Samson

Natuke nuttu ka aasta lõppu

olgem ausad, päkapikke ei ole olemas. seda teavad ju kõik täiskasvanud. tartus elades ei ole ma enam sussigi aknale pannud, sest see seisaks seal nukralt tühjana.
eelmise aasta osakonnapeol sain ma loosipakist mingisuguse vildist jõulusuka. sel aastal sattus see mulle enne jõule näppu. mõtlesin siis, et riputan selle korteri uksele, kuna mul ühtki jõulupärga ei olnud. meil on nimelt päriskodus alati üks õlenukk uksele riputatud, naabrid panevad pärjad.

sukk rippus rõõmsalt nädala jagu uksel ja tuletas koju saabujale iga päev meelde, et jõulud lähenevad.
jõulud hakkasidki jõudma. ühel päeval koju jõudes tundus sukk veidi kopsakam kui tavaliselt. pistsin igaks juhuks näpu sinna sisse. ja seal oligi üks šokolaadikomm. päkapikud on olemas!

häid pühi!

veel üks Lotte

kord sai ketlini suvilas käidud. kui nende pere asutas end suguvõsa kokkutulekule, visati nalja, et ma lähen ka kaasa ja mängin aastaid kadunud olnud sala-last.

see nali tuli sellest, et kui me ketliniga sakalas töötasime ja käisime turul pilti tegemas, pidas kartulimüüja meid õdedeks. ja keegi vist veel.

aga seda on hiljemgi juhtunud ja millegipärast aina sagedamini.

taksolugu te vist teate? et ketlin läks minu juurest taksoga minema ja pärast kiitis, et hea odav firma. mina tellisin järgmisel päeval siis sama taksofirma. juht vaatas mind pikalt ja küsis, kas olen ketlini õde. et ta viis eelmisel päeval ketlini siit koju.

eile olin siis imevee esitlusel. juurde astus sakala fotograaf, pistis rõõmsalt käe pihku ja ütles: "tere ketlin! kuidas läheb?"

nii et seal suguvõsa kokkutulekul oleks ma oma rolli vist päris usutavalt mänginud...

tööpäev on pikk. kella seitsme ajal astun tänavale. otsustan jala koju minna. panen klapid pähe ja lähen. kõnnin imeilusa ülikooli eest läbi. ja mõtlen oma tulevikule. et natuke on ju kahju ka...
aga päris ära ma sealt niikuinii ei lähe. s.t ei pääse. lähima pooleteise aasta jooksul.

kõnnin üle raekoja platsi kaarsilla poole. nuusutan kuuske. ta ei lõhna. ma ei tea, miks. näen, et kaugemal läheb mu kolleeg. ja selga tagantki teda vaadates tean, et ta ei ole praegu rõõmus. mõtlen jälle, et natuke on kahju ka...

õhk on täis laternate kollast valgust ja kummalist udu. mõni veepiisk satub otse silma, nii et nägemine kaob korraks ära, kuni kojamehed pilgu selgeks lükkavad. läbi veeauru peegeldub emajõelt kogu see jõulukaunistuste krempel. natuke on ilus ka...

jill scott hõiskab klappides, et ta elab oma elu, nagu see oleks kuld. sätin end reipamale sammule. saadan mõttes pikalt kõik oma päevapoliitilised mured. küsin endalt, et miks minagi ei võiks... ajan selja sirgu ja lähen.

kaugemalt kõnnib minu poole nooremas puberteedieas seltskond. külg külje kõrval, nii et tee on neid täis. püüan neist mööda põigata, aga üks kutt lükkab teise kuti mulle otsa.

tõukan tüübi eemale, see lendab peaaegu pikali. ja siis, fkoors, suunab oma häbihoo mitte oma sõpsi, vaid minu peale. "mis sa tuigud, mutt!" piiksub ta veel oma testosteroonist puutumata häälel.

jill scott kerib kõrvaklappides kasseti vahele. "nagu misassja?" mõtlen ma.

näitan kutile fakki ja kõnnin edasi.

jill jätkab rõõmsalt: "livin my life like it´s golden-golden..."

yeah, right.

Jeesus ütles talle: "Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna isa juurde muidu kui minu kaudu."
Johannese 14:6

Nii oli kirjas paberitükil, mis oli klammerdatud mulle pihku pistetud kommi külge. Kommi nimi oli Teekonna. Ei tea, kas juhuslikult või sihilikult. Et noh teekonnal isa juurde...
Teise pihku pisteti jõuluaja jumalateenistuste kava.

Toidupoes seisis minu ees tüdruk, kes ostis ühe Karuna šokolaadi ja paki küpsiseid. 14.40. Pärast oma arve maksmist nägin teda seina ääres kükitamas ja "Häid jõule ja hea..." kirjutamas. Ei tea, miks ta seda kaarti ja šokolaadi nii vara saadab, mõtlesin. Aga mulle meenus, kuidas ma ise väiksena terve jõulukuu ja juba varemgi jõuludeks valmistusin. Tegin emale-isale jõulukalendri, kus iga ümbriku sees oli uus jõulujoonistus, ja aknalauale paksu vatikihi peale oma väikse jõulumaa.

Jah, ongi vist kaks kohta, kus jõule pikalt oodata jõuab - kirik ja lapsepõlv.

Aga sellised asjad mulle muidugi ei meeldi, kui keegi julgeb öelda, et tema ongi tõde.

mõtlesin, et kirjutan siia ühe vinguva kirja. et on pime ja paha ja palju teha. ja nii kõigil minu ümber. ainult ines-etti räägib raadios, kui äge tal olla on, sest tal tuli uus plaat välja. ja ma mõtlen, kas ta ongi nii blondiin, nagu ta selle raadiojutu põhjal paistis, või olen ma ka üks neist, kelle kohta ta ütleb, et inimesed ei tunne teda ja eevad ajakirjanduse põhjal järeldusi.

aga ma ei kirjuta seda vinguvat sissekannet. kirjutan hoopis, et mul on hea meel, et sundisin ennast oma kohustustest korraks lahti ütlema ja pöfile minema. filmi nimi oli "estrellita". kui õnnestub, soovitan (tõmmata ja) vaadata. räägib ilusatest ja koledatest asjadest väga lihtsalt ja heade näitlejatööde abil. ja selle viimase osas olen ma üldiselt peps...

olles lõpetanud just riskiühiskonna essee kirjutamise, lisan siia ühe lingi ühele meie õppejõu arvamusloole. Tõesti, on see siis utoopiline?

Muretu andumus, vahetu nauding, lihtsalt niisama olemine on rikutud. Kõikjal kihistavad saasteained ja mürgid, mis teevad oma tempe nagu kuradikesed keskajal. Inimesed on peaaegu väljapääsmatult nende võimuses. Õhk, tuba, toit, riided - kõik on neid täis. Ära sõitmisestki pole rohkem kasu kui müsli söömisest. Kui kohale jõuad, ootavad nad juba ees, ja teradeski on nad peidus. Nagu siil, kes jänesega võidu jookseb, on nad alati juba ees ootamas. Nende nähtamatus ei tähenda, et neid olemas ei ole, otse vastupidi: kui juba kogu nende tegelikkus kuulub niikuinii nähtamatutesse sfääridesse, jääb nende oletatavatele tempudele peaaegu lõputult ruumi.

Kurat küll, ma arvasin, et Becki "Riskiühiskond" on hea lugemine, aga raamatu esimese osa lõpetuseks ma olen ma-sen-du-nud. Arvatavasti näen ma unes mürgimüslit.

teate küll seda m-tähega poodi, kus müüjate kitlite peale on kirjutatud: "küsige, mina saan aidata." ma vahel käin seal, kuna s-tähega poest on täiega kopp ees.
käisin tänagi. pöördusin asju riiulile laduva neiu poole, et küsida lambipirni.
"mis sorti?" küsis tema.
kuna pirnide sorte ma tõesti ei tea, vastasin: "tavalist pirni. tavalisele lambile."
tema hüppas rõõmsalt oma tabureti pealt maha ja juhatas mind vaat et käsikäes sinna, kus pirnid olid. st puuviljaosakonda.

Päris Pariis 3

meie oma mees pariisi ooperis.










meie oma poliitik pompidou keskuses.










meie oma rahvuse esindaja sillal, kust vanasti jooksis raudtee.

Täiendus "Väiksesse Eesti slängisõnaraamatusse"

Kaks plikat TLÜ ees Tartus. Üks hõikab neist kaugenevale poe poole liikuvale kutile: "Too tikku ka!" Teine arutleb tõsisel ilmel: "Võiks ikka tšäga tuua, tšäga oleks parem."

Aga minul on hull kass peal. Vähemalt selle nädala lõpuni. Kass = masekas(s). Sain ka sellise väljendi hilises nooruses teada.

päris pariis 2

kunstiajaloos õppisime, et mõnedele klassitsistlikele hoonetele on iseloomulik, et sinna, kus tegelikult majal aknaid ei ole, aga väljastpoolt vaadates tundub, et peaks olema, maaliti aknad. nende kohta käis mingi termin ka, aga enam ei mäleta.
tü kõrval asuva von bocki maja ots on just selline. ja siis see maja, kus on paabel, haldus- ja õppeosakond.
paar aastat tagasi ilmusid viimatimainitu aknaimitatsioonide asemele fotod akendel istuvatest tartu kultuuritegelastest. ja siis selleaastaseks ülikooli juubeliks sai ka von bock uue rüü ja oma peahoone poolse otsa peale ülikooli tähtsate isikute fotod. väga lustakad.
mõtlesin kunagi, et küll on keegi eestlastest ikka andekas olnud. aga sel sügisel sain aru, et ega see idee vist meil sündinud ole. pariisist pompodou keskuse lähedalt leiab näiteks sellise maja. minu lemmik on see neljanda korruse rõdul palliga mängiv tüdruk.

meenutusi päris pariisist. vol 1

selle pildi tegime mõeldes annelisile. tegelt ka.

Rakendamata mingit sügavamat analüüsi, ütlen, et PM komme oma netiuudiste algusesse enne juhtlõiku veel kokkuvõtvat lühilauset panna võib tunduda hea eye-catcherina, aga selle üleekspluateerimine mõjub äärmiselt naeruväärselt.
Minu meelest on hea idee, et kui mingi sündmus on parasjagu käimas, lisatakse uudise algusesse, et seda on see ja see kell uuendatud. Mida aga arvata järgmistest lausetest:
"Eurovoliniku sõnul on suhted pingelised!"
Miks on siin kasutatud hüüumärki? On see siis hüüdlause? Või mõni soov? Miks seda lauset üldse vaja on, kui juhtlõik annab sama info?

"Uuendatud kell 19.29, lisatud kolm viimast lõiku"
Algus on igati tarvilik. Aga see, et just kolm viimast lõiku lisatud? Ma ei tea. Kel kiire, seda see info aitab. Samas kui utreerida, siis võiks hakata juba lugejat teavitama ka sellest, et "Parandatud paar täheviga! Lisatud allika täpsem ametinimetus!"

Mu lemmik hüüdlausetrio on aga järgmine:
"ELi-Vene tippkohtumisel loobiti süüdistusi! Euroopa kuulutas ühtsust! Täiendatud kell 14.50!"

Jajah, kõigi maade proled, ühinege!!!

Amet: lapselaps

Iga kord, kui ma maalt tulles koju olen jõudnud, leian ma kuskilt taskust, kotist või jumal teab kust raha. Raha on sinna pannud vanaema. Enne lahkumist leiab meie vahel tavaliselt aset järgmine dialoog:

"Kadri, mis ma sulle kaasa panen?"
"Mul on praegu kõike."
"Kas sa kartuleid tahad?"
"Mul on veel eelmisest korrast. Ma ei jõua neid seal üksi ära süüa."
"Aga mune?"
"Neid on ka."
"Aga õunu?", "Aga moosi?" , "Mune?", "Küüslauku?", "Sibulat?"

Ja kui ma olen siis kõigile neile küsimustele eitavalt või jaatavalt vastanud, järgneb küsimus:
"Aga kas sul raha on?"
"On küll," vastan ma.
Vanaemal on juba rahad peos ja ta püüab neid mulle taskusse sokutada.
"Vanaema, mul ON raha," ütlen ma, "ise enne ütlesid, et sul on seda või seda vaja. Osta siis selle eest."

Aga vanaema ei jäta. Ta ootab vaikselt hetke, kui mu tähelepanu hajub (aastatega olen valvsamaks muutunud) ja surab selle raha kuskile mu tavaari sisse.

Vahel ma ütlen talle pärast telefonis, et ega ma raha eest sulle külla ei tule. Ta ei vasta sellepeale midagi, aga ma tean, et ta näol on võidukas ilme, et ta on jälle mind üle kavaldanud.
Vahel ajab see lausa marru. Aga tegelikult ma tean, et ta tahab vaid head. Mind üllatada. Ja olla kindel, et ma nälga ei jää.

vahest sõpru joota, ise kalja juues pole rahamuret, võta, tütar, linnas ikka läeb...

No ja ma ei tea, kas nutta või naerda, aga eile leidsin ma raha kahest taskust. Vaatasin, et mida see vanaisa mu jope kallal seal koos täditütrega nikerdab. Küsisin ta käest. Tema vastas, et niisama vaatab. Ütlesin veel, et ma arvasin, et sa tahad raha sokutada. Tema vastu, et ei-ei.

Nii et jah. Kui tihedamini maal käiks, võikski sellest ära elada.

Aga tegelikult. Aga tegelikult ei ole vanaisa köetud saunale ja vanaema keedetud moosile vastast terves ilmas.

et säästa teid sellest, et mu blogist läbi hüpates jälle selle linnusita loo otsa sattute (mõistan teie tüdimust suurepäraselt, sest mul õnnestub oma väiksest kodust ikka veel leida kohti, kuhu tüüp oma õnnistuse jättis. täna õhtul koju tulles märkasin plekki esikus nagi taga seinal... no see pidi küll täpsuslaskja olema!), siis teen kiirelt uue sissekande.
ses mõttes kiirelt, et mul on pärast pariisist tagasitulekut nii palju teha olnud, et ma pole jõudnud kirjutada siia ei ühtki reisimuljet ega midagi muud. magada olen saanud vähe, tänane öö tõotab jälle tulla pikk. pärast selle nädala sessi panen küll mõnuga talveund...

aga mis ma öelda tahtsin oli see, et pariisis lafayette´i kaubamajja sisenedes pidin ma pikali kukkuma, sest 1) ma polnud elu sees nii suurt jõulukuuske näinud, 2) ma polnud elu sees nii suurt jõulukuuske oktoobri keskel näinud.
poes oli juba jõulunänn müügis. nii et ma ei saa aru, mis meie siin imestame, kui novembri algusest päkapikud vaateakende (loodetavasti mitte koduakende) taga vastu vahivad. nii et täna mööda rüütli tänavad jalutades ei imestanud ma enam sugugi, kui nägin tõstuki peal töömehi jõuluvalgustust üles riputamas. head advendiaega, sõbrad! ;)
--------------------------------------------------------------------------------------------
kaks minutit pärast sissekande postitamist teen ma lahti oma mailboxi ja loen: "kui ma veel üks kord avan ühe teatud blogi ja näen esimest lauset: kui te just kirglik ornitoloog ei ole......siis unustan ma ära, et anonymys on mul kommimise kolm korda kõvasti ära keelanud!!!"

no vot, oligi viimane aeg.

kui te just kirglik ornitoloog ei ole, ei saa te ilmselt kunagi teada, kui palju üks väike lind ühe päeva jooksul s...da võib.
ainult võimalus selle teada saamiseks on minna hommikul tööle, aga tulla veel ukselt tagasi ja aken toa tuulutamseks lahti teha. kui te õhtul kella 18 ajal koju naasete, on suur tõenäosus, et teid tervitab köögis pesurestil kükitav rasvatihane.
pärast seda, kui te lõpuks oma esimesest hirmust üle saate ja ta rõduukse kaudu maailma avarustesse suudate juhtida, saategi te teada, et see linnuke on jõudnud sirtsutada kööki, tuppa, kirjutuslaua peale ja alla, aknalauale ning teleka peale. lisaks on ta ajanud ümber väikese kaktuse lillepotis.
kui pähelaskmine ennustab õnne, siis mida toob endaga täislastud korter?

kumb on blondim - kas mina või mina?

jõuan number ühe bussi peatusesse. kell on 17.49. vaatan, et buss peaks väljuma 17.48. peatus on kahtlaselt tühi. arvatavasti on juba läinud, mõtlen ma ja kõnnin number kolme peatusesse.

buss peaks tulema 18.04. toetan pefi mingi ääre vastu ja asun ootama.
mõne hetke pärast näen, kuidas nr 1 buss minust sõidab mööda. oli teine hoopis hiljaks jäänud. kurat, ütlen endamisi ja ootan edasi.

lõpuks saabub buss nr 3. kolm on halvem buss kui üks, sest see keerab minu tänavast üks tänav varem ära ja ma pean sealt edasi kõndima. üks sõidab aga minu maja eest mööda.

et saabub siis 3. seisan juba ukse juures ja olen peale astumas, kui näen, et eemal peatuses seisab ka nr 1. ohoo, mõtlen ja pistan selle suunas jooksu.

kui ma kohale jõuan, on ta juba uksed sulgenud. bussijuht vahib kangekaelselt tahavaatepeeglisse, püüdes teeselda, et ta ei näe mind. ja uksed ei avanegi.

kurat, mõtlen ma ja teen paar jooksusammu nr 3 suunas, mis aga just peatusest lahkub.

nüüd ma ei ütle enam kurat, vaid midagi päris roppu.

võib-olla käib see pilt viimase sissekande kohta. (minu meelest ei käi.) aga igatahes on see eriti naljakas pilt. vaadake nende ilmeid!

okei, ma saan aru, et eestis on viimaste aastate jooksul järjest rohkem räägitud kodanikuühiskonnast, aga mul on tunne, et mõni põlvkond on väheke valesti sellest mõistest aru saanud. teine variant on, et sel ei ole midagi pistmist kohusetundega, vaid millegi... ma ei teagi, millega.
viimasel ajal olen juhtunud sellistel kellaaegadel koju sõitma, kui põhikooliõpilaste tunnid on äsja lõppenud ja need end karjas bussidesse suruvad. pubekad nagu pubekad ikka, räägivad kõva häälega, teevad outsider´itele ehk kogu ülejäänud bussirahvale arusaamatuid nalju ja ei suuda oma viimaste-aastate-jooksul-märkamatult-pikaks-veninud jäsemeid paigal hoida.
mina vaatan neid mõttes muiates ja mõtlen, et pubekaiga ei muutu ka kunagi.
ja kunagi ei muutu vist ka need mutid. viimase nädala kolm näidet.

istuvad bussis kaks poissi, üks on teisest pea jagu pikem, lühemal on kaasas ka kuskil algklassides käiv õde. pikem hoiab millegipärast käes markereid ja ütleb oma kraaksuval mudeealise häälel: "lähme sodime eedenis turvakaamerad ära. joonistame sinna munni." vaevalt on jõudnud see viimane sõna kõlada, kui kostub tema vastas istuvalt vanatädilt: "kes sind niimoodi rääkima õpetas? mis koolis sa üldse käid?" poiss saab sellest innustust ja asub vanuriga ülbama: kus koolis sa ise käid, sa oled nii vana, et polegi vist koolis käinud, ja nõnda edasi.
kui pikk-poiss eedenisse munne joonistama on läinud, teeb kuri vanatädi rõõmsama näo pähe, vaatab lühema poisi õele otsa ja ütleb: "kas ta muud peale lolluste teha ei oskagi? ise nii suur poiss." nüüd astub lühem vend sõbra kaitseks välja: "ta ei ole suur, ta käib alles kuuendas!"

sõidan õhtul trennist koju. kuskil tagapool räägib vene poiste kamp lõbusalt, aga mitte eriti valjult juttu. toolil, millest ma kinni hoian, istuvad kaks nii 70ndates tädi. kui nad püsti tõusevad, et väljuda, ütleb üks teisele: "näe, joovad õlut," ja astuvad keskmisest uksest välja. buss aga ei sõida millegipärast edasi. esimesele uksele koputatakse. bussijuht avab ukse ja nüüd kuulen üht väljunud naistest oma kile-kituval häälel bussijuhile ütlemas: "need poisid joovad õlut." bussijuht ei ütle a-d ega o-d, paneb ukse kinni ja sõidab edasi.
vaatan poiste poole. viiepealise kamba silmad on tõesti väheke loojas. pudelid on neil peos jah, aga... korgid on kinni!

täna. taaskord vajub poistekamp bussi. "lähme taha istuma," hõikab üks ja kutid vajuvad tagumistesse pinkidesse. lõbus loba nagu ikka. ühel hetkel kuulen aga röögatust: "mis sa ise vahid?" seda ütleb üks keskealine pealtnäha täiesti normaalne naine. "mis sa ise vahid?!" kordab ta, "paku parem vanemale inimesele istet!"
poisid irvitavad. ma ei tea, mis motiivil, küllap näidata püüdes, et ka tema on noor olnud, lisab naine madalamal, justkui poisse matkida püüdval toonil: "kuradi värjdas!"
poisid mühistavad naerda. tädi kaob kuskile istuma, aga kuttide jutuvada ei lakka. ja siis kõlab taas tädi-poolne pärl: "olge vait või ma panen teile käekotiga mööda pead!"
nüüd irvitan mõttes ka mina.

no ma tõesti ei taipa, kas need inimesed loodavad, et nende kui võõraste inimeste vingumine pubekatele raasugi korda läheb.
minu üks lemmikõpetajaid on kunagi öelnud, et klassi ees ei tohi kunagi endast välja minna, sest siis läheb võim klassile - noored näevad, et sa oled mõjutatav. aga just seda need mutikesed teevadki: annavad võimu nende pubekate kätte, kes saavad vaid suutäie õiendaja üle naerda, mitte ei tunne noomimise pärast häbi.

keel on kokkuleppeline instrument. "munn" on kokkuleppeliselt ropp sõna. ja selle sõna kasutamine poistekambas representeerib kasutaja staatust, kinnitab kampa kuuluvust.
seni, kuni need sõnad ainult üksteise vahel lendavad ja kutid reaalselt õlut bussiistmesse ei vala, võiks nad rahule jätta. paari aasta pärast on nad sama rahulikud inimesed, kui markeri-poisist paar istet tagapool istuvad noormehed, kes poisi ja tädi dialoogi pealt kuuldes vaid muigasid.
ja kui neist ka ei saa rahulikke kodanikke, ei aita nende parandamisele kaasa ka mõne võõra muti vingumine.