Veidi kurvaks teeb, kui süüdimatut juttu võivad ajada mõnede ajakirjade peatoimetajad. Eelmises Arteris tuuniti Photoshopiga Mercat ja puhuti naisteajakirjade juhtidega ilujuttu.

Ka Tervis Plussi peatoimetaja Sirje Maasikamäe väidab, et puhtinstinktiivselt tahavad lugejad näha ajakirjafotol vitaalset tervet noort inimest. Kui aga vastu vaatavad sügavad poorid või vistrikud, mida foto teinekord ootamatult esile võib tuua, mõjub see vähemasti talle häirivalt. Väikese Photoshopi töötlusse õigustuseks, mis aitab pisikestest ebatäiustest lahti saada, soovitab ta igaühel meenutada seda, millise ehmatusega vaatame sageli iseenda nn naturaalseid pilte.

Huvitav-huvitav, kustkohast see puhas instinkt tuleb, millele Maasikamäe viitab? On looduse poolt kaasa antud? Okei, bioloogilise determinismi järgi võiks tõesti öelda, et inimene on huvitatud elujõulisest partnerist, et tugevaid järglasi saada ning hea välimus viitab isendi viljakusele. Kas poorid teevad kellegi vähemvitaalseks?
Ja millepärast ehmatusega naturaalseid pilte vaadatakse? Kas mitte võrdlusest pseudoreaalsusega, mida kuukirjade kaantel representeeritakse?
Tähelepanu tasub pöörata ka argumenteerimise viisile: INIMESED tahavad näha tervet noort inimest, aga kui sellel noorel vinnid näos on, siis vähemalt Maasikamäed ENNAST see häirib. Kelle konstruktsioon see ilust siis on?

Nii et paradoks? Ülistades ilu, kisuvad klanitud moepildid tuju nulli?

«Vabandage väga,» imestab Kruus seesuguse loogika peale, «aga inimesed võiks oma peas ikka korra luua.» Tema sõnul peaks arvutis kauniks töödeldud pildid innustama oma likvideeritavatele puudustele tähelepanu pöörama. «Kui vaatad heas vormis inimesi,» lisab Kruus, «sunnib see ka enda välimusele mõtlema: kas suudad midagi ette võtta? Väikse taganttõukamisena on see tervitatav.»

Hahaha, arvutipiltide järgi enda puudusi likvideerima? Et kuidas siis?
Ei tea, kas nad ongi nii sinisilmsed või tulenevalt oma ametikohast mängivad naiivitare? Igatahes veidi tarbimiskultuuri teooriat lugeda tasuks sellises ametis küll.