kus ta näitas "tytölle alamäen tekniikat".

siin ka pilt minust koos kuulsusega. vt ka järgmist ajakirja just!

PR siin hiljuti tänast jumalat, et ma jälle blogin, sest ta kartis, et ma siiamaani istun seal Tallinna keskraamatukogus, nagu see suvine viimane sissekanne ütles.

Ma võiks nüüd oma erilise erudeerituse näitamiseks taaskord öelda, et olen raamatukogus ja siis selle tükiks ajaks viimaseks sissekandeks jätta. Nimelt jah, ma olen TÜ rampsis ma ei tea kui pika aja tagant. Siin teisel korrusel on uhke remont ära tehtud, kõik on palju valgem ja ilusam. Ja seina peal on sildid, mis pakuvad semiootika algkursuse läbinuile suurepärast naudingut: üks ütleb, et siin ei tohi süüa ja teine, et kaaslasega ei tohi rääkida.
Aga ega meist keegi veel seda kursust võtnud ei ole (olgem ausad, viimane aeg oleks sellist ainet pakkuma hakata!), sest mina krõbistan oma müslibatooniga, ajan telefoni teel kompendiume Tallinnast taga ja neiu seal kaugemal lauas skaibib (teemaks, kuidas teha PP esitlust liiklusmärkidest - wtf?).

MLiga tegin inteka ära. Aga kumba MLiga - kas MaLau või MaLõh-ga - seda saate järgmisest lehenumbrist teada. Ma ei saa teile selle "suurepärase üllatusmomendi" tõttu ka rääkida, millise prohmaka ma kohe inteka alguses tegin. Loodetavasti mind ikka hoitakse magistrantuurs edasi.

Aga sügis on hoolimata suurest hulgast kohustustest mõnus. Nii kirju ja ilus. Tänane vihmane ilmgi on mõnus, kuigi see läks mulle 250 eeku maksma, sest Ketu (uue nimega Isabel - sellest mõni teine kord) otsustas, et see vihmavari, mis suvest saati mu auto pagassis sõitis ja mille ma sügise saabudes õnnelikult kasutusele võtsin, olla ikka tema oma. Nii ma siis täna sammud kaupsi seadsingi, sest kõige vastikum oleks niiskete riietega Tallinna poole loksuda. Buss läheb mul tunni aja pärast. Seega nii väga, kui ma ka ei tahaks väita, et teen siin rampsis diipi teadustööd, tuleb olla aus nii enese kui ka teiste vastu - jah, ma teen siin hoopis aega parajaks. Ja sellesama ülestunnistuse pärast ei jäta ma seda sissekannet pikemaks ajaks viimaseks.

Muide, kui ma all fuajees jopet ära andsin, rääkisid kaks prillidega tüdrukut oma nädalavahetuse plaanidest. Ehk siis sellest, kas teha need võrrandite tasakaalustamised ära homme või täna õhtul. Ma oleks võinud oma blondid juuksed kuklasse visata ja vaikselt itsitada, kui ma ei peaks tunnistama, et tegelen nädalavahetusel ideoloogiate, tunnetuse ja ühiskonna suurepärase kolmnurgaga. Nii et varsti, iseenese blameerimise vähendamiseks, copin teile siia van Dijki referaadi ja jätan selle piiiiiikaks ajaks viimaseks sissekandeks, ha-haa!

kommentaariks eelmisele sissekandele. just praegu, kui lõppes esimene magistrantuuri sessioon, sai selgeks, et arvatavasti ei ole mul aega ei uute ega vanade sõprade jaoks, sest see tuleb HULL semester.
sillu kirjeldas oma eelmist aastat (kus mina praegu olen): ei ühtki vaba nädalavahetust, ainult küte-küte-küte. ja tööpäeva õhtutel tuleb ka pingutada. prantsuse keele kursusest tuleb arvatavasti loobuda. hea, et vähemalt soome k juba käib, sellest ma enam ei loobu. ja hea, et ma vähemalt pariisi piletid õndsas naiivsuses ära jõudsin osta. kuigi jah, eks ma pean sinnagi raamatuid kaasa võtma.
hrrs ütles kogu seda kodutööde nimekirja nähes, et head-aega, isiklik elu. mina ütlesin, et kaval tuleb olla - mees/naine lihtsalt ära saata :)

tänases soome keele tunnis pidime ette kujutama, et me tahame korterit vuokrata. uurisin oma vestluspartnerilt, millised mu potentsiaalse korteri naabrid on. ta ütles, et ei tea, aga eelmised üürnikud olid küll rahul olnud.
minu päriskodu on ka ses mõttes tosi hyvä. naabreid ei kuule ma mitte kunagi. vahel avatakse-suletakse kuskil koridoris mõni uks, aga see on ka kõik. läbi seinte ei kuule ma midagi. mu naabrid on kas väga vaiksed või on maja seinad niivõrd paksud.
mingil ajal hakkas ventilatsioonist puhuti suitsuhaisu tulema, aga see naaber on vist kadunud.
siinkohal sülitan mudugi kolm korda üle õla. ma ei kuule naabreid. ja ma ka ei tunne neid. ma ei ole nendega vahetanud rohkem sõnu kui "tere". ok, korteriühistu esimehele saadan ka iga kuu viimasel kuupäeval (no vähemalt siis, kui mul meeles on, või siis veidi hiljem, kui tema mulle meelde tuletab) kirja: "Tere! Korter 12 veenäidud on need ja need..." No ja paar korda olen öelnud aitäh nr 1 korteri pereisale või -emale, kui välisuksel kohtume ning nad mind sisse lasevad, kuna leiavad enne võtme üles, või välja lasevad, sest ma tarin parasjagu ratast õue (see on siin majas ilgelt keeruliseks tehtud.) aga see on kõik.
akna alt läks midagi prügikasti viskama üks naine. noor naine, naaber. kõrged kontsad, punasest nahast suur käekott, heledad juuksed kuklasse seotud. sõidab halli bmw-ga. millega tegeleb? ei tea. ei tea, kas mind huvitabki. aga korraks huvitas. vähemalt nii palju, et see lausa ajendas mind seda sissekannet tegema.
aga noh, tegelt tegelegu, millega tahab. ma lihtsalt tunnen end täna natuke üksi.
ta lennuk läks täna. ja ma vist mõtlen, et pean nüüd endale hullult uusi sõpru hakkama otsima. need südame külge kasvanud on mööda ilma laiali. pea kõik. otsima sõpru ja hoidma ennast tegevuses. et ei mõtleks...
no tegelt ma tean - kõik loksub paika. koolis hakkab kiire, tööl on kiirem veel. aeg on kõige kiirem.
ja naabrinaisest sõbrannat ei saa. üldsegi, küll jõuab naabrite vastu huvi tunda siis, kui pensionieas aega aknal kõhutada.

mulle meeldib uus orkut, sest sealt saab palju huvitavaid asju teada kohe sisse logides. enam ei pea mööda kontosid surfima, et teada saada, kas kellegi elus on midagi muutunud või keegi on lihtsalt midagi oma kontos muutnud. täna sain näiteks teada, et eva on töökohta vahetanud, et philip on leidnud uue lemmikvideo ja et kristo on nüüd committed.

olen eluga kursis - ja ei mingit vaevalist suhtlemist.
see oli fkoors iroonia.

noh, minu esimene koolipäev oli üks suur G (vt eelmist sissekannet): mu kingad, millelt ma seesugust reetmist poleks iial oodanud, hõõrusid mu kannad ära, nii et õhtul ma lonkasin koju. ja siis mingil hetkel olin suutnud oma pagana geelküüne niimoodi ära murda, et ta on katki, aga ära ei tule ja iga kord, kui vastu lähed, tahaksin röögatada.
õnneks oli artr siin, nii et ma sain kellelegi kurta ja oli keegi, kes vingumist kuulas (või vähemalt oli sunnitud kuulma). ta tegi õunakooki ja sundis mind mu vigase näpuga õunu koorima! samal ajal käis ise poes. jah, ma olin just pool tundi tagasi seal tulnud, aga meil läks tagen vähe nihu ja pidi uue või tooma. aga ega õunte puhastamisega mu piinad lõppenud. selgus, et ka jahu on otsa saanud ja siis lonkasin mina poodi. okei, tglt ma olin oma eccod jalga saand, nii et ei olnud väga hull.
täna läks artr ära ja tartus ei näe teda enam päris tükk aega. ja ma pean üksi edasi vinguma. käin... tahtsin kirjutada "toast tuppa"... oma ühes toas ringi ja olen natuke nukker ka.

lugesin kadrih-i bloogi ja imestasin. "sa oled tõeline lakoonik," ütles mulle nädalavahetusel artr, kui aitasin tal üht artiklit toimetada. jah, selleks ma olen tõesti saanud. kui on emotsionaalne väljend, tõmban maha, kui on metafoor, võtan välja, kui on kaks sõna, millel on vähemalt 5%-liselt sarnane tähendus, vajutan delete´i. kõike saab lihtsalt öelda. alus, öeldis, sihits. määrusigi pole vaja.
nõnda on steriliseerinud (oh leia ometi mingi asjalikum sõna) mind aastane töö toimetajana. VÄ-HEM TÄ-HE-MÄR-KE! nüridus ja kuivus on töövõit.
ja seepärast ma imestasingi, kuidas mu südamedaam seal kaugel oskab ka lihtsatest asjadest nii värvikalt kirjutada.

comeBank

Jah, i´m back.

Tänu rahva nõudmsele, hehee, aga ka asjaolule, et olen tagasi Tartus. Ja Tartu on üks suur B - blogimine. Õhtuti oma hämaras akvaariumis istumine (kui te veidi pikemalt mu korter planeeringule mõtlete, siis hakkab see teile samuti akvaariumina tunduma) ja oma juhtumiste, mõtete ja tavalise Bla-Bla ülestähendamine.
See suvi oli aga minu jaoks pigem Tallinn. Ja suvi Tallinnas ja selle lähiümbruses on üks suur G- Grillkanastumine ja Geelküünestumine. Well, pruunisusest on muidugi vähe järel (kui üks kolm nädalat tagasi imestas mu sõbranna D, et mul nii pruunid jalad on, siis eilses tervisekontrollis küsis õde mu käest, ega mul kolesteroolitaset mõõdetud ei ole, kuna ma olla nii kahvatu). A vähemalt geelküüned jäid mulle truuks ja tulid Tartusse kaasa. Kuid küllap said nad villaste-linnas väikse šoki, millest muidu see mure(nemine) nendega.
Aga siiski, ma lugesin sel suvel rohkem raamatuid kui kunagi varem (ärge arvake, et ma seda öeldes ei punasta). Ja mul on veel suve "kohustuslikku kirjandust" öökapil virnas. Aga täna veel miskit jõuab, eks?
Igatahes olid teiste mõtted tunduvalt huvitavamad, harivamad ja sisukamad, kui minu väikesed tähelepanekud minu väikesest maailmast.
Pealegi: a) Sattusid suve keskel minu avalikult kirja pandud maailma päästa püüdvad mõtted turmtule alla ja kuigi ma endiselt nende õigsuses veendunud olen, võttis see igasuguse kirjutamistahte ära. Nii et sellenädalasse UTsse kolumnikirjutamisega kaasnesid suured sünnitusvalud ja beebiga ema rahule ei jäänudki.
Pealegi: b) Sai suvel alguse siiani mitte otsa saanud identiteedikriis ning hirm sügise ees nii töö-, kooli- kui ka iskliku elu mõttes. Jah, tegevusetus sünnitab koletisi ja kui rannas juba zen-merekohinast kopp ette saab, siis ühel hetkel esitab iga oma naba ümber elu elav inimene enesele küsimuse: "Aga mis nüüd edasi hakkab saama?"



Vat. Aga nüüd ma olen siis tagasi.



Ja veel, spetsiaalselt a-lisile. Liislass loeb r2-s vahel reedeti uudiseid ja eelmisel nädalal ütles ta nii: "MarOko Asmerile disainib kunstnik kiivreid". Mul tulid kohe kõik need "koittoomeviinad" ja "pupillclintonid" meelde.

istun praegu tlna keskraamatukogu lugemissaalis ja klõpsasin just kinni faili "MA projekt". kirjutama hakates läks mul-ei-ole-ühtki-mõtet paanikahoog üle, miskit sai kirja pandud. olgugi, et 2-3 lk asemel 1,5. kaua sa ikka sellest jahud!?
aga mille üle ma tegelikult mõtlema hakkasin, oli see, millal ma viimati üldse raamatukogus istusin. baka viimasel aastal sai kogu vajaliku lugemismaterjali oma osakonnast kätte. ja kõigil olid juba rüpes raalid. nii et ka arvuti pärast ei pidanud rampsi minema. seega oli viimasel aastal neid kordi, kui raamatukogu uksest sisse astusin, ehk neli-viis.
nii et... päris uhke ja tark tunne on siin olla, isegi niisama passides. aga nüüd ma lahkun. saan ärimehega kokku ja lähme viinistusse teatrisse.

suurus loeb

tänased meediapommid (otseses mõttes?) meie ajakirjanduse lipulaevalt:
itaalia koolitüdrukud saavad koolilõpukingiks suured rinnad
ja kiku suur pulmapidu jääb ära. aga väike toimub.

hapukurk, juhei!
kusjuures hapukurgi kallal ilkumine on saamas samasuguseks hapukurgiks ka ise.

lisaks piletimüügiinfot:
VÕSA TUUR 2007 Saue Laululaval toimuma pidanud kontsert 17.06.07 ei toimu. Soovi korral ostetakse piletid tagasi Viru Keskuses kuni 17. juulini.

Et nagu kuidas siis? Kui piletimüüjal soovi on, siis ostab, kui ei, saadab pikalt?
Ja vaesed Saue inimesed, kes peavad sellepärast nüüd linna sõitma. Heh.

leidsin kuskilt sellise lehekülje nagu www.phojoe.com, mis pakub erinevaid fototeenuseid, aga teeb äri ka inimeste edevusega. näiteks saad saa 99 taala eest näha, milline sa näed välja 50 aasta pärast. aga mõnel puhul on ka asi vähe tõsisem - nt lapse adopteerinud vanematel ei ole oma lapsest beebieas pilti. või kui kõik pereliikmed ei saanud tähtsal sündmusel osaleda, aga neid kõiki ikkagi ühel fotol näha tahaks, saab need juurde kleepida.

kõige naljakam on aga see, kui inimesi pildi pealt ära tahaks võtta. nagu sellel pildil - alguses abiellus naisega ja siis naise emaga.

pildikesi poodlemisest

mina: "mul on tunne, et need kingad loksuvad mul jalas."
ema: "ära muretse, varsti on sul jalad paistes."

pood on koht, kus edevuse eest sind hukka ei mõisteta. pood on koht, kus inimesed lasevad edevusel välja paista, lausa vohada. eriti just naiste kingaosakonnas. seal on naised justkui vanad sõbrannad, sobitavad beeži, kerge kuldse läikega ja pahkluu ümber kaks korda ulatuva nahkse rihmaga kinga paremasse, ja pruuni, peenikese rihma ja pitsilise ninaga kinga vasakusse jalga ega häbene võhivõõralt suguõelt küsida, kumb on ilusam.

ema otsustas pitsilise kasuks. minu arvamust ei küsitud, aga ma oleksin emaga nõustunud.

ja kui nõuküsiv suguõde on poest lahkunud, käivad nad ise kõik riiulivahed läbi, et vaadata, kust ta nii ägedad kingad leidis ja ega mulle sobivad numbrit ei ole. ei olnud.
sealsamas seisab järjekorras neiu, kes kummardub jalast kinga võtma, nii et pitsilised aluspüksid värvli vahelt ikka korralikult paistavad. tema taga seisval mehel (valge pintsak, must veidi eest lahti särk, mille alt helgib kuldkett, aga muidu juba päris pässieas ja neiule kaenlaauguni ulatuv) löövad silmad särama.

olete kuulnud poekärudest, millele pandi lisaraskused juurde, et koduperenaised poodlemise ajal rohkem kaloreid kulutada saaks? see ka mõni leiutis! hilpe näppides jõudsime emaga mõtteni, et näpitav kleit peaks ise ostjale ütlema: "sorry, aga sa ei saa mind endale lubada" või "oi, ma olen sulle veidi väike." kui kauplejad arvavad, et see vähendaks nende sissetulekut, siis nad eksivad. vähema aja jooksul saaks endale hoopis suurema arvu pluuse, pükse, seelikuid, kleite, kingi ja kotte kokku kahlata.
õnneks on aga praegusel poodlemise kiviajalgi müüjad vastutulelikud ja ka 5 min pärast poe ametlikku sulgemisaega viitsivad sulle sõnad peale lugeda, et ostetud kingadele kaasa antud kingade hooldusest rääkiv brošüür tasuks "läbi töötada, sest seal on päris asjalikke nõuandeid."
aga prillipoe müüjad (olgu see siin välja öeldud, et kõik guugeldades leiaksid - viru keskuse instrumentarium) on täielikud tropid. kui sa püüad neile seletada, et sul paljud prilliklaasid moonutavad, vaatavad nad sind nagu kirikurotti ja ütlevad ülbelt, et kallimad prillid tuleb osta. ja sa ei suuda neile selgeks teha, et ka läbi viietonniste prillide vaadates läheb sul süda pahaks, sest müüja lihtsalt ei kuula sind ja ajab oma joru, et "vähemalt paari tuhandese väljaminekuga peab arvestama".

kõige naljakam on see, et kui ma talle ütlesin, et eelmised prillid olid mul polaroidi omad, siis ta vist mentaalselt juba minestas ära ja suutis veel ägada: "oioi, need on väga halbade klaasidega prillid." aga oma "vähemalt paari tuhandese väljamineku" kollektsioonist ta mulle sobivaid leida ei suutnud.

enne loksunud kingad sobisid pärast jalga küll. ehk tänu sellele jäi ära teine häda, millele mu ema poodlemisel tähelepanu pöörab: säärelihased seekord pikuti pooleks ei läinud.

olen avastanud uue bitch´ide tüübi - noored emad. mäletan talvel enne valimisi üht noort ema bussis kõva häälega kommenteerimas, kuidas laine jänes lubab seda ja seda, aga tegelikult on elu hoopis selline ja selline. mingi häda oli tal seoses lapse kasvatamisega tartu linnas. ja seda pidi kogu buss kuulama.
täna käisin osakonnas. uskumatu, aga pea kõik, keda seal kohtasin, olid kuidagi tujust ära. arusaadav, see kevad on neil eriti kiire. aga kas mina olen siis süüdi, et söendan ka just sel kevadel lõpetada? pidin saama vk-lt ühe artikli. koputasin vaikselt uksele ja küsisin enda arust nii viisaka häälega kui oskan, kas tohin sisse tulla. vk ütles, et oli materjalid raamatukokku andnud. siis keeras ringi seljaga istunud mk ja ütles kurja häälega, iga sõna eraldi rõhutades: "palun pange uks kinni, mul on külm". no arvatavasti mõtles ta pigem oma last, keda ta süles alles nüüd märkasin. uks oli jah tuulega lahti vajunud. aga ma viibisin seal ruumis võib-olla 5 sekundit ja olin juba lahkumas. selle ajaga ei jõua kellelgi külm hakata. eriti veel selle ilmaga.
ma ei saa aru, kas neil noortel emadel on mingi tähelepanuvajadus või? "look at me, look at me, olen ema (loe: sangar), tegelen maailma olulisima tööga ja ülejäänud inimesed peavad selle aja kõrvadel käima ja maad suudlema, millel mina olen käinud." kõik privileegid, olgu asjakohased või mitte, peavad kuuluma neile. käru on nende tank, mille nad täistuubitud bussis inimeste vahele ja varvastele suruvad või ülekäigurajale lükkavad. ja kui nad muidu ehk kaaskodanikke ei sõimagi, siis selles õnnistatud olekus küll. neil on ju L-A-P-S!
ma ei eita, et lapse üleskasvatamine on raske ja tähtis töö ja loomulikult peab oma väetikese eest seisma, sest kaaskodanikud ongi sageli hoolimatud. aga ülejäänud inimestega, kelle "süü" seisneb ainult selles, et nende elu ei ole ühele titele fokusseeritud, ei tohiks salvavalt käituda või põhjuseta tõreleda.

täna sain kahte asja teada.

1) krooni juubelipäeval selgus, et eestis on käibel siiski rubla. vaatasin burda kodukalt, et sealt saab lõikeid osta. ja kui delivery riigiks panna estland, esitab see hinnad rublades! nii et ei mingit eurot ei 2008., 2011. aastal või kaugemas tulevikus...

2) minu korteris elab keegi andrus põder. (sorry, arts!) andres on äge, tal on volkswagen. või vähemalt käib talle minu juurde "volkswageni häälekandja autopiloot". andrus ise veel siiani välja ilmunud ei ole.

kui meie autostunud maailmas üldse sellist asja kui sõidumõnu võib kogeda (autopedendust siinkohal välja jättes, see pole minu tassike teed), siis just mõnusalt päiksepaistelisel pühapäeval mööda piibe maanteed tartu poole sõites. esiteks on sealne ümbrus hoopis huvitavam kui tln-trtu mnt ääres. paisjärved, paksud metsad, suured metslinnud taeva kohal ja külad, kus sa pole eluski käinud. nii et tegelikult oleks parema meelega isegi kaassõitja, et rohkem ringi vahtida. või kui oleks aega, peataks auto kinni, sirutaks jalgu ja teeks kohalikule külapoele 5.50 käivet (jäätis). teiseks ei sõida mitte keegi (sic!, !!! ja oh my god!) pühapäeva pärastlõunal mööda piibe mnt-d trtu poole. vastu tullakse küll - blondid tibid oma kuttidega vuravad aegviidust tlna poole. aga terve sõidu jooksul näed sa samas suunas ja endast mööda sõitmas ainult üht autot. ja kui sa lõpuks sellele autole järele jõuad, siis guess what?, see on raudtee ülesõidukohal välja surnud. õnneks mitte päris rööbaste peal.
tartusse sisse sõites näed kraavi pervel istumas ja miilustamas tudengeid, üks paar kõnnib käsikäes kõnniteel, kolmandad on musitamiseks seisma jäänud. ja kaubamaja ristmikul sõidab ikka keegi vale fooritulega ristmikule, pidurdab järsult ja jääb pead kinni hoides või käsi laiutades rohelist tuld ootama. siin ikka leidub neid flegmaatikuid.

iga päev trtus töötades kipud unustama selle linna ilu, romantilisust ja koomilisust.

mehed.

paar nädalat tagasi rääkis pealtnägijas selle mõrvatud vene noormehe ema. rääkis muuhulgas oma kadunud mehest ja ütles: "ta oli hea mees - ei vandunud ega löönud mind."

eelmisel nädalal kingiti ülikoolile üle üks maal. väliseestlasest vanaproua, kes kingituse tegi, käis publiku ees ülikooli esindajaga kätlemas. kui ta oma kohale läks, tõusis tema rootslasest abikaasa püsti ja suudles teda. eestlased vaatasid kohmetunult maha.

kumb neist naistest õnnelikum oli? kui oli.

ÄRA ANDA...

kõrgharidus

- bakalaureuse tase
- päris normaalsete õppetöö tulemustega
- peaaegu lõpetatud

omanik on saanud üle koera, aga üle saba enam ei viitsi, ei jõua, ei taha. leiab, et ilm on paha, sest ta läheb pimedaks, bakatöö kirjutamise koht on ebamugav, sest sooja vett ei ole ja külmkapp on tühi, arvuti on tobe, sest kogu aeg kui baka-faili lahti teed, hakkab ta kohe surisema; kurta ka kellelegi ei ole, sest a läks tallinnasse.