kui sa vegeteerid haigena kodus, võid ühel hetkel avastada, kui primitiivsed on su mõtted.
vaat sellised ->







***

märt tuli kööki ja avastas mu kamorka ukse äärest seismast, corn flakes´i pakk peas. mina aga avastasin, et olen paar sentimeetrit lühem, kui olin 18 aasta ja ühe kuusena. loodetavasti pole ma kängu jäänud, vaid lasin end tol korral mõõta hommikul.

aim not ö gööl, not jet ö vomän*

kui tööle lähed, siis kasvad ruttu suureks. st suureks kasvavad mõned asjad. ei, ma ei mõtle neid kehaosi, ma mõtlen näiteks asjade hulka sinu kodus. esiteks avastasin ma hiljaaegu, et olen soetanud endale viimase poole aasta jooksul rohkem jalanõusid, kui eelneva kolme aasta peale kokku. muidu oli ikka see, et tahtsid midagi osta, aga parasjagu raha ei olnud, mõtlesid, et küsid vanematelt, aga siis, kui vanematekoju läksid, olid juba need asjad meelest läinud või tuli midagi pakilisemat ette. või ema ütles, et mine vaata välja ja siis lähme koos ostma. aga viitsid sa jee minna neid sinna nillima. ja üldse on hea, kui keegi on shoppamas kaasas.
aga siinkohal ma pean märkima, et mu mees (mehe omamise fakt on ka äärmiselt täiskasvanulik, eksole. ja kõigile teistele temast rääkides tuleb kasutada just nimelt väljendit "minu meeees") kinkis mulle ühed mu saapad. see on ka äärmiselt täiskasvanute värk, mhm...
no ühesõnaga mul on nüüd saapaid. rohkem kui üks paar. ja see on minu jaoks üks märk iseseisvumise poole. hurraa!
teiseks olen ma hetkel haige. see ei ole mingi märk. aga täna käisin ma arsti juures ja tegin oma esimese sinise lehe. ma tean, et tegelt sellist asja ei ole enam olemas (ma olen juba nii tark!), aga inimesed ikka seda nii nimetavad. aga ma päris hästi ei saa aru (nii tark ma veel ei ole...), mis selle sinise lehe võtmisega kaasneb. küllab väiksem palk ja küllap siis no boots for next month...
aga natuke olen ma ikka veel laps. kirjutasin täna listi eksole ühe südantlõhestavat lauset sisaldava (sentimentaalsus on pubekatele, eks!) kätšikirja ja identifitseerisin seal end pigem II kursuse, mitte juba baka lõpetanute v saurustega.

*- muide eile ma vaatasin X17 online-ist mitmeid videosid, kuidas britni oma juuksed maha ajas, vihmavarjuga paratatso autot peksis ja kuidas lindsi lohän käis kliinikus. arvatakse, et kuigi ta ütles, et tal oli mingi pimesoole värk, siis tegelt tal on mingi naisteprobleem, aga ta ei julge seda tunnistada.

ma nüüd lõpetan, tunnen end varsti 13-aastasena.

Mina ja Stiina neli aastat tagasi märtsis.

Elagu Priit ja Mihkel!

täna läks artur tallinna. bussiga, et saaks tööd teha. mina ütlesin, et ta jätaks auto mulle, et saaksin õhtul trenni minna.
juhtus nii, et meie peatoimetajal oli sünnipäev. laud oli küpsetistest, puuviljadest jms lookas. rahvast oli päris palju. kui kolmveerand tundi trenni alguseni oli ja mõtlesin, et peaks nüüd ruttu trennist läbi käima, sain ma aru, et ma ei saa ju sõita, sest ma olin rõõmsalt veini luristanud. ise olin veel enne liinale öelnud, et täna kindlasti tulen.
kuna ka hans astus varje sünnipäevalt läbi ja oli teel üliõpilaslehe koosolekule, mõtlesin, et sinna peab minema ka mihkel. lubadega mihkel. aga mihkel ütles msn-is, et ta läheb autoga ja on juba hiljaks läinud. mõtlesin siis, et kas lähen bussiga või teen paaritunnise veepaastu ja sõidan ise.
noh ja ühel hetkel hüppas msni aken lahti: mihkel oli mõelnud välja logistilise plaani, et värskete lubade omanik priit tuleb sõidab minu autoga koju ja kuna mihklilgi on minu kanti asja, võtab ta pärast priidu peale.
nii ma mõnusasti koju saingi.

p.s. tuli välja, et üldosakonna tšikid kutsuvad mind ja meelist beaviseks ja buttheadiks. ma ei tea, kas see on sõbralik nali või nad on õelad. ma võin olla 1990. aastate keskel tv3 näidatud multika "victor ja hugo" victor - mind ja mu pinginaabrit kutsuti põhikoolis nii - aga ma ei taha olla persepea.

kuna ma täna kl 6 ärkasin, siis lootsin, et saan varem koju. lehe saame valmis tavaliselt enne kl 14, täna saime varemgi. kuna mul enam väga palju kohustusi ei olnud, plaanisin koju minna. siis meenus, et olin plaaninud kl 14 minna sadamateatrisse üht tantsuetendust vaatama.
teel sinna sattus aga ette raekoja platsi kunstimuuseum, kuhu ma samuti endale ammugi minna olin tõotanud. astusin sisse, loobudes nii sadamateatrist. noh, külm on ju ja teater on nii kaugel, vabandas minu heaoluühiskondlik pool.
johannes saali näitus oli huvitav. omaaegu õõva tekitav. mõtlesin tagasi ajale, mil oli päris tavaline, et mõni laps perekonnas noorelt suri. nii ka saali 6-aastane vend. ta ise haigestus noormehena tuberkuloosi ja põdes viis aastat. tema naine unistas suure pere emaks olemisest, aga nende ainuke laps suri noorelt. peale selle kotiti tema teoseid nõuk. ajal päris palju, nii et ühe töö ta noaga läbi lõikas. (selle oli kokku traageldanud tema abikaasa). peale selle oli saal ise vaimselt ebastabiilne.
ka tema kunstis oli palju surma ja sõja teemat. tumedaid värve. üks periood aga vastupidiselt väga värvikirev, nii et näitustel pandi need teosed kuhugi eraldi, et need teisi ei varjutaks (varjutama on selle värvikuse juures muidugi veidi vale verb).
käisin ka kaupsis. toidupoes.

marsaga koju sõites säras päike veel taevas ja olin rõõmus, et jõuan enne homset tallinnasse sõitu kodus asju pakkida ja koristada. pidin ka veel tädile helistama, kellel oli täna 50 aasta juubel.
tavaliselt otsin ma juba bussis koduvõtme välja, et enam külma käes ukse taga kohmitsema ei peaks. nii ka seekord. aga võtit ei olnud! ronisin marsast välja, läksin oma maja juurde ja lausin kogu stafi oma kotist välja trepi peale. ei midagi. taskutes? ei.
helistasin tööle. varje oli veel seal ja vaatas mu laua üle. ütlesin, et mäletan, kuidas ma päeval vetsu minnes võtmed kaasa võtsin. meil käib nimelt see uks lukus, et võõrad inimesed tänavalt seal ei käiks. varje jooksis kolm korrust allapoole vaatama, aga ei leidnud.
noh, jooksin bussi peale. käisin tiiru kaubamajas. küsisin kassiirilt, turvamehelt, infolauast ja ühest hilbupoest, kuhu olin sisse põiganud. ei midagi. läksin muuseumisse. käisin kõik kolm korrust läbi, rääkisin igal korrusel valvuritädidega. neist üks oli eriti empaatiline, ütles mitu korda, et tunneb mulle kaasa.
nüüd hakkasin siis vaikselt juba harjutama end mõttega, et ega neid võtmeid enam kätte ei saa. püüdsin juba vaikselt välja arvutada, kui palju võiks maksma minna töökoha lukkude vahetamine. samas ei suutnud ma ikkagi uskuda, et need niimoodi ära kaovad. pika paela otsas. ja ma olin neid ju hommikul näinud.
töö juures vaatasin läbi kõik sahtlid, lauaalused. käisin ka muidugi vetsus otsimas. kohmitsesin tükk aega, kuni merike, ülikooli kunstnik, mida ma otsin. "võtmeid," ohkasin.
- kas neid, mida ann (maja perenaine) siin mulle pakkus.
jooksin alla esimesele korrusele. õnneks oli ann veel seal. ja minu võtmed ka! ta oli need leidnud vetsus nagis rippumas.

et siis selline õnnelik õnnetus, nagu ütles varje.
koju sain alles pool 19. kodu on siiani koristamata. homme.

talv võtab mõnusalt võimust. kuigi tartut pole lumesajuga õnnistatud, nagu artur ütles, on siin ikka jube külm küll.
täna hommikul läks mul kl 6 uni ära. ei viitsinud väga kaua kodus passida ja olin 7.30 juba kesklinnas. kui rüütli tänavat mööda tööle kiirustasin (just selle külma pärast), siis tuli mulle vastu sellise välimusega naine. ta oli nii sisse mähitud, et hea, et silmadki üldse välja paistsid. ja üleni mustas. nagu mingi usulahu vms esindaja.
aga ega ma vist ise parem välja ei näinud. sall oli jube härmas ja nina punane küll.

kes on tõelised naised?

kas tüdrukud, kes patseerivad talve trotsides miniseelikutes? need on lihtsalt jobud. põie-, neeru jm põletikega arsti ukse taga istuda pole üldse seksikas ega naiselik.

kas neiud romantilistes kleidikestes? reeglina on see vaid moevool või eskapism. jäljendamine niikuinii.

tõelisi naised on need 60-ndates, 70-ndates tädid, kes käivad ka kõige külmemate ilmadega seelikuga. aga mitte miniseeliku, vaid alla põlve ulatuva villase seeliku, villase mantli ja baretiga. ei mingeid sportlikke suusakostüüme, sulejopesid või fliisimütse. seelik, mantel ja barett. nad riietuvad nii, sest nende nooruses riietuti nii. ja võib-olla ka seepärast, et neil ei olegi teisi riideid. aga ma ei usu, et nad seda outfiti häbeneks. selles on alati tükike nende noorust. aega, mil naised olid naised ja mehed mehed. ka mõtlemiselt.

meie ei saa kunagi sellisteks Naisteks.


***
btw, publiku nõudmisel täpsustaksin ma ka, mida pakk veel filmifestivalil veel ütles. on kaht sorti õudusfilme: ühed pigistavad sind munadest, aga lihtsalt pigistavadki, teised võtavad sul munadest kinni ja viivad sind kuskile. tänapäeva filmid on enamasti aga esimest laadi. hitchcock tegi neid viimaseid.

"hitchcock oli geenius," ütles rein pakk manifesti filmifestivalil linastunud filmi "notorious" (1946) eel.

film oli super. no sex, kui kuulus kolmeminutiline suudlusstseen (mis koosnes paarisekundilistest musitamistest, sest tollal tohtis suudlus ekraanil kesta max 3 sekundit) välja jätta. no violence. kuigi lugu rääkis mafiameestest ja tapmistest. piisavalt õhku ja ruumi fantaasiaks, mis tänapäeva filmidest just puudu jääb. publiku naerupahvakaid väärinud dialoogid. suurepärased kaadrid. mõnusalt kaasahaarav pinevus.

hitchcock oli geenius.

viimase kuu, ei, valetan, viimase AASTA on mul kogu aeg kuskil kuklas mõte: "sa pead seminaritööd kirjutama". ja kuskil pea kohal on kõlkunud üks küsimärk, mille sisuks on see, et ma ei saa vabšee aru, MIDA ma tegema pean. ma ei hakka seda kogu saagat siia kirja panema, te niikuinii olete enamasti sellega kursis.
sest lisaks sellele, et terve eelmise talvel pidi seda juttu kuulama jyväskylä naabrinaine kadri, pidid seda sealt tagasitulles hakkama kuulama ka mu vanemad ja teised sugulased, sügisel mu töökaaslased ja eelmisest laupäevaõhtust tubli osa möödus kõigest sellest hansule ja priidule rääkides. noh ja siis need korrad, kui olen nelliga msnis seda kõike arutanud (ja imestanud, kuidas tema tolle juhendajaga hakkama sai), siis lõunasöök mihoga, kindlasti on ka ketu ja ka mu tallinna sõbrad oma osa saanud.
arturist ma ei räägigi, ta on seda kõike kuulnud söögi alla ja söögi peale, magama minnes ja ärgates ning kui ma kl 13 talle päeval helistan.
ja lõpuks ei mõelnud ma enam üldse, kas keegi viitsib kuulata, peaasi, et oleks, kellele kurta. eile nägin osakonnas annelisi ja kurtsin ka talle. maio kuulis ka. nad olid mõlemad väga kaastundlikud ja maio soovitas mitte muretseda.(annelisi roosa sall oli nunnu ja tegi tuju heaks.) rääkisin enne kaitsmistki teistele, kui halb juhendaja mul ikka on.

igatahes ma olen olnud suht läbi endaga. meelis ütles tööl, et ma olen viimasel ajal väga liimist lahti. nagu ma ei teaks. mulle meenus, kuidas nelli kuskil II kursuse keskel ütles, et ma olen muutunud tigedaks. ju see siis käibki mul hooti.kõik kulmineerus eelmise reedega, kui ma juhendajaga viimast korda enne kaitsmist kokku sain ja ta ütles, et paneks mulle tehtud töö eest "D" ja et mul on "üle jala tehtud töö" ja kuidas ma terve temaga kohtumise aja talle enam otsa ei suutnud vaadata, sest kui ma oleks seda teinud, siis ma oleks nutma puhkenud. noh ja pool õhtut ma ulgusingi. järgmisel päeval vedas artur mu õnneks tehvandile, muidu oleks teise päeva otsa ulgund.
ja eile õhtul oli mul tunne, nagu läheksin surma. käisin töölt tulles spetsiaalselt poes, et magusaks uneks veini osta. uni oli magus küll. ja hommikul ei tahtnud üldse ärgata. hommikul keetsin omale apteegist ostetud rahustava tee eriti kange variandi. ja olingi hommikupoliku tööl üllaltavalt rahulik. ja ennäe imet - kaitsesengi ära! sain "B". eks süües kasvab isu ja nüüd võin öelda, et vead, mis mulle ette heideti, oleks olnud olemata, kui mu juhendaja vähegi oleks viitsinud teemasse süveneda. no see ei ole ikka normaalne, kui juhendaja ei märka, et ma nimetan oma analüüsimeetodit vale nimega, eks.

kui kaitstud sain, ütles komisjoni liige pille, et nüüd on aeg kaitsja lõppsõnaks. ma polnud selle peale mõelnudki. pobisesin siis, et aitäh juhendajale (yeah, right).
aga tegelikult ma tänan kõiki neid, kes on viitsinud mu hädaldamist kuulata. ja kadrit ja arturit, kes viitsisid mu tööd lugeda.

igaks juhuks ütlen kõigile, et koguge jõudu uueks hooajaks! sest tundub, et bakatööd pean jätkama samal teemal sama juhendajaga.

***
õhtul poputasin end kosmeetiku juures ja ostsin ihaldusväärset elu tartu kaubamajast.
***
kõige naljakam on see, et meie auväärt magistrandid väidavad end mitte mäletavatki seda va seminaritöö kirjutamist. ja mina olen siis sihukase kolgata tee läbi teinud.

Noh, Kruuda ostis kirjastuse, minul on oma plekitöökoda (Nelli on näinud). Kruudal on kommivabrik, minul oma küpsised (Nelli on näinud). Täna tuli uudis, et Kruuda ostab mingite kirjastuste aktsiad... küll ma ka midagi välja mõtlen (Nelli, appi!).

täiskasvanuks saamise mured ja rõõmud

kui ma noorem olin (kas või nii paar kuud) ja päriskodus külmkapp tühi oli, leidsin hommikul ärgates esikukummutilt raha, et saaksin poodi süüa tooma minna. vahel oli raha kõrval ka vastavasisuline kirjake.
täna hommikul oli külmkapp tühi ja tühi oli ka kummutipealne. ainult köögi aknalaulalt, triiklaua lähedalt, leidsin pesumasinast läbi käinud õnnetu kahekümneviiese.

Kas sina oled juba näinud SEBE uut videot? Kui ei, siis ära muretse - usun, et saad seda šedöövrit järgmiste aastate jooksul Tallinn-Tartu-Tallinn liinil korduvalt nautida. Aga vali kindlasti see buss, kus väikesed telekad lae küljes ripuvad.
Milles siis seisneb SEBE video võlu? Esiteks ei pea sa kuulma enne iga reisi algust alakorruselt kõlaritesse jõudvat inin-häält: "Pakume kuumi-külme jooke..."Selle asemel räägib noor, (video koostajate meelest pandava välimusega) mustapäine tüdruk kileda monotoonse häälega, kuidas "reisi mitmekesistamiseks pakume videoprogrammi" ja muid hüvesid. Suurepäraseid sõnastamisvärde leiab tema tekstist veel. Sellest ei tasu rääkidagi, et sõna "peale" kasutatatakse sõna "pärast" asemel. Tore on aga see, kui korduvalt kasutatakse sõna "või" asemel "ehk". "Bussis ohutumaks liiklemiseks palume panna käsipagas oma istme ette ehk peakohal asuvale riiulile."
-???
Kas raha sai operaatoritele makstes otsa, et mõni vähe keeletundlikum inimene ei oleks saanud tekstile, mida enne iga reisi näidatakse, pilku peale visata?
Eelkõige räägib video ohutusest bussis: kuidas lõhkuda avarii korral akent, kuidas bussist väljuda, kuidas käituda tulekahju korral, kuhu peldikus paberid visata ja kõige selle juures näidatakse näitlikustavat materjali (viimase kohta õnneks mitte väga detailselt) nagu autokooli õppefilmis. Näitlejad, kusjuures, täidavad oma rolle suht kiretult.
Igatahes suudab video tekitada tunde, et kohe hakkavad bussi ees ja keskel seisvad reisisaatjad näitama, kuidas paigaldada päästevesti, kust saab kätte hapnikumaskid ning kuidas katta hädamaandumisel pea kätega.
Ja kõige lõpus soovib mustapäine neiu samasuguse monotoonse hääle ja ilma naeratuseta meeldivat reisi. (Aga mida siin naeratadagi, iga hetk võib puhkeda tulekahju.)
***
Reisi mitmekesistamiseks lubatud videoprogrammi aga ei tulnudki. Õnneks. Või äkki see video oligi kogu programm...

mõista-mõista, mis see on: higihais pluss odava suitsu lehk pluss bensupahvakad. jah, arvasid ära. see on bussisõit tartu bussis. aga selle linna nime võib ka vahele jätta, vahet pole. olen tänasest ametlikult jälle ühistranspordi kasutaja, sest härra, kellele igal hommikul "lutsu 5!" võisin hõigata, on tallinnas komandeeringus. nii et ostsin kuukaardi ja puha.
tõmbasin hommikul jalga oma pisikesed (oo jaa, nendes näeb ka jalg nr 41 päris pisike välja) seksikad peenikeste kontsadega poolsaapad jalga ja kõpsutasin tööle. sain tänaval mitme pika pilgu osaliseks. ma olen absoluutselt eitaval seisukohal, et neid püüdsid mu üle tühja tänava kajavad kontsaklõpsud, mitte mu suurepärased sääred.
aga ma ei saa siiski eitada fakte, et pidin võitlema iga pagana kõnnitee kiviga, mis mu kontsi tahtis sisse imeda. ja mu pisikesed said möödasõitva bussi tervitava sopaduši osaliseks. tibi elu selles kausikujulises kalurikülas ei kõlba kuskile!

p.s täna sain teada, milline ma näeksin välja pruunide juustega:

The Secrets of Our Digital Lives

täna aasta tagasi ärkasin ma tolmusel ühikapõrandal kuskil kesk-soome linnas nimega jyväskylä. väljas oli pime ja väga-väga lumine ja me pidime kadriga varakult tõusma, et jõuda kuskile kaugele kesklinna, kus algas mingis majas orientation week-i esimene loeng. me olime unised, segaduses ja pahurad.
peale muude kohanemisraskuse tekitas meis esimesel nädalal stressi interneti puudumine. ma kirjutasin "blogi sissekannet" wordi. iga päev. ja kõik meie sõbrad arvasid vist, et me oleme juba lumetormis surma saanud.
kui siis kord see nett juhtmeid pidi meie tubadesse jõudis, istusime me nagu väikesed lapsed õnnelikult oma läpparite taga ja skaipisime omavahel, mina m-buildingu esimesel, kadri n-buildingu viimasel korrusel.
üldse oli internet üks meie suurimaid sõpru nende vahetusüliõpilaskuude ajal. sellest, et oma igapäevaseid toimetusi seal lihtsamini võis teha (ka jyväskylä tudengid tunnevad näiteks õis-i laadset programmi ja igasugu applicatione sai sealt kaudu täita) ei tasu rääkidagi. me avastasime enda jaoks soome salajased allalaadimisprogrammid (ei-ei, soomes ju piraatlust ei ole) - meist said filmifanatid ja melomaanid - ja me suhtlesime oma eestisse jäänud sõprade-lähedastega kindlasti rohkemgi, kui kodus olles. lobisesime niisama, saatsime pilte ja andsime nõu. sealt kaugelt vaadates oli seda viimast kuidagi lihtsam teha. hommikul läks ikka esimese asjana tööle läppar, koju tulles tervitas sind tema vaikne mühin ja screensaver, õhtul uinudes olid viimased mõtted need, mida sõpradega üle neti jagada sai. jah, me olime kindlasti netihoolikud. kui meilt see võimalus käest oleks võetud, siis...
sarnast tunnet tunneks ma arvatavasti praegu siingi. minu kodu taaralinnas pole just eriti palju suurem kui jyväskylä kaks ühikatuba koos köögiga. ja siin annelinna lõpus tunneks ma vist eriti üksiku ja mahajäetuna, kui ma ei saaks õhtuti msn-i sign in klahvi vajutada, blogi järjekordset sissekannet teha või teiste veebipäevikuid lugeda. jaan kross ja ellen niit on rääkinud, kuidas nende tudengipõlves vaid kord semestris kodus käidi ning tallinn-tartu rong sõitis kuus tundi. ma ei suuda ette kujutada, et saaksin oma kallite inimesega vaid põhimõtteliselt kaks korda aastas rääkida.
ma kõlan küll raketiteadlasena, aga samas ma ikkagi imestan, kuidas saab ajalehte kokku panna nii, et peatoimetaja on budapestis ja kuigi ta arvuti seal "on imelik", nagu ta ise ütleb, siis sekunditega jõuavad minu artiklid temani ja tema parandused minuni.
noh ja rääkimata sellest, kuidas minu lapsepõlves näidati telekast lastelavastust, kus telefon näitas pilti! ja nüüd...
täna avastasin, et ma ei tunneks ära arturi käekirja, sest ma olen seda nii vähe näinud. ta kirjutab ju käsitsi nii harva. nagu me kõik.
***
aga kõige toredamad olid need korrad, kui n-buildingu esimese postkastis 901 oli midagi. mõni joonistus kadri vennakestelt või pikk kiri healt sõbralt.
inimlik puudutus või tegu on ikka üle kõige. näiteks kui töökaaslane meelis kingib sulle lihtsalt purgi mett, sest "sul võib seda vaja minna".

Mõnusaid pühi kõigile!
Puhake nii palju, kui võimalik ja mõelge ainult ilusale!

Kadri

kõndida hämaral hommikul läbi peahoone lumise sisehoovi, kuulates kesklinna kohta kummalist vaikust ja mõeldes, kas "pärislinnas" selleks võimalust avaneks. märgata siiski üksikut heli - sulalume sirinat vihmaveerennis. näha koduosakonna akendes hubast valgust, kuigi kedagi ei peaks veel sellisel kellaajal töö olema. äkki päkapikud?
teha kõige esimesed sammud antoniuse gildi õue valgele lumele. tunda, kuidas jalg pehme, kuid juba veidi nätske lume sisse sammud summutab. tõmmata kopsud värsket karget õhku täis ja mõelda: "mõnus on..."

Pärast 8. klassi suve pani keegi füüsikaklassi põlema. Ma ei mõistnud, miks kogu 9. klassi õppeaasta oli värskelt remoditud klassiruumis grillkana või lihtsalt kärssanud kana lõhn. Eriti seepärast, et füüsika oli alati enne toiduvahetundi.
Täna koju tulles nuusutasin deja vu´d. Mu juures käib üks büromaan. Esiteks kärsatas ta Jyväskyläs mu plastmassist säilituskarbi sisse augu, sest pani selle kogemata nurkapidi pliidiraua vastu.
Teiseks. Kuna mu kodus on kiirkeedukannul nii lühike juhe, hoian seda pliidi tagumise raua peal. Raua ja kannu aluse vahel on pajalapp. See lapp on juba ammu veidike pruunikas, s.t veidike põlenud, sest keegi (kahtlustan, et büromaan) pani kord tagumise pliidiraua sisse, kuigi tahtis esimesel miskit keeta. Lapp sai veidi praadida.
Eile õhtul tegin vannitoas oma toimetusi ja vilistasin muretult. Siis tahtsin just büromaanilt küsida, et ega ta ei tea, miks vanarahvas arvab, et vilistades läheb maja põlema. Pärast vahtisime telekat. Büromaan oli miskit keema pannud ja minu kõrvale diivanile lösutama tulnud, kui mina tundsin kahtlast kõrbelõhna. Mõtlesin, et raua peale on mingit toitu läinud ja see kõrbeb. Aga ei, hais läks hullemaks. Büromaan väitis end mitte midagi tundvat.
Läksin kööki ja mis ma nägin - pajalapi ääre alt tuli kahtlast suitsu. Büromaan oli jälle vale raua sisse pannud! Pajalapp läks seekord kremeerimisele, rahu tema põrmule. Veekeedukann õnneks on elu ja tervise juures. Ja toas on tänagi grillkana lõhn (hais?).
Aga sellest ma teile täna ei räägi, kuidas mu ema maamaja põuaperioodil juures lõket tegi...

ONUD ON LOLLID

Mul juhtus (rõhk viimasel sõnal) telekas näitama Kanal 2 saadet "Käsi kullas" aka "Valduri ja Elduri vägitegu" või mis see oligi... Ok, mulle vahel ka meeldib vaadata seda, kuidas perekonnapead ponnistavad, higipull otsa ees ja käed värisemas, mingit tsirkusetola teha ja siis saab nende pere natuke õnnele lähemale (ehk Anttilast nänni võita).
Kõige rohkem mulle meeldib saate algus, kui perekond selle Kristjani oma koju kutsub ja oma majapidamist tutvustab ja mina saan teleka ees oiata, kui koledasti inimesed oma kodusid ikka sisustavad. Ja siis nad istuvad pärast aiapäkapikkude ja lastetoa postrite kokkulugemist maailma kõige maitsetumale diivanile ja hakkavad oma pere tutvustama.
Nii ka viimane kord. Kui Kristjan pere pesamunalt küsis, mis loom tema lasteaia kapi uksel on, siis tema 9-aastast venda pidas ta juba piisavalt vanaks, et küsida, kas tollele tüdrukud meeldivad. Poiss kohmetus silmnähtavalt. "Ma ei tea," venitas ta üle huulte.
Õige. Ei peagi teadma. Selles vanuses tunduvad plikad mingid arusaamatud ja tüütud olevused. Ja võib-olla nad ei hakkagi kunagi meeldima.
Kristjan ei andnud aga rahu: "Noh, aga pruuti sul on?"
Nüüd oli näha, kuidas terve perekond kohmetus ja ema oli ehk veidi pahanegi. Isa püüdis mingi hädise naljaga lõbusat meeleolu taastada.

Mäletan, kuidas ka minu lapsepõlves onud minu eakaaslastest poiste käest ikka esimese asjana küsisid: "Poiss, kas sul pruuti ka on?"

Nagu mismõttes? Kas see peaks mingi nali olema? Sel juhul on see küll vaimuvaene ja perversne nali. Ja mida iganes see vaene laps selle peale ka ei vastaks, mehed naeraks ikka oma oh-sul-on-alles-kõrvatagused-märjad-aga-küll-mina-olen-kõva-kepimees naeru ja poiss oleks ebamugavasse olukorda pandud.

Kui mina peaksin kunagi poja saama, siis ma õpetan ta sellisele küsimusele vastama "Mis see sinu asi on?" või "Aga sulle vist meeldivad lapsed". Ja las need "vaimukad" onud siis arvavad, et mu laps on halvasti kasvatatud, sest nad ise on veel halvemini.

MTV Eesti my ass

Ok, ma saan aru, et haigena on mul aega liiga palju telekat vaadata, aga telekainimesed peaksidki minusuguste üle õnnelikud olema ja püüdlema selle poole, et kui ma lihtsalt olen sunnitud nende saadet/kanalit vaatama, siis ma ehk hakkan seda ka vaatama siis, kui mul hullult kiire on, sest see lihtsalt oli nii äge.

Noh ja siis ma panen MTV peale - kuigi tean, et võin kohtuda kilehääse nimekaimuga, aga suudan sellega leppida, aga panen igaks juhuks volüümi maha - ja sealt tuleb saade, mis räägib MTV Balti toimetusest.
Sealsed tegelased mõtlevad, et on eriti kreisid, kui räägivad oma tööst toimetuse peldikus. Peldikus, mis näeb välja nagu miljontriljonid ühiskempsud, kus sisekujundus on miljontriljoniga miinuses ning sidruni õhu"värskendaja" ja aastakümnete vanuse torustiku segune hais tungib läbi ekraani vaatajateni. Siis seal istuvad kolme balti riigi "eriti kreisid" noored, kes räägivad täiest seosetut (loe: "eriti kreisit") juttu, teevad inside joke´e ja räägivad "inglise keeles": "And then he wake ups" või "Sometimes she do so".
Ja siis üks poiss on neil seal "põhi naljamees", kellele kaameratagune mees hõikab "Do me a handicapped, do me a handicapped!"
Nagu OMFG! Mul on tunne, et ma vaatan youtube´ist mingit tiinekate koduvideot. KI-LE-KOTT!

gripist ja põõsast

"Ole siis voodis ja mõnna nii palju, kui saad," ütles mulle mu ema mulle teate peale, et mul on kõhugripp. Ma pole enam aastaid olnud gripis, nohus ja köhas küll, aga mitte gripis. Ma ei mäletanudki, mis tunne on lamada terve päeva voodis, mitte midagi tehes, ainult balseerunud näoga telekat vahtides või siis magades. Et kõik kohad valutavad ja süda on pidevalt paha. Ei mingit mõnnamist, lihtsalt jõuetus.
Mõnes mõttes on gripp aga suurepärane stressiravim, sest jõudu tegemata töödest mõtlemiseks ei ole.

Ja siis täiesti teisest teemast. Mr Andrus Unzip ütles tänahommikuses hommikutelevisioonis, et Mr Põõsas oli väga hästi ette valmistatud kõikidel teemadel kõnelemiseks. Mina panin tähele, et ta ei teadnud meie kohta vähemalt kolme asja:

• et Ilves on väliseestlane. Iraagi sõjast rääkides ütles Põõsas konverentsil, et just eestlased ja meie president teavad, mis tunne on elada võõra võimu all.
  
• et Ilves valiti alles paar kuud tagasi presidendiks. Mr Põõsas tänas presidenti tema kindlameelse valitsemise eest. Peale selle tekib küsimus, kas ta teadis, et meil on pigem parlamentaarne demokraatia.
• milliseid vaateid esindab meie majandusminister. Kui uskuda keskerakonda, siis Põõsas oli kiitnud Savisaart. Samas oli ta positiivselt meelestatud ka meie ühtse maksusüsteemi suhtes. Hmm...