istun praegu tlna keskraamatukogu lugemissaalis ja klõpsasin just kinni faili "MA projekt". kirjutama hakates läks mul-ei-ole-ühtki-mõtet paanikahoog üle, miskit sai kirja pandud. olgugi, et 2-3 lk asemel 1,5. kaua sa ikka sellest jahud!?
aga mille üle ma tegelikult mõtlema hakkasin, oli see, millal ma viimati üldse raamatukogus istusin. baka viimasel aastal sai kogu vajaliku lugemismaterjali oma osakonnast kätte. ja kõigil olid juba rüpes raalid. nii et ka arvuti pärast ei pidanud rampsi minema. seega oli viimasel aastal neid kordi, kui raamatukogu uksest sisse astusin, ehk neli-viis.
nii et... päris uhke ja tark tunne on siin olla, isegi niisama passides. aga nüüd ma lahkun. saan ärimehega kokku ja lähme viinistusse teatrisse.

suurus loeb

tänased meediapommid (otseses mõttes?) meie ajakirjanduse lipulaevalt:
itaalia koolitüdrukud saavad koolilõpukingiks suured rinnad
ja kiku suur pulmapidu jääb ära. aga väike toimub.

hapukurk, juhei!
kusjuures hapukurgi kallal ilkumine on saamas samasuguseks hapukurgiks ka ise.

lisaks piletimüügiinfot:
VÕSA TUUR 2007 Saue Laululaval toimuma pidanud kontsert 17.06.07 ei toimu. Soovi korral ostetakse piletid tagasi Viru Keskuses kuni 17. juulini.

Et nagu kuidas siis? Kui piletimüüjal soovi on, siis ostab, kui ei, saadab pikalt?
Ja vaesed Saue inimesed, kes peavad sellepärast nüüd linna sõitma. Heh.

leidsin kuskilt sellise lehekülje nagu www.phojoe.com, mis pakub erinevaid fototeenuseid, aga teeb äri ka inimeste edevusega. näiteks saad saa 99 taala eest näha, milline sa näed välja 50 aasta pärast. aga mõnel puhul on ka asi vähe tõsisem - nt lapse adopteerinud vanematel ei ole oma lapsest beebieas pilti. või kui kõik pereliikmed ei saanud tähtsal sündmusel osaleda, aga neid kõiki ikkagi ühel fotol näha tahaks, saab need juurde kleepida.

kõige naljakam on aga see, kui inimesi pildi pealt ära tahaks võtta. nagu sellel pildil - alguses abiellus naisega ja siis naise emaga.

pildikesi poodlemisest

mina: "mul on tunne, et need kingad loksuvad mul jalas."
ema: "ära muretse, varsti on sul jalad paistes."

pood on koht, kus edevuse eest sind hukka ei mõisteta. pood on koht, kus inimesed lasevad edevusel välja paista, lausa vohada. eriti just naiste kingaosakonnas. seal on naised justkui vanad sõbrannad, sobitavad beeži, kerge kuldse läikega ja pahkluu ümber kaks korda ulatuva nahkse rihmaga kinga paremasse, ja pruuni, peenikese rihma ja pitsilise ninaga kinga vasakusse jalga ega häbene võhivõõralt suguõelt küsida, kumb on ilusam.

ema otsustas pitsilise kasuks. minu arvamust ei küsitud, aga ma oleksin emaga nõustunud.

ja kui nõuküsiv suguõde on poest lahkunud, käivad nad ise kõik riiulivahed läbi, et vaadata, kust ta nii ägedad kingad leidis ja ega mulle sobivad numbrit ei ole. ei olnud.
sealsamas seisab järjekorras neiu, kes kummardub jalast kinga võtma, nii et pitsilised aluspüksid värvli vahelt ikka korralikult paistavad. tema taga seisval mehel (valge pintsak, must veidi eest lahti särk, mille alt helgib kuldkett, aga muidu juba päris pässieas ja neiule kaenlaauguni ulatuv) löövad silmad särama.

olete kuulnud poekärudest, millele pandi lisaraskused juurde, et koduperenaised poodlemise ajal rohkem kaloreid kulutada saaks? see ka mõni leiutis! hilpe näppides jõudsime emaga mõtteni, et näpitav kleit peaks ise ostjale ütlema: "sorry, aga sa ei saa mind endale lubada" või "oi, ma olen sulle veidi väike." kui kauplejad arvavad, et see vähendaks nende sissetulekut, siis nad eksivad. vähema aja jooksul saaks endale hoopis suurema arvu pluuse, pükse, seelikuid, kleite, kingi ja kotte kokku kahlata.
õnneks on aga praegusel poodlemise kiviajalgi müüjad vastutulelikud ja ka 5 min pärast poe ametlikku sulgemisaega viitsivad sulle sõnad peale lugeda, et ostetud kingadele kaasa antud kingade hooldusest rääkiv brošüür tasuks "läbi töötada, sest seal on päris asjalikke nõuandeid."
aga prillipoe müüjad (olgu see siin välja öeldud, et kõik guugeldades leiaksid - viru keskuse instrumentarium) on täielikud tropid. kui sa püüad neile seletada, et sul paljud prilliklaasid moonutavad, vaatavad nad sind nagu kirikurotti ja ütlevad ülbelt, et kallimad prillid tuleb osta. ja sa ei suuda neile selgeks teha, et ka läbi viietonniste prillide vaadates läheb sul süda pahaks, sest müüja lihtsalt ei kuula sind ja ajab oma joru, et "vähemalt paari tuhandese väljaminekuga peab arvestama".

kõige naljakam on see, et kui ma talle ütlesin, et eelmised prillid olid mul polaroidi omad, siis ta vist mentaalselt juba minestas ära ja suutis veel ägada: "oioi, need on väga halbade klaasidega prillid." aga oma "vähemalt paari tuhandese väljamineku" kollektsioonist ta mulle sobivaid leida ei suutnud.

enne loksunud kingad sobisid pärast jalga küll. ehk tänu sellele jäi ära teine häda, millele mu ema poodlemisel tähelepanu pöörab: säärelihased seekord pikuti pooleks ei läinud.

olen avastanud uue bitch´ide tüübi - noored emad. mäletan talvel enne valimisi üht noort ema bussis kõva häälega kommenteerimas, kuidas laine jänes lubab seda ja seda, aga tegelikult on elu hoopis selline ja selline. mingi häda oli tal seoses lapse kasvatamisega tartu linnas. ja seda pidi kogu buss kuulama.
täna käisin osakonnas. uskumatu, aga pea kõik, keda seal kohtasin, olid kuidagi tujust ära. arusaadav, see kevad on neil eriti kiire. aga kas mina olen siis süüdi, et söendan ka just sel kevadel lõpetada? pidin saama vk-lt ühe artikli. koputasin vaikselt uksele ja küsisin enda arust nii viisaka häälega kui oskan, kas tohin sisse tulla. vk ütles, et oli materjalid raamatukokku andnud. siis keeras ringi seljaga istunud mk ja ütles kurja häälega, iga sõna eraldi rõhutades: "palun pange uks kinni, mul on külm". no arvatavasti mõtles ta pigem oma last, keda ta süles alles nüüd märkasin. uks oli jah tuulega lahti vajunud. aga ma viibisin seal ruumis võib-olla 5 sekundit ja olin juba lahkumas. selle ajaga ei jõua kellelgi külm hakata. eriti veel selle ilmaga.
ma ei saa aru, kas neil noortel emadel on mingi tähelepanuvajadus või? "look at me, look at me, olen ema (loe: sangar), tegelen maailma olulisima tööga ja ülejäänud inimesed peavad selle aja kõrvadel käima ja maad suudlema, millel mina olen käinud." kõik privileegid, olgu asjakohased või mitte, peavad kuuluma neile. käru on nende tank, mille nad täistuubitud bussis inimeste vahele ja varvastele suruvad või ülekäigurajale lükkavad. ja kui nad muidu ehk kaaskodanikke ei sõimagi, siis selles õnnistatud olekus küll. neil on ju L-A-P-S!
ma ei eita, et lapse üleskasvatamine on raske ja tähtis töö ja loomulikult peab oma väetikese eest seisma, sest kaaskodanikud ongi sageli hoolimatud. aga ülejäänud inimestega, kelle "süü" seisneb ainult selles, et nende elu ei ole ühele titele fokusseeritud, ei tohiks salvavalt käituda või põhjuseta tõreleda.

täna sain kahte asja teada.

1) krooni juubelipäeval selgus, et eestis on käibel siiski rubla. vaatasin burda kodukalt, et sealt saab lõikeid osta. ja kui delivery riigiks panna estland, esitab see hinnad rublades! nii et ei mingit eurot ei 2008., 2011. aastal või kaugemas tulevikus...

2) minu korteris elab keegi andrus põder. (sorry, arts!) andres on äge, tal on volkswagen. või vähemalt käib talle minu juurde "volkswageni häälekandja autopiloot". andrus ise veel siiani välja ilmunud ei ole.

kui meie autostunud maailmas üldse sellist asja kui sõidumõnu võib kogeda (autopedendust siinkohal välja jättes, see pole minu tassike teed), siis just mõnusalt päiksepaistelisel pühapäeval mööda piibe maanteed tartu poole sõites. esiteks on sealne ümbrus hoopis huvitavam kui tln-trtu mnt ääres. paisjärved, paksud metsad, suured metslinnud taeva kohal ja külad, kus sa pole eluski käinud. nii et tegelikult oleks parema meelega isegi kaassõitja, et rohkem ringi vahtida. või kui oleks aega, peataks auto kinni, sirutaks jalgu ja teeks kohalikule külapoele 5.50 käivet (jäätis). teiseks ei sõida mitte keegi (sic!, !!! ja oh my god!) pühapäeva pärastlõunal mööda piibe mnt-d trtu poole. vastu tullakse küll - blondid tibid oma kuttidega vuravad aegviidust tlna poole. aga terve sõidu jooksul näed sa samas suunas ja endast mööda sõitmas ainult üht autot. ja kui sa lõpuks sellele autole järele jõuad, siis guess what?, see on raudtee ülesõidukohal välja surnud. õnneks mitte päris rööbaste peal.
tartusse sisse sõites näed kraavi pervel istumas ja miilustamas tudengeid, üks paar kõnnib käsikäes kõnniteel, kolmandad on musitamiseks seisma jäänud. ja kaubamaja ristmikul sõidab ikka keegi vale fooritulega ristmikule, pidurdab järsult ja jääb pead kinni hoides või käsi laiutades rohelist tuld ootama. siin ikka leidub neid flegmaatikuid.

iga päev trtus töötades kipud unustama selle linna ilu, romantilisust ja koomilisust.

mehed.

paar nädalat tagasi rääkis pealtnägijas selle mõrvatud vene noormehe ema. rääkis muuhulgas oma kadunud mehest ja ütles: "ta oli hea mees - ei vandunud ega löönud mind."

eelmisel nädalal kingiti ülikoolile üle üks maal. väliseestlasest vanaproua, kes kingituse tegi, käis publiku ees ülikooli esindajaga kätlemas. kui ta oma kohale läks, tõusis tema rootslasest abikaasa püsti ja suudles teda. eestlased vaatasid kohmetunult maha.

kumb neist naistest õnnelikum oli? kui oli.

ÄRA ANDA...

kõrgharidus

- bakalaureuse tase
- päris normaalsete õppetöö tulemustega
- peaaegu lõpetatud

omanik on saanud üle koera, aga üle saba enam ei viitsi, ei jõua, ei taha. leiab, et ilm on paha, sest ta läheb pimedaks, bakatöö kirjutamise koht on ebamugav, sest sooja vett ei ole ja külmkapp on tühi, arvuti on tobe, sest kogu aeg kui baka-faili lahti teed, hakkab ta kohe surisema; kurta ka kellelegi ei ole, sest a läks tallinnasse.

oma pubekaeas ei olnud ma just teismelise stereotüübile vastav. ma käisin korralikult koolis, õppisin neljadele-viitele, ennem pelgasin kui huvitusin poisest, pidudele "ajas" mind pigem ema ning oma esimese pohmelli sain pärast 9. klassi lõpupidu (arvatavasti umbes kahest klaasist siidrist).
milles aga võib kindel olla, et puberteet oli (ja on vahel praegugi) written all over my face. eks sai seepärast muidugi põetud ja end maailma koledaimaks inimeseks peetud...
mäletan, et mingis põhikooli klassis käisime tšehhi reisil. bussireis kestis mitu päeva, ööbisime bussis, käisime poola metsade all pissil ja pesime hambaid bensiinijaama peldikus. nii et peeglisse ei saanud just väga tihti vaadata.
reisi mingil kolmandal-neljandal päeval, kui oma noorte-hostelsisse maandusime (mille koridorid haisesid kohutavalt), avastasin ma, et minu ostaesisel laiutas maailma kõige suurem vinn! see oli muidugi suur traagika (näe, siiani meeles), et ma mitu päeva ilma enda teadmata sihukese jõletisega ringi olin käinud. ja loomulikult olin ma oma pinginaabri peale jube pahane, et ta mind minu iluveast (sel ajal tundus see mulle muidugi mitte iluviga, vaid midagi puude laadset) ei informeerinud.

aastate jooksul on mul (ja arvatavasti meil kõigil) ette tulnud suhtlemist inimestega, kellel on enda teadmata hammaste vahele mooniseemned jäänud või püksilukk lahti ununenud, soengus mingi kentsakas tutt püsti, rinnaesisel plekk, rähm silmas, ripsmetušš laiali vms.
näiteks pidin ma lehe jaoks tegema pilti ühest noormehest, kelle soeng nägi välja, nagu ta oleks just voodist välja hüpanud. aga ma ei öelnud talle, et äkki heidaksite pilgu enne peeglisse, vaid lasin hiljem küljendajal photoshopis need tuustid likvideerida.
ja mul üks tuttav, kes haiseb pidevalt higi järgi, aga ta ise ei saa sellest aru. igasugused haisud on minu jaoks ühed kõige rõvedamad asjad, alustades tubakast, ja ma iga kord vaikselt suren temaga suheldes. kindlasti tunnevad seda ka teised temaga kokku puutuvad inimesed. aga ometi ei ole ma talle kunagi midagi öelnud.

tundub ju kuidagi kohatu ja paha teisele selliseid asju öelda. nii kannatamegi selle ebaesteetilisuse vaikselt ära ja loodame, et äkki ta ikka märkab seda ikka ise. reeglina ta loomulikult ei märka. ning arvatavasti oleks ta tänulik, kui sellele tähelepanu juhiksime ja ta järgnevatest võimalikest piinlikest olukordadest päästaksime (mina küll oleksin!).

aga kuidas seda teise tundeid riivamata teha...?

käisin täna rehve vahetamas. mehed teeninduses rääkisid omavahel, et kui praegu relva kätte saaks, siis laseks tänaval kõik v-lased maha.

eelmisel suvel käisin esimest korda narvas. kõige kirdepoolsem koht, kus siiani käinud olin, oli sillamäe, mis oli 1997. aastal päris šokeeriv. kümme aastat hiljem oli seal kõik palju talutavam. käisime a-ga ka narva-jõesuus vanu puitdekooriga suvilaid otsimas. selle asemel leidsime palju arhitektuurilist pornot, sekka mõne autentse puithoone. ja narva kindlusest n-jõesuu majadest pildiraamatu.
hõrgu pitsilise maja leidsin läinud nädalavahetusel hoopis mitte läänemere, vaid peipsi kaldalt nina külast.
tunnistan, et ma ei teadnud, et selliseid kohti eestimaal leidub.
nina külas oli kiriku, kalmistu ja karmi tuule kõrval üks majakas...
ja teokarpidega sillutatud järvekallas.

liiklusest. ma siiani arvasin, et jeebiomanikud on jobud ainult tallinnas. aga eksisin. kui ma hommikul mööda kitsast munakiviteed linna vahel sõitsin 45ga, siis üks TÄDI (!!!, sic! ja oh my god!) tahtis must oma jeebiga mööda sõita. ja ristmikul see tal õnnestuski, kuigi pidime mõlemad paremale pöörama.

tööst. mida ütlesid naksitrallid? naksitrallid ütlesid, et looduses peab valitsema tasakaal. kui sa oled päeva keskel telefoni teel riielda saanud, et julged organisatsioonis toimuva kohta kelleltki aru pärida, justkui sina oleksid süüdi, et sellised reformid toimuvad, siis tööpäeva lõpus peab ootama sind üks inimene, kes võtab su vastu naeratuse ja tassi teega ning jutustab sama tõsistest asjadest, aga hoopis iisimas võtmes.

ilmast. lõunapausi saab õues pidada. puu otsas, mille all sa istud, siristab lind. mõnuga ja saba lehvitades. pungad on juba päris suured.

bad hair day

minu moto "millal ma ikka pikki juukseid kannan kui mitte praegu" ja liikmeksolek orkuti kommjuunitis "i love my hair" said täna valusa põntsu:

ärge kunagi minge 13. ja reedel juuksuri juurde, kui te just ei taha, et teil KÜMME (!!!, sic! ja oh my god!) sentimeetrit või rohkemgi juukseid maha lõigatakse, kuigi te olete just öelnud, et veidi võiks otsi lõigata.

kuna minust on saanud autoomanik (siinkohal kindlasti köhatab mu anonüümne ema tähendusrikkalt kolm korda, seepärast lisan "autoomaniku" ette "ajutine") ja mu anonüümne ema lapsel enne tartusse sõitu paagi täis tankis (mispeale ütles a, et vanasti anti lapsele kaasa limonaadi, nüüd siis bensiini), siis ma olen ikka sõitnud ka ja avastanud, et minu sõidustiil sobib rohkem pealinna. no kiirust ma ei ületa ja kiirendan-pidurdan ka säästlikult, aga mulle meeldib jubedasti signaali lasta ja rooli taga autojuhile etteheitvaid nägusid teha. parematel päevadel näitan fakki ka.
***
muide, varje sai eile viienda lapselapse.

kas teate - elu on liiga ilusaks läinud. noortel meestel jääb energiat ja jõudu üle. sittagi pole teha, kuhugi ei osata end rakendada.
ja siis hakatakse teineteise kallal nokkima, et peksta saada. "lihtsalt praktikaks," ütles üks paks.

andke andeks, aga mulle tundub järjest enam, et maailm on üks tõeliselt fucked up place.

eile rääkis mulle a, et talle oli üks hongkongis töötav majandusmees rääkinud, et rohelisel mõtteviisil ei ole tegelikult eriti mõtet: maailm on juba nii saastatud, eriti hiina, kus võib isegi nädalaga märgata, kuidas õhusaaste (sudu) järjest hullemaks läheb. sealt on kogu maailma poole teel ökoloogiline katastroof.
täna kuulsin, kuidas pvhlemm ütles, et venemaa soovib siiski oma mõjuvõimu maailmas taastada ja paraku võtab ta (või jääb talle) eesti ühena esimestest ette. ja kui ma ruumist välja astusin, sest pidin a ja sb-ga koolitöö asjus kokku saama, kostis mu kõrvu sõna "sõda"...
hommikustes uudistes rääkis, kuidas selle aasta orkaanihooajale prognoositakse mitu korda enam orkaane.

jah, inimkond on ise selles kõiges süüdi: meie võimuiha, meie suutmatus teineteist mõista, ahnus ja edevus, hoolimatus (või vastupidi - hoolimine, aga ainult endast), laiskus ja oskamatus protsesse peatada või ümber pöörata.
tõdeme, et inimene ei muutu kunagi. ühiskondlik mälu on lühike, ajalugu kordub.

okei. ja siis maailma (või vähemalt inimkonna) lõpuminuteil jõuab see siis lõpuks kõigi teadvusesse, et me ise hävitasime maa. ja see on nüüd meie karistus.

noh, ja siis? mis on selle loo moraal? mis see mõte siis sellel kõigel oli, kui kõik, kes selle teadmise võrra nüüd targemad on, on surnud?

hea nali küll.

ma olen ära unustanud uuno raadio, sky plussi jms raadiojaamade sagedused. ma ei mäleta, millal ma neid ise viimati vabatahtlikult kuulasin. kosmeetiku juures mängib aga alati sky pluss. esmaspäeva õhtul oli eetris soovisaade. sinna helistas mingi tüüp, kes joviaalselt hõikas, et noh kas hääle järgi ei tunne ära, kes ma olen. küllap siis sage helistaja.
- no millega siis täna tegelenud oled, küsis saatejuht, kelle nime ma ei mäleta.
- ah täna vean raamatuid laiali.
- mis raamatuid, küsis teine saatejuht lenna.
- jumalaema kirik pariisis.
- ja kas te seda lugenud olete?
- loomulikult mitte. ma teeks üldse nii, et see kirik siit maa pealt kaoks.
- ???
- jumala kopp on ees. te ise mõtleks ka nii, kui viis tundi oleksite neid laiali tassinud.
saatejuhid püüdsid siis rääkida, et ega kirik pole raamatu kirjutamises süüdi ja lenna lisas, et tegelikult on see päris hea raamat.

peaks vist vikerraadio või r2 (mida ka vahel piinlik kuulata on, but still...) sagedamini nendele kanalitele keerama, see tõstab kohe enesehinnangut. kevade lähenedes kipun järjest rohkem tundma, et mina oma mittekuhugi jõudva bakatööga olengi maailma kõige lollim inimene.

Panen ennast avalikult häbiposti:

Lastekliinik peab juubelit ja pressiteates oli kirjas, et selle puhul korraldatav konverents keskendub pediaatriale. Mina helistasin kliiniku juhatajale kommentaari saamiseks. Rääkisime veidi kliiniku hetkeseisust ja siis mina küsisin: "Jah, aga miks konverents just pediaatriale keskendub?"
- Vaikus teisel pool toru. "Oot, ma ei saa päris hästi küsimusest aru nüüd."
lSiis ma püüdsin uuesti küsida ja sain poole küsimise pealt aru, et ma ajasin mõttes pediaatria segamini ortopeediaga. Seega ma olin küsinud, miks lastekliiniku konverents keskendub laste ravimisele. Hõissa!

Kui hiljem seda emale rääkisin, siis ema kahtlustas, et ma ajasin pediaatria pediküüriga segamini. Oh, see oleks veel ägedam olnud!

Von Krahl on vinge

Seal me siis olime. Väljunud Tartust aegsasti, et kella 18 Krahli "Kajakat" vaatama jõuda. Alguseni oli 45 minutit ja meie istusime ummikus. Ummikus, mis sai alguse pealinna piirilt ja lõppes viadukti juures. Reede õhtul kell 17.15. Linna sissesõidul!!! (???).
Minu ema oli Jürist väljunud 16.45 ning oli tollesama ummiku esimeses pooles.
10 minutit enne täistundi jõudsime Ülemiste keskuseni. "Hilinejaid saali ei lubata," luges ema mulle pileti pealt telefonitorusse. Tema oli just viadukti alt läbi sõitnud.
Ei jäänud muud üle, kui otsustasime minna teiseks vaatuseks.
Vahepeal nägime vanalinnas Anarit. Ja sõime restoran Elevandis, mille veetsees olid Jyski kilekoti-kitšpeeglid ja seebitosaator.
Kui veidi enne kella 20 Krahli jõudsime, ütles meile sealne tädi: "Teie olete need ummikus olijad, jah." Muide, minu emale, kes napilt õigeks ajaks jõudis, oli ta öelnud: "Teie olete see Müürivahe tänavast, jah?" kuna ema sõbranna oli temalt küsinud, kas Müürivahest tulija veel saali lastakse.

"Teiega on nüüd nii," ütles tädi meile. Meiega oli nii, et kui me teisest vaatusest sel hetkel oleksime loobunud, võiksime tervet etendust näha maikuus. Nii otsustasimegi teha.
Eriti tore, et sellist vastutulelikkust kohtab, sest tegelikult jääb ju neil nüüd maikuus ühtede piletite raha saamata. Von Krahl on vinge.