wanna get married and have babies in my 20s?
T ütles täna, et ta imestab, et eestis tahavad kõik noored omale ruttu partneri leida. et tema sõpradest hispaanias on enamik meievanuseid muretult vallalised. aga meie siin muretseme, kui pole 20ndate alguseks omale vähe tõsisemat suhet loonud. või kui meil enda isikliku eluga on kõik korras (loe: oleme kellegagi paar, sest ega üksikuna ei saa ju kellelgi kõik korras olla), siis hakkame muretsema oma sõprade pärast, kes veel õhtuti üksi uinuvad.
kust tuleb see (lapsepõlvest pärit ja siiani alles) vastupandamatu soov täiskasvanuks saada?
meie K-ga arvasime, et eestis on külm ja seepärast on vaja endale ruttu üks radiaator külje alla saada.
või tõsisemalt: meil on võimalus (ja kohustus?) kiiremini iseseisvaks saada kui hispaania noortel. noores riigis saab noor kiirelt tasuva töökoha ja on seetõttu ka sunnitud kiiremini suureks kasvama. aga see pole kerge, ja seepärast oleks vaja enda kõrvale kedagi, kes aitaks neid esimesi samme täiskasvanute maailmas teha.
või mõtleb noor siis lihtsalt, et miks mitte. kui juba majanduslikult suht jalad all, siis miks mitte hakata kellegagi koos elama? ja miks mitte natukese aja pärast titt teha? aga võib-olla on ka vastupidi - et just majanduslikud olud sunnivad noori kiirelt kokku kolima.
K arvas ka, et meie ühiskonnas tuleb nii palju noori katkistest peredest, et nad tahavad võimalikult kiirelt tuumperest välja saada ja oma pere luua. ideaalis ideaalse.
või tuleb lihtsalt ülikooli ajal omale ruttu mees välja vaadata, sest niikuinii on konkurents vähemalt kaks neiut kohale ja hiljem võivad juba kõik arvestatavad võetud olla?
ükskõik, mis see põhjus on, aga mul on tunne, et T tähelepanek on õige. ma kuulen, kuidas minuvanused võtavad pangalaenu ja hakkavad pesa punuma. või kuidas mu 20-aastased sõbrannad saavad lapsi. ja nende sõbrannad ütlevad, et see on nii nunnu, et tahaks ise ka. või kuidas keegi, kes omale kuti on hankinud, peab end lihtsalt selle fakti kaudu oma vallalistest tuttavatest paremaks. ja ma näen telekast seda pulmasaadet, kus 19aastane rihib abielusadama poole.
aga ma kuulen ka, kuidas mu tuttavad mõtlevad, kas kõik oleks pidanud minema nii kaugele ja nii kiiresti. kas nüüd ongi käes see, et "kuni surm meid..."? kas olla koos lihtsalt sellepärast, et juba mitmeid aastaid on koos oldud? või mida öelda, kui teine räägib, et igatseb sind, aga sina tegelikult ei igatse? või kui alguses võis partner olla tugi täiskasvanuks saamisel, siis praegu on paarisuhtes olemine pigem kohustus.
ok, kui juba rase oled, on ehk veits teine lugu. aga kui see just tööõnnetus ei ole, on asi lihtsalt ebaküpsuses: armastus on nii-nii suur, et sellega ei osata midagi peale hakata. ja siis see vormistatakse uude ilmakodanikku. tegelt pole teineteisele enam muud pakkuda. ja mida on pakkudagi oma kõhutibule (jube, aga popp sõna perefoorumites)? 20 aastat elutarkust?
ma ei tea, võib-olla hoopis mina räägin siin väga naiivset juttu. sest võib ju öelda, et laps teebki inimesest täiskasvanu ja loksutab kõik paika ning üldse tuleks rohkem päevast haarata... aga mulle tundub ikkagi, et mõnes mõttes on tegu ühe näitega õhukesest kultuurkihist, (mõtte)laiskusest. võib-olla ka tarbimisühiskonnast, kuivõrd selline suhe juhindub mõttest "ma pean seda kõike saama ja kohe! kirest ju piisabki".
keegi ütles kuskil, et tunneb rõõmu kuuldes, et mõni paar on jälle lahku läinud - siis saavad inimesed jälle arenema hakata. ma ei arva, et nüüd kõik peaksid nüüd vallalisteks hakkama. küll aga saan ma täna (paremini kui 19-aastaselt) aru sellest, miks mõni minuvanune ütleb, et ta pole kindel, kas tahab selle inimesega elu lõpuni olla, kuigi suhtes on kõik korras. või mu kümme aastat vanemad sõbrannad ütlevad mulle: "oh, sa oled veel nii noor..."
---------
kl 23.12: siin väike vastuväide mu päeval kirjutatud jutule.
11 kommentaari:
Väga huvitav teema. Mul on siin üks saksa sõber, kes mulle hiljuti ütles, et ideaalis tuleks 20-25 aastaselt endale kaaslane leida. Aga pärast oma 24ndat sünnipäeva, mis oli 1,5 aastat tagasi sai ta aru, et ei ole kunagi püsisuhtes olnud ja küllap ta rong on nüüd läinud. Nüüd on ta siis välismaal vahetusüliõpilane ja ühe teise saksa sõbra sõnul on tal iga nädal olnud uus "kaaslane". Tema kõige pikem suhe oli 2 kuud ühe rootslasega ja kui ma küsisin, et mis juhtus, siis ta ütles, et "Ma olen loobunud täiuslikkuse otsimisest, sest seda pole olemas. Aga ikkagi häirisid mind kõik pisiasjad. Pealegi ma kartsin, et kui ma kellegagi "käima" hakkan, siis ma magan Erasmuse elust midagi maha." Mõned päevad hiljem teiste sakslastega kohvitades tuli see sõber peamiseks jututeemaks - eriti sellele, kellel endal kaaslane muidugi olemas on. Ta küsis meie väikeselt ringilt vähemalt neli korda "Mis sina arvad, miks ta ei suuda kellegagi koos olla?" Ja juttu jätkus kauemaks. Mina mõtlesin samal ajal, et mis teil viga on - kui oled kellegagi koos, siis räägitakse ja kui ei ole, siis räägitakse. Minu meelest on see sügavalt selle single-isiku eraasi, kas ja kellega ta kauem või vähem aega koos on ja teistel pole seal midagi arutada. Las ta siis magab ringi kui meeldib. See on tõepoolest kaasaegse ühiskonna üks järjekordne mõtlemisaine ja ma arvan, et õigeid vastuseid pole. Igaüks peaks elama nii, et talle endale meeldib.
Ma nüüd ei tea, kui palju see teemast mööda läks, aga selline näide mul meelde tuli.
no jah, see on vist veits naiivne küll, kui 24aastaselt alles avastad, et täiuslikkust pole olemas. aga parem hilja kui. ja samas võib-olla mulle ainult eestlasena tundub, et 24 on selle mõistmiseks hilja.
"kui oled kellegagi koos, siis räägitakse ja kui ei ole, siis räägitakse" - see on õige tähelepanek. naljakas, aga tõsi.
aga mis mõttes just 20-25aastaselt tuleks ideaalis kaaslane leida? mispärast see ideaal on?
naised saunas rääkisid, et 22 on viimne taks ja 26 on lootus uus. nii et neli aastat saab niisama ringi lasta.
Kui siin üldse mingeid üldistusi teha (sest ma ei tea kas üldse saab), siis kas polnud mitte sedasi, et põhjamaade (k.a eesti) inimesed on ratsionaalsemad, loogilisemad ja lineaarsemad kui lõunamaade omad. Nt monokroonne vs polükroonne ajakäsitlus vms. Ehk siis siinkandi inimesed plaanivad oma elusid ja tulevikku rohkem ja täpsemalt ning pelgavad kui mingis osas valitseb teadmatus.
Võibolla sellepärast ongi sedasi, et kui eesti naine leiab mehe, kes talle igatpidi tundub sobivat, siis ta ka ta ära võtab, sest risk, et enam nii head kunagi ei tule, on talumatu. Lõunamaa ringitõmbajad aga mõtlevad teisiti ning tahavad just riskida või jätavad suhted juhuse hooleks.
Ah ma ei tea neid asju. Kui ma oleksin kunagi lõuna-euroopas käinud, siis ma kirjutaksin siia üldse, et "hispaanlased on lihtsalt lollid", aga ma ei ole käinud ja seepärast ei kirjuta.
Ma arvan, et see ideaal "20-25 aastaselt peab kaaslase leidma" on pärit tema lapsepõlvest. Lapsed võrdlevad peaaegu alati oma vanust ja seda mida nende vanemad samas vanuses tegid ning kannavad need iseendale üle. Lisaks veel sõbrad ja tuttavad, kui viiest neli kudrutavad paari kaupa nurgas siis viies tunneb ennast teistmoodi ja hakkab mõtlema, et "mis valesti on". Ja siis on kaks varianti, kas otsida endale kaaslane või uued sõbrad. Vist.
see pr-i üldistus, kui tõesti üldistusi teha saab, tundub tegelikult suht õigustatud. et me tahame, et kõik oleks planeeritud ja võimalikult ette teada.
aga see on huvitav, et sa ütled: "kui eesti naine leiab mehe, kes talle igatpidi tundub sobivat, siis ta ka ta ära võtab." väga selline emantsipeerunud suhtumine :) aga eks ta õige ole, sest naisi on eestis (mitte ainult ülikoolis) rohkem kui mehi, nii et kõigile meest ei jagu ja tuleb vaeva näha. või teine variant on mees välismaalt otsida. aga see vist meile kui väikerahva esindajatele tundub vastuvõetamatum kui mõnele hispaanlasele. aga vb ei tundu ka.
no ja kõik naised ei peagi ju endale MEEST otsima. eestis veel see väga ei domineeri, aga läänes juba küll :)
Et mõni see otsib POISSI??+ :|
kui lääs on ka hispaania, siis me oleme vähemalt ühe soo koha pealt jõudnud vastupidise väiteni, s.t läänes otsivad naised omale meest, aga eestis mitte :)
mina pidasin muidu silmas seda, et välismaal otsivad paljud endale samast soost kaaslast. priit tegi selle üle muidugi kohe nalja.
sorry, minu viga.
Postita kommentaar