"twin peaks" rootsi moodi ja muud

neljapäeva õhtul käisime taani paari juures. siin on kaks taani paari, aga olen kohtunud vaid ühega neist. teistega vist ei kohtugi, kuna nad ei lävi eriti selle seltskonnaga, kellega a suhtleb.
taani paarist oli kodus vaid pool, tüdruk oli läinud oma vanemaid külastama kopenhaagenisse (ma praegu tšekkisin wikipeediast, kas selle linna nimi kirjutatakse kahe a-ga; hiljuti tuli tükk aega mõelda, kuidas eesti keeles stokholm kirjutatakse - just nõnda <-, ühe a-ga). viisime taani poisile saku kulda, mis on ainus eesti õlu, millel on õnnestunud rootsi riigi kontrollitavasse alkoholiketti systembolagetisse end sisse möllida. pärast tulid mõned külalised veel ja me vaatasime "twin peaksi" kõige esimest osa. kui te ka pole sellest seiaalist midagi kuulnud, siis kindlasti olete te selle seriaali avamuusikat kuulnud. lühidalt on see david lynchi politseiseriaal, kus esimeses osas tapetakse ühe väikese usa linnakese kõigile tuttav ja armastatud, imelius tütarlaps. ja siis poolteist hooaega otsitakse tema mõrvarit. just nimelt poolteist, wikist võib lugeda, et vaatajatel viskas teise hooaja poole peal üle ja davidil tuli mõrvar paljastada.
reedel olin õhtul lõpetamas oma artiklit ja pidime arturiga välja sporti minema tegema, kui märkasime, et meil õue peal on paar rootsi politseikutti õuele linti ümber vedamas. üks vahtis kolmanda korruse otsaruumist (maja on meil u-kujuline) alla. kui me õue läksime, oli majaesine politseinikke täis, lisaks viis autot. kõik olid pigem nooremad, millest võis oletada, et tegu ei olnud millegi väga tõsisega. politseinike ja autode arvu arvestades aga võis arvata vastupidist.
üks noor naispolitseinik astus meie juurde ka, küsis, kas me oleme juba kellegagi rääkinud. saades eitava vastuse, asus meid küsitlema. kas olime eile kodus, kas kuulsime midagi imelikku, kas nägime kedagi võõrast. ei, kas nägime kedagi suspicious. meie polnud midagi näinud, kuulnud. kuigi pärast mul tuli meelde küll, et kui me kella poole 11 ajal öösel koju tulime, nägime üht kodutut.
muide, rääkides tõotatud maast rootsist: siin meie lähedal ülikooli parkimisplatsil pargib juba pikemat aega üks pikap, asju täis pakitud. ja seal sees elavad kaks inimest. ja siis mõnekümne meetri kaugusel karavan, kus samuti inimesed sees. nimelt on tegu vist ühe kesklinnale lähima alaga, kus saab tasuta parkida. selles karavanis on ehk lihtsalt seiklusjanulised noored, kes mõne aja pärast koju tagasi või kuhugi edasi sõidavad, pikapiga tunduvad olevat kurvemad lood.
meie kõrval küsitleti teisigi. tudengid, ka need, kes meist möödusid, reageerisid sellele kõik mingi kummalise naeratusega. ei osanud nagu käituda. ka meie mitte. kui me juba jooksurajal olime, ütlesin a-le, et eestlane minus ei tihanud küsida, mis siis juhtus, aga ajakirjanik oleks pidanud.
kui tagasi tulime, olime juba välja mõelnud, kuidas asja teise nurga alt uurida: should we look out for something? is there anything we should know?
politseinik isegi natuke nagu naeris ja ütles et ei, you are safe. a leidis pärast facebooki ühika kommjuunitist kuulukaid, et kolmanda korruse ühiskasutatavast ruumist leiti kodutu, kes oli sinna ära surnud. ja et politsei mõrva ei kahtlusta.
see on kummaline selles mõttes, et meil on ikkagi alt uks lukus. aga kes teab, millal ta sisse lipsata sai.

ema-isa, ärge nüüd ainult muretsege. me ei ela mingis getos, aga paratamatult on tegu suurlinnaga, kus liigub igasuguseid. nii et paralleel "twin peaksiga" oli ilu(aja?)kirjanduslik liialdus.

reede õhtul käisime maitea kuskohas asuvas ühikas, kus elab moskvas ajakirjandust õppinud tüdruk. nüüd on ta juba aasta rootsis elanud, peab end pigem eurooplaseks ja ei plaani vist venemaale naasta. sealse ajakirjandusõppe kohta ütles ta üldiselt häid sõnu, ainult et kui ta praktikat tegi ühes telekanalis (ja tv on teadagi valitsuse käpa all), siis olid üritused, mida kindlasti pidi kajastama. ja kui ta oleks magistrantuuri tahtnud moskvas astuda, siis oleks ta pidanud hakkama uue riikliku raadiojaama loomises kohustuslikult kaasa lööma. tema sõbranna astus sisse ja talle siis nii öeldigi - kui oled käpp, saad tasuta õppida, kui ei, siis mitte.
vene tüdruk oli kokku kutsunud oma koridori ühiskasutatavasse kööki ja selle taga asuvasse hängimisruumi u 20 inimest, kes kõik otsapidi ajakirjandusega seotud olid. kuna keegi lasi oma läpparist kõva ja halva kõlakvaliteediga mussi, siis me loomulikult mingit maailmas-peaksid-asjad-olema-nii juttu ei rääkinud. pärast hängisime veel linna peal.
mulle üldiselt tundub, et stockholm ja võib-olla kogu rootsi ei ole tegelikult tudengite jaoks hea pidutsemisriik: natukegi kangem alkohol, isegi veinid, on kättesaadavad ainult systembolagetist. see pannakse kinni kl 19. alkohol on jumala kallis nii poes kui baaris, isegi siis, kui tahad kultuurselt lihtsalt pokaali (maja)veini. ja peopaigad pannakse enamasti kinni kl 1, mõned ka kl 3. nagu üks saksa tüdruk ütles: "meil alles kl 1 minnakse linna peale!"
pidusid võiks pidada ka ju ühikates, ja seda ka tehakse, aga siis saad kutsuda ainult mõned külalised, kui sul just sellist hängimisruumi ei ole või sa koridoripidu ei taha korraldada (seda tehakse ka.) väljas pidude pidamiseks on ilm juba liiga külm.

täna hommikul plaanisime a-ga linna peale djursholmi kanti, mis pidi olema selline ilus pargilaadne ala. meie tee peale jäi linnas aga stadsbiblioteket, kuhu otsustasime sisse põigata ja veidi lehti lugeda. mõtlesin veel, et ei tea, kas meid sisse lastakse, mingit lugejakaarti meil ju polnud, me polnud seal kunagi käinudki, aga kohe välisuksest sattusime perioodikasaali, mis asus fuajees ja mille sein oli kõikvõimalikke lehti kõikvõimalikes keeltes täis. eestist olid esindatud pm ja epl, viimast pidi küll miskipärast eraldi küsima, esimesest oli aga kolmapäevane number, kuid laupäevane arter. tühja kah, meile sobis kõik, mis emakeeles ja mida lugenud polnud.

siis helistas saksa poiss, et tema läheb oma autoga kuningalossi vaatama ja et kas me ei taha kaasa minna. kuninglik perekond elab linnast väljas, ekerö kommuunis, nagu siin öeldakse. stokholmi kesklinnas on ka kuningaloss, aga seda kasutatakse vist ainult esindus-eesmärkidel. ekerö lossi ümbruses on suur roheline ala järvekeste, purskkaevude, pöetud põõsaste, marmorkujukeste ja pühapäevaste jalutajatega. mõned isegi pidasid piknikku. see ja fakt, et lossile pääses päris lähedale, tundus täitsa tore ja demokraatlik. kõik oli tegelikult põhjamaiselt lihtne ja maitsekas.







eesti numbrimärgiga buss turistide parkimisplatsil. sees oli üks eesti moodi bussijuht ja üks asiaadi moodi turist.


üleval ja siis ka mõned pildid. kõige all pilt eraldatud söögiruumist, kus kuninglik pere einestas (infosilt oli kirjutatud mineviku vormis, seega siis enam mitte), kui nad tahtsid teenijatest jt eraldatust. nb! kapp tuleb maa seest välja, aga ma ei saanud täpselt aru, mis eesmärgil (äkki peideti sinna alksi :))
seal vahepeal piltidel on minu tehtud leib ja kanarbikud, mis ma rõdu külge korvikese sisse kasvama panin. siin levib sügisene kanarbiku-hullus, millest isegi eesti aiandussaidid räägivad. iga endast lugupidava lillepoe ja supermarketi ukse juures tervitavad sind pottides kanarbikud ja põhimõtteliselt jäetakse need välja seniks, kuni külm nad ära võtab, aga nad on ka kuivanuna ilusad. "Kaalutletud mõrv, aga see-eest on ilus, kui iga ukse juures on lilled kogu talve!" nagu ütleb eesti aiandussait. haha.