Millegipärast sattusime emaga üleeile ühte kummalisse poodi. Kolme seinaäärt olid tihedalt täis pikitud ko-hu-ta-valt koledaid, ebakvaliteetseid ja topiliseks muutunud hilpe, mis palusid end nimetada eksklusiivseteks disainerirõivasteks.
Tunne oli nagu oleksin sattunud mõnda viie aasta tagusesse kaltsukasse, kus müüakse omakorda viis aastat tagasi moes olnud riideid 1000 protsendilise juurdehindlusega.
Tahtsin karjuda üle poe: "Tüdrukud, mu mantel maksis paarsada krooni ja ma ostsin selle Anttilast, aga see näeb ikkagi tuhat korda parem välja kui need siin!"
Kui uksest astus sisse üks üleblondeeritud, -solaariumeeritud ja -söönud tibi, aksessuaarina kaasas jalgadel rahakott, mis palus end nimetada meheks, tegime kähku minekut.

KADRI

"Jälle üks Kadri," ütles Artur jälle ühe Kadri nime mobiili salvestades.
Paar tundi hiljem, kui talle helistasin, ütles ta, et olen kolmas Kadri, kellega ta viimase tunni jooksul rääkinud on.

Minu lasteaia kasvataja oli Kadri, minu mõlema kooli klassides on käinud Kadri, minu kursusel on kaks Kadrit. Meie osakonnas ülikoolis töötab üks Kadri.

Meil on oma sai ja kunagi oli Kadriorus Kadri pood.
Meil on päris sant nimepäev. Varbad külmetavad ja värki...
Välismaallased hääldavad meie nime Kodri, soomlased Katri.
Araabiamaades on meie nimi meestel.
Orkutis on 563 Kadrit. Ma kahtlustan, et seal hulgas on ka neid mehi, kes aru ei saa, et Kadri on täiega naise nimi.

tüdrukud ei ole kunagi kaitstud oma vanaemade eest, kes noorte elu omamoodi tõlgendavad ja seda ula peal rääkimas käivad.

minu vanaema naabritädi räägib vanaemale ikka oma lapselaste käekäigust. üks huvitavamaid teemasid on muidugi see, kes kellega käib. tema tütretütar olla ühe mehe maha jätnud seepärast, et tollel olid rikkad sugulased. mida iganes see ka siis ei tähendaks.

kui eile küüni tänava väikeses pesupoes olin, saabus sinna nii 60ndates naine, kes palus müüjal soovitada aluspükse "tema tüdrukule", oli see siis ta tütar või lapselaps. "ta on pikk tüdruk ja ülekaaluline," ütles naine ja osutas kõgema värvliga trussikute poole. müüjaga koos otsiti sobivat värvi ja numbrit. naine kordas veel mitu korda kõva häälega üle poe, kui pikk ja ülekaaluline tema tüdruk ikka on, ning valis "need pidulikud" roosad "ja tavalised" mustad trussikud. kujutasin ette, kuidas see tüdruk seal olles häbi pärast maa alla oleks vajunud.

hiljem toidupoes piimaleti juures jogurtit otsides sattusin kuulma kahe vanema naise dialoogi, jutt käis neist ühe lapselapsest.
- no tal aega küll ju, ta on alles nii noor.
- kahekümnene. ja vanatüdruk.


no comments.

aga noh, tegelikult nad tahavad ikka head. ka siis, kui lapselaps on pikk ja ülekaaluline.

Seisin vana kaubamaja ja pläsku vahelisel ristmikul ning ootasin üleminekuks sobivat tuld. Kahe sõidusuuna vahelisel saarel seisis noorem mees. Ta võttis käe taskust ja pani midagi laternaposti ja selle küljes oleva liiklusmärgi vahele.

Vaatasin teda oma kõige põlastusväärsema pilguga. Mehe pilk rändas mööda tänavat ringi, kuni kohtus minu omaga. Kissitasin veel silmi, et minu suhtumine tema teosse võimalikult arusaadav oleks. Noormees keeras pilgu mujale ja nagu mitte uskudes, vaatas uuesti minu poole.
Vahtisin talle julgelt otsa ja pomisesin enda ette: "Sellised NEED inimesed siis ongi," mõeldes "nende" all prügi tänavapostidesse ja postide vahele toppijaid ja muid linnaruumi reostajaid.

Süttis roheline. Mees manas näole ilme, nagu ta ei teaks, et keegi teda vihaselt põrnitseb ja hakkas üle tee minema. Hakkasin ka astuma, heites veel pilgu ta veidi üle püksiääre punnitavale kõhule ja seda laiskuse sümboliks pidades. Mul oli igati õigus tema välimust arvustada, mõtlesin ja heitsin pilgu laternaposti teisele küljele, kus oli...

... rohelise tule süttimiseks mõeldud nupp.

Eile õhtul näitasid pealtnägijad Indiat, kus 80 protsendil elanikkonnast ei ole peldikut. Mitte mingisugust. Seal on loodud eraldi amet, mille esindajad käivad kodust kodusse s... korjamas. Neid kutsutakse Puutumatuteks, kuna nendega ei suhtle ükski teine inimene peale nende pereliikmete, sest nad haisevad (umbes nagu Egiptuse balsameerijad). Kastisüsteemi tõttu peavad arvatavasti ka Puutumatute lapsed tegema sama tööd. Pärast klippi ütles Kersna tuntud tõe, et me peaksime tundma rõõmu asjade üle, mis meil juba on. "Ja mitte kadestama oma naabrimeest, kes sõidab uhiuude Jeep´iga kui me ise kaks aastat vana Land Cruiseriga sõidame."
Mitte et ainuüksi eilne saade mind mõjutanud oleks, aga täna teeb kõik, mis tavaliselt närvi ajab, koledal kombel nalja. Mingi väikese konnatiigi väikesed intriigid, ametnike kapriisid, olematu kommunikatsioonisüsteem ja oskamatus kirjutada lihtsaid lauseid...
Aknast paistab vahtrapuu, mille järjest enam punastavate lehtede vahelt piilub tuppa sügispäike. Tore!

Eile õhtul vaatasin Estonia 100-le aastapäevale pühendatud kontserdit ETV-st, kus laulsid neli põlvkonda Pipisid pluss kaks tulevast Pipit.

Mulle meenus, kuidas ma paariaastasena meie ühetoalises Tallinna korteris punasest raadiost lastelaule kuulasin. Ma ei saanud kunagi sõnadest aru. Kas levi oli halb või heli oli halb või mul oli halb kuulmine, aga ma mäletan, et kuulsin ainult neid kileda häälega lastekoore ega suutnud sellest sõnu eristada.
Kui hiljem lasteaias jm ise neidsamu laule õppisin, tekkis mul siiski küsitavusi.

Võtame selle Pipi laulu.

Kes küll on mu ema?
Tuntud on ka tema,
kadedus võib muuta kringliks.
Kui te kuuleks kuivõrd priimad
on ta kroon ja on ta tiivad,
ema on mul taevas ingliks.

Okei, esiteks oli see minu arust üldse julm, et kellegi isa on kuskil karu p-s Kurrunurruvuti saarel vms kuningas ja ema on surnud.
Teiseks ma ei saanud aru, kuidas kroon ja tiivad saavad olla priimad. Mida tähendab priima? Ainuke asi, mida ma sõnaga "priima" seostasin, oli punane suitsupakk vanaisa käes.

Või hanepoegade laul.

Ta võtab neilt mõõdud ja kätte toob pea,
nüüd saabastega käia neil lume peal hea.

Kuidas saab kingsepp hanepoegadele pea kätte tuua? Kelle pea? Ja miks seda pead vaja on, kui saabastes oli probleem?

Või siis tolleaegsed popplaulud.

Seljakotid selga,
maha jäägu sumadan...

Ma polnud elu sees sellist sõna nagu sumadan kuulnud. Ja laulsin alati, et koju jäägu surmatund.

Ja siis see üks laul, mille sõnad mul hetkel meelde ei tule, aga oli ka tollel ajal popp lugu ja sisaldas sõna diktatuur. Minu jaoks oli see alati tikk-takk-uur ehk mingi tiksuv uur.

Mhm, siis mul meenus veel üks lapsepõlve blond hetk, mis kestis umbes 11. klassini. Tartu mnt-l asuva Marati maja peale on kirjutatid vist tänini AU TÖÖLE! Ma mõtlesin kuni keskkoolini, et AU all mõeldakse metsas huikamisele sarnast hüüdu "Auuuu" ehk siis "Auu, (tulge) tööle!"

No nüüd ma olen ikka palju targem.
Hahaha...

suomi selväksi virossa?

käin teist nädalat soome keeles. ja ma olen kogu selle aja olnud nagu wtf.

esiteks ma ei saa üldse aru, miks kadrih juba teist tundi puudub. iga sekund igatsen.

teiseks. jyväskyläs ajas läbi inglise keele soome keele õppimine esmalt juhtme kokku. siin tahan ma aga vastata nendele küsimustele, mida soome keeles ei oska, eesti keele asemel inglise keeles.

kolmandaks pean ma eestisse tagasi tulema selleks, et aru saada, et soomlased ON tuimad. kus on meie alati naeratav, alati kõike grammatiliselt põhjendada oskav super opettaja maaria? igatsen ka.

neljandaks ma ei saa aru, miks on vaja tulla antud kursusele, kui sa oled
a) soomes kolm aastat elanud ja seal koolis käinud
b) soome keelt veidi üle kahe aasta õppinud
...ja siis seal haigutada ja lakke vahtida.

tää kaikki stressaa mua!

vahel on filmitegijad taibumad kui astronoomid.

karu sõidab rattaga? elu nagu tsirkuses*

täna sõitsid karud autoga.

jalutasin tallinna bussi pealt koju. baltiski cirkus pani oma kodinaid kokku, mehed tassisid treppide aluseid suurde järelkäruga autosse. poiss patsutas sõbralikult suurt karvast trikikoera. trikikarud seisid auto järelkärus. nägin oma suguõdesid- ja vendi nii lähedalt üle pika aja. viimati ehk paar aastat tagasi loomaaias.
mõmmikud nühkisid närviliselt ninaga mööda trelle. mingi mees, arvatavasti kohalik, tegi neist pilti. mul oli loomadest kahju. ja mulle meenus põhjus, miks ma tsirkust jälestan...

* vt eelmise postituse kommentaare

olin rattapoes juba mitu raksu kiibitsemas käinud. kaalunud erinevaid variante, proovisõidutanud mitmesuguseid rattaid, teinud mõttes mitmeid kontoväljavõtteid, mõtisklenud selle üle, kui turvaline on tartus ratast tänavale jätta jne.

eile sain ta siis kätte. beežika naiste linnaratta, korvi ja seelikukaitsega, sophy nimelise (meeste mudel, muide, kandis nime arthur) - tõeline romantika! aga ainult senikauaks, kuni õnneliku omanikuna ratta selga istusin, et koju sõitma hakata. ilmataat otsustas mulle selgeks teha, et sügis pole rattasõiduks just parim aeg. lõunakeskuse kandist annelinna jõudes olin läbi vettinud ja külmunud ning minu sophykene mudane.

ratta keldrisse toimetamine oli omaette katsumus - kaks treppi, kolm ust, mis kinni minnes ka lukku lähevad, ja ühe ukse taga majanaabrite titevanker. kui tuppa astusin, oli padukas LOOMULIKULT järgi jäänud.

aga ei, tegelt on tore! ratas liikus päris hästi edasi ja mulle meeldib, et ei pidanud ratta seljas küürutama, nii et selg paljas. ainuke asi, mis räägib ka linnas sportlike rataste poolt, on see, et arturi ja enda sõitu võrreldes tundus, et linnarattad on kohmakamad. aga eks see oleneb sõitjast ka...

***
jumala teisel teemal, nostalgitsevalt. eile kasutasin ära viimased pirkka vatipadjakesed, mis kata mulle kord siwast tõi. tervitused temale! :)

ma saan aru, et ma võiks ju püüda naine välja näha. sest kui ma täna hommikul seeliku ja uute kingadega tööle lähen, kõnnib katrin minust paar sammu tagapool ja teatab, et mu pepu näeb selles seelikus hea välja. ja on ju tore selliseid komplimente saada! ja mul ei olegi seelikute kandmise vastu midagi. mõnd neist võib 24 h järjest kanda ja ta näeb ikka hea välja (loodetavasti ka mina seal sees). kleite ma jumaldan!
ja mul ei oleks ka naiselike kingade vastu midagi, KUI keegi suudaks teha ühed mulle sobivad. mulle on alati kõik minu number kingad laiad. kõik - madalad, kõrged, nahast, kunstmaterjalist, riidest, rääkimata päritolumaast. alati on poes kõik numbrid nii laiaks venitatud, et ma võiks vist kaks jalga ühe kinga sisse panna.
okei, siis ma lõpuks arvan ühed leidnud olevat. panen need hommikul jalga, everything´s perfect, mu pepu näeb hea välja jne.
aga mu jalad niutsuvad nende kingade sees juba esimeste sammude ajal tänaval. ja nad karjuvad valust, kui olen peahoone ette jõudnud. lutsu tänavale jõudes juba lonkan.
kui toimetuses kingad jalast ära võtsin, olid kannad verised. ma ei tea, mida ma teinud oleks, kui katrinit ei oleks veel tartus olnud. nendes kingades koju minna ma küll ei oleks suutnud.

sõnaga, minust peab saama bimbo, kes käib piiri taga shoe shoppingul.

Demagoogidele kohukeste seast tuleb au anda. Jüngrid üle Eesti õpivad parteimeeste(-naiste) sõnad usinasti pähe ja hakkavad neid siis ise levitama.
Kuulsin juhuslikult hommikul Vikerraadiot, kus räägiti presidendivalimistest. Keegi härra helistaja lausus: "Aga vaat minule jääb küsimuseks, kuidas neli erakonda hääletasid kõik üksmeelselt, " sellisel häälekõlal, nagu ta oleks ise selle mõtte välja mõelnud. Eile oli Marika Tuus esinenud samasuguse mõtteavaldusega Riigikogu saalis.

Minu meelest on asi päris selge. Keegi lihtsalt ei taha Rüütlit (seega on tegemist osaliselt vastuhääletusega). Ükskõik, kas Ergma või Ilves, ainult mitte Rüütel.

Kus see klubi asus ja kas ülka kohvik oli Narva mntl?

KAS SA TEAD JUBA, et kolmel õhtul nädalas on klubis avatud DISKOTEEK! Reedel. 20., laupäeval, 21. ja pühapäeval, 22. septembril võid tantsida kella 9-st poole 2-ni öösel!
Igal õhtul erinev diskor erineva programmiga.
NB! Õpilaspilet kindlasti kaasa!
***
DISKOTADA saad ka ÜLIKOOLI KOHVIKUS (Narva mnt. 27) kolmapäeviti ja neljapäeviti kella 8-st südaööni.
***
MUUSIKAHUVILINE NOORMEES VÕI NEIU!
Tahad Sa ennast proovile panna DISKORINA? Kui oled asjast huvitatud, võta kaasa OMA LINT ja tule klubisse neljapäeval, 26. septembril kl. 17 (ruum 209) või helista tel. 73 838 kl. 11-13 või 16-18.
Ansambli "THE CURE" õhtu teisipäeval, 24. septembril kl. 21 klubis.

Universitas Tartuensis, 20. september 1991.

Minu maja kõrvale Mõisavahesse ehitatakse uut elamuta. Nagu üleöö on Eedeni kaubandusekeskuse juurde ilmunud ehitis, mis kannab A le Coq Sport nime. Eks ta siis mingi spordihall ole. Muus osas on keskkond sama, aga inimesed nagu ei oleks. Igatsen näha tuttavaid nägusid ja istuda vanade heade Stammtischide taga koos sõpradega.

Pole siin suurlinnade juuretust ega püüet näida rohkem kui olla. Ei leia siit ka provintslinnade hallust, kõledust või paras-puhkuseks-optimismi. Puudub siit ükskõiksus ning väikelinnale omane rahulolu, mõttetu nagu poplaulutekst, sõge nagu TV-tähe silmavaade seda esitades. Tartul pole õnneks seda võimet tadalülituda näivrahvusliku juhmusega ega "leivale ja vaatemängile" orienteeritud keskpärasust... Tartus tajud, et siin ei asu üksnes Eestimaa sool, vaid ka Eestimaa kaneel. Tartu on ülikoolilinn.

"TRÜ" ehk Universitas Tartuensis, 1984

"Sellega harjub ära," ütles Hans, elutarkuse noot hääles, kui ma talle eile mainisin, et imelik on Tartus tagasi olla. Ta teab - ta on siin juba mitmendat nädalat. Ma usungi, et see harjumine juhtub õige varsti. Praegu aga naudin tartlaseks olemise taasavastamise värskust.

15 aasta pärast 1,5 miljonit eesti keele kõnelejat ja Eesti viie rikkaima riigi seas - ilusad ootused endiselt ning praeguselt peaministrilt saates "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?"

Kuningas ise oli aga alasti. Paarkümmend minutit tagasi oli ta AKs nimetanud kahtlustusi tema vaimse tervise korrasolekus psühhoterrorismiks, aga otsesaates võisime me kõik veenduda, et kõik ikka päris korras ei ole. Ma ei hakkaks siin midagi ütlema tervise suhtes, aga Rüütel ON vana ja midagi ei ole teha. Ta lihtsalt mõtleb liiga aeglaselt ja puterdab.

No mida arvata sellest, kui küsitakse integratsioonipoliitika kohta üldisemalt ja president hakkab Aljošast jahuma, hiljem nimetab ta Laari peaministriks ja võtab saate kokku lausega "Ma arvan, et selle poole tunni jooksul me rääkisime mitmetest asjadest..." Tore arvamus küll. Ansip, sinu arvamusega, et kõik on halvasti ja kadunud, ei saa ma ka nõustuda, lisab president. Ansip vaatab täiesti arusaamatu näoga Rüütli poole. Mina vaataks ka. Ta ju ei öelnud midagi sellist.

Need 15 aastaku plaanid on toredad küll, aga vaatame kõigepealt lähimat viit aastat ja püüame kellegi teise riigi etteotsa hankida.

There´re some things money can´t buy.

öine linn on vahva. eriti siis, kui sa sealt läbi sõidad. sa oleks nagu pealvaataja ja samas ei ole ka. igatahes sul on vabadus lahkuda, kui asi peaks ohtlikuks muutuma.
aga muidu võid sa nautida tuult, mis praegu veel suviselt mahe on. augustikuist tähistaevast küll ei näe, pigem igihaljaid tänavalaternaid, klaasist kilavaid ärihooneid ja elamurajoone, kust laiguti veel akendes valgust paistab. ja punaseid, hüpnotiseerivaid autode tagatulesid. sellest tuledemängust eemal on kõik sinine. peaaegu et must, aga siiski sinine. sametine sinine, mille pehmusse tahaks oma näo peita...
teised öös olijad näivad olevat sellest kõigest sama lummatud kui sina. seda võib muidugi neid vaid pealiskaudselt vaadates arvata. aga ometi tahaks ju loota, et nad on siin öises linnas õnnelikud. mõni ehk on ka.

ma tunnistan, et ma olen suhtkoht nannipunn. ma tahan olla sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peal, ma vihkan tüüpe, kes mõne kõrge koha peal hakkavad veiderdama, et nad kohe-kohe kaotavad tasakaalu ja ma ei saa aru jackassi naljadest. ma pole kodagi suutnud mäesuuskadegagi inimese kombel mäest alla tulla, muust ekstreemsusest (lubatagu mul mäesuusatamist siiski selleks nimetada) rääkimata.
olgem ausad, kajakiga sõitmine pole mingi ekstreemsport. kui, siis ainult minusugustele. aga ma siiski tunnen rõõmu, et sain hakkama kahepäevase sõiduga hiiumaalt kõrgelaiule, hanikatsile, saarnakile ja sealt hiiumaale tagasi.
et kajakiga merele saada, tuleb esmalt vastu lainet sõita. kui väga lainega külitsi oled, võib paat suunda muuta ja tagasi sõitma hakata. alguses kisasin ma iga paarikraadisegi kursilt kõrvale kaldumise pärast. kisasin seni, kuni artur ütles, et ära seleta seal, vaid sõua. mõtlesin, et ma võiks solvuda, aga ma ei viitsinud. olin lihtsalt vait ja sõudsin. kuni ühel hetkel avastasin, et ma ei karda enam, kui paat veidi külje poole kaldub või suurem laine vett sisse pritsib. ja kui paat kägisevat häält tegi, siis ma ka pigem uudishimust tahtsin teada, millest see tuleb, kuigi giid mart viskas minu eeldatavasti hirmust tuleneva küsimuse peale nalja, et paat hakkab pikuti pooleks minema.
leidsin, et sõudes võib ka niisama lobiseda ja mööduvate laiude loodust imetleda. meenus kata väikse venna ütlus, et loodus on ikka kõige tähtsam. tundus, et on küll ja seda märkavad ja uurivad inimesed, nagu meie giid, elavad kuidagi harmoonilisemat ja täisväärtuslikumat elu.
nägime päris lähedalt luiki ja kaugemal hülgeid. õhtul jõime kadaka alt korjatud punest teed ja sõime arturi tehtud põldmarja toormoosiga saia. (oleks ehk marineeritud viinamäe tigusidki süüa saanud, kui arturil oleks olnud anum, kuhu neid korjata. ta on ikka mõne koha pealt vähe imelik :D)
ja kuigi teisel päeval sadas vihma, oli pidevalt märg ja jube külm olla, siis reisi lõpuks oli ikka see väsinud aga õnnelik tunne.

Ma vaatan seda EMi ja ma ei saa aru,

- miks Rahnu Kristjan ÜHEKSANDAKS jäi? Ok, ma saan aru, et kettaheide läks metsa ja et mehele tuleb au anda, et ta üldse lõpuni tegi. Aga kuhu jäi see neljas koht, kus ta pärast esimest päeva oli??? Bähäääää...

- kuidas KÕIK rootslased mingi faking ilusad välja näevad? Heledad juuksed, pruuniks põlenud nahk vormis kehal ja kõrgetel põsesarnadel.

- miks sportlaste pepud on kõige ilusamad asjad maailmas? No vähemalt suurvõistluste lainel olles tundub nii, lubage mulle need väiksed primitiivsed rõõmud...

sexy

Tulin pühapäeval selle uue Tallinki laeva Galaxyga Soomest tagasi. Päris uhke laev. No täis väikekodanlikku interjööri, aga siiski uus, puhas ja särav. Ilm oli pea tuulevaikne, nii et mõnus oli sõita ja loojuma hakkavat päikest näha.

Aga iga endast lugupidav naine (see oli nüüd irooniaga öeldud, eks) peab laevareisil astuma läbi ka lõhnapoest. No mul saab tegelt ka kohe-kohe Gucci Envy Me otsa, see on mu ettekääne. Nuusutasin siis seal tuhandeid lõhnu, nii et pea juba ringi käis. Teiste hulgas päästsin valla ka Carolina Herrera 212 Sexy lõhnamolekulid. Aga ei saa öelda, et oleksin end näinud seda lõhna kandes seksikamana. Silmitsesin riiulil teisi võimalikke kandidaate, kui kuulsin enda kõrval häält: "Kato! Kato!" Vaatasin alla. Minu kõrval seisid umbes kümneaastased Soome tüdrukud, üks neist näitas näpuga 212 roosal karbil helklevale sõnale sexy. Kahekesi itsitades kadusid nad teiste ostlejate sekka.

Ega selles situatsioonis midagi erilist ei olnudki. Lihtsalt hakkasin mõtlema, et olin unustanud, et kellelegi võib taoliste sõnade lugemine elevust tekitada. Et meie seas on need väikesed, keda mõjutavad seksile apelleerivad tekstid/visuaalid/riided vms rohkem kui meid. Et see tundub neile naljakana, aga samas ka millegi keelatu ja põnevana. Ehk ka ihaldusväärsena. Et me peaks sellele ehk rohkem mõtlema, et meiega koos näevad poes DId ja vaatavad kodus seebikaid/muusikavideosid ka väikesed. Sest millegipärast ma arvan, et ma ei ole ainuke, kes on unustanud, mis tunne võis olla selline kümnene poiss või plika. Aga noh, ehk lapsevanemad on hoolikamad.

Ajee, sihuke moraalijüngri ila tuli praegu...