artr ütles mulle kunagi, et kepikõnd ei ole noorte spordiala. kui me soomes olime, siis ma arvasin ka nii, sest seal võis igal sammul kohata kepikõnni keppidega vanakesi, ja mitte ainult sporti tegemas, vaid prügi väga viimas, poes käimas ja majanurgal naabrinaisega juttu rääkimas.
oli ka kepikõndijaid noori, aga nad kadusid nende vanainimeste sekka ära.

sel laupäeval käisin ise esimest korda kepikõndimas. albu vallas (kust jaakmae pärit on) valgehobusemäel oli tervisespordipäev. ema ostsis mulle uhked punased kepid, kõige pikema suuruse!
viis kilomeetrit tuli küngastest üles-alla rühkida. punaseid kärbseseeni oli metsa all nagu seeni pärast vihma, ainult et vihma sadas ka ürituse ajal. aga sellest hoolimata oli väga mõnus. finišis jagati veel nänni: kohukesi ja helkureid ning meie team´i liige võitis loosi teel salomoni särgi.

kuid minu jättipotti oli kepikõnni looja markokantanevaga väike eratund, kus ta näitas "tytölle alamäen tekniikat".

siin ka pilt minust koos kuulsusega. vt ka järgmist ajakirja just!