käisin täna rehve vahetamas. mehed teeninduses rääkisid omavahel, et kui praegu relva kätte saaks, siis laseks tänaval kõik v-lased maha.

eelmisel suvel käisin esimest korda narvas. kõige kirdepoolsem koht, kus siiani käinud olin, oli sillamäe, mis oli 1997. aastal päris šokeeriv. kümme aastat hiljem oli seal kõik palju talutavam. käisime a-ga ka narva-jõesuus vanu puitdekooriga suvilaid otsimas. selle asemel leidsime palju arhitektuurilist pornot, sekka mõne autentse puithoone. ja narva kindlusest n-jõesuu majadest pildiraamatu.
hõrgu pitsilise maja leidsin läinud nädalavahetusel hoopis mitte läänemere, vaid peipsi kaldalt nina külast.
tunnistan, et ma ei teadnud, et selliseid kohti eestimaal leidub.
nina külas oli kiriku, kalmistu ja karmi tuule kõrval üks majakas...
ja teokarpidega sillutatud järvekallas.

liiklusest. ma siiani arvasin, et jeebiomanikud on jobud ainult tallinnas. aga eksisin. kui ma hommikul mööda kitsast munakiviteed linna vahel sõitsin 45ga, siis üks TÄDI (!!!, sic! ja oh my god!) tahtis must oma jeebiga mööda sõita. ja ristmikul see tal õnnestuski, kuigi pidime mõlemad paremale pöörama.

tööst. mida ütlesid naksitrallid? naksitrallid ütlesid, et looduses peab valitsema tasakaal. kui sa oled päeva keskel telefoni teel riielda saanud, et julged organisatsioonis toimuva kohta kelleltki aru pärida, justkui sina oleksid süüdi, et sellised reformid toimuvad, siis tööpäeva lõpus peab ootama sind üks inimene, kes võtab su vastu naeratuse ja tassi teega ning jutustab sama tõsistest asjadest, aga hoopis iisimas võtmes.

ilmast. lõunapausi saab õues pidada. puu otsas, mille all sa istud, siristab lind. mõnuga ja saba lehvitades. pungad on juba päris suured.

bad hair day

minu moto "millal ma ikka pikki juukseid kannan kui mitte praegu" ja liikmeksolek orkuti kommjuunitis "i love my hair" said täna valusa põntsu:

ärge kunagi minge 13. ja reedel juuksuri juurde, kui te just ei taha, et teil KÜMME (!!!, sic! ja oh my god!) sentimeetrit või rohkemgi juukseid maha lõigatakse, kuigi te olete just öelnud, et veidi võiks otsi lõigata.

kuna minust on saanud autoomanik (siinkohal kindlasti köhatab mu anonüümne ema tähendusrikkalt kolm korda, seepärast lisan "autoomaniku" ette "ajutine") ja mu anonüümne ema lapsel enne tartusse sõitu paagi täis tankis (mispeale ütles a, et vanasti anti lapsele kaasa limonaadi, nüüd siis bensiini), siis ma olen ikka sõitnud ka ja avastanud, et minu sõidustiil sobib rohkem pealinna. no kiirust ma ei ületa ja kiirendan-pidurdan ka säästlikult, aga mulle meeldib jubedasti signaali lasta ja rooli taga autojuhile etteheitvaid nägusid teha. parematel päevadel näitan fakki ka.
***
muide, varje sai eile viienda lapselapse.

kas teate - elu on liiga ilusaks läinud. noortel meestel jääb energiat ja jõudu üle. sittagi pole teha, kuhugi ei osata end rakendada.
ja siis hakatakse teineteise kallal nokkima, et peksta saada. "lihtsalt praktikaks," ütles üks paks.

andke andeks, aga mulle tundub järjest enam, et maailm on üks tõeliselt fucked up place.

eile rääkis mulle a, et talle oli üks hongkongis töötav majandusmees rääkinud, et rohelisel mõtteviisil ei ole tegelikult eriti mõtet: maailm on juba nii saastatud, eriti hiina, kus võib isegi nädalaga märgata, kuidas õhusaaste (sudu) järjest hullemaks läheb. sealt on kogu maailma poole teel ökoloogiline katastroof.
täna kuulsin, kuidas pvhlemm ütles, et venemaa soovib siiski oma mõjuvõimu maailmas taastada ja paraku võtab ta (või jääb talle) eesti ühena esimestest ette. ja kui ma ruumist välja astusin, sest pidin a ja sb-ga koolitöö asjus kokku saama, kostis mu kõrvu sõna "sõda"...
hommikustes uudistes rääkis, kuidas selle aasta orkaanihooajale prognoositakse mitu korda enam orkaane.

jah, inimkond on ise selles kõiges süüdi: meie võimuiha, meie suutmatus teineteist mõista, ahnus ja edevus, hoolimatus (või vastupidi - hoolimine, aga ainult endast), laiskus ja oskamatus protsesse peatada või ümber pöörata.
tõdeme, et inimene ei muutu kunagi. ühiskondlik mälu on lühike, ajalugu kordub.

okei. ja siis maailma (või vähemalt inimkonna) lõpuminuteil jõuab see siis lõpuks kõigi teadvusesse, et me ise hävitasime maa. ja see on nüüd meie karistus.

noh, ja siis? mis on selle loo moraal? mis see mõte siis sellel kõigel oli, kui kõik, kes selle teadmise võrra nüüd targemad on, on surnud?

hea nali küll.

ma olen ära unustanud uuno raadio, sky plussi jms raadiojaamade sagedused. ma ei mäleta, millal ma neid ise viimati vabatahtlikult kuulasin. kosmeetiku juures mängib aga alati sky pluss. esmaspäeva õhtul oli eetris soovisaade. sinna helistas mingi tüüp, kes joviaalselt hõikas, et noh kas hääle järgi ei tunne ära, kes ma olen. küllap siis sage helistaja.
- no millega siis täna tegelenud oled, küsis saatejuht, kelle nime ma ei mäleta.
- ah täna vean raamatuid laiali.
- mis raamatuid, küsis teine saatejuht lenna.
- jumalaema kirik pariisis.
- ja kas te seda lugenud olete?
- loomulikult mitte. ma teeks üldse nii, et see kirik siit maa pealt kaoks.
- ???
- jumala kopp on ees. te ise mõtleks ka nii, kui viis tundi oleksite neid laiali tassinud.
saatejuhid püüdsid siis rääkida, et ega kirik pole raamatu kirjutamises süüdi ja lenna lisas, et tegelikult on see päris hea raamat.

peaks vist vikerraadio või r2 (mida ka vahel piinlik kuulata on, but still...) sagedamini nendele kanalitele keerama, see tõstab kohe enesehinnangut. kevade lähenedes kipun järjest rohkem tundma, et mina oma mittekuhugi jõudva bakatööga olengi maailma kõige lollim inimene.

Panen ennast avalikult häbiposti:

Lastekliinik peab juubelit ja pressiteates oli kirjas, et selle puhul korraldatav konverents keskendub pediaatriale. Mina helistasin kliiniku juhatajale kommentaari saamiseks. Rääkisime veidi kliiniku hetkeseisust ja siis mina küsisin: "Jah, aga miks konverents just pediaatriale keskendub?"
- Vaikus teisel pool toru. "Oot, ma ei saa päris hästi küsimusest aru nüüd."
lSiis ma püüdsin uuesti küsida ja sain poole küsimise pealt aru, et ma ajasin mõttes pediaatria segamini ortopeediaga. Seega ma olin küsinud, miks lastekliiniku konverents keskendub laste ravimisele. Hõissa!

Kui hiljem seda emale rääkisin, siis ema kahtlustas, et ma ajasin pediaatria pediküüriga segamini. Oh, see oleks veel ägedam olnud!

Von Krahl on vinge

Seal me siis olime. Väljunud Tartust aegsasti, et kella 18 Krahli "Kajakat" vaatama jõuda. Alguseni oli 45 minutit ja meie istusime ummikus. Ummikus, mis sai alguse pealinna piirilt ja lõppes viadukti juures. Reede õhtul kell 17.15. Linna sissesõidul!!! (???).
Minu ema oli Jürist väljunud 16.45 ning oli tollesama ummiku esimeses pooles.
10 minutit enne täistundi jõudsime Ülemiste keskuseni. "Hilinejaid saali ei lubata," luges ema mulle pileti pealt telefonitorusse. Tema oli just viadukti alt läbi sõitnud.
Ei jäänud muud üle, kui otsustasime minna teiseks vaatuseks.
Vahepeal nägime vanalinnas Anarit. Ja sõime restoran Elevandis, mille veetsees olid Jyski kilekoti-kitšpeeglid ja seebitosaator.
Kui veidi enne kella 20 Krahli jõudsime, ütles meile sealne tädi: "Teie olete need ummikus olijad, jah." Muide, minu emale, kes napilt õigeks ajaks jõudis, oli ta öelnud: "Teie olete see Müürivahe tänavast, jah?" kuna ema sõbranna oli temalt küsinud, kas Müürivahest tulija veel saali lastakse.

"Teiega on nüüd nii," ütles tädi meile. Meiega oli nii, et kui me teisest vaatusest sel hetkel oleksime loobunud, võiksime tervet etendust näha maikuus. Nii otsustasimegi teha.
Eriti tore, et sellist vastutulelikkust kohtab, sest tegelikult jääb ju neil nüüd maikuus ühtede piletite raha saamata. Von Krahl on vinge.

see ainuke hall auto maja ees on artsi auto. seal ta seisab. just nimelt seisab, sest tegelikult ma pidin temaga sõitma minema, aga ta ei läinud käima. sest mina olin eile hommikul tal tuled põlema jätnud. nüüd on aku tühi.



ootan põnevusega, mida ma järgmisena ära kaotada või ära unustada suudan...





vahekokkuvõte kell 16.12.
poisid käisid mihkli auto pealt akut laadimas, aga see on vist ikka täiesti tühi, nii et auto tervis on kehv. 16.06 startisid nad linna poole, kuna artur pidi ühele koosolekule jõudma. mihkel tegi ettepaneku püüda käima tõmmata, aga selleks polnud paegu aega. to be continued...


poole kuue paiku saabusid poisid teisele katsele.

ja kui ma õue jõudsin, olid ponil hääled sees!













siis käisime mihkli poni pesemas.



ja arts ei tahtnud, et ma temast pilti teen.


ma siis ei teinud.

WANTED

siin ma olen - muretu ja õnnelik koos oma armsate päikseprillidega. leidsin need eelmisel aastal ühest viljandi prillipoest vahetult enne hisp. reisi, kuigi olin juba lootuse kaotanud sobivaid leida. need olid superprillid - ei moonutanud, nagu enamik prille, olid lihtsad, ilusad, eeldatavasti ka kvaliteetsed ja maksid veidi üle tonni, mis on prillide kohta suvise hooaja alguses täiesti vastuvõetav hind.

läbi suve teenisid nad mind innukalt. isegi selle elasid üle, kui etv-s tööl olles need korraks auto käigukangi juurde panin ja operaator pidurit tahtis maha võtta ning läks neile kuidagi nii vastu, et üks prilliklaas raamist välja tuli. aga terveks jäid. ja klaasi sain tagasi.

pärast seda, kui ma nad pärast suve eile esimest korda pähe panin ja bussis linna poole sõites neile truudust kinnitasin, otsustasid nad mu maha jätta. lihtsalt jätsid end poes ostukorvi koos meediakriitika konspektiga ja mina jalutasin süüdimatult minema. mul oli peavõru peas, see tekitab samasuguse tunde, nagu oleksid prillid pea peale lükanud.
"konspekti saate kätte, aga prille mitte," ennustas infolaua tädi, kui ma paari minuti pärast paanikas poodi naasesin (naasin?).
ma olin maruvihane. ropendasin nagu ... ma ei teagi, kes... ja näitasin õues autojuhile fakki, kes mind üle tee ei lasknud.

prillid, tulge palun tagasi! ootan teid väga! ja luban hoolsamini hoida.
kati ilma karuta on justkui ilma aruta...

ja kui te kellelgi rimi poes või poe juures selliseid peas näete, krabage peast ära ja tooge mulle.

SUUR KINGISADU!

Täna teatas lugupeetud Kaubamaja mulle, et nemad on kevadeks valmis. Suure hirmuga avastasin, et mina ei ole. Sukeldusin suure kingisaju maailma, sest lubati "paljude kaubamärkide ostmisel kaasa eksklusiivseid ja väärtuslikke kingitusi."
No jah, esiteks tekkis mul mure, kuidas ma üldse üht kaubamärki ära osta saan. Aga lohutuseks saadud kingitused olid piisavaks motivaatoriks.

Ostes Giorgio Armani naiste parfüüme 1129.- krooni väärtuses, saate kingituseks G. Armani rahakoti.
Ostes Cacharel´i parfüüme 679 krooni väärtuses, saate kingituseks Cachareli võtmehoidja.

Kujutasin ette, kuidas Armani ja Cacharel´ raamtupidajad oma peenikestel kunstküüntega näpukestel välja arvutasid - täpselt 1129 või 679 krooni eest peavad kliendid meie tooteid ostma, et saada see ekslusiivne rahakott või võtmehoida (mis on ka kindlasti eksklusiivne, kuigi aasia lapstööjõud meile need sandikopikate eest valmis on teinud). Ja siis keegi kohalik Armani spets kirjutas, et naiste parfüümi peaks ostma "1129 .-" eest, aga kuna unustas ära, mida ".-" tähendab, lisas veel igaks juhuks sõna "krooni".

Korraga taipasin, et kevadeks valmisolek on tegelikult imelihtne - sul peab olema vaid piisavalt kotte.

Ostes Nina Ricci parfüümi Premier Jour 100 ml edt või edp, saate kingituseks kaasa käekoti.
Kahe Escada naiste toote ostjale kingituseks suur roosa käekott.
Ostes Shiseido tooteid 1000 krooni väärtuses, saate kingituseks käekoti.
parfüümi 212 Sexy edp 60 ml ostjale kingituseks käekott.

Ostes Cerruti naiste parfüümi 50 ml või 100 ml, saate kingituseks käekoti.

Ka keegi "B. Spears" pakkus oma lõhna juurde käekotti.

Siin aga on üks nõks: mitte ainult sinul, vaid ka su meessoost kaaslastel peab olema palju kotte.

Ostes Joop meeste parfüümidest kaks toodet, saad kingituseks Joop spordikoti.
Iga Escada meeste parfüümi ostuga (alates 50 ml) kaasa seljakott.

Ostes Cerruti meeste parfüümi 50 ml või 100 ml, saate kingituseks reisikoti.
Või kui sa ei soovi ei spordi- ega reisikotti, võid saada lihtsalt koti: Parfüümi Sexy Men 212 edt 100 ml ostuga kingituseks kott.

Esmalt ostan ära aga La Preirie, Matis ja Nivea Beaute kaubamärgid, sest nende kingisadu on lihtsalt võrratu!

Ostes 3000 krooni väärtuses La Prairie tooteid, saate kingituseks purgi kaaviari.
Ostes Matis päikesesarjast ühe näo- ja ühe kehatoote, saate kingituseks kena rannamütsi.

Kevadeks valmisoleku garanteerib aga kindlapeale edukaimalt Nivea:

Nivea Beaute küünelaki ostjale kingituseks minikätekreem või varbaeraldaja.

Uhh, veidi verine küll, aga vähemalt saab kevadel kaks numbrit väiksemaid kingi kanda.

NB! KÕIKI KINGITUSI ON PIIRATUD KOGUSES. ÜKS KINGITUS OSTJA KOHTA.

inimeste arukuse kontrollimiseks on läbi aegade erinevaid teste välja mõeldud. aga üks lihtsamaid viise testida, kas inimesel on raasukestki loogilist mõtlemist, on alljärgnev:

HEY ITS DIANNA, FROM THE DIRECTOR OF ORKUT,EVERYBODY SORRY FOR THE INTERRUPTION BUT ORKUT IS CLOSING THE SYSTEM DOWN BECAUSE TOO MANY BOTTERS ARE TAKING UP ALL THE NAMES, WE ONLY HAVE 57 NAMES LEFT, IF YOU WOULD LIKE TO CLOSE YOUR ACCOUNT, DONT SEND THIS MESSAGE, IF YOU WANT TO KEEP YOUR ACCOUNT ,SEND THIS MESSAGE TO EVERYONE ON YOUR LIST. THIS IS NOT A JOKE, YOU'LL BE SORRY IF YOU DONT SEND IT. THANKS DIRECTOR OF ORKUT, TIM BUISKI. WHOEVER DOESNT SEND THIS MESSAGE, YOUR ACCOUNT WILL BE DEACTIVATED AND IT WILL COST YOU $ 10.00 A MONTH TO USE

ma olen viimaste päevade jooksul oma kolm korda oma orkutisõpradelt selle kirja saanud. ja siis minevikus korduvalt sarnase sisuga teateid msn-i vms kohta. "tule taevas appi!" kuidas te ei mõista, et selle pealt, et meie seda teenust tasuta kasutame, need mr orkutid, dianad ja tim buiskid oma kurkusse kena kopika korjavadki. pealegi on orkut, blogger ja google nüüd üheks süsteemiks liigetud. see on SUUR äri. ja nii lihtsalt midagi, kuhu inimesed vabatahtlikult oma isiklikke andmeid ja huvialasid avaldavad (hea infobaas reklaamiinimestele), ei suleta. ja kui suletakski, oleks kaotajad pigem omanikud.

p.s Tim's been changing jobs lately. He used to be "director of Yahoo" who was notifying people that Yahoo was shutting down email service due to "too many people are taking up all the names." He's also been running Bebo, a site for sharing personal profiles. He's shutting Bebo down as well.

There must be quite a few people looking for Tim on Google. A number of porn sites have "Tim Buiski" as a meta tag so they show up on search engines.

p.p.s

General Points to remember about Yahoo!
Yahoo! NEVER:

• Communicate to its users via Private Messages.
• Communicate to its users via Chat Room Text.
• Send files to its users via File Transfer, E-mail, or any other way.
• Ask via any form for users to re-submit their information.
• Use geocities pages for logins, or use geocities pages to transfer files.

täna hommikul leidsin oma meilboksist kirja pealkirjaga "sinule mõeldud karunädal!" korraks juba mõtlesin, et tõesti minule...

ma olen alati pidanud oma lemmikaastaajaks suve. suvel oli koolivaheaeg. suvel oli mu sünnipäev. suviti sai pea kolm kuud järjest maal olla. suviti käisime pere ja tuttavate peredega mõnel reisil. näiteks otepääle, kus ma esimest korda elus hotellis olin, või kihnu, kus ma aidaukse vastu jubedalt pea ära lõin.
sel nädalal, kui pärast lõunat tõnissoni platsil meelisega värsket õhku hingasime, oli õhus tunda kevadet. mitte kuidagi metafoorselt, vaid sa võisid tõesti nuusutada varakevadet. mitte ka päris kevadet, sest selle lõhn on tärkava muru lõhn.
varakevad lõhnab teisiti. ma pole veel aru saanud, mille järele. aga midagi ootama paneb ta küll. ja võib-olla see kummaline ootus, mis enamikul meist kevaditi tekib, pani ka mu endalt küsima, kas mitte kevad pole mu lemmik...

ega tegelikult see ju ei olegi oluline, et oleks üks kindel lemmik. artur ütleb ikka, et ära küsi selliseid stiina (see pube-beibede ajakiri) küsimusi, kui ma näiteks uurin, mis ta lemmikvärv on. aga ma usun, et see on küll oluline, et oleks, mida oodata.

paar nädalat tagasi istusin arsti ukse taga. minu vastas istusid kaks vanatädi, kes kõvasti rääkisid igasugu asjust. näiteks mis roogasid saab teha kapsast. süvenesin mingisse räbalaks loetud peresse ja kodusse, kui minu kõrvu kostus küsimus: "oot, teil ei olegi siis enam ühtki?" teine tädike võttis eelnevast reipast häälest pool tooni vaiksemaks: "ei, kõik on meilt võetud."
jutt käis naise lastest.
teine tädi kohmetus veidi, aga püüdis siis ikka midagi positiivset leida. "noh minul on jälle nii ja nii palju lapsi ja alati on mure, et nad ei saa kõik korraga külla tulla, kuna nad ei mahu kuhugi ära. iga kord on sellega mure..."
"aga sul on vähemalt kedagi oodata. meie oleme mehega kahekesi. jõuludel olime ja..."
ma mõtlesin, et see võib ikka kohutav olla küll - see loomuvastane asjade käik, et lapsed surevad enne oma vanemaid ja kui ei ole pidupäevakski kedagi oodata.

praegu tunnen küll, et üksinda on päris mõnus elada. saab mõnusalt egoistlik olla ja pole peale iseenda kellegi peale vihastada, kui nõud on pesemata, voodi tegemata või tolm võtmata.
aga paar päeva niimoodi olles panen tähele, et hakkan vaikselt enesega rääkima. mingid suvalised repliigid ei ole enam mõtted, vaid pobisetud laused. ning - kõlagu see nii imelikult kui tahes - vaatan sagedamini peeglisse justkui otsiksin teise inimese seltsi. ja mõtlen järjest rohkem, millal leiaksin kohustuste kõrvalt aega sõpradega miskit ette võtta.
ja ootan.

näiteks praegu arturit tallinnast. greimasi lugemise kõrvale (praegune aeg v.a) vaatan järjest sagedamini kella.

õhtu läheb aina pimedamaks.

mu ema ütles kunagi, et talle meeldib rohida, kunaselle töö juures on kohe näha tulemust, aga muidu peab ta tegema päevast päeva tööd, millel tulemust justkui ei olekski või ei saa seda vähemalt tema näha.

eile (reede!) õhtul sain ma jälle ühelt meie kaastööliselt kirja, kus ta ei olnud rahul, et raamatuesitluse uudise juurde panin tema nime. ta oli üks raamatu autoritest ja "ei soovinud raamtule reklaami teha". aga kes muu teaks täpsemini raamatu sisu kui raamatu autor?! meie väikses lehes on pidevalt selliseid artikleid ja tegemist ei ole kuidagi moodi klassikalises mõttes reklaamiga, sest meie sellest mingit kasu ei saa.
meie peatoimetaja on alati õpetanud, et kui vähegi saab, ei tohi end võõraste sulgedega ehtida - uudise juures peab olema selle reaalselt kirjutanu nimi, et tema vaev oleks ka lugejale näha.
no mida ma siis tegema pean? ma ei jõua iga pisimagi asja pärast kõigilt kooskõlastust küsida, niigi on selles lehes seda nii palju, et mul on tunne, et mul puudub enese otsuste üle igasugune võim.
tuli tahtmine sellele meilile vastata, et tegin jah oma tööd sitasti.

kui ma sinna lehte tööle läksin, mõtlesin ka, et mis siis ära ei ole sellist neljaküljelist lehte kokku panna. pealegi on ju palju kaasautoreid. nüüd näen, millist vaeva see nõuab. mitte küll unetuid öid ega tapvat koormust. aga kaastööde tegijaid tuleb otsida (meie väike toimetus ei jõua igale poole), nende kirjatükke tuleb korralikult toimetada, muudatustest autoritele teada anda, kärpeid jms selgitada, võidelda sellega, et igaühel on oma arusaam, kuidas ajalehte tegema peaks...
ise loo kirjutamine on ehk etemgi, kuigi siin on vaja ka kõik tsitaadid jms lasta inimesel üle kontrollida. ok, osalt on see vajalik, ma tõesti ei tea mingist teadusvärgist just väga palju.
fotograafi meil ei ole, mistõttu on leht nagu mingi perekonna fotoalbum, kaugel ajakirjanduslikest fotodest.

ja üldse. mul on üha enam tunne, et see töö, mida teen, pole kellelegi vajalik. kes seda lehte üldse loeb? või on vajalik ainult juhul, et meiega õiendada saaks.

raisk, tuleb vist aednikuks õppida.

minu naistepäev

töö juures söödi naistepäeva puhul torti. kõik meie osakonna naised olid kutsutud, aga meid varjega mitte.
see-eest meelis tõi meile apelsine. "lilli saate te täna niikuinii kuhjaga."

päev oli imeliselt päikeseline. kui kõndisin alla toomemäelt, mööda seda kaldteed, mis vallikraavi tänavale viis, oli see lumest puhas ja päikese käes äragi kuivanud. kuiv asfald on minu jaoks alati kevade märk olnud. kunagi oli see esimene aeg, kui õue keksu mängima pääses.

suhtekorralduskoverentsil räägiti suurepäraste turundustegude kõrval ka emakakaela vähi vaktsineerimise kampaaniast. näidati pilte ka. can´t get them out of my head. ja pärast seda sooviti head naistepäeva...

aga ei, ma saan aru. see on reaalsus.

märt helistas. daisy saatis smsi ja töölt mai meili. postimehes räägiti lillede säilitamise nippidest. "uudis" oli ka esiküljel.

vaid siis, kui õhtul poodi läksin ja lillepoes ainult meestest koosnevat järjekorda nägin, tõmbusid suunurgad natuke mossi. aga siis meenus, et sellised päevad on vaid arutu tarbimise suurendamiseks. ja jälle üks põhjus, mis annab naistele põhjuse meeste kallal vinguda. ja meenus, et ragne ütleb alati, et talle keegi lõikelille ei tooks (pole vaja tema pärast lille tappa vms). ja anu välba ütles kuskil, et see tähtpäev võiks jääda oma aega.

aga siiski ostsin endale kingiks kõrvarõngad. noh, ma tegelikult juba ammu plaanisin. ja laadapäeval sattusin cindy crawfordi aeroobika dvd otsa. õhtu oli sisustatud.
pärast väike vein ja juust ka...

ja veel. see oli minu lapsepõlve üks lemmikluuletusi.

Väikeste tüdrukute naistepäev

Poisid meile lill andsid kaheksandal märtsil. Ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi, plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid. Siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid. Pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit. Poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid, teatasid, et püha puhul saadavad meid koju. Aga õues neile tuli lumesõjatuju. Mina sain palliga suhu. Helen sai laubale muhu. Mail oli ranits lund täis. Klaarika käpuli käis. Minni, kel lund sattus ninna, ähvardas kaebama minna. Siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid. Teet mind narris: “Luba, et su koolikotti kannan!” Naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!” (Leelo Tungal)

millegipärast hakkasid mul seda kuuldes kõrvad valutama

"Aga meil on veel teisigi magusaid kirsse tordil, mida teie, head kuulajad, saate eetri kaudu kõrvadesse noppida." (K.Kossar)

Kuku raadio tähistab 15. aasta juubelit.

kui sa vegeteerid haigena kodus, võid ühel hetkel avastada, kui primitiivsed on su mõtted.
vaat sellised ->







***

märt tuli kööki ja avastas mu kamorka ukse äärest seismast, corn flakes´i pakk peas. mina aga avastasin, et olen paar sentimeetrit lühem, kui olin 18 aasta ja ühe kuusena. loodetavasti pole ma kängu jäänud, vaid lasin end tol korral mõõta hommikul.