kui sul pole kodus just armsaid väikseid vendi (nagu ühel minu kallil sõbral) või su ema pole õpetaja (nagu sellelsamal kallil sõbral), siis oled sa arvatavasti praeguse aja koolielust suhteliselt võõrandunud. endale muidugi tundub, et alles see oli, kui lõpuaktusel direktoril kätt surusid, aga siis tuleb meelde, et pärast seda on juba kord rektorigagi käteldud. ja et sa tegelikult ju ei tea, misasi on täpsemalt e-kool või on sulle uudiseks see, et praeguses keskkoolis pannakse lõputunnistuse hinded kolme aasta peale kokku.
nende plikade ja poistega kohtud sa juhuslikult ühistranspordis, tänaval või mõnes teises üldkasutatavas kohas. ja ma ei mõtle siin mõnd avalikku wc-d. ma mõtlen näiteks ujulat. seal kuuled sa plikasid omavahel itsitamas ja näed poisse ujulas mürgeldamas. ja siis tuleb sul ähmaselt meelde, mis tunne oli tatt olla ja koolis käia.
kui täna emaga ujulasse läksime, hoiatati meid vastuvõtulauast, et ujulas on palju rahvast. bassein oli aga selleks ajaks, kui sinna jõudsime, täiesti tühi ning ma võisin häbenemata oma triksi kohendada, sest see ei tahtnud eriti seljas püsida (olgu öeldud, et trikoo oli vanem kui mina ning sarnast eksemplari võib näha "keskea rõõmude" filmis klenskaja seljas).
ühel hetkel hakkas meeste riietusruumi poolt kostuma aga poiste kisa ning ukse vahelt ilmus välja umbes kahekümnepealine kamp vahest 5. klassi poisse.

mõned neist panid otsejoones karsumdi vette, teised jäid kõhklevalt basseini äärele. naeru ja kisa oli palju, aga õpetajat ei paistnud kuskilt. ainult vetelpäästja käis riidlemas, et joosta ei tohi.
ja siis õpetaja ta tuli. kõigepealt kõlas üle saali vile ja siis ilmus ta ise nähtavale. oli selline 20ndate teises pooles noor mees. kõndis basseini äärel ringi ja käskis poistel end soojaks ujuda. õiendas ühe poisiga, kes kõik eelmised korrad oli tunnist puudunud ja ütles, et ta ei saagi nüüd enam tunnist osa võtta. aga see oli vaid ähvardus.
siis kadus õpetaja vahepeal ära. mürgel jätkus, hüpati vette saltosid tehes, prooviti basseini kohal rippuvaid lipukesi ja taoti üksteisele ujumismattidega pähe. mulle meenus raamat "väike nikolas", kus tegutsesid samasugused poisid ja see oli hullult naljakas.
õpetaja naasis röögatades: "mis toimub? ma lähen korraks ära ja tagasitulles on selline kaos?" ta oli ilmselgelt häiritud ja see väljendus tema näost kogu tunni andmise aja. üldse kogu aja ta ainult karjuski poiste peale. kui ujuti võidu, sai võitja nahutada, et ta on hingamise ära unustanud. kui üks poiss vehkis kiirelt lõpuni ujuda, ähvardati teda "ühega", sest ta ei ujunud krooli. õpetaja ei pannud ka tähele, et ühele väiksemale poisile neli suuremat (kaks neist selgelt ülekaalus) kutti kambaka tegid ja ta vette viskasid.
sõnaga, oli näha, et õpetaja asemel oli poiste ees noormees, kes oli nooremana olnud hea sportlane, tahtnud ehk kunagi ka professionaaliks saada, aga siis valinud kehalise kasvatuse õpetaja ameti. ja kuigi spordis võis ta olla tugev, siis pedagoogi ametis oleks ta ise "ühe" pidanud saama.
ülikoolis töötades olen ma kokku puutunud ka teiste teaduskondade mõningate probleemidega. olen aru saanud, et õpetajakoolitus on üks segane ja palju muret tekitav värk. tulevased õpetajad saavad ehk küll tugevad teadmised oma eriala kohta, kuid mitte oskusi olla õpetaja. ja nüüd koolis olles nägin, et muretsemiseks on ka põhjust.
kuidas saab tundi viia läbi ise samal ajal südamest vihane olles, õpilastega ainult kurjustades ja mitte ühtki kiidusõna öeldes? kuidas saab röökides saavutada õpilaste austust?
mina ei ole õige inimene ütlema, kuidas tuleks lapsi kasvatada, aga see, mis seal toimus, oli küll ebanormaalne.

aga kasvamise rõõme ja muresid saab seal ujulas meenutada sageli. kord kuulis mu ema kuskil 6. klassi tüdrukuid vestlemas teemal, kas neist kellelgi on päevad. ühel neist oli juba väheke tissi ning teised tundsid siis huvi, kas ka juba päevad on. üheskoos leiti, et need on ikka ühed nõmedad asjad.
"aga poiss ma ka ei tahaks olla. neil on ju ka see vastik asi?" ütles üks teadjam.
"no misasi?" küsisid teised.
"noh, neil läheb ju kõvaks."