Mis ma reisil tegin? I osa

Olen oma Prantsusmaa reisilt tagasi. Reisilt, mida ootasin pikkisilmi. Lugedes tõesti päevi ja seda oma poolteist kuud. Mäletan, kui reisini oli veel 40 päeva ja see tundus tohutult kaugel olevat.

Tol nädalal, kui ära sõitsin, kirjutasin lugu lennuohutusest ja lõpuks ilmuski see samal päeval, kui lennukile läksin. Isa polevat seda ebausus tahtnud lugedagi.

Minu seiklused algasid sellega, et Tallinnas check-ini kassas küsiti, kas ma ikka tean, et mu lennuk Berliini jääb hiljaks. Aimasin juba halba – pidin ju Berliinist kohe edasi lendama -, kuid jäin siiski rahulikuks. Pöördusin EJ kassasse ja sealt teatati, et suure tõenäosusega ma Pariisi lennule ei jõua. Järgmine lend Pariisi läks aga hommikul kl 8. Otsustasin siis Berliini ikkagi sõita, sest järgmine lend oleks Eestist väljunud ülejärgmisel päeval.

Odavlennufirmad nimelt garanteerivad selle, et jõuaksin Tallinnast Berliini ja Berliinist Pariisi, aga mitte, et jõuaksin Tallinnast Pariisi. Seepärast ei hüvita nad ka mingeid kulusid, mis lendudest mahajäämisega võiks tekkida ja ööbimine tuleb endal maksta.

Lennukis istudes lootsin, et ka Pariisi lend hilineb ja ma ikkagi jõuan selle peale. See poleks vist aga nii või naa võimalik olnud, sest olin lasknud oma lennu hommikuks ümber broneerida. Õnneks vähemalt seda tegid nad tasuta. Ja Pariisi-lend oli muidugi ära läinud.

Istusin siis nõutult pingil seal tobedas oranžiks võõbatud lennujaama osas, vaatasin kella ja mõtlesin, kas ma tõesti pean siin 12 tundi vastu. A muidugi ei tahtnud mul lasta ööd seal konutada, otsis ise lähima hotelli, uuris sealt, kas on vabu kohti ning küsis juhtnöörid sinna jõudmiseks.

Jumal tänatud, et A mind utsitas sinna minema, sest öösel hakkas mul halb – süda tagus ja valutas hullupööra. Ma kartsin juba, et suren sinna kuradi karuperse ära. Ilma naljata. Hiljem suutsin ikkagi magama jääda, aga läbi une oli kogu aeg hirm, et jään lennukist maha.

Igatahes pärast seda õudust viis buss mind hommikul mugavasti lennujaama tagasi. Olin seal platsis kl 6.

Lennukis istus mu kõrval üks India vms abielupaar. Naine jagas meie ees sõitnud kahele lapsele (üks röökis pidevalt) kommi ja minagi sain suu magusaks. Kui ma Kroonika lappamise olin lõpetanud, näitas ta näpuga mu ajakirjale ja ütles ühe sõna: "Please." Ulatasin talle ajakirja ja märkisin, et see on kõik eesti keeles. Aga kuna ta vist eriti inglištki ei tönganud, tahtiski ta lihtsalt pilte vaadata. Näitasin talle esikaant ja ütlesin, et see on meie president (kaanelugu oli Ilveste armastuse loost :)) ja tema küsis "Germany?" Aga sellest ta vist aru ei saanud, et ma kuskilt mingist Estoniast pärit olin.

A-l oli aga sellel hommikul kool ja nii ei saanud ta mulle väga hästi Orly´ lennujaama, mis on tema kodust päris kaugel, vastu tulla. Ma olin isegi nats solvunud ja nii (oma suures suremishirmus!), aga sain päris kenasti sealt linnatulekuga hakkama (A saatis ka juhtnöörid), esmalt RERi peale ja siis Chatelét peatusest ümber istuda.

Igatahes kui juba rongis istusin ja valjuhääldist ülikorrektse hääldusega naishääl peatuste nimesid luges, tuli mul oktoobrikuise reisi déjà vu tunne peale.

Kohvriga rändamine oli muidugi omaette koomiline, sest muidugi jäi kohver väravate vahele kinni – esimesel korra tõstsin kohvri ise üle, teisel korral oli see sulguvate uste vahel (nagu liftiuksed) kinni, nii et üks mees pidi lõpuks mu päästma.

Ja seal ma siis lõpuks olin – Pont de Neuilly peatuses ja nägin kaugelt rahva seast oma A peanuppu.

Õhtul käisime väljas, Bastille´ kandis. Istusime ühes kohvikus, väljas gaasilampide all.

Hiljem hängisime lähedal asuvas, Jyväskylä Vakiopainega sarnanevas baaris koos Markusega, kes oli just mitu päeva haige olnud. Muusika oli hea, aga rahvast just mitte eriti palju ning me läksime kesköö paiku koju.

See oli vist laupäeval, kui käisime Suitsetava koera kohvikus austreid söömas (mina elus esimest korda!), veits šoppamas ja ühel õhtul ka Alexandre III silla all ööklubis. Panime tekiilašotte ja tantsisime mõnusalt palju. Öösel jalutasime mööda linna Šampsi kandis ja ma aina hüüdsin: „Kas tõesti minu kodumaa on nii ilus?!“

Pühapäeva hommikul käisime Bologne´i metsa äärses pargis idüllilist hommikut nautimas. See oli vist ainus päev, kui paistis päike. Selle väikse tiigi ääres tehti tervisesporti, jalutati koerte (väga palju neid väikseid nirusid mängukoerakesi!) ja kodunirkidega (sic!). Nägime ka kalamehi, kelle varustus oleks lubanud eeldada, et nad on elukutselised õngitsejad kuskil kalarikkal rannikul. See tiigike polnud nende kaasavõetud potti, mis pliidil istus, aga ühtki kalakest andnud. Naljatilgad.

Õhtul oli Halja juures presidendi vastuvõtt ehk eestlaste kokkusaamine. Seal oli ka mu klassiõde Laura, kes viimaseid päevi Pariisis oli. Viisime A-ga tšurkade poest ostetud viina (isegi vabariigi aastapäeva puhul polnud neil head viinavalikut!) ja Mesikäpa kommi.

Vaadati isamaalisi videosid ja koos Halja naabritest prantsuse poistega laulsime hümni ja jõime šampust.

Me läksime viimase metrooga (00:40) koju. Laura oli juba enne lahkunud, kuna pidi oma korteri omanikuga (kes teeb töö kõrvalt sensual massage´i ja pakkus seda Laurale tasuta!) kokku saama, et oma deposiitraha kätte saada.

Laura vist sõitis Halja juurde tagasi, igatahes juhtus naljakas kokkusattumus – ühes peatuses peatusid korraga mõlema suuna metrood ja me nägime vastasvagunis, täpselt meiega kohakuti istumas Laurat. Kui suur selline võimalus on? Ta oleks võinud ju ükskõik millises teises vagunis (ja metroorongid on pikad!) olla…

Laupäeval käisime ka Pere Lachaise´i surnuaial. Mulle tundus see kõige vaiksem koht Pariisis. Vahepeal ei kostunud automüra isegi kaugelt.

A rääkis, et Vilde pidavat siia maetud olema. Ma natuke imestasin küll, aga tunnistasin siis endale, et ega ma ta eluga kursis pole. Halja juures tuli muidugi välja, et tegelt mõtles A hoopis Viiraltit. Aga Wilde on sinna maetud küll. Ja Jim Morrison, kelle hauda austavad fännid suitsupakkide ja -konide ja muu sogaga. Siis veel Chopin, Piaf… ja päris palju aasiapäraseid nimesid (ma ei tea, miks). Ja üks umbes 23-aastaselt tapetud ajakirjanik Victor Noir, kelle hauaplatsil on horisontaalis tema lamav kuju, mille peal lastetud naised olla käinud end nühkimas, et viljakaks saada. Ehk tehakse ka seda tänapäeval, sest tema strateegiline piirkond oli endiselt säravaks hõõrutud. Pildil on Wilde´i äramusitatud haud.

Pere Lachaise´i maetud saada on suur au ja pole vist võimatu, et mõni isegi oma elu eesmärgiks seab maanduda just seal. Aga seal päevade veetmiseks ei pea sugugi rikas ja surnud olema – mitmes hauapealses kabelis oli näha kilekotte ja muud kila-kola – kodutute elutegevuse jälgi.

Kodutute elu suurlinnas tundub tegelikult üldse parem olevat kui näiteks mõne väikese Eesti ükskõik millises linnas. Kui Halja juurest öösel koju tulime ja ööbussi ootasime, põõnas meie selja taga noobli kotipoe vaateakende valguses üks kodutu (naine?). Eelmisest Pariisi-reisist meenuvad Pompidou keskuse nurka ja Sein´i kalaäärsetesse sisse seatud telklinnakud. Nii et kui viimasel ajal on klišeelikult palju räägitud Indiast kui kontrastide maast, siis tegelikult ei pea selleks sugugi nii kaugele sõitma.