Von Krahl on vinge

Seal me siis olime. Väljunud Tartust aegsasti, et kella 18 Krahli "Kajakat" vaatama jõuda. Alguseni oli 45 minutit ja meie istusime ummikus. Ummikus, mis sai alguse pealinna piirilt ja lõppes viadukti juures. Reede õhtul kell 17.15. Linna sissesõidul!!! (???).
Minu ema oli Jürist väljunud 16.45 ning oli tollesama ummiku esimeses pooles.
10 minutit enne täistundi jõudsime Ülemiste keskuseni. "Hilinejaid saali ei lubata," luges ema mulle pileti pealt telefonitorusse. Tema oli just viadukti alt läbi sõitnud.
Ei jäänud muud üle, kui otsustasime minna teiseks vaatuseks.
Vahepeal nägime vanalinnas Anarit. Ja sõime restoran Elevandis, mille veetsees olid Jyski kilekoti-kitšpeeglid ja seebitosaator.
Kui veidi enne kella 20 Krahli jõudsime, ütles meile sealne tädi: "Teie olete need ummikus olijad, jah." Muide, minu emale, kes napilt õigeks ajaks jõudis, oli ta öelnud: "Teie olete see Müürivahe tänavast, jah?" kuna ema sõbranna oli temalt küsinud, kas Müürivahest tulija veel saali lastakse.

"Teiega on nüüd nii," ütles tädi meile. Meiega oli nii, et kui me teisest vaatusest sel hetkel oleksime loobunud, võiksime tervet etendust näha maikuus. Nii otsustasimegi teha.
Eriti tore, et sellist vastutulelikkust kohtab, sest tegelikult jääb ju neil nüüd maikuus ühtede piletite raha saamata. Von Krahl on vinge.

see ainuke hall auto maja ees on artsi auto. seal ta seisab. just nimelt seisab, sest tegelikult ma pidin temaga sõitma minema, aga ta ei läinud käima. sest mina olin eile hommikul tal tuled põlema jätnud. nüüd on aku tühi.



ootan põnevusega, mida ma järgmisena ära kaotada või ära unustada suudan...





vahekokkuvõte kell 16.12.
poisid käisid mihkli auto pealt akut laadimas, aga see on vist ikka täiesti tühi, nii et auto tervis on kehv. 16.06 startisid nad linna poole, kuna artur pidi ühele koosolekule jõudma. mihkel tegi ettepaneku püüda käima tõmmata, aga selleks polnud paegu aega. to be continued...


poole kuue paiku saabusid poisid teisele katsele.

ja kui ma õue jõudsin, olid ponil hääled sees!













siis käisime mihkli poni pesemas.



ja arts ei tahtnud, et ma temast pilti teen.


ma siis ei teinud.

WANTED

siin ma olen - muretu ja õnnelik koos oma armsate päikseprillidega. leidsin need eelmisel aastal ühest viljandi prillipoest vahetult enne hisp. reisi, kuigi olin juba lootuse kaotanud sobivaid leida. need olid superprillid - ei moonutanud, nagu enamik prille, olid lihtsad, ilusad, eeldatavasti ka kvaliteetsed ja maksid veidi üle tonni, mis on prillide kohta suvise hooaja alguses täiesti vastuvõetav hind.

läbi suve teenisid nad mind innukalt. isegi selle elasid üle, kui etv-s tööl olles need korraks auto käigukangi juurde panin ja operaator pidurit tahtis maha võtta ning läks neile kuidagi nii vastu, et üks prilliklaas raamist välja tuli. aga terveks jäid. ja klaasi sain tagasi.

pärast seda, kui ma nad pärast suve eile esimest korda pähe panin ja bussis linna poole sõites neile truudust kinnitasin, otsustasid nad mu maha jätta. lihtsalt jätsid end poes ostukorvi koos meediakriitika konspektiga ja mina jalutasin süüdimatult minema. mul oli peavõru peas, see tekitab samasuguse tunde, nagu oleksid prillid pea peale lükanud.
"konspekti saate kätte, aga prille mitte," ennustas infolaua tädi, kui ma paari minuti pärast paanikas poodi naasesin (naasin?).
ma olin maruvihane. ropendasin nagu ... ma ei teagi, kes... ja näitasin õues autojuhile fakki, kes mind üle tee ei lasknud.

prillid, tulge palun tagasi! ootan teid väga! ja luban hoolsamini hoida.
kati ilma karuta on justkui ilma aruta...

ja kui te kellelgi rimi poes või poe juures selliseid peas näete, krabage peast ära ja tooge mulle.

SUUR KINGISADU!

Täna teatas lugupeetud Kaubamaja mulle, et nemad on kevadeks valmis. Suure hirmuga avastasin, et mina ei ole. Sukeldusin suure kingisaju maailma, sest lubati "paljude kaubamärkide ostmisel kaasa eksklusiivseid ja väärtuslikke kingitusi."
No jah, esiteks tekkis mul mure, kuidas ma üldse üht kaubamärki ära osta saan. Aga lohutuseks saadud kingitused olid piisavaks motivaatoriks.

Ostes Giorgio Armani naiste parfüüme 1129.- krooni väärtuses, saate kingituseks G. Armani rahakoti.
Ostes Cacharel´i parfüüme 679 krooni väärtuses, saate kingituseks Cachareli võtmehoidja.

Kujutasin ette, kuidas Armani ja Cacharel´ raamtupidajad oma peenikestel kunstküüntega näpukestel välja arvutasid - täpselt 1129 või 679 krooni eest peavad kliendid meie tooteid ostma, et saada see ekslusiivne rahakott või võtmehoida (mis on ka kindlasti eksklusiivne, kuigi aasia lapstööjõud meile need sandikopikate eest valmis on teinud). Ja siis keegi kohalik Armani spets kirjutas, et naiste parfüümi peaks ostma "1129 .-" eest, aga kuna unustas ära, mida ".-" tähendab, lisas veel igaks juhuks sõna "krooni".

Korraga taipasin, et kevadeks valmisolek on tegelikult imelihtne - sul peab olema vaid piisavalt kotte.

Ostes Nina Ricci parfüümi Premier Jour 100 ml edt või edp, saate kingituseks kaasa käekoti.
Kahe Escada naiste toote ostjale kingituseks suur roosa käekott.
Ostes Shiseido tooteid 1000 krooni väärtuses, saate kingituseks käekoti.
parfüümi 212 Sexy edp 60 ml ostjale kingituseks käekott.

Ostes Cerruti naiste parfüümi 50 ml või 100 ml, saate kingituseks käekoti.

Ka keegi "B. Spears" pakkus oma lõhna juurde käekotti.

Siin aga on üks nõks: mitte ainult sinul, vaid ka su meessoost kaaslastel peab olema palju kotte.

Ostes Joop meeste parfüümidest kaks toodet, saad kingituseks Joop spordikoti.
Iga Escada meeste parfüümi ostuga (alates 50 ml) kaasa seljakott.

Ostes Cerruti meeste parfüümi 50 ml või 100 ml, saate kingituseks reisikoti.
Või kui sa ei soovi ei spordi- ega reisikotti, võid saada lihtsalt koti: Parfüümi Sexy Men 212 edt 100 ml ostuga kingituseks kott.

Esmalt ostan ära aga La Preirie, Matis ja Nivea Beaute kaubamärgid, sest nende kingisadu on lihtsalt võrratu!

Ostes 3000 krooni väärtuses La Prairie tooteid, saate kingituseks purgi kaaviari.
Ostes Matis päikesesarjast ühe näo- ja ühe kehatoote, saate kingituseks kena rannamütsi.

Kevadeks valmisoleku garanteerib aga kindlapeale edukaimalt Nivea:

Nivea Beaute küünelaki ostjale kingituseks minikätekreem või varbaeraldaja.

Uhh, veidi verine küll, aga vähemalt saab kevadel kaks numbrit väiksemaid kingi kanda.

NB! KÕIKI KINGITUSI ON PIIRATUD KOGUSES. ÜKS KINGITUS OSTJA KOHTA.

inimeste arukuse kontrollimiseks on läbi aegade erinevaid teste välja mõeldud. aga üks lihtsamaid viise testida, kas inimesel on raasukestki loogilist mõtlemist, on alljärgnev:

HEY ITS DIANNA, FROM THE DIRECTOR OF ORKUT,EVERYBODY SORRY FOR THE INTERRUPTION BUT ORKUT IS CLOSING THE SYSTEM DOWN BECAUSE TOO MANY BOTTERS ARE TAKING UP ALL THE NAMES, WE ONLY HAVE 57 NAMES LEFT, IF YOU WOULD LIKE TO CLOSE YOUR ACCOUNT, DONT SEND THIS MESSAGE, IF YOU WANT TO KEEP YOUR ACCOUNT ,SEND THIS MESSAGE TO EVERYONE ON YOUR LIST. THIS IS NOT A JOKE, YOU'LL BE SORRY IF YOU DONT SEND IT. THANKS DIRECTOR OF ORKUT, TIM BUISKI. WHOEVER DOESNT SEND THIS MESSAGE, YOUR ACCOUNT WILL BE DEACTIVATED AND IT WILL COST YOU $ 10.00 A MONTH TO USE

ma olen viimaste päevade jooksul oma kolm korda oma orkutisõpradelt selle kirja saanud. ja siis minevikus korduvalt sarnase sisuga teateid msn-i vms kohta. "tule taevas appi!" kuidas te ei mõista, et selle pealt, et meie seda teenust tasuta kasutame, need mr orkutid, dianad ja tim buiskid oma kurkusse kena kopika korjavadki. pealegi on orkut, blogger ja google nüüd üheks süsteemiks liigetud. see on SUUR äri. ja nii lihtsalt midagi, kuhu inimesed vabatahtlikult oma isiklikke andmeid ja huvialasid avaldavad (hea infobaas reklaamiinimestele), ei suleta. ja kui suletakski, oleks kaotajad pigem omanikud.

p.s Tim's been changing jobs lately. He used to be "director of Yahoo" who was notifying people that Yahoo was shutting down email service due to "too many people are taking up all the names." He's also been running Bebo, a site for sharing personal profiles. He's shutting Bebo down as well.

There must be quite a few people looking for Tim on Google. A number of porn sites have "Tim Buiski" as a meta tag so they show up on search engines.

p.p.s

General Points to remember about Yahoo!
Yahoo! NEVER:

• Communicate to its users via Private Messages.
• Communicate to its users via Chat Room Text.
• Send files to its users via File Transfer, E-mail, or any other way.
• Ask via any form for users to re-submit their information.
• Use geocities pages for logins, or use geocities pages to transfer files.

täna hommikul leidsin oma meilboksist kirja pealkirjaga "sinule mõeldud karunädal!" korraks juba mõtlesin, et tõesti minule...

ma olen alati pidanud oma lemmikaastaajaks suve. suvel oli koolivaheaeg. suvel oli mu sünnipäev. suviti sai pea kolm kuud järjest maal olla. suviti käisime pere ja tuttavate peredega mõnel reisil. näiteks otepääle, kus ma esimest korda elus hotellis olin, või kihnu, kus ma aidaukse vastu jubedalt pea ära lõin.
sel nädalal, kui pärast lõunat tõnissoni platsil meelisega värsket õhku hingasime, oli õhus tunda kevadet. mitte kuidagi metafoorselt, vaid sa võisid tõesti nuusutada varakevadet. mitte ka päris kevadet, sest selle lõhn on tärkava muru lõhn.
varakevad lõhnab teisiti. ma pole veel aru saanud, mille järele. aga midagi ootama paneb ta küll. ja võib-olla see kummaline ootus, mis enamikul meist kevaditi tekib, pani ka mu endalt küsima, kas mitte kevad pole mu lemmik...

ega tegelikult see ju ei olegi oluline, et oleks üks kindel lemmik. artur ütleb ikka, et ära küsi selliseid stiina (see pube-beibede ajakiri) küsimusi, kui ma näiteks uurin, mis ta lemmikvärv on. aga ma usun, et see on küll oluline, et oleks, mida oodata.

paar nädalat tagasi istusin arsti ukse taga. minu vastas istusid kaks vanatädi, kes kõvasti rääkisid igasugu asjust. näiteks mis roogasid saab teha kapsast. süvenesin mingisse räbalaks loetud peresse ja kodusse, kui minu kõrvu kostus küsimus: "oot, teil ei olegi siis enam ühtki?" teine tädike võttis eelnevast reipast häälest pool tooni vaiksemaks: "ei, kõik on meilt võetud."
jutt käis naise lastest.
teine tädi kohmetus veidi, aga püüdis siis ikka midagi positiivset leida. "noh minul on jälle nii ja nii palju lapsi ja alati on mure, et nad ei saa kõik korraga külla tulla, kuna nad ei mahu kuhugi ära. iga kord on sellega mure..."
"aga sul on vähemalt kedagi oodata. meie oleme mehega kahekesi. jõuludel olime ja..."
ma mõtlesin, et see võib ikka kohutav olla küll - see loomuvastane asjade käik, et lapsed surevad enne oma vanemaid ja kui ei ole pidupäevakski kedagi oodata.

praegu tunnen küll, et üksinda on päris mõnus elada. saab mõnusalt egoistlik olla ja pole peale iseenda kellegi peale vihastada, kui nõud on pesemata, voodi tegemata või tolm võtmata.
aga paar päeva niimoodi olles panen tähele, et hakkan vaikselt enesega rääkima. mingid suvalised repliigid ei ole enam mõtted, vaid pobisetud laused. ning - kõlagu see nii imelikult kui tahes - vaatan sagedamini peeglisse justkui otsiksin teise inimese seltsi. ja mõtlen järjest rohkem, millal leiaksin kohustuste kõrvalt aega sõpradega miskit ette võtta.
ja ootan.

näiteks praegu arturit tallinnast. greimasi lugemise kõrvale (praegune aeg v.a) vaatan järjest sagedamini kella.

õhtu läheb aina pimedamaks.

mu ema ütles kunagi, et talle meeldib rohida, kunaselle töö juures on kohe näha tulemust, aga muidu peab ta tegema päevast päeva tööd, millel tulemust justkui ei olekski või ei saa seda vähemalt tema näha.

eile (reede!) õhtul sain ma jälle ühelt meie kaastööliselt kirja, kus ta ei olnud rahul, et raamatuesitluse uudise juurde panin tema nime. ta oli üks raamatu autoritest ja "ei soovinud raamtule reklaami teha". aga kes muu teaks täpsemini raamatu sisu kui raamatu autor?! meie väikses lehes on pidevalt selliseid artikleid ja tegemist ei ole kuidagi moodi klassikalises mõttes reklaamiga, sest meie sellest mingit kasu ei saa.
meie peatoimetaja on alati õpetanud, et kui vähegi saab, ei tohi end võõraste sulgedega ehtida - uudise juures peab olema selle reaalselt kirjutanu nimi, et tema vaev oleks ka lugejale näha.
no mida ma siis tegema pean? ma ei jõua iga pisimagi asja pärast kõigilt kooskõlastust küsida, niigi on selles lehes seda nii palju, et mul on tunne, et mul puudub enese otsuste üle igasugune võim.
tuli tahtmine sellele meilile vastata, et tegin jah oma tööd sitasti.

kui ma sinna lehte tööle läksin, mõtlesin ka, et mis siis ära ei ole sellist neljaküljelist lehte kokku panna. pealegi on ju palju kaasautoreid. nüüd näen, millist vaeva see nõuab. mitte küll unetuid öid ega tapvat koormust. aga kaastööde tegijaid tuleb otsida (meie väike toimetus ei jõua igale poole), nende kirjatükke tuleb korralikult toimetada, muudatustest autoritele teada anda, kärpeid jms selgitada, võidelda sellega, et igaühel on oma arusaam, kuidas ajalehte tegema peaks...
ise loo kirjutamine on ehk etemgi, kuigi siin on vaja ka kõik tsitaadid jms lasta inimesel üle kontrollida. ok, osalt on see vajalik, ma tõesti ei tea mingist teadusvärgist just väga palju.
fotograafi meil ei ole, mistõttu on leht nagu mingi perekonna fotoalbum, kaugel ajakirjanduslikest fotodest.

ja üldse. mul on üha enam tunne, et see töö, mida teen, pole kellelegi vajalik. kes seda lehte üldse loeb? või on vajalik ainult juhul, et meiega õiendada saaks.

raisk, tuleb vist aednikuks õppida.

minu naistepäev

töö juures söödi naistepäeva puhul torti. kõik meie osakonna naised olid kutsutud, aga meid varjega mitte.
see-eest meelis tõi meile apelsine. "lilli saate te täna niikuinii kuhjaga."

päev oli imeliselt päikeseline. kui kõndisin alla toomemäelt, mööda seda kaldteed, mis vallikraavi tänavale viis, oli see lumest puhas ja päikese käes äragi kuivanud. kuiv asfald on minu jaoks alati kevade märk olnud. kunagi oli see esimene aeg, kui õue keksu mängima pääses.

suhtekorralduskoverentsil räägiti suurepäraste turundustegude kõrval ka emakakaela vähi vaktsineerimise kampaaniast. näidati pilte ka. can´t get them out of my head. ja pärast seda sooviti head naistepäeva...

aga ei, ma saan aru. see on reaalsus.

märt helistas. daisy saatis smsi ja töölt mai meili. postimehes räägiti lillede säilitamise nippidest. "uudis" oli ka esiküljel.

vaid siis, kui õhtul poodi läksin ja lillepoes ainult meestest koosnevat järjekorda nägin, tõmbusid suunurgad natuke mossi. aga siis meenus, et sellised päevad on vaid arutu tarbimise suurendamiseks. ja jälle üks põhjus, mis annab naistele põhjuse meeste kallal vinguda. ja meenus, et ragne ütleb alati, et talle keegi lõikelille ei tooks (pole vaja tema pärast lille tappa vms). ja anu välba ütles kuskil, et see tähtpäev võiks jääda oma aega.

aga siiski ostsin endale kingiks kõrvarõngad. noh, ma tegelikult juba ammu plaanisin. ja laadapäeval sattusin cindy crawfordi aeroobika dvd otsa. õhtu oli sisustatud.
pärast väike vein ja juust ka...

ja veel. see oli minu lapsepõlve üks lemmikluuletusi.

Väikeste tüdrukute naistepäev

Poisid meile lill andsid kaheksandal märtsil. Ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi, plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid. Siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid. Pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit. Poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid, teatasid, et püha puhul saadavad meid koju. Aga õues neile tuli lumesõjatuju. Mina sain palliga suhu. Helen sai laubale muhu. Mail oli ranits lund täis. Klaarika käpuli käis. Minni, kel lund sattus ninna, ähvardas kaebama minna. Siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid. Teet mind narris: “Luba, et su koolikotti kannan!” Naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!” (Leelo Tungal)

millegipärast hakkasid mul seda kuuldes kõrvad valutama

"Aga meil on veel teisigi magusaid kirsse tordil, mida teie, head kuulajad, saate eetri kaudu kõrvadesse noppida." (K.Kossar)

Kuku raadio tähistab 15. aasta juubelit.

kui sa vegeteerid haigena kodus, võid ühel hetkel avastada, kui primitiivsed on su mõtted.
vaat sellised ->







***

märt tuli kööki ja avastas mu kamorka ukse äärest seismast, corn flakes´i pakk peas. mina aga avastasin, et olen paar sentimeetrit lühem, kui olin 18 aasta ja ühe kuusena. loodetavasti pole ma kängu jäänud, vaid lasin end tol korral mõõta hommikul.

aim not ö gööl, not jet ö vomän*

kui tööle lähed, siis kasvad ruttu suureks. st suureks kasvavad mõned asjad. ei, ma ei mõtle neid kehaosi, ma mõtlen näiteks asjade hulka sinu kodus. esiteks avastasin ma hiljaaegu, et olen soetanud endale viimase poole aasta jooksul rohkem jalanõusid, kui eelneva kolme aasta peale kokku. muidu oli ikka see, et tahtsid midagi osta, aga parasjagu raha ei olnud, mõtlesid, et küsid vanematelt, aga siis, kui vanematekoju läksid, olid juba need asjad meelest läinud või tuli midagi pakilisemat ette. või ema ütles, et mine vaata välja ja siis lähme koos ostma. aga viitsid sa jee minna neid sinna nillima. ja üldse on hea, kui keegi on shoppamas kaasas.
aga siinkohal ma pean märkima, et mu mees (mehe omamise fakt on ka äärmiselt täiskasvanulik, eksole. ja kõigile teistele temast rääkides tuleb kasutada just nimelt väljendit "minu meeees") kinkis mulle ühed mu saapad. see on ka äärmiselt täiskasvanute värk, mhm...
no ühesõnaga mul on nüüd saapaid. rohkem kui üks paar. ja see on minu jaoks üks märk iseseisvumise poole. hurraa!
teiseks olen ma hetkel haige. see ei ole mingi märk. aga täna käisin ma arsti juures ja tegin oma esimese sinise lehe. ma tean, et tegelt sellist asja ei ole enam olemas (ma olen juba nii tark!), aga inimesed ikka seda nii nimetavad. aga ma päris hästi ei saa aru (nii tark ma veel ei ole...), mis selle sinise lehe võtmisega kaasneb. küllab väiksem palk ja küllap siis no boots for next month...
aga natuke olen ma ikka veel laps. kirjutasin täna listi eksole ühe südantlõhestavat lauset sisaldava (sentimentaalsus on pubekatele, eks!) kätšikirja ja identifitseerisin seal end pigem II kursuse, mitte juba baka lõpetanute v saurustega.

*- muide eile ma vaatasin X17 online-ist mitmeid videosid, kuidas britni oma juuksed maha ajas, vihmavarjuga paratatso autot peksis ja kuidas lindsi lohän käis kliinikus. arvatakse, et kuigi ta ütles, et tal oli mingi pimesoole värk, siis tegelt tal on mingi naisteprobleem, aga ta ei julge seda tunnistada.

ma nüüd lõpetan, tunnen end varsti 13-aastasena.

Mina ja Stiina neli aastat tagasi märtsis.

Elagu Priit ja Mihkel!

täna läks artur tallinna. bussiga, et saaks tööd teha. mina ütlesin, et ta jätaks auto mulle, et saaksin õhtul trenni minna.
juhtus nii, et meie peatoimetajal oli sünnipäev. laud oli küpsetistest, puuviljadest jms lookas. rahvast oli päris palju. kui kolmveerand tundi trenni alguseni oli ja mõtlesin, et peaks nüüd ruttu trennist läbi käima, sain ma aru, et ma ei saa ju sõita, sest ma olin rõõmsalt veini luristanud. ise olin veel enne liinale öelnud, et täna kindlasti tulen.
kuna ka hans astus varje sünnipäevalt läbi ja oli teel üliõpilaslehe koosolekule, mõtlesin, et sinna peab minema ka mihkel. lubadega mihkel. aga mihkel ütles msn-is, et ta läheb autoga ja on juba hiljaks läinud. mõtlesin siis, et kas lähen bussiga või teen paaritunnise veepaastu ja sõidan ise.
noh ja ühel hetkel hüppas msni aken lahti: mihkel oli mõelnud välja logistilise plaani, et värskete lubade omanik priit tuleb sõidab minu autoga koju ja kuna mihklilgi on minu kanti asja, võtab ta pärast priidu peale.
nii ma mõnusasti koju saingi.

p.s. tuli välja, et üldosakonna tšikid kutsuvad mind ja meelist beaviseks ja buttheadiks. ma ei tea, kas see on sõbralik nali või nad on õelad. ma võin olla 1990. aastate keskel tv3 näidatud multika "victor ja hugo" victor - mind ja mu pinginaabrit kutsuti põhikoolis nii - aga ma ei taha olla persepea.

kuna ma täna kl 6 ärkasin, siis lootsin, et saan varem koju. lehe saame valmis tavaliselt enne kl 14, täna saime varemgi. kuna mul enam väga palju kohustusi ei olnud, plaanisin koju minna. siis meenus, et olin plaaninud kl 14 minna sadamateatrisse üht tantsuetendust vaatama.
teel sinna sattus aga ette raekoja platsi kunstimuuseum, kuhu ma samuti endale ammugi minna olin tõotanud. astusin sisse, loobudes nii sadamateatrist. noh, külm on ju ja teater on nii kaugel, vabandas minu heaoluühiskondlik pool.
johannes saali näitus oli huvitav. omaaegu õõva tekitav. mõtlesin tagasi ajale, mil oli päris tavaline, et mõni laps perekonnas noorelt suri. nii ka saali 6-aastane vend. ta ise haigestus noormehena tuberkuloosi ja põdes viis aastat. tema naine unistas suure pere emaks olemisest, aga nende ainuke laps suri noorelt. peale selle kotiti tema teoseid nõuk. ajal päris palju, nii et ühe töö ta noaga läbi lõikas. (selle oli kokku traageldanud tema abikaasa). peale selle oli saal ise vaimselt ebastabiilne.
ka tema kunstis oli palju surma ja sõja teemat. tumedaid värve. üks periood aga vastupidiselt väga värvikirev, nii et näitustel pandi need teosed kuhugi eraldi, et need teisi ei varjutaks (varjutama on selle värvikuse juures muidugi veidi vale verb).
käisin ka kaupsis. toidupoes.

marsaga koju sõites säras päike veel taevas ja olin rõõmus, et jõuan enne homset tallinnasse sõitu kodus asju pakkida ja koristada. pidin ka veel tädile helistama, kellel oli täna 50 aasta juubel.
tavaliselt otsin ma juba bussis koduvõtme välja, et enam külma käes ukse taga kohmitsema ei peaks. nii ka seekord. aga võtit ei olnud! ronisin marsast välja, läksin oma maja juurde ja lausin kogu stafi oma kotist välja trepi peale. ei midagi. taskutes? ei.
helistasin tööle. varje oli veel seal ja vaatas mu laua üle. ütlesin, et mäletan, kuidas ma päeval vetsu minnes võtmed kaasa võtsin. meil käib nimelt see uks lukus, et võõrad inimesed tänavalt seal ei käiks. varje jooksis kolm korrust allapoole vaatama, aga ei leidnud.
noh, jooksin bussi peale. käisin tiiru kaubamajas. küsisin kassiirilt, turvamehelt, infolauast ja ühest hilbupoest, kuhu olin sisse põiganud. ei midagi. läksin muuseumisse. käisin kõik kolm korrust läbi, rääkisin igal korrusel valvuritädidega. neist üks oli eriti empaatiline, ütles mitu korda, et tunneb mulle kaasa.
nüüd hakkasin siis vaikselt juba harjutama end mõttega, et ega neid võtmeid enam kätte ei saa. püüdsin juba vaikselt välja arvutada, kui palju võiks maksma minna töökoha lukkude vahetamine. samas ei suutnud ma ikkagi uskuda, et need niimoodi ära kaovad. pika paela otsas. ja ma olin neid ju hommikul näinud.
töö juures vaatasin läbi kõik sahtlid, lauaalused. käisin ka muidugi vetsus otsimas. kohmitsesin tükk aega, kuni merike, ülikooli kunstnik, mida ma otsin. "võtmeid," ohkasin.
- kas neid, mida ann (maja perenaine) siin mulle pakkus.
jooksin alla esimesele korrusele. õnneks oli ann veel seal. ja minu võtmed ka! ta oli need leidnud vetsus nagis rippumas.

et siis selline õnnelik õnnetus, nagu ütles varje.
koju sain alles pool 19. kodu on siiani koristamata. homme.

talv võtab mõnusalt võimust. kuigi tartut pole lumesajuga õnnistatud, nagu artur ütles, on siin ikka jube külm küll.
täna hommikul läks mul kl 6 uni ära. ei viitsinud väga kaua kodus passida ja olin 7.30 juba kesklinnas. kui rüütli tänavat mööda tööle kiirustasin (just selle külma pärast), siis tuli mulle vastu sellise välimusega naine. ta oli nii sisse mähitud, et hea, et silmadki üldse välja paistsid. ja üleni mustas. nagu mingi usulahu vms esindaja.
aga ega ma vist ise parem välja ei näinud. sall oli jube härmas ja nina punane küll.

kes on tõelised naised?

kas tüdrukud, kes patseerivad talve trotsides miniseelikutes? need on lihtsalt jobud. põie-, neeru jm põletikega arsti ukse taga istuda pole üldse seksikas ega naiselik.

kas neiud romantilistes kleidikestes? reeglina on see vaid moevool või eskapism. jäljendamine niikuinii.

tõelisi naised on need 60-ndates, 70-ndates tädid, kes käivad ka kõige külmemate ilmadega seelikuga. aga mitte miniseeliku, vaid alla põlve ulatuva villase seeliku, villase mantli ja baretiga. ei mingeid sportlikke suusakostüüme, sulejopesid või fliisimütse. seelik, mantel ja barett. nad riietuvad nii, sest nende nooruses riietuti nii. ja võib-olla ka seepärast, et neil ei olegi teisi riideid. aga ma ei usu, et nad seda outfiti häbeneks. selles on alati tükike nende noorust. aega, mil naised olid naised ja mehed mehed. ka mõtlemiselt.

meie ei saa kunagi sellisteks Naisteks.


***
btw, publiku nõudmisel täpsustaksin ma ka, mida pakk veel filmifestivalil veel ütles. on kaht sorti õudusfilme: ühed pigistavad sind munadest, aga lihtsalt pigistavadki, teised võtavad sul munadest kinni ja viivad sind kuskile. tänapäeva filmid on enamasti aga esimest laadi. hitchcock tegi neid viimaseid.

"hitchcock oli geenius," ütles rein pakk manifesti filmifestivalil linastunud filmi "notorious" (1946) eel.

film oli super. no sex, kui kuulus kolmeminutiline suudlusstseen (mis koosnes paarisekundilistest musitamistest, sest tollal tohtis suudlus ekraanil kesta max 3 sekundit) välja jätta. no violence. kuigi lugu rääkis mafiameestest ja tapmistest. piisavalt õhku ja ruumi fantaasiaks, mis tänapäeva filmidest just puudu jääb. publiku naerupahvakaid väärinud dialoogid. suurepärased kaadrid. mõnusalt kaasahaarav pinevus.

hitchcock oli geenius.

viimase kuu, ei, valetan, viimase AASTA on mul kogu aeg kuskil kuklas mõte: "sa pead seminaritööd kirjutama". ja kuskil pea kohal on kõlkunud üks küsimärk, mille sisuks on see, et ma ei saa vabšee aru, MIDA ma tegema pean. ma ei hakka seda kogu saagat siia kirja panema, te niikuinii olete enamasti sellega kursis.
sest lisaks sellele, et terve eelmise talvel pidi seda juttu kuulama jyväskylä naabrinaine kadri, pidid seda sealt tagasitulles hakkama kuulama ka mu vanemad ja teised sugulased, sügisel mu töökaaslased ja eelmisest laupäevaõhtust tubli osa möödus kõigest sellest hansule ja priidule rääkides. noh ja siis need korrad, kui olen nelliga msnis seda kõike arutanud (ja imestanud, kuidas tema tolle juhendajaga hakkama sai), siis lõunasöök mihoga, kindlasti on ka ketu ja ka mu tallinna sõbrad oma osa saanud.
arturist ma ei räägigi, ta on seda kõike kuulnud söögi alla ja söögi peale, magama minnes ja ärgates ning kui ma kl 13 talle päeval helistan.
ja lõpuks ei mõelnud ma enam üldse, kas keegi viitsib kuulata, peaasi, et oleks, kellele kurta. eile nägin osakonnas annelisi ja kurtsin ka talle. maio kuulis ka. nad olid mõlemad väga kaastundlikud ja maio soovitas mitte muretseda.(annelisi roosa sall oli nunnu ja tegi tuju heaks.) rääkisin enne kaitsmistki teistele, kui halb juhendaja mul ikka on.

igatahes ma olen olnud suht läbi endaga. meelis ütles tööl, et ma olen viimasel ajal väga liimist lahti. nagu ma ei teaks. mulle meenus, kuidas nelli kuskil II kursuse keskel ütles, et ma olen muutunud tigedaks. ju see siis käibki mul hooti.kõik kulmineerus eelmise reedega, kui ma juhendajaga viimast korda enne kaitsmist kokku sain ja ta ütles, et paneks mulle tehtud töö eest "D" ja et mul on "üle jala tehtud töö" ja kuidas ma terve temaga kohtumise aja talle enam otsa ei suutnud vaadata, sest kui ma oleks seda teinud, siis ma oleks nutma puhkenud. noh ja pool õhtut ma ulgusingi. järgmisel päeval vedas artur mu õnneks tehvandile, muidu oleks teise päeva otsa ulgund.
ja eile õhtul oli mul tunne, nagu läheksin surma. käisin töölt tulles spetsiaalselt poes, et magusaks uneks veini osta. uni oli magus küll. ja hommikul ei tahtnud üldse ärgata. hommikul keetsin omale apteegist ostetud rahustava tee eriti kange variandi. ja olingi hommikupoliku tööl üllaltavalt rahulik. ja ennäe imet - kaitsesengi ära! sain "B". eks süües kasvab isu ja nüüd võin öelda, et vead, mis mulle ette heideti, oleks olnud olemata, kui mu juhendaja vähegi oleks viitsinud teemasse süveneda. no see ei ole ikka normaalne, kui juhendaja ei märka, et ma nimetan oma analüüsimeetodit vale nimega, eks.

kui kaitstud sain, ütles komisjoni liige pille, et nüüd on aeg kaitsja lõppsõnaks. ma polnud selle peale mõelnudki. pobisesin siis, et aitäh juhendajale (yeah, right).
aga tegelikult ma tänan kõiki neid, kes on viitsinud mu hädaldamist kuulata. ja kadrit ja arturit, kes viitsisid mu tööd lugeda.

igaks juhuks ütlen kõigile, et koguge jõudu uueks hooajaks! sest tundub, et bakatööd pean jätkama samal teemal sama juhendajaga.

***
õhtul poputasin end kosmeetiku juures ja ostsin ihaldusväärset elu tartu kaubamajast.
***
kõige naljakam on see, et meie auväärt magistrandid väidavad end mitte mäletavatki seda va seminaritöö kirjutamist. ja mina olen siis sihukase kolgata tee läbi teinud.

Noh, Kruuda ostis kirjastuse, minul on oma plekitöökoda (Nelli on näinud). Kruudal on kommivabrik, minul oma küpsised (Nelli on näinud). Täna tuli uudis, et Kruuda ostab mingite kirjastuste aktsiad... küll ma ka midagi välja mõtlen (Nelli, appi!).