oma pubekaeas ei olnud ma just teismelise stereotüübile vastav. ma käisin korralikult koolis, õppisin neljadele-viitele, ennem pelgasin kui huvitusin poisest, pidudele "ajas" mind pigem ema ning oma esimese pohmelli sain pärast 9. klassi lõpupidu (arvatavasti umbes kahest klaasist siidrist).
milles aga võib kindel olla, et puberteet oli (ja on vahel praegugi) written all over my face. eks sai seepärast muidugi põetud ja end maailma koledaimaks inimeseks peetud...
mäletan, et mingis põhikooli klassis käisime tšehhi reisil. bussireis kestis mitu päeva, ööbisime bussis, käisime poola metsade all pissil ja pesime hambaid bensiinijaama peldikus. nii et peeglisse ei saanud just väga tihti vaadata.
reisi mingil kolmandal-neljandal päeval, kui oma noorte-hostelsisse maandusime (mille koridorid haisesid kohutavalt), avastasin ma, et minu ostaesisel laiutas maailma kõige suurem vinn! see oli muidugi suur traagika (näe, siiani meeles), et ma mitu päeva ilma enda teadmata sihukese jõletisega ringi olin käinud. ja loomulikult olin ma oma pinginaabri peale jube pahane, et ta mind minu iluveast (sel ajal tundus see mulle muidugi mitte iluviga, vaid midagi puude laadset) ei informeerinud.

aastate jooksul on mul (ja arvatavasti meil kõigil) ette tulnud suhtlemist inimestega, kellel on enda teadmata hammaste vahele mooniseemned jäänud või püksilukk lahti ununenud, soengus mingi kentsakas tutt püsti, rinnaesisel plekk, rähm silmas, ripsmetušš laiali vms.
näiteks pidin ma lehe jaoks tegema pilti ühest noormehest, kelle soeng nägi välja, nagu ta oleks just voodist välja hüpanud. aga ma ei öelnud talle, et äkki heidaksite pilgu enne peeglisse, vaid lasin hiljem küljendajal photoshopis need tuustid likvideerida.
ja mul üks tuttav, kes haiseb pidevalt higi järgi, aga ta ise ei saa sellest aru. igasugused haisud on minu jaoks ühed kõige rõvedamad asjad, alustades tubakast, ja ma iga kord vaikselt suren temaga suheldes. kindlasti tunnevad seda ka teised temaga kokku puutuvad inimesed. aga ometi ei ole ma talle kunagi midagi öelnud.

tundub ju kuidagi kohatu ja paha teisele selliseid asju öelda. nii kannatamegi selle ebaesteetilisuse vaikselt ära ja loodame, et äkki ta ikka märkab seda ikka ise. reeglina ta loomulikult ei märka. ning arvatavasti oleks ta tänulik, kui sellele tähelepanu juhiksime ja ta järgnevatest võimalikest piinlikest olukordadest päästaksime (mina küll oleksin!).

aga kuidas seda teise tundeid riivamata teha...?