cutting your hair short can be a nightmare but also very liberating, ütles üks ny brooklini meesjuuksur mingis videos, mida ma netis nägin.
mul on veel see liberating staadium, kuigi täna hommikul, kui juuksuri vahufööni soengu välja pesin, tuli natuke juba nightmare´i tunne ka peale. eile, kui ma Anlsi ja Prt-ga kokku sain, siis Prt esimene reaktsioon oli hea: "Kas Art teab?!" Mispeale ma ütlesin, et juuksuritoolis tuli mul küll meelde tema kunagine jutt, kuidas Anls läks hommikul vara kuskile ära ja siis tuli ühtäkki lühikeste juustega tagasi.


mitäs muuta? barcelonas sai käidud. kuna olime seal teist korda, siis ühtki muuseumi lõpuks ei külastanudki, peaaegu üldse ei shopanud, küll aga sõime kilode viisi häid asju, käisime ühes gaudi majadest (üleval vasakul), mängisime bingot ja käisime ühe juuksuri sünnipäevapeol, mida peeti macba (nende kumu) kõrval. ja siis see alumine vasakpoolne pilt - kas te ei tahaks omale sellist ülikooli sisehoovi? (vabandust, et pildid on suvaliselt, blogger.comil on täna halb päev).