Pärast 8. klassi suve pani keegi füüsikaklassi põlema. Ma ei mõistnud, miks kogu 9. klassi õppeaasta oli värskelt remoditud klassiruumis grillkana või lihtsalt kärssanud kana lõhn. Eriti seepärast, et füüsika oli alati enne toiduvahetundi.
Täna koju tulles nuusutasin deja vu´d. Mu juures käib üks büromaan. Esiteks kärsatas ta Jyväskyläs mu plastmassist säilituskarbi sisse augu, sest pani selle kogemata nurkapidi pliidiraua vastu.
Teiseks. Kuna mu kodus on kiirkeedukannul nii lühike juhe, hoian seda pliidi tagumise raua peal. Raua ja kannu aluse vahel on pajalapp. See lapp on juba ammu veidike pruunikas, s.t veidike põlenud, sest keegi (kahtlustan, et büromaan) pani kord tagumise pliidiraua sisse, kuigi tahtis esimesel miskit keeta. Lapp sai veidi praadida.
Eile õhtul tegin vannitoas oma toimetusi ja vilistasin muretult. Siis tahtsin just büromaanilt küsida, et ega ta ei tea, miks vanarahvas arvab, et vilistades läheb maja põlema. Pärast vahtisime telekat. Büromaan oli miskit keema pannud ja minu kõrvale diivanile lösutama tulnud, kui mina tundsin kahtlast kõrbelõhna. Mõtlesin, et raua peale on mingit toitu läinud ja see kõrbeb. Aga ei, hais läks hullemaks. Büromaan väitis end mitte midagi tundvat.
Läksin kööki ja mis ma nägin - pajalapi ääre alt tuli kahtlast suitsu. Büromaan oli jälle vale raua sisse pannud! Pajalapp läks seekord kremeerimisele, rahu tema põrmule. Veekeedukann õnneks on elu ja tervise juures. Ja toas on tänagi grillkana lõhn (hais?).
Aga sellest ma teile täna ei räägi, kuidas mu ema maamaja põuaperioodil juures lõket tegi...