viimase kuu, ei, valetan, viimase AASTA on mul kogu aeg kuskil kuklas mõte: "sa pead seminaritööd kirjutama". ja kuskil pea kohal on kõlkunud üks küsimärk, mille sisuks on see, et ma ei saa vabšee aru, MIDA ma tegema pean. ma ei hakka seda kogu saagat siia kirja panema, te niikuinii olete enamasti sellega kursis.
sest lisaks sellele, et terve eelmise talvel pidi seda juttu kuulama jyväskylä naabrinaine kadri, pidid seda sealt tagasitulles hakkama kuulama ka mu vanemad ja teised sugulased, sügisel mu töökaaslased ja eelmisest laupäevaõhtust tubli osa möödus kõigest sellest hansule ja priidule rääkides. noh ja siis need korrad, kui olen nelliga msnis seda kõike arutanud (ja imestanud, kuidas tema tolle juhendajaga hakkama sai), siis lõunasöök mihoga, kindlasti on ka ketu ja ka mu tallinna sõbrad oma osa saanud.
arturist ma ei räägigi, ta on seda kõike kuulnud söögi alla ja söögi peale, magama minnes ja ärgates ning kui ma kl 13 talle päeval helistan.
ja lõpuks ei mõelnud ma enam üldse, kas keegi viitsib kuulata, peaasi, et oleks, kellele kurta. eile nägin osakonnas annelisi ja kurtsin ka talle. maio kuulis ka. nad olid mõlemad väga kaastundlikud ja maio soovitas mitte muretseda.(annelisi roosa sall oli nunnu ja tegi tuju heaks.) rääkisin enne kaitsmistki teistele, kui halb juhendaja mul ikka on.

igatahes ma olen olnud suht läbi endaga. meelis ütles tööl, et ma olen viimasel ajal väga liimist lahti. nagu ma ei teaks. mulle meenus, kuidas nelli kuskil II kursuse keskel ütles, et ma olen muutunud tigedaks. ju see siis käibki mul hooti.kõik kulmineerus eelmise reedega, kui ma juhendajaga viimast korda enne kaitsmist kokku sain ja ta ütles, et paneks mulle tehtud töö eest "D" ja et mul on "üle jala tehtud töö" ja kuidas ma terve temaga kohtumise aja talle enam otsa ei suutnud vaadata, sest kui ma oleks seda teinud, siis ma oleks nutma puhkenud. noh ja pool õhtut ma ulgusingi. järgmisel päeval vedas artur mu õnneks tehvandile, muidu oleks teise päeva otsa ulgund.
ja eile õhtul oli mul tunne, nagu läheksin surma. käisin töölt tulles spetsiaalselt poes, et magusaks uneks veini osta. uni oli magus küll. ja hommikul ei tahtnud üldse ärgata. hommikul keetsin omale apteegist ostetud rahustava tee eriti kange variandi. ja olingi hommikupoliku tööl üllaltavalt rahulik. ja ennäe imet - kaitsesengi ära! sain "B". eks süües kasvab isu ja nüüd võin öelda, et vead, mis mulle ette heideti, oleks olnud olemata, kui mu juhendaja vähegi oleks viitsinud teemasse süveneda. no see ei ole ikka normaalne, kui juhendaja ei märka, et ma nimetan oma analüüsimeetodit vale nimega, eks.

kui kaitstud sain, ütles komisjoni liige pille, et nüüd on aeg kaitsja lõppsõnaks. ma polnud selle peale mõelnudki. pobisesin siis, et aitäh juhendajale (yeah, right).
aga tegelikult ma tänan kõiki neid, kes on viitsinud mu hädaldamist kuulata. ja kadrit ja arturit, kes viitsisid mu tööd lugeda.

igaks juhuks ütlen kõigile, et koguge jõudu uueks hooajaks! sest tundub, et bakatööd pean jätkama samal teemal sama juhendajaga.

***
õhtul poputasin end kosmeetiku juures ja ostsin ihaldusväärset elu tartu kaubamajast.
***
kõige naljakam on see, et meie auväärt magistrandid väidavad end mitte mäletavatki seda va seminaritöö kirjutamist. ja mina olen siis sihukase kolgata tee läbi teinud.