kui ma noorem olin (kas või nii paar kuud) ja päriskodus külmkapp tühi oli, leidsin hommikul ärgates esikukummutilt raha, et saaksin poodi süüa tooma minna. vahel oli raha kõrval ka vastavasisuline kirjake.
täna hommikul oli külmkapp tühi ja tühi oli ka kummutipealne. ainult köögi aknalaulalt, triiklaua lähedalt, leidsin pesumasinast läbi käinud õnnetu kahekümneviiese.
Kas sina oled juba näinud SEBE uut videot? Kui ei, siis ära muretse - usun, et saad seda šedöövrit järgmiste aastate jooksul Tallinn-Tartu-Tallinn liinil korduvalt nautida. Aga vali kindlasti see buss, kus väikesed telekad lae küljes ripuvad.
Milles siis seisneb SEBE video võlu? Esiteks ei pea sa kuulma enne iga reisi algust alakorruselt kõlaritesse jõudvat inin-häält: "Pakume kuumi-külme jooke..."Selle asemel räägib noor, (video koostajate meelest pandava välimusega) mustapäine tüdruk kileda monotoonse häälega, kuidas "reisi mitmekesistamiseks pakume videoprogrammi" ja muid hüvesid. Suurepäraseid sõnastamisvärde leiab tema tekstist veel. Sellest ei tasu rääkidagi, et sõna "peale" kasutatatakse sõna "pärast" asemel. Tore on aga see, kui korduvalt kasutatakse sõna "või" asemel "ehk". "Bussis ohutumaks liiklemiseks palume panna käsipagas oma istme ette ehk peakohal asuvale riiulile."
-???
Kas raha sai operaatoritele makstes otsa, et mõni vähe keeletundlikum inimene ei oleks saanud tekstile, mida enne iga reisi näidatakse, pilku peale visata?
Eelkõige räägib video ohutusest bussis: kuidas lõhkuda avarii korral akent, kuidas bussist väljuda, kuidas käituda tulekahju korral, kuhu peldikus paberid visata ja kõige selle juures näidatakse näitlikustavat materjali (viimase kohta õnneks mitte väga detailselt) nagu autokooli õppefilmis. Näitlejad, kusjuures, täidavad oma rolle suht kiretult.
Igatahes suudab video tekitada tunde, et kohe hakkavad bussi ees ja keskel seisvad reisisaatjad näitama, kuidas paigaldada päästevesti, kust saab kätte hapnikumaskid ning kuidas katta hädamaandumisel pea kätega.
Ja kõige lõpus soovib mustapäine neiu samasuguse monotoonse hääle ja ilma naeratuseta meeldivat reisi. (Aga mida siin naeratadagi, iga hetk võib puhkeda tulekahju.)
***
Reisi mitmekesistamiseks lubatud videoprogrammi aga ei tulnudki. Õnneks. Või äkki see video oligi kogu programm...
mõista-mõista, mis see on: higihais pluss odava suitsu lehk pluss bensupahvakad. jah, arvasid ära. see on bussisõit tartu bussis. aga selle linna nime võib ka vahele jätta, vahet pole. olen tänasest ametlikult jälle ühistranspordi kasutaja, sest härra, kellele igal hommikul "lutsu 5!" võisin hõigata, on tallinnas komandeeringus. nii et ostsin kuukaardi ja puha.
tõmbasin hommikul jalga oma pisikesed (oo jaa, nendes näeb ka jalg nr 41 päris pisike välja) seksikad peenikeste kontsadega poolsaapad jalga ja kõpsutasin tööle. sain tänaval mitme pika pilgu osaliseks. ma olen absoluutselt eitaval seisukohal, et neid püüdsid mu üle tühja tänava kajavad kontsaklõpsud, mitte mu suurepärased sääred.
aga ma ei saa siiski eitada fakte, et pidin võitlema iga pagana kõnnitee kiviga, mis mu kontsi tahtis sisse imeda. ja mu pisikesed said möödasõitva bussi tervitava sopaduši osaliseks. tibi elu selles kausikujulises kalurikülas ei kõlba kuskile!
p.s täna sain teada, milline ma näeksin välja pruunide juustega:
täna aasta tagasi ärkasin ma tolmusel ühikapõrandal kuskil kesk-soome linnas nimega jyväskylä. väljas oli pime ja väga-väga lumine ja me pidime kadriga varakult tõusma, et jõuda kuskile kaugele kesklinna, kus algas mingis majas orientation week-i esimene loeng. me olime unised, segaduses ja pahurad.
peale muude kohanemisraskuse tekitas meis esimesel nädalal stressi interneti puudumine. ma kirjutasin "blogi sissekannet" wordi. iga päev. ja kõik meie sõbrad arvasid vist, et me oleme juba lumetormis surma saanud.
kui siis kord see nett juhtmeid pidi meie tubadesse jõudis, istusime me nagu väikesed lapsed õnnelikult oma läpparite taga ja skaipisime omavahel, mina m-buildingu esimesel, kadri n-buildingu viimasel korrusel.
üldse oli internet üks meie suurimaid sõpru nende vahetusüliõpilaskuude ajal. sellest, et oma igapäevaseid toimetusi seal lihtsamini võis teha (ka jyväskylä tudengid tunnevad näiteks õis-i laadset programmi ja igasugu applicatione sai sealt kaudu täita) ei tasu rääkidagi. me avastasime enda jaoks soome salajased allalaadimisprogrammid (ei-ei, soomes ju piraatlust ei ole) - meist said filmifanatid ja melomaanid - ja me suhtlesime oma eestisse jäänud sõprade-lähedastega kindlasti rohkemgi, kui kodus olles. lobisesime niisama, saatsime pilte ja andsime nõu. sealt kaugelt vaadates oli seda viimast kuidagi lihtsam teha. hommikul läks ikka esimese asjana tööle läppar, koju tulles tervitas sind tema vaikne mühin ja screensaver, õhtul uinudes olid viimased mõtted need, mida sõpradega üle neti jagada sai. jah, me olime kindlasti netihoolikud. kui meilt see võimalus käest oleks võetud, siis...
sarnast tunnet tunneks ma arvatavasti praegu siingi. minu kodu taaralinnas pole just eriti palju suurem kui jyväskylä kaks ühikatuba koos köögiga. ja siin annelinna lõpus tunneks ma vist eriti üksiku ja mahajäetuna, kui ma ei saaks õhtuti msn-i sign in klahvi vajutada, blogi järjekordset sissekannet teha või teiste veebipäevikuid lugeda. jaan kross ja ellen niit on rääkinud, kuidas nende tudengipõlves vaid kord semestris kodus käidi ning tallinn-tartu rong sõitis kuus tundi. ma ei suuda ette kujutada, et saaksin oma kallite inimesega vaid põhimõtteliselt kaks korda aastas rääkida.
ma kõlan küll raketiteadlasena, aga samas ma ikkagi imestan, kuidas saab ajalehte kokku panna nii, et peatoimetaja on budapestis ja kuigi ta arvuti seal "on imelik", nagu ta ise ütleb, siis sekunditega jõuavad minu artiklid temani ja tema parandused minuni.
noh ja rääkimata sellest, kuidas minu lapsepõlves näidati telekast lastelavastust, kus telefon näitas pilti! ja nüüd...
täna avastasin, et ma ei tunneks ära arturi käekirja, sest ma olen seda nii vähe näinud. ta kirjutab ju käsitsi nii harva. nagu me kõik.
***
aga kõige toredamad olid need korrad, kui n-buildingu esimese postkastis 901 oli midagi. mõni joonistus kadri vennakestelt või pikk kiri healt sõbralt.
inimlik puudutus või tegu on ikka üle kõige. näiteks kui töökaaslane meelis kingib sulle lihtsalt purgi mett, sest "sul võib seda vaja minna".
kõndida hämaral hommikul läbi peahoone lumise sisehoovi, kuulates kesklinna kohta kummalist vaikust ja mõeldes, kas "pärislinnas" selleks võimalust avaneks. märgata siiski üksikut heli - sulalume sirinat vihmaveerennis. näha koduosakonna akendes hubast valgust, kuigi kedagi ei peaks veel sellisel kellaajal töö olema. äkki päkapikud?
teha kõige esimesed sammud antoniuse gildi õue valgele lumele. tunda, kuidas jalg pehme, kuid juba veidi nätske lume sisse sammud summutab. tõmmata kopsud värsket karget õhku täis ja mõelda: "mõnus on..."
Pärast 8. klassi suve pani keegi füüsikaklassi põlema. Ma ei mõistnud, miks kogu 9. klassi õppeaasta oli värskelt remoditud klassiruumis grillkana või lihtsalt kärssanud kana lõhn. Eriti seepärast, et füüsika oli alati enne toiduvahetundi.
Täna koju tulles nuusutasin deja vu´d. Mu juures käib üks büromaan. Esiteks kärsatas ta Jyväskyläs mu plastmassist säilituskarbi sisse augu, sest pani selle kogemata nurkapidi pliidiraua vastu.
Teiseks. Kuna mu kodus on kiirkeedukannul nii lühike juhe, hoian seda pliidi tagumise raua peal. Raua ja kannu aluse vahel on pajalapp. See lapp on juba ammu veidike pruunikas, s.t veidike põlenud, sest keegi (kahtlustan, et büromaan) pani kord tagumise pliidiraua sisse, kuigi tahtis esimesel miskit keeta. Lapp sai veidi praadida.
Eile õhtul tegin vannitoas oma toimetusi ja vilistasin muretult. Siis tahtsin just büromaanilt küsida, et ega ta ei tea, miks vanarahvas arvab, et vilistades läheb maja põlema. Pärast vahtisime telekat. Büromaan oli miskit keema pannud ja minu kõrvale diivanile lösutama tulnud, kui mina tundsin kahtlast kõrbelõhna. Mõtlesin, et raua peale on mingit toitu läinud ja see kõrbeb. Aga ei, hais läks hullemaks. Büromaan väitis end mitte midagi tundvat.
Läksin kööki ja mis ma nägin - pajalapi ääre alt tuli kahtlast suitsu. Büromaan oli jälle vale raua sisse pannud! Pajalapp läks seekord kremeerimisele, rahu tema põrmule. Veekeedukann õnneks on elu ja tervise juures. Ja toas on tänagi grillkana lõhn (hais?).
Aga sellest ma teile täna ei räägi, kuidas mu ema maamaja põuaperioodil juures lõket tegi...
Mul juhtus (rõhk viimasel sõnal) telekas näitama Kanal 2 saadet "Käsi kullas" aka "Valduri ja Elduri vägitegu" või mis see oligi... Ok, mulle vahel ka meeldib vaadata seda, kuidas perekonnapead ponnistavad, higipull otsa ees ja käed värisemas, mingit tsirkusetola teha ja siis saab nende pere natuke õnnele lähemale (ehk Anttilast nänni võita).
Kõige rohkem mulle meeldib saate algus, kui perekond selle Kristjani oma koju kutsub ja oma majapidamist tutvustab ja mina saan teleka ees oiata, kui koledasti inimesed oma kodusid ikka sisustavad. Ja siis nad istuvad pärast aiapäkapikkude ja lastetoa postrite kokkulugemist maailma kõige maitsetumale diivanile ja hakkavad oma pere tutvustama.
Nii ka viimane kord. Kui Kristjan pere pesamunalt küsis, mis loom tema lasteaia kapi uksel on, siis tema 9-aastast venda pidas ta juba piisavalt vanaks, et küsida, kas tollele tüdrukud meeldivad. Poiss kohmetus silmnähtavalt. "Ma ei tea," venitas ta üle huulte.
Õige. Ei peagi teadma. Selles vanuses tunduvad plikad mingid arusaamatud ja tüütud olevused. Ja võib-olla nad ei hakkagi kunagi meeldima.
Kristjan ei andnud aga rahu: "Noh, aga pruuti sul on?"
Nüüd oli näha, kuidas terve perekond kohmetus ja ema oli ehk veidi pahanegi. Isa püüdis mingi hädise naljaga lõbusat meeleolu taastada.
Mäletan, kuidas ka minu lapsepõlves onud minu eakaaslastest poiste käest ikka esimese asjana küsisid: "Poiss, kas sul pruuti ka on?"
Nagu mismõttes? Kas see peaks mingi nali olema? Sel juhul on see küll vaimuvaene ja perversne nali. Ja mida iganes see vaene laps selle peale ka ei vastaks, mehed naeraks ikka oma oh-sul-on-alles-kõrvatagused-märjad-aga-küll-mina-olen-kõva-kepimees naeru ja poiss oleks ebamugavasse olukorda pandud.
Kui mina peaksin kunagi poja saama, siis ma õpetan ta sellisele küsimusele vastama "Mis see sinu asi on?" või "Aga sulle vist meeldivad lapsed". Ja las need "vaimukad" onud siis arvavad, et mu laps on halvasti kasvatatud, sest nad ise on veel halvemini.
Ok, ma saan aru, et haigena on mul aega liiga palju telekat vaadata, aga telekainimesed peaksidki minusuguste üle õnnelikud olema ja püüdlema selle poole, et kui ma lihtsalt olen sunnitud nende saadet/kanalit vaatama, siis ma ehk hakkan seda ka vaatama siis, kui mul hullult kiire on, sest see lihtsalt oli nii äge.
Noh ja siis ma panen MTV peale - kuigi tean, et võin kohtuda kilehääse nimekaimuga, aga suudan sellega leppida, aga panen igaks juhuks volüümi maha - ja sealt tuleb saade, mis räägib MTV Balti toimetusest.
Sealsed tegelased mõtlevad, et on eriti kreisid, kui räägivad oma tööst toimetuse peldikus. Peldikus, mis näeb välja nagu miljontriljonid ühiskempsud, kus sisekujundus on miljontriljoniga miinuses ning sidruni õhu"värskendaja" ja aastakümnete vanuse torustiku segune hais tungib läbi ekraani vaatajateni. Siis seal istuvad kolme balti riigi "eriti kreisid" noored, kes räägivad täiest seosetut (loe: "eriti kreisit") juttu, teevad inside joke´e ja räägivad "inglise keeles": "And then he wake ups" või "Sometimes she do so".
Ja siis üks poiss on neil seal "põhi naljamees", kellele kaameratagune mees hõikab "Do me a handicapped, do me a handicapped!"
Nagu OMFG! Mul on tunne, et ma vaatan youtube´ist mingit tiinekate koduvideot. KI-LE-KOTT!
"Ole siis voodis ja mõnna nii palju, kui saad," ütles mulle mu ema mulle teate peale, et mul on kõhugripp. Ma pole enam aastaid olnud gripis, nohus ja köhas küll, aga mitte gripis. Ma ei mäletanudki, mis tunne on lamada terve päeva voodis, mitte midagi tehes, ainult balseerunud näoga telekat vahtides või siis magades. Et kõik kohad valutavad ja süda on pidevalt paha. Ei mingit mõnnamist, lihtsalt jõuetus.
Mõnes mõttes on gripp aga suurepärane stressiravim, sest jõudu tegemata töödest mõtlemiseks ei ole.
Ja siis täiesti teisest teemast. Mr Andrus Unzip ütles tänahommikuses hommikutelevisioonis, et Mr Põõsas oli väga hästi ette valmistatud kõikidel teemadel kõnelemiseks. Mina panin tähele, et ta ei teadnud meie kohta vähemalt kolme asja:
naeraks koos! naeraks heade ja halbade naljade peale. naeraks tobeduste peale. naeraks naljaka elu üle. naeraks eskapismist ja hedonismist. naeraks kilgates ja lõkerdades. laginal ja rõkates. turtsuks naerda. naeraks nii, et põlvist nõrk ja suulihased krampis. naeraks ühe soome poisi moodi, et kurgunibu paistaks.
naeraks nii, et enam ei mäletaks põhjust. naeraks pisarad silmist välja. naeraks naermise pärast.
uskumatu, mida muusika inimesega teha võib. ta tõstab su õhku või pillutab maha. või teeb korraga mõlemat, nii et kõhus tekib õõnes tunne, justkui kuskilt järsust mäest autoga alla sõites.
sa oled samadel treppidel, samas liftis. trepikodade vahel on jube külm. see on seesama roheline exit-valgus ja hall pimedus. see on seesama klaustrofoobne ruum. samad märjad juuksed, sama lõhn toas, samad riided ja kõhedus. sama ootusärevus, sama pooleldi avatud kapiuks, ja rahulolematus. sama kreem seisab kapi peal. on külm ja soe. on sügav nukrus ja tohutu rõõm. on higised peopesad ja punane tugitool.
see olnuks nagu eile. ei, see on nagu siin ja praegu. ja kurku kerkib mingi segaduse-segune nutumaik, sest see tegelikult ei ole. ei ole siin ja praegu...
ja 11'59'' teraapiat saab läbi.
persse*, rattasõidu hooaeg on läbi!
kui täna hommikul aknast välja vaatasin, avanes ilus valge vaatepilt. hommikuselt kiirustav linn tundus eilsest rahulikum ja mul tuli natu-natukene jõulutunne peale. tegelikult olid inimesed kindlasti ilgelt närvis, ,sest autosid on vaja kaabitsaga töödelda ja nad pidid seepärast tööle hiljaks jääma.
vedasin kell 8 oma sophy keldrist välja ega pidanud tema pealt lumehebekestki maha pühkima. toppisin oma kenny-kapuutsi pähe ja asusin minekule. loomulikult mul hakkas kohe ilgelt külm ja loomulikult oli tugeva tuule pärast kaks korda raskem sõita. seepärast hakkas järsku kole palav, nii et pidin kapuutsi peast ära võtma.
no ja siis olid kohe suu-silmad tuiskavat lund täis ja repmetušist vormusid silmade ümber veetlevad pandakarusilmad. sõrmi ei tundnud ma juba sõidu algusest peale. kui ma korra järsult pidurdama pidin, vedas tagumise ratta ette.
tööle jõudes olin näost peet, juustest pussakas ja kehast ülekuumenenud. ja loomulikult ka hiljaks jäänud.
*- eilekuulsin esimest korda, kuidas marko reikop ütles "raisk" (ja veel mitu korda!), kui ta saates "paar" asfalteerimistööd proovimas käis. ja mina mõtlesin, et ta on alati malbe, sõbralik ja viisakas. ennetan võimalust, et minu kohta samasugune müüt tekkiks.
Millegipärast sattusime emaga üleeile ühte kummalisse poodi. Kolme seinaäärt olid tihedalt täis pikitud ko-hu-ta-valt koledaid, ebakvaliteetseid ja topiliseks muutunud hilpe, mis palusid end nimetada eksklusiivseteks disainerirõivasteks.
Tunne oli nagu oleksin sattunud mõnda viie aasta tagusesse kaltsukasse, kus müüakse omakorda viis aastat tagasi moes olnud riideid 1000 protsendilise juurdehindlusega.
Tahtsin karjuda üle poe: "Tüdrukud, mu mantel maksis paarsada krooni ja ma ostsin selle Anttilast, aga see näeb ikkagi tuhat korda parem välja kui need siin!"
Kui uksest astus sisse üks üleblondeeritud, -solaariumeeritud ja -söönud tibi, aksessuaarina kaasas jalgadel rahakott, mis palus end nimetada meheks, tegime kähku minekut.
"Jälle üks Kadri," ütles Artur jälle ühe Kadri nime mobiili salvestades.
Paar tundi hiljem, kui talle helistasin, ütles ta, et olen kolmas Kadri, kellega ta viimase tunni jooksul rääkinud on.
Minu lasteaia kasvataja oli Kadri, minu mõlema kooli klassides on käinud Kadri, minu kursusel on kaks Kadrit. Meie osakonnas ülikoolis töötab üks Kadri.
Meil on oma sai ja kunagi oli Kadriorus Kadri pood.
Meil on päris sant nimepäev. Varbad külmetavad ja värki...
Välismaallased hääldavad meie nime Kodri, soomlased Katri.
Araabiamaades on meie nimi meestel.
Orkutis on 563 Kadrit. Ma kahtlustan, et seal hulgas on ka neid mehi, kes aru ei saa, et Kadri on täiega naise nimi.
tüdrukud ei ole kunagi kaitstud oma vanaemade eest, kes noorte elu omamoodi tõlgendavad ja seda ula peal rääkimas käivad.
minu vanaema naabritädi räägib vanaemale ikka oma lapselaste käekäigust. üks huvitavamaid teemasid on muidugi see, kes kellega käib. tema tütretütar olla ühe mehe maha jätnud seepärast, et tollel olid rikkad sugulased. mida iganes see ka siis ei tähendaks.
kui eile küüni tänava väikeses pesupoes olin, saabus sinna nii 60ndates naine, kes palus müüjal soovitada aluspükse "tema tüdrukule", oli see siis ta tütar või lapselaps. "ta on pikk tüdruk ja ülekaaluline," ütles naine ja osutas kõgema värvliga trussikute poole. müüjaga koos otsiti sobivat värvi ja numbrit. naine kordas veel mitu korda kõva häälega üle poe, kui pikk ja ülekaaluline tema tüdruk ikka on, ning valis "need pidulikud" roosad "ja tavalised" mustad trussikud. kujutasin ette, kuidas see tüdruk seal olles häbi pärast maa alla oleks vajunud.
hiljem toidupoes piimaleti juures jogurtit otsides sattusin kuulma kahe vanema naise dialoogi, jutt käis neist ühe lapselapsest.
- no tal aega küll ju, ta on alles nii noor.
- kahekümnene. ja vanatüdruk.
no comments.
aga noh, tegelikult nad tahavad ikka head. ka siis, kui lapselaps on pikk ja ülekaaluline.
Seisin vana kaubamaja ja pläsku vahelisel ristmikul ning ootasin üleminekuks sobivat tuld. Kahe sõidusuuna vahelisel saarel seisis noorem mees. Ta võttis käe taskust ja pani midagi laternaposti ja selle küljes oleva liiklusmärgi vahele.
Vaatasin teda oma kõige põlastusväärsema pilguga. Mehe pilk rändas mööda tänavat ringi, kuni kohtus minu omaga. Kissitasin veel silmi, et minu suhtumine tema teosse võimalikult arusaadav oleks. Noormees keeras pilgu mujale ja nagu mitte uskudes, vaatas uuesti minu poole.
Vahtisin talle julgelt otsa ja pomisesin enda ette: "Sellised NEED inimesed siis ongi," mõeldes "nende" all prügi tänavapostidesse ja postide vahele toppijaid ja muid linnaruumi reostajaid.
Süttis roheline. Mees manas näole ilme, nagu ta ei teaks, et keegi teda vihaselt põrnitseb ja hakkas üle tee minema. Hakkasin ka astuma, heites veel pilgu ta veidi üle püksiääre punnitavale kõhule ja seda laiskuse sümboliks pidades. Mul oli igati õigus tema välimust arvustada, mõtlesin ja heitsin pilgu laternaposti teisele küljele, kus oli...
... rohelise tule süttimiseks mõeldud nupp.
Eile õhtul näitasid pealtnägijad Indiat, kus 80 protsendil elanikkonnast ei ole peldikut. Mitte mingisugust. Seal on loodud eraldi amet, mille esindajad käivad kodust kodusse s... korjamas. Neid kutsutakse Puutumatuteks, kuna nendega ei suhtle ükski teine inimene peale nende pereliikmete, sest nad haisevad (umbes nagu Egiptuse balsameerijad). Kastisüsteemi tõttu peavad arvatavasti ka Puutumatute lapsed tegema sama tööd. Pärast klippi ütles Kersna tuntud tõe, et me peaksime tundma rõõmu asjade üle, mis meil juba on. "Ja mitte kadestama oma naabrimeest, kes sõidab uhiuude Jeep´iga kui me ise kaks aastat vana Land Cruiseriga sõidame."
Mitte et ainuüksi eilne saade mind mõjutanud oleks, aga täna teeb kõik, mis tavaliselt närvi ajab, koledal kombel nalja. Mingi väikese konnatiigi väikesed intriigid, ametnike kapriisid, olematu kommunikatsioonisüsteem ja oskamatus kirjutada lihtsaid lauseid...
Aknast paistab vahtrapuu, mille järjest enam punastavate lehtede vahelt piilub tuppa sügispäike. Tore!
Eile õhtul vaatasin Estonia 100-le aastapäevale pühendatud kontserdit ETV-st, kus laulsid neli põlvkonda Pipisid pluss kaks tulevast Pipit.
Mulle meenus, kuidas ma paariaastasena meie ühetoalises Tallinna korteris punasest raadiost lastelaule kuulasin. Ma ei saanud kunagi sõnadest aru. Kas levi oli halb või heli oli halb või mul oli halb kuulmine, aga ma mäletan, et kuulsin ainult neid kileda häälega lastekoore ega suutnud sellest sõnu eristada.
Kui hiljem lasteaias jm ise neidsamu laule õppisin, tekkis mul siiski küsitavusi.
Võtame selle Pipi laulu.
Kes küll on mu ema?
Tuntud on ka tema,
kadedus võib muuta kringliks.
Kui te kuuleks kuivõrd priimad
on ta kroon ja on ta tiivad,
ema on mul taevas ingliks.
Okei, esiteks oli see minu arust üldse julm, et kellegi isa on kuskil karu p-s Kurrunurruvuti saarel vms kuningas ja ema on surnud.
Teiseks ma ei saanud aru, kuidas kroon ja tiivad saavad olla priimad. Mida tähendab priima? Ainuke asi, mida ma sõnaga "priima" seostasin, oli punane suitsupakk vanaisa käes.
Või hanepoegade laul.
Ta võtab neilt mõõdud ja kätte toob pea,
nüüd saabastega käia neil lume peal hea.
Kuidas saab kingsepp hanepoegadele pea kätte tuua? Kelle pea? Ja miks seda pead vaja on, kui saabastes oli probleem?
Või siis tolleaegsed popplaulud.
Seljakotid selga,
maha jäägu sumadan...
Ma polnud elu sees sellist sõna nagu sumadan kuulnud. Ja laulsin alati, et koju jäägu surmatund.
Ja siis see üks laul, mille sõnad mul hetkel meelde ei tule, aga oli ka tollel ajal popp lugu ja sisaldas sõna diktatuur. Minu jaoks oli see alati tikk-takk-uur ehk mingi tiksuv uur.
Mhm, siis mul meenus veel üks lapsepõlve blond hetk, mis kestis umbes 11. klassini. Tartu mnt-l asuva Marati maja peale on kirjutatid vist tänini AU TÖÖLE! Ma mõtlesin kuni keskkoolini, et AU all mõeldakse metsas huikamisele sarnast hüüdu "Auuuu" ehk siis "Auu, (tulge) tööle!"
No nüüd ma olen ikka palju targem.
Hahaha...
